Tänase saate külaliseks olen valinud mehe, kellel on kirev noorus, muljetavaldav karjäär, Eesti kaitsele, pääs tunnustus kirjanikuna ja nüüd ka filmi stsenaristi kogemus. Ta on rohkelt ka kirjutanud ja hoiatanud Venemaalt lähtuva ohu eest ning jaganud soovitusi, kuidas rünnakut ära hoida ja ennast kaitsta. Me räägime täna Eesti ajaloost 70 aastat tagasi olukorrast tänasel päeval Ukrainas. Kuidas Eestit mõjutab, aga ka kirjandusest ja muust huvitavast, mis ellu mahub. Tere tulemast meie saatesse, Leo Kunnas. Tere. Mina olen saatejuht Lauri Varik. Ametlikult siis tänasest on kinodes uus film 1944, kuid väike osa inimestest on seda juba ka näinud. Ja te olete ka seanssidel kohal olnud. Teie hinnangul siis millised need reaktsioonid emotsioonid on olnud? Kõigepealt. Me näitasime seda filmi 13. kuupäeval veteranidele mõlema poole veteranide ja veteranide reaktsioon oli üllatavalt positiivne. Ehk siis nad leidnud sealt midagi, mis käiks tõele risti vastu. Ja ma nägin ka nüüd kui käisin eile vaatamas kahes kinos kino klubilistega fännidega, siis nägin ühte veterani esirinnas uuesti istumas esireas kohe ette, et järelikult ikkagi silme veterane puudutab. Kartsite natukene võib mingisugune kriitika tulla. Põhimõtteliselt ei olnud mingit kriitikat, ei kartnud, sest on selge, et et stsenaristina, lahingustseenide ja kogu sõjategevuse püüdsime teha nii professionaalselt kui meie tehniliste vahenditega vähegi võimalik. Ma ise käisin ka vaatamas ja jäin väga rahule, tõesti, lahingustseenid on võimsad, vähemalt see mulje ja sellised võtatused olid ka selles saalis, kus, kus mina filmi vaatamas käisin. Aga kui selle filmi sünniloo juurde tulla, siis ma lugesin, et selle idee ulatub juba isegi 10 aasta taha. Millal teid kaasati sellesse protsessi, mis te algul arvasite, kui selle ettepanekuga tuldi? Kaasati sellesse protsessi 2011. aasta lõpus siis Kris Taska aja, Maria Avdjuško otsisid mind üles ja küsisid, kas oleks huvitatud sellise filmi stsenaariumi tegemisest. Teatud mõttes selle ja ettepanek, millest ei saanud keelduda siis töötasime selle idee kallal, mida me siin üldse tahame panna. Mõned kuud Elmo Nüganen režissööriinis Kasel perioodil meiega ja siis arvult seitsmenda ideekavandi baasile hakkasin ma stsenaariumit siis 2012. aasta kevadel tegema. Ja 2012. aasta suve lõpuks oli esimene versioon valmis. Too 1944. aasta on ikkagi ju ütleme ülimalt keeruline, vastuoluline, väga-väga raske jaga hävitava aasta Eesti rahva jaoks. Kuidas te siis otsustasite läheneda sellele? Te olete kava mule Endal stsenaristina on tegelikult üks sõnum, mis on siin sellesse filmi mitmete kunstiliste vahenditega. Kodeeritud ja peidetud on see, et kui Eesti 1939. aastal alist, kui Pätsi valitsus, valitsus, siis päts lootis, et see säästab eesti rahvast ajast. Ehk ta lootis, et Eesti võiks teisest maailmasõjast kõrvale jääda. Aga see lootus paraku ei täitunud. Kõik läks täpselt vastupidi, et Eesti ootused tegelikult teises maailmasõjas olid väga rängad. Et erinevad ajaloolased hindavad erinevalt, ma ise kasutan siin nii filmis kui filmiraamatusse. Seppo Tsetterbergi käsitlust, kes on on näidanud, et Eesti kaotas teises maailmasõjas 300000 inimest. Kui me võtame kokku kõik hukkunud langenud-mõrvatud küüditatud põgenikud, pluss siis veel Petserimaa ja Narva-tagused vallad, mis Eesti kaotas. Ehk siis rohkem kui iga neljas Eesti inimene. Ja paljuski koondusse siis justkui 1944.-sse aastasse. Jah, 44. oli selline 41. aasta kõrvale teine selline sõja kulminatsioonipunkti Eestis. Filmis me siis käsitlemegi olulisemaid sõja sündmusi hakkame pihta sinimägede lahingust, juuli lõpus jõuame välja Sõrves novembri lõpus ehk siis sellist nelja dramaatilist kuud meil Eestis üks okupatsioon vahetus teisega. Ja punaväli siis hõivas, hõivas Eesti uuesti. Filmi puhul on alati omad reeglid, kasvõi see pikkus seab piirid teatud kohustuslikud süžeekäigud, mida peab võib-olla kasutama. Kuidas te sellega toime tulite, see oli teie jaoks juba esmakordne kogemus. Vegama mingitest kaalunitest siin ei lähtunud, et kui kui te lähete silmi vaatama, siis te näete ise, et et võib-olla elukutseline stsenarist selliste stsenaariumi ideeks. Ja kui ma räägin sellest põhiteest edasi, siis kõik need valikud, mis meestele tegelikult olid need, kuhu, kuhu nad sattusid kummale poolele tegelikult seesama 39. aasta mil põhiline valik tehti nende eest ära ja neile ei antudki valikuvabadust tegelikult üldse. Džiiniga näitame seda, et noh, tavaliselt sõjafilmidest kuidas ikka tehakse, hea pool on eiei pool ja teine pool, kes on kas pahad või statistikas maha lastakse. Et siin, see on hoopis teistsugune sõjafilme, sellepärast et eestlased sattusid mõlemale poole. Ja 98 99 protsenti Eesti mehi, kes mõlemal pool olid, nad ei olnud kuidagi seotud sõjakuritegudega. Väike osa võib-olla ainult oli ennast kuidagi ideoloogiliselt määratlenud. Et selle filmi nii nagu teise maailmasõjatraagika meie jaoks oli, et et tuhandeid, kümneid tuhandeid eesti mehi hukkus. Aga Eesti vabariiki tagasi saanud. Kui te seda materjali ajaloolist materjali, ma kujutan ette läbi töötasite, mida on ju ka ikkagi kogunenud päris palju, kas need noored mehed, kes tollal siis jõudsid 1944. aastani välja, kas neil endal tekkisid ka need dilemmad ja, ja sellised rasked olukorrad, kui tõesti selgus, et ka teisel pool on eestlased, et kuidas siis käituda, mida teha, et ja selline väga raske meeleolu, kui tulevik tundus ikkagi jätkuvalt tume. Jah, need valikud olid rasked, mis eestlased pidid tegema. Tegelikult Saksamaa või sakslased on olnud Eesti selline ajalooline vaenlane, hästi pikka aega. Ja saksa poolele minek tegelikult ei olnud väga kerge, üks punane aasta ehk siis 40 41 punavõime lihtsalt oma repressioonide kuritegudega tõukas tuhanded mehed, kellel tekkisid selged motiivid, näiteks kättemaksumotiivid. Tõukas paljusid mehi ei saksa poolele ja punaarmeesse sattus mehi ka mitut teed pidi. Loomulikult kahekümneid, teine siis punaarmee territoriaallaskurkorpus moodustati siis endise Eesti kaitseväebaasil 40. aastal. Et sealtkaudu sattus mehi osa neist läks saksa poole üle mitte kõik siis Põhja-Eestis jõudis punavõimuga korraldada mobilisatsiooni. Kui, kui nendest arvudest natuke rääkida nende arvude traagika, siis neti täpset arvu tegelikult on raske kokku saada, et pigem need arvud, mis ma olen siin filmi jaoks filmi raamatu jaoks leidnud, on pigem tagasihoidlikud või allahinnatud, et et punaväkke sattus umbes 55000 eesti meest, kellest tegelikult vähemalt 17000 ei jõudnudki üldse kunagi rindel. Kui hakkame arvestama, et kuhu need kadusid, siis kõigepealt üle 3000 mehe umbes 3200 uppus laevasõidule Tallinnast Leningradi 41. aasta augustis. Maagilise muidugi oli eestlaste saatus tööpataljonis. Kuna tööpataljonidesse 41. aasta hilissügisel talvel, kus siis umbes 12000 meest suri lihtsalt nälga, kurnatusse haigustesse lasti lihtsalt lihtsalt seal surra. Ja muidugi arreteeriti palju juba sealtsamast 22.-st territoriaalkorpusest, eriti kogu juhtkonda. Enamik vanemohvitsere pärast veel arreteeriti mitu 1000 meest, kes, kes tundusid kahtlased, kelle taust on puhas. Et vähemalt 17000 meest üldse jõulude kindralgi. Ja muidugi on ka tuhandeid vähemalt kaheksa 10000 meest ma ise hindan, kes sõdisid mõlemal poolel, kas siis olid alguses punaväes ja tulid hiljem saksa Poolale, andsid vangi või siis võitlesid Saksa poolel ja kui sakslased taandusid Eestist, siis nad ei läinud Saksamaale, vaid läksid koju ja pärast siis sattusid uuesti. Need võeti siis punane äkki, et me näeme ka filmis seda kõike nii, nii see tegelikult ka täpselt oli. Aga ma just mõtlen, et mida need noored mehed siis ise tollel ajal tollel hetkel 44. aastal mõtlesid ja tundsid, kui nad siin sattusid omavahel eestlased vastakuti? No meil on näitlejatega sellest olnud juttu ja näitlejad on, on öelnud, et see on ikka tegelikult ilmselt väga karm, et nad ei suudagi päriselt seda nagu ette kujutada isegi filmis on see on see, nagu, kui seda mängida on, on see väga karm, et näiteks ühel momendil sa oled saksa poole peal ja siis sa oled juba punaväes ja pead nüüd võitlema saaks 212, mida sa selle juures nagu nagu tunned, et et noh kui see sõnum ikkagi minuga stsenaristi poolt on see, et, et iial enam sellist olukorda, kus eestlased peaksid võitlema eestlaste vastu. Et sellist situatsiooni me peaks igal juhul vältima ja selleks on ka lihtne teed ei maksa alla anda, et see allaandmine ei, ei too loodetud kasu, et soomlased ei andnud alla, kaotasid kõigest 91000 inimest sel ajal oli soomasinat gala nelja miljoni, et et need kaotasid, ei ole võrreldavad. On teil ka endal perekonnas kedagi, kes ühel või teisel pool pidi võitlema. Eks kõigil kõigil ole see perekondades ma ise vele olen sellises eas, et kõiki oma küla, nii-öelda väikse kliima, küla, küla, nii-öelda sõjaveterane, tundsin ikkagi lapsepõlves isiklikult ja sain ka nendega veel mitmeid kordi räägitud, et nüüd nad on kõigil manalasse läinud, et veterane võib-olla, mis nüüd on alles kuskil tuhatkond. Et ega neid elama kõige nooremad on kuskil 88 89 aastased, et vaat nad veel selle filmi nagu ärale näevad. Aga tahtsid nad tollal ka rääkida nendest aegadest nendes sündmustest. Eks mõnikord ikka, kui põhjust oli, et kui vanad ikka eesti mees, kui mõnikord pudeli võtab, siis eks ta keelepaelad lähevad lahti ja ja tuleb, tulevad need, need asjad kõik välja, et et minu hea sõbra, vanaisa, Venno, loosaare vanaisa Evald Loosaar kirjutas tõestus, et seitsmekümnendatel aastatel täiesti kaustikutest sahtlisse ja mul oli võimalus neid lugeda kaheksanda aastate alguses. Ja tema oli üks meestest, kes oli mõlemal poolel, siis oli saksa poolele, läks koju, pärast sattus punaaeg, et tema mälestuste põhjal ma olen teinudki põhiliselt selle Sõrve Sõrve lahingu kirjelduse, kuidas lahingute üldse üles ehitada, et ja mees on muidugi praegu ammu manalasse varisenud, aga aga just see täpsusi objektiivses nagu hämmastav mälu. Kuidas mees kõiki neid sündmusi kirjeldas? Tollal üldse mingi lootuseta, et neid võiks kuskil avaldada, et lihtsalt panna need sündmused kirja nii, kuidas need olid? Aga samas on nüüd nendest sündmustest juba 70 ja rohkem aastat möödas. Nüüdse film loomulikult nagu toob eredalt selle taas meelde. Elmo Nüganen on siin Postimehele antud usutluses öelnud, et ainult nii saadki muuta, et nendest ajaloolistest asjadest traumadest tuleb rääkida, edasi liikuda tuleb mingil hetkel asjad selgeks mõelda, aga mitte ühemõtteliselt, piisab, kui sellest räägitakse-kirjutatakse erineva kandi pealt. Kas te ka usute seda, et selline leppimine, mida ma ka selle filmi puhul on nüüd mainitud, et see võiks nagu võiks tulla ikkagi nüüd ütleme rohkem kui 70 aastat hiljem? No loomulikult võiks leppimine tulla ja see, ma loodan, et ka tuleb. Et seesama 39. aasta taak, selle Allandmise taak, et tegelikult see ikkagi igal eesti mehel ka nooremal on oma ajus või ei ole mu oma südames, et selleks, et sellest taagast lahti saada, tuvadki sellised läbi tunnetada, siis see maha visata. Et selleks ka film mõeldud, et et me ju näeme, kuidas headmist eesti mehed võitlevad, hukkuvad me näeme seda kõike. Me tunnetame selle läbi, jätame selle selja taha ja õpime ajaloost, et ärme enam sellist asja tee, see olekski võib-olla parim, saaks selle filmi saavutada. Seal filmis on veel üks minu meelest hea ütlus, süütud tunnevad ennast süüdi, suured süüdlased ei tunne midagi, ütleb üks naispeategelane rasketes olukordades ongi tegelikult niimoodi. Mida ise käinud, seda sõda vaid, kui ta enda kogemusest siin üldse armee teenistuses või elus vaatate, et teinekord ongi niimoodi. Jah, vaatame hästi-hästi lihtsalt teine maailmasõda, ega Eesti ju sel ajal valla ei päästnud, et Nõukogude Liit ja Saksa maadigid Molotov-Ribbentropi pakti pärast, mida algas nädala aja pärast seda, see ei ole mingi juhus, et, et siin ei ole mõtet nagu ka Venemaal rääkida seda, kuidas nad kõik võitlesid fašismi vastu ja Baltikumis ja Ukrainas on, on fašistid ja nii edasi, et kui nad ise olid fašistide suurimad sõbrad nendega diili, mis sõjani, viis, mida neil on rääkida selles mõttes rahvade lihtsalt tõmmati sellesse masinasse. Aga siit ma tahangi edasi jõuda, et ometigi seda Venemaal ju siiamaani tehakse, räägitakse mingitest fašistide eest kogu aeg ja, ja köetakse seda viha. Jah, ajalugu tihti koosneb suurtest valedest. Et Nõukogude Liidu ajal me üle väetame ajalugu, siis oli tulib kahelasegi faktides rääkimata nende faktide tõlgendusest, et lihtsalt kahju on sellest, et Venemaa ei ole sellest see, mis nad arvavad, et nende, mis sa, nende ajaloosuurus on tegelikult nende ajalootaak. Kogu punavõimuperiood on Venemaa ajalootaak, millest Venemaa tegelikult peaks vabanema. See ei ole suuruse periood, see on allakäigu ja hävinguperiood on alati, kui ma ka ulmekirjanik, siis ma mõnikord mõtlen kontrafaktilistes kategooriat, ütles, et mis oleks mast saanud ilma punase revolutsioonita. Kindlasti oleks Venemaa ta olnud ja palju parem riik. Viimasele. Aga mis te arvate siis, miks vene rahvas või vene liidrit ei taha seda kuidagi tunnistada või noh, nad mõtlevad ikkagi midagi õige vale kategoorias võitjad, kaotajad. Iseenesest neil on õigus mõelda nii, nagu nad mõtlevad, et ma ei kritiseeri seda aga neil ei ole õigust nagu oma käsitlust teistele peale suruda, kelle käsitlus, see ei ole nii, nii lihtne see ongi. Et Eesti ajaloo käsitlus ei lange nende ajalookäsitlusega kokku. Ja kui Saksamaa nii-öelda oma staabasta suutnud ütleks niiviisi, et ta on suutnud vabaneda siis Venemaa oma totalitaarses kommunistlikust taagast ei ole kaheks suutnud omale nii sellist on. See film on praegu ju päris õigel ajal linastunud nüüd et aasta tagasi võib-olla olekski mõelnud, et see sõja teema jääb kaugeks, võisin nooremaealistele ja noorematel, aga, aga tänaste nüüd ju sündmuste taustal Ukrainas tuleb see kuidagi kõik väga-väga tuttav jälle ette. Jah, kahjuks küll, et et Venemaa on tagasi pöördunud jama imperialistlik ambitsioonide juurde ja on neid ka Ukrainas ellu viinud. Kuidas teie Ukrainas toimuvat lahti seletate? Praegu ma ei ole kunagi uskunud sellesse, et et seal on mingi rahu või et see rahu oleks võimalik, et lihtsalt heategevuse nendel perioodidel, kus seal on väidetud, et rahu on olnud lihtsalt mõnevõrra vähem intensiivsem. Ukrainlased on suure probleemi ees, armeed ei tekita üle. Kui 20 aastat pole seda üles ehitatud, siis, siis on seda raske äkki üles ehitada. Ja Ukrainal ei ole läinud hästi, et mitmes kordan, esimene kord Ilovoisi säält kotti Debaltseves lihtsalt armee oma vara liiga väike, ei ole valmis sõjaks. Ma ise ei ole kunagi uskunud näiteks sellesse, et mingi valikulise riigi kaitsev ehk siis kuhu kaasatakse väike osa võitlusvõimelisest elanikkonnast, võiks võidelda endaga võrdse või suurema vaenlasega. See lihtsalt ei ole võimalik, tuleb kaasata kõiki või siis süsteem kui tervik ei hakka toimima. Ukraina meil ei ole, seda õpetad Ukrainas. Me näeme seda, et sõjategevus on väga konventsionaalne. Ehk ei ole sellist palju väiteid tänapäeva rindejoont, ei ole olemas. Konventsioon, seda ei ole võimalik, neid väiteid ei pea kuidagi paika. Ukrainas me näeme väga selgelt, on alad, mis on vene poole käes Vene poolel, separatistide käes on alad, mis on Ukraina poole käes. Vahel on rindejoon, quics dub, pool tungib, aga siis ta vallutati, teatud alad. Ma ise rääkinud Donbassipataljon operatiivosakonna ülema, kes oli siine ravil, kui tal jala kaotanud. Ja see, mis ta on öelnud seda tema pilgu läbi nagu teine maailmasõda, tohutut suurtükiväe tulelöögid ja hoopis midagi muud kui ta nagu vahepeale ettekujutus. Et mõnikord ei tasu väita seda, et seda nüüd kusagile järsku põhimõtteliselt puutumata, pigem tasub uurida hoolikalt sõjaajalugu ja vaadata, millised sead olid. Siis meil on ka parem valmisolek nendeks sõnadeks, mis võivad tulla. Aga see, kuidas lahinguteni jõuti, see algus, see on ju ikkagi Läänd või teisi siin üllatanud kõik need rohelised mehikesed alguses ja, ja noh, jah, rahutuste esilekutsumine. Teid ei ole üllatanud. Põhimõtteliselt ei ole, et see on loomulik, et seda töötakse kõigi võimalike vahenditega. See, kui nüüd räägitakse hübriidsõjast, et seal midagi muud, et loomulikult ega siis seda ei ole ainult sõjategevus. Siin on majanduslik surve. Siin on propagandainfovõitlusi võitlus küberruumis. Neid dimensioone, kus võideldakse, on, ongi väga palju. Sama on olnud ka eelmistes sõdades. Sama sama tsiviilelanikud kannatavad igal pool. Laiapõhjaline riigikaitse peab olema üles ehitatud inimeste lihtsalt. Ellujäämine toimetulek on vaja, sajab piirkonnas tagada, et seda me ju näeme Ukrainas seda. Me nägime Gruusias seal Tšetšeenia sõdades igal pool sõdades, tegelikult sõnum on üks, aga noh, me ei taha väga sõnumitest omaks võtta. Loodame, et kuidagi kõik läheks meist mööda. Aga kas me peame praeguses olukorras tunnistama, kahjuks Putin juhib mängu keerab lääne liidreid ninapidi, sest ta teab, et Lääs ei taha sõjaliselt sekkuda. Ajalugu on ka karm olnud, et ennem olgu ikka see kehv diplomaatia kui, kui hea sõda või mida teie arvate, et sõja eskaleerumine ja veel suurem hulk hukkunuid oleks ju ka halb lahendus? Lääneriikide probleem on see nato probleem on see, et NATO on viimased 15 aastat vähemalt eksis 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakutest alates tegelikult valmistunud ja pidanud hoopis teistlaadset sõdup. Kui NATO võttis kursi, et muutume globaalseks alliansiks, lääme oma territooriumilt välja siis Sigursiidiga viimase 15 aasta jooksul ellu ja Nato pidas Afganistanis sõja olulisemad liitlased läksid Iraaki, Liibüasse. Me ei võitnud ühtegi nendest sõdadest lihtsalt sellel lihtsal põhjusel, et juba 20. sajandi teise poole ajalugu ju õpetas meile, et demokraatlikud riigid ei suuda väljaspool oma territooriumi pidada pikaajalisi sõdu, sest nende valitsused hääletaks lihtsalt maha. Nii juhtus prantslastega Indo-Hiinas Alžeerias. Nii juhtus ameeriklastega Vietnamis. Isegi Nõukogude Liit totalitaarse riigina ei pidanud Afganistanis üle 10 aasta vastusurve, vägede äratoomiseks või lihtsalt nii suur janu. Näete kogu Lääne jõupingutused, kogu NATO kui sõjalise alliansi jõupingutused olid suunatud hoopis teistsuguse armee üle ülesehitamiseks hoopis teistsuguste sõdade pidamiseks. Nüüd. Me oleme sellises olukorras, kus tegelikult tuleb ausalt tunnistada, et et nii allianss tervikuna meie Baltikumi naabrid ega meie ei ole selleks valmis, mis meid ees võib oodata. Ma olen ka oma. Kaks väitnud seda, et Ukraina sõja peamine õppetund on ikkagi see, et kõik need riigid ja rahvad kes kohe praegu Venemaa mõjusfäärist, aga keda Venemaa näeb selle Venemaa ela Russkii Miri osana peavad olema valmis sõjaks, kui nad tahavad oma senist taotlust säilitada. Aga mida need demokraatlikud riigid või ühiskonnad siis peavad tegema, kui nad ei ole võimelised, kui neid hääletatakse maha mida nad peavad tegema, siis nende türannidel või diktaatorite temperatuuridega? NATO peaks tegelikult oma kaitseplaneerimistegema sellise u pöörded võtma kursi uuesti oma territooriumi kaitsmisele, korraldama selleks iseennast ümber muutma alliansi strateegilist kontseptsiooni, muutma väevõimekuseesmärke. Need on sellised tööriistad, millega tegeleda. Ka vaikselt, nagu käib praegu juba või see kiirreageerimisrull See tempo on väga aeglane. Mul ausalt öeldes endal sellesse kiirreageerimisei ole väga palju usku, igasugune reageerimine jääb hiljaks. NATO'l külma sõjal oli väga selge printsiip. Ennetusprintsiip ehk siis oldi valmis, saaks keegi ei hakanud ootama, et Nõukogude väed tungivad niinimetatud Fuda maagitsest läbi või jumala biood Atlandi ookeanini, siis me hakkame nagu millegile reageerima. Printsiip oli väga lihtne, allianss oli jagatud ääreriikideks ja tuumikriikideks. Ääreriigid näiteks Saksamaa, Taani olid valmis ennast kaitsma. Kaugemad liitlased paigutasid oma vägesid ääreriikide territooriumile, näiteks Saksamaa territooriumi Saksamaalt selles aidata. Kontseptsioon oli väga selge ja lihtne. Täidame sellega katsioonil juurde lihtsalt tagasi pöörduma. Kõik need reageerimisüksused seenerehvis RRF, teised ega need ju ei kasutatud, neid ei kasutatud Afganistanis. Neid ei kasutatud ka praegu selle aasta jooksul siin, kes siia tulid, sõdurid, USA väed, sest USA kongresse suutsid teha selleks kiiresti otseseid. Selleks, et NATO rakendaks oma reageerimise juurde vaja konsensuslikku otsust. Ma ei oska öelda, mitme päevaga see tuleb, olen mures ka selle pärast, et et mistahes äärmuslased võimul mõningates NATO riikides kas vasak või parem määrus, muuseas, et tulevikus kindlasti ei tule kasuks konsensusele. Pigem ma usun sellesse, et Ameerika ühendriigid on valmis, kes suudavad ja on võimelised kiiresti meid aitama. Aga rääkisin samadest väevõimekuseesmärkidest siis, kui näiteks igal balti riigil oli päevivõimekuseesmärkideks üks või kaks ümber paigutatud pataljoni siis me ju tajume, et Venemaa sõjalist jõudu see ju kuidagi tasakaalustab. Eesti, Läti Lätis ja vähemalt kaks brigaadi Leedul kolm pluss veel kogu territoriaalkaitset siin hoopis teine mastab. Hoopis ma ütleks selle kohta, et kui minna Kointel näiteks vaatame Eesti kõrgushüpet, kui sa hüppad meetrist või pooleteisest üle, siis see ei ole ju konkurentsis. Et see on see, kus praegu ollakse. Me peame nii, nii, nii Eesti, Baltikum kui NATO tervikuna peab ennast üsna kiiresti kokku võtma, et lihtsalt sedasama Venemaa kasvavat sõjalist jõudu lihtsalt tasakaalustada. Et meil on see võimekus olemas. Teie kriitika juurde kaitseväe suhtes ma tulen kohe tagasi, aga ennemma teen vahelepõike teie nüüd enda isiku juurde, sest te olite ju ka pikka aega Eesti kaitseväes. 16 17 aastat tegite ju ka väga head karjääri. Enne reservi minekut olite peastaabi operatiivosakonna ülem. Mis siis juhtus sellel 2007. aastal, miks te otsustasite nagu peatada või katkestada selle karjääri aktiivse teenistuse lõpetada? 2007 oli see kurb aasta, millal vabariigi president, õigemini küll tema pärist, mitte ta ise, aga tema julgeoleku nõunik tuli lagedale põhiseaduse parandusega, millega kaitseväe juhataja visati põhiseadusest välja. Ehk siis selle vältimatu tagajärg. Nii nagu ta praegu ongi juhtunud, on see, et kaitseväe juhatajal ei ole lihtsalt et enam elementaarset võimu et täielikult seda armeed üles ehitada. Pärast seda loomulikult allutati juhataja kaitseministrile, mis tähendab tegelikult seda, et et kantslereid ja asekantslereid nii nagu presidendi julgeoleku nõunik sisend kantslerina esitas nad saidki selle absoluutse võimu sõjalise riigikaitse üle, millele nad tahtsid. Jaano, me näeme ka seda selles viimases arengukavas. Me näeme, Läheme viimaste paari aasta arengu. Et me tegelikult oleme läinud mitmes asjas tagasi, me oleme läinud samuti Läti, Leedu teed, kus, kus need juhtimisprotsessil olid korraldatud juba enni. Mitte ainult teie ei ole kriitiline, vaid ka siin. Eelmised kaitseväejuhid on kriitilised praeguste arengute juhtimise suhtes ja selles samas, millele juba viitasite artiklikogumikus Ukraina häirekell kaks. Olete te paljude peatükkide lõppu lisanud kommentaari, et ettepanekuid pole arvesse võetud või siis või siis rakendatud? Kaitseminister Laar, nelja Reinsalu pärast hiljem organiseerisid selle siin nõukoja, mille juhataja Moline loomulikult Need, asjad, mis me esitasime, mida oleks vaja teha, ei lange kokku sellega, mis praegu on tehtud. Ehk kui Putin alustas oma moderniseerimisprogrammi 2011. aastal siis selle tegelikult mastaabis oli ju näha väga selgelt, et, et me peame sellele reageerida, reageerima ei saa niiviisi edasi minna. Siis ei olnud Ukraina sõjast veel kui sellisest absoluutselt veel juttu. Ja olinaate tee, mille me nüüd valime. Ehk siis me lõhume ära seniseid juhtimisstruktuuri, kaotame kaitseringkonnad kontsentreerimisega. Ühest küljest puhasta Ace'ga jagamas ala samal ajal kolmeks eraldi ahedaks brigaadidele, kaitseliidule ja toetusväejuhatusele. Selle asemel, et meil oleks detsentraliseeritud juhtimisstruktuur ringkonnad kes siis suudaksid vajaduse korral puhasta abi juhtimispunktide hävingu kurask juhtimise üle võtta riigis katsed edasi juhtida. Struktuur kaob. Teine teine tagajärg, et kui kadusid kaitseringkonnad, kadusid ka kaitseringkondade üksused, ehk siis hea kaitsevägi vähenes planeeti 42-lt 1000-lt umbes poole võrra. Ma ei teagi, kui suur see täpselt hetkel on. Aga see on hoopis väiksem, et võime lüngad, mis meil on, need on olnud kaua teada. Selle arengukava järgi ei, ei likvideeritud ühtki nendest, ehk meil ei teki soomusmanöövrivõimet, meil ei teki keskmaa õhutõrjet, meil ei teki inimeskamisega, rannakaitsevõimet eksis, näeme, et meie juhtimine paisati isegi. Meie armee on kvantitatiivselt lihtsalt liiga väike, et me näeme Ukrainas, mis juhtub arvuliselt liiga väikeste üksustega, lihtsalt piiratakse sisse, sul ei ole, kui sa kaitsed, sa ei suuda hoida rinnet nii, et kuskilt läbi ei tule siis on sul vaja jõudu, et see, et Need üksused välja aidata, et selline taastuda. Kui sul ei ole joodud, siis lihtsalt ei ole. Näiteks esimene jalaväebrigaad langeb rõngasse kriisist välja, aitab kaitseliit. See ei ole ju realistlik ettekujutus. Ehk siis kvantiteet on liiga väike, meil peaks olema umbes 50 55000 meest, vähemalt kui need on välismaal, paigutame siis kaks inimest samale ametikohale. Võime, lüngad on likvideerinud, ajateenistus ei suurene. Ehk siis siin on see põhimõtteliselt, kas me kaasame kõik või siis suure endast tugevama vastase vastu. Me ei saa kindlad olla, et kas armee mainis üldse, võitlen maaliti praegu väga musta pildi. Küsimus on selles, et parem on hinnata asju realistlikult, mida te minult ootate, et et ma hakkaksin rääkima midagi, mis ei mis ei, ei vasta tõele. Kui kogu allianss on sisuliselt 15 aastat olnud hoopis teisel kursil valmistunud hoopis teiseks sõjaks siis on nüüd viimane aeg võta ennast kokku ja seda kurssi muutma, muuta, kui me näeme ju. Mis toimus Gruusias, kui me näeme, mis Ukrainas igapäevaselt toimub? Ega mind teeb kõige rohkem murelikult see, et tegelikult sellesama viimase aasta jooksul sest Ukraina kriisi algusest möödub nüüd juba aasta aega. Me ei ole muutnud oma kurssi, me ei ole teinud põhimõttelisi otsuseid, ju peaks praegu olema tegelikult kogu kaitseväega üldse kõrgendatud sõjalises valmisolekus. Ka Venemaa masinavärk läheb edasi. Venemaa moderniseerimisprogramm on juba ammu käivitatud ja see, see toimib, see toimib. Venemaa armee tugevneb iga aastaga, me ootame seda lihtsalt pealt. See see ei ole, see ei ole mõistlik. Valimistel fotod pea kõik erakonnad lubavad kaitsekulutuste suurendamist. Praegustes tingimustes see on täiesti mõistlik, et on selge, et, et ressursside kasutamisel meil on kaks teed, me peame ära lõpetama kõik tegevused, mis esmase isendiga, sest kaitsvaid ei toeta. Et seda oleks pidanud tegema tegelikult kohe peale Gruusia sõda juba et mitte teha teha lihtsalt otsuseid, mis, mis meie vähest ressurssi põhieesmärgid kõrvale viivad. Aga praegu on selge see, et kui me tahame sõja, kaitseväe saadav võitlusvalmis seda suurendada, ajavõtuvõimeline kohad kaotada siis kahe protsendiga SKT-st enam toime ei tule, et riik peab võtma laenu. Praegu ma arvan, et praegu on selline punkt et see kriis on sellises faasis, et me peaksime olema valmis halvimaks ja loomulikult, kui näiteks kulutamegi pool miljardit või miljardi aga seda ei tule, mis võiks olla siis sellest paremat? Ega me ei soovi ju selles mõttes, et, et Eesti satuks, et vastupidi me soovime, väldiks seda, aga selleks on ainult üks võimalus olla selleks sõjaks valmis. Ma ei näe siin siin mingeid muid viise ajalooliselt, kuidas üldse on võimalik sõdu vältida. Sõdu ei, ei. Tädi kui keegi agressiivne juht agressiivne riik soovib seda osta, siis ta teeb seda kellelegi. Soovimatus sõdida seda ei peata. Seda saab teatada põhimõtteliselt ainult korralikke ettevalmistustega. Nii meil alliansis tervikuna kui kui Baltikumis kui Eestis. Ega see on ju lihtne reega tegelikult. Te olete kolonelleitnant Aga reservis, kas te siis võiksite ja tahaksite ka ise kaitseväkke naasta, et aidata siis? Jah, selleks peaks kaitseväes nagu ma ütlesin, sedasama juhtimise ümber korraldama. Et praegu, kes, kes iganes on seal juhtimas. Ma rääkisin selle probleemi ära, et tal ei ole. Tal ei ole piisavalt võimu, et asja teostada. Tegelikult seesama arengukava, näiteks struktuur, kus see tuli, see ei ole mingi mingi uus asi sellega tegelikult tulid kaitseministeeriumi ametnikud lagedale juba sel ajal, kui, kui ma olin, polnudki veel operatiivosakonna ülem, ehk siis 2001 kaks korraldasime mitmeid sea, mängi, kus me nägime, et selline struktuur ei toiminud, sellega ei saa midagi teha, aga see on see ikkagi läbi viidud. See näitab seda, et teavalastele ei ole seda isegi pisukest võimu ette massi teha. Kõige rohkem võimu peaks olema riigikogu tasandil. Siin ka kaks kaitseväe endist juhatajat. Pürivad praegu ju Toompeale Reformierakonna nimekirjas ka Tarmo kõuts. Kas teie ei tahaks või ei tahtnud seekord siis ka riigikokku saada, sest tegelikult eelmine kord Te kandideerisite üksikkandidaadina ja tegite üksikkandidaadina parima tulemuse, saades lausa üle 3200 hääleke. Teil oli rahva toetus, ma kujutan ette, et teile võidi ka teha seekord ettepanek. Pole siis mul on tehtud igasuguseid ettepanekuid, aga eelmine kord mul oli väga selge ja konkreetne eesmärk tõkestada see kahjulik põhiseaduse parandust mis ei läinud korda. Kahjuks ma tegin, mis ma sain, ma üksikkandidaadina on väga, väga raske selles mõttes, et see kandideerimine lihtsalt juhtis sellele tähelepanu ja toetas seda. Et mis on nagu kurb, et, et kolme erakonda läksid sellega kaasa. Tegid sellesamamoodi, kui tuli seesama kaitseväe korralduse seaduse parandused, millega seesama praegune juhtimisstruktuur seadustati. Nad läksid sellega kaasa. Et sisulised küsimused kahjuks väga palju kedagi ei huvitanud. Nii, aga see küsimus, et miks te seekord ei tahtnud kandideerida? Ma ei näinud seekord selles erilist mõtet sest see, millest me rääkisime, juba juhtunud, mul ei ole jõudu tagasi keerata ja loomulikult selle eest. Me ühe momendiga maksame. Valima ikka lähete või küsin, nii, et mida te nendelt valimistelt ootate? Ma ise loodan, et seni riigikogus mitte olnud erakonnad ületavad valimiskünnise. Ja ma ennustan, et sega juhtub. Et see pilt läheb jällegi natuke mitmekesisemaks. Tekib surve liiga kaua olnud võimul olnud erakondadele asju teisiti ja paremini teha. Räimesaate lõpetuseks või lõpuosas nüüd ka teie enda isiklikust elust, sest see on ka päris väga huvitav olnud. Vaatasin, et noore mehe või võib isegi äkki öelda, poisina te sattusite kümnendas klassis Ukrainasse ja tahtsite sealt läände põgeneda. Kuidas nii juhtus? Põhimõtteliselt selleks ajaks sellelgi aastal 84. Ma olin juba aru saanud, et et mis on põhilisel Nõukogude korrade täielik olemas, et see oli, see oli põhjus, miks ma seda teene see ebaõnnestus. Mul tuli veeta mõningane aega patareis ja mujal kinnipidamisasutustes, et kahtlemata on see minu isiksuse kujunemist üsna oluliselt mõjutanud. Ja selle nõukogude aja lõpp võib olla õpetas seda, et et tegelikult kaheksandate aastate keskel oli nagu selgelt näha, et et see režiim peab lagunema. Küsimusi selles, et kuidas. Ma ise arvasin, et et ta laguneb üsna vägivaldselt, umbes kahe tuhandetel aastatel. Nagu tola, aga oli selge, et, et see reaalsus nagu milles me siis elasime, peab lõppema ja see lõpeb. Et praegu ma loodan südamest, et see reaalsus, milles me praegu elame et see kestab edasi koos Eesti vabariigi ja kõigega, aga me peame selleks pingutama täielikult ja palju rohkem. Aga tollal, nendel kaheksakümnendatel pärast vabanemist palusid teda end ise ka vabatahtlikuna vist Nõukogude Liidu armees ajateenijaks võtta ja tahtsite lausa vist Venemaale sõjakooli minna. Sõjakooli minna päris ei tahtnud, aga jah, et pärast vanglast vabanemist mani sellises olukorras, kus kõige parema parem lahendus et mitte võimule jalgu jääda. Aga elu võinuks võib-olla isegi teistmoodi siis ju minna, kui oleksite kuhugi võibolla sõjakooli läinud või kuskil Nõukogude armees teenima hakanud. Oli oli selge, et nende paberitega päris sponotsena võimalik. Aga jah, ma olen võib-olla üks üks vähestest, kes, kes tollane Nõukogude armees niiviisi saates. Millal ja kuidas teis kirjutamise soov tekkis? Kirjutan tegelikult, ma olen üsna varasest lapsepõlvest peale, olen pidanud päevikuid. Kui ma olin tavalisem vanglast, siis ma mõtlesin kindlalt, et ma kirjutan patareist pataliste kinga, märkmeid, aga ma ei saanud neid sealt välja toimetada. Et see oli esimene asi ka, mis ma kohe sisuliselt 89. aastal ka tegin. Ehk siis esimene lühiromaane, kustumatu valguse maailm, see ilmuski 90 91 loomingus järjejutuna. Ehk minu nagu kirjanduslikud huvid pärinevad juba üsna üsna kaugest ajast. Ütleks nii. See raamat pälvis ju tollal ka Loomingu aastapreemia, te olete üldse tunnustusi oma teostamist pälvinud. 2000. aastal romaanivõistlusel, teine preemia sõdurjumala teener eest ja kolmel korral olete saanud ulmeühingu auhind. Stalker oma ulmetriloogia kort Ashryn eest. Lisaks olete nüüd rohkelt arvamusartikleid ajakirjandusse kirjutanud, mille eest ka tunnustuse pälvinud. Ma ühe 2007. aasta intervjuust lugesin, et Teil on eesmärgiks kirjutada vähemalt tollal oli iga päev vähemalt üks lehekülg. Ma olen üsna selles selle eesmärgi suutnud ka täita. Et nii see on. Aga see ampluaa on siis ka kirjanduses olnud päris mitmekülgne, et kas nüüd omaenda mälestustest kogemustest ütleme selline kaitseväesuunitlusega siis hoopis ka selline ulme, pakub teile huvi. Ma olen tõesti kirjutanud erinevaid raamatuid, et vot ei ole ühtemoodi, et kui kustumatu valguse maailm ja sõdurjumala teener on realistlikud romaanina üdini realistlikud romaanid, siis kui ma käisin Iraagis, olin Iraagi sõjas, mis ma kirjutasin sellest sellise dokumentaaljutustuse viibiga seas jällegi täiesti erineva žanr. Ulme, kordašen, ideoloogia, see on jälle omaette. Nüüd ma kirjutasin ka Kilmi 1944 tegemisest, et jällegi täiesti täiesti erinev kahtlemata kõige ilusam ja värviliste piltidega raamat, raamat kaks artiklit loomikate, et ma loodan, et, et kolmandat vahest ei, ei peaks enam avaldama, et et lõpuks meiega oma ajaloost, teiste riikide sõdadest ja, ja Venemaa käitumisest mõtlesime õpiks midagi ette. Aga mingisugune veel üks kirjandusžanr või mingi valdkond või võib seda teilt tulevikus oodata? Ma olen nüüd kirjutanud ajaloost, Omaani põhjasääst on nüüd seoses filmitöödega, ma ei ole sellega piisavas tempos edasijõudnud, et et ma ei tea, millal. Aga selge on see, et kui ma olen selle alustanud ja tegelenud sellega, et et ma sellega teen, et läheb selleks aega viis või 10 aastat. Kas ja millega te jõuate peale kirjutamise meeldegi? Ega ma väga palju millegagi ei jõuagi suurt tegeleda, et siin perekonnaasjad võtavad oma aja nii saega. Teil on kolm last, abikaasa on ajakirjanik. Rahvuselt soomlanna või Soome päritolu, töötab siis Soome väljaandele. Jah, mu abikaasa töötab Helsinkin Sanomate heaks Baltikumis. Ja teie puhul vist väärib märkimist, et laste kasvatamine väiksemast peost oli või on ongi olnud rohkem teie peal. No see ei ole päris nii, et mu abikaasal ja abikaasa emale perel on selles ikka väga suur roll taga. Kahtlemata munaga oma. Väike tagasihoidlik, osasin. See oli ka selline teadlik kvaliteet püüdsite siis, kui lapsed tulid ikkagi rohkem pühenduda neile. Jah, munal ajal on nüüd olnud see võimalik, et sel ajal, kui ma olin teenistuses, siis see paraku ei olnud võimalik, et TPS saab. Ma lugesin veel teie kohta, et juba noore poisina võtsite põhimõte, et ei hakka suitsetama ja alkoholi tarbima. Olete seda põhimõtteliselt pidanud küll? Ei ole, kahetsenud? Ei ole, sest et ma tean elu lihtsamaks teha, need kaitsevad, selles on palju suitsetajaid. Et seal tekib nagu see, kas nüüd tahe või soov. Aga ütleme pingelistes olukordades, mis ka kaitseväelased on tekkinud, kuidas maandate ennast või sellise rahu säilitada. Ma olen lihtsalt loomult suhteliselt rahulik, et mul ei ole sellega kunagi erilisi probleeme. Nii aga meie saateaeg hakkab lõppema, Leo Kunnas. Meie saatega külalised on saate lõpus ikka ka oma lemmikmuusikat või ka lugu tutvustanud ja nüüd seoses selle 1944. aasta filmiga te olete toonud neile siis plaadi eesti leegioni lauludega. Siin on mul lausa kaks plaati seal, nüüd teen eesti sõdurilaud teises maailmasõjas, aga siit ma valisingi välja laulum, mis siin plaadil on nime all leegionäride Laul, Eesti leegionäride laul. Huvitav seik selle laulu kohta on see, et tegelikult seda laulu kasutasid mõlemad pooled, ehk siis korpus Lascrop kordsama, laulsid seda samamoodi asendasid siis leegioni korpusega, et see on selline sümboolne ühendav laul tegelikult, et teisest maailmasõjast, mida siis Eesti meedia laosidete lubati kasutada ikkagi tollal ka sõnad on, on seal, seal sobivad mõlemale poolele siis räägitakse ühisest võitlusest ja kõigest muust, et et veel üks kurioosum tegelikult, mida võib-olla nagu vähe, teatakse. Aga iseenesest selline muusika teile ka meeldib kuulata seda vabal ajal. Ma olen üsna suur muusikafänn südameid küljel Suur aitäh, Leo Kunnas täna meie saatesse tulemast ja nii siis kuulamegi lõpetuseks Eesti leegionäride laulu ja seda siis untsakate esituses. Noh, ilmselt ma ei teagi, kes siin täpselt mis laule laulavad, aga ilmselt. Nii on kirjas, aga suur tänu tulemast, selline sai tänane tegija saade külas oli siis Leo Kunnas ja küsis Lauri Varik, aitäh kuulamast ja kõigile mõnusat päeva jätku. Kooli. Või pruudi sõbranna või vuti on need noormehi täis. Ja meiega. Tuul, toodiamoodustandera peske, et Muhu, Seena tohu ja kõigil on ühine eesmärk Jade käes relvaga vaenlase pakutu. Kord kuule, kui vastandeid ja tapeti Kui tahan Ei, ma rastan luuleva kui Paimust muu kõrval, ta ei käi ees, rõõmsa Patrjevi. On. Rind. Jäkooduudjas. Meistrilt kuulnud Jako ja Nii võrra USAs on ja neile vastandu. Peo ostu tegin. Kõik tõttu tuum abi.