On keskesaateaeg ja täna kordame seitsmendal veebruaril kavas olnud kuu sündmust, saatejuht on Kerttu Soans. Kuu sündmus. Tere õhtust, jaanuarikuul toimunust valisin ma välja nüüd ansambli ja Rahvusooper Estonia ühisprojekti kontserdisarja avangard või dekadentsi raames esitatud õudse kontsertetenduse mille 22.-le 24. jaanuaril kandsid Estonia teatrisaalis, et nüüd ansambel Von Krahli nimeline ooperi- ja balletiteatri, varieteetrupp ja jutustaja rollis Rakvere näitleja Ardo Ran Varres. Kuu sündmused stuudios on nüüd ansambli kunstiline juht, varields etenduse lavastaja Peeter Jalakas. Ka esimeses osas esitatud tsirkusenumbrite koostajad Vello Vaher. Nii et kolm õudse kontsertetenduse loojat ühe laua taga olgu veel ära märgitud, et loomeseltskonnast praegu puuduvad Maret kukkur ja Maldarmik Kuusk kes vastavalt kujundasid lavakostüümid ja valguse ja muidugi ka kuus näitlejat Von Krahli teatrist. Aga kõigepealt saate sissejuhatuseks, palun Olari Elts natuke tutvustada tervet seda sarja mis kannab niisugust ligitõmbavad ja arutlusele tõmbavad pealkirja avangard või dekadentsi. Mida te selt sellesse sarja puutub avangardi või dekadentsi küsimärk lõpus siis võib-olla täpsustuseks lihtsalt nii palju, et seal viieosaline noh, me oleme siiski tinglikult teda kontserdisarjaks nimetanud, kus siis olulisel kohal on ka teatraliseeritud, kui nii võib öelda võiks siis põhiliselt sarja algusesse lõppu jäävad sisse teatrietendused, mida esimest siis oli võimalust juba huvilistel naha kuulda kogeda ja millest siis teine või siis aga mis viies kontsertetendus on siis eesmaigu maikuu lõpus. Mis muusikasse puutub, siis muusika puhul tihti on see üsna selgelt niimoodi muusikalooliselt jagatud, et mida, mis on meie jaoks niimoodi lahterdada sinna ühte nurka ja mis on Grentliku nurka lahjendatud ja, ja selle sarja Ma loodan, et tekib kontserdikülastajatel või ka siis teatrikülastajatel küsimus, et kas need ikkagi kuuluvad nendesse äärmust äärmustesse, nii nagu me oleme harjunud neid võtma? Noh, ma olen alati toonud näiteks Arnold Schönbergi, keda me alati peame sajandi olulikeseks olulisemaks artistiks. Eelkõige siis sajandi algupoolel kui siis söödiotooniline ja funktsionaalharmoonia oli jõudnud ennast siis mingil määral hellade jaoks ammendada. Akesenber tuli lagedale sellise asjaga, mida me tänapäeval tuleme totaka foonilise kompositsiooni meetodi nime all, see on siis meetod, kus siis 12 tempereeritud helirea rida ei tohi, ennem kord koguneb, igaüks on korra esinenud. Ja mida ekslikult vahel ka stiiliks peetakse, aga seda mingil juhul oled ikkagi kompositsioonimeetod ja eelkõige selle kasutuselevõtuga siis peetakse Sainult olulisemaks artistiks, mis aga tegelikult lähemal vaatlusel sugugi nii ei ole. Kuigi muusikaajaloost tal on oluline roll täita. On Kristina tegelikult ütleme nüüd sajandile tagasi vaadates lõppe siin sajandi lõpus, siis, siis ikkagi eelkõige võib teda dekaadiks pidada, kuna tema muusikalises mõtlemises Vasoloogias tegelikult oluliselt midagi ei muutunud. Ütleme, kui nüüdsama asja tegi Stravinski olles küll sajandi algupoolel tuline sürrealismi vastane. Kuid siiski viiekümnendatel aastatel ja selle poole pöördudes, siis kui Stravinski sama komptsioonimetatud kasutas siis selle tõeliselt angardlik ja see, see, Sisu selle vormi koos siis oli hoopis teisel tasandil, kui ta sööbki puhul oli. Et ja siin võib veel mitmesuguseid näiteid tuua. Varasemast mulgaalus. Ma ei saa kahjuks lubada, et me hakkame filosofeerima nende kahe sõna tähenduse ja selle muutumise ümber, kuigi see oleks äärmiselt huvitav. Aga ma ühe küsimuse tahaksin siiski küsida, et kas avangard dekarends, kas need on ajas muutuvad, tähendab, kas hinnangud tagasi võivad olla teistsugused tsiteeri juhtuski. Tuli välja, et kui kunagi arvati, niisiis nüüd võib arvata jälle otse vastupidi. Noh, kindlasti see muidugi muutub niimoodi tagasi vaadates ja eks igatahes ajastus on, on väga palju neid, kes arvavad, et just praegu oleme me jõudnud kuhugi äärmiselt madalale ja oleme jõudnud nii-öelda allakäigu trepist alla astuda ja oleme nende viimaste alamate astmete peal. Aga kui nüüd hiljem kindlasti tagasi vaadata, siis leiab alati kastaastust äärmiselt palju huvitavat. Selge see, et need muutuvad ajaga ja kui ikkagi püüda veel seda analüüsida, miks, miks just selline nimi sellise sarjal siis. Või ütleme, kui, kui vaadata seda teatri poolt et siis on täpselt samamoodi mõni asi, mis on tundunud äärmiselt avangard, on tihtilugu hiljem selgunud, et tegemist on olnud küll uudse vormiga, kuid seda on püütud täita vana sisuga. Ja selles sarjas või ütleme siis seal sarja Vihuliseeringus olema, olen mina püüdnud lähtuda ka just sellest, et asetada neid erinevad erinevasse konteksti, ehk siis kasutades mingit dekadentlik vormi, püüdes avangardist sisu või siis vastupidi, et mingid näiliselt ava Gardne vorm, mida sa täidad kadentlikult ehk siis võttes sellesama muusikali ja operetivõim Selle pealkirja panemisega te lihtsalt niimoodi meeldivalt väite palju vahtu üles ajakirjanduses tekkis poleemika, just hakati nagu nende sõnade ümber mängima ja püüdma neid lahti seletada, aga nüüd võib-olla siis räägime sellest ühest konkreetsest etendusest sellest avakontsertetendusest, mis siis toimus 24 24. jaanuaril. Minul oli rõõm, tahtmine ja võimalus mõlemal viibida, sest esimene jättis hea mulje ka teine Jaaguna stuudios on kolm külalist, kõik teavite seotud selle kontsertetenduse ettevalmistamisega. Siis palun teid väga, et arvestasite kahe võimalusega kuulaja on seda näinud ja kuulaja ei ole seda näinud, et püüame siis seda vestlust hoida, nii et mõlemal kuulajal oleks võimalikult huvitav. Kõigepealt niisugune traditsiooniline küsimus, et miks just valitud just need helidaadiost, need teosed? Nendesamade asjade pärast, mida siin Peeter, kus me välja tõi, et mida me kujutame just sageli puhul väga hästi muusikas näeme, et ta on võtnud suhteliselt sellise dekadentlik vormi, milleks siis on varietee ja, ja, ja see väljendub nii, nii selle teose kas või juba koosseisus, milleks siis oli kes siis oli aega kõige muu kõrval ka kohaksina orkestriaugu poole vaadates nägin seal selliseid pilli nagu akordion, mitmesuguseid klavereid. Ühe Me olime teadlikult, ma rõhutan, teadlikult klaveri olnud alles tulevikus ei ole teadlikud meil häälest ära keelatud. Ja nii edasi, mis, mis siis pidi looma sellise Oma kõlapildi ütleme ja, ja siis sellesse dekadentlik vormi. Ei, see oli ta ainus kord, kui ka kes teinud märtsis kanname ette Kaagelilt sellise teose nagu. Kohe teadlikult kirjutatud lausa salong orkestrile ja siis sellesse võrdlemisi dekadentlik vormi, siis olid seal kaugel, tegelikult paneb võrdlemisi muusikaliselt kaasaegse sisu. Et kuid see on suhteliselt haruldane näide, tavaliselt on just vastupidist harjunud nägema ja seega selle sarja ja nendesamade populaarsete mõistete raames tundus nende kahe teosega alustamine üsna sobilik. Ma mõtlen siin ka siis hakka Gruberi, kes on just samade probleemidega ka tegelenud. Frankensteini. Kuivõrd nüüd on, ütleme, seal muusikas partituuris ära määratud see, milline peab see kõlapilt välja nägema ja kuivõrd on need siis ansamblid võimalik interpreteerida, ise omalt poolt juurde panna, valida sinna veel pill välja vahetada. Kuigi seda jah, muusika alus 20 sajandi tuleb ette, et ka koosseis on võrdlemisi vaba ja, ja siis tuleb ette kudene renessansiaja, ütleme tantsumuusikas siis ikkagi konkreetsete teoste puhul. Interpretatsioonivõimalus on selline võrdlemisi ühest küljest võrdlemisi suur, kuid, kuid me päris selliseid pille vahetaksime väga olulisel määral. Muidugi seal nende protseduuridega seoses teha teha ei saa, aga see ei tähenda, et need võimalused oleksid väiksed. Eriti ütleme sellise operetliku muusika puhul, kui sellise Burlesksema muusika puhul see inflatsioonivõimalus on piisavalt suur ja, ja, ja seda suurem on ka muidugi libastamise võimalus ja ja eks see nööri mööda käimine just selles operetliku žanris ongi. Üsna oluline, et, et jääda võrdle võimalikult maitsega maitse osas ka võimalikud sinna piiri peale. Et kui ta nii rohkem läheb ühele poole või teisele poole piiri, siis see asi ei ole enam ei huvita, mulle tundub Jah, niisuguste huvitavate tunnete noateral käimise võimalust tõepoolest see etendus kakkus, kui nüüd püüame kuidagi rääkida veidi sellest, mida näha oli ja siis sellest, mida näha oli, muide, kuulda oli nende omavahelistest suhetest. Et kas see pilt laval toimus? Vello Vaher ja Peeter Jalakas, kas teil olid mingid teadmised konkreetselt selle teose kohta ka enne seda oli enne lavastatud, te olite näinud või on see kõik kokku pandud? Hoopis teistest kildudest? Ei olnud seda näinud ilmselt kumbki. Paar esimest päeva ei saanud. Saan aru, et, et mida ma nagu tahetakse, et mina pakkusin aga lolle ideid ja Peeter aga sorteeris välja, et mis on hea ja mis on halb. Aga selles mõttes esimese osaga oli üsna lihtne, see nagu kujundit visioonina oli, oli üsna selge juba päris algusest peale seda muusikat kuulsin, kuidas ta olema peaks. Et siis meil lihtsalt oli vaja näitlejatega ära õppida, mingi teatud materjal, milles seda õhustikku kujundada. Sellega siis näitlejad Vello juhtimisel tegelesid toppisid erinevaid trikke ja vigureid, mis me siis lõpuks laiali venitasin. Kuidagi ma panin teise rütmi ja võib-olla natukene teise konteksti kui tavaliselt sellest libastamisest ka ka selles visualiseering, kus oli täiesti teadlikult mindud sellele sellele riskile, et noh, see on üsnagi libe tee, kui sa hakkad norima teise asja kallal siis sa pead kõigepealt endale selgeks tegemisele, miks sa seda teed ja ja selline pila on väga lihtne tulema ja minu meelest see ei ole asi, millega üks teater peaks tegelema, et võiks ikkagi tõsiseid asju ajada. Ja kuidagi ta ei pruugi tõsiselt väljakukkuja, selles mõttes ta teatri pole kõige parem asend või seisund on see, kus on natuke suurtuks, lõpetad sa nagu laginal, naera aga. Aga aga nagu täpselt ei saa aru, kas peaksin nutma või peaks naerma, et selline nukker ja natuke naljakas kuidagi peaks saama, nii nagu elugi. Seda püüdsime sellest isoliseeringus saada. Ja nagu öeldud, teades, et see on üsna libe tee. Aga mulle tundub, et seekord läks vist õnneks, et ma väga-väga nagu ei libisenud. Ja ma saan öelda, et integratsiooni juurde tagasi tulles siis ütleme, kui me räägime muusikalist, on need noodid on kirjas ja nii edasi, siis, siis ütleme mulle tundub, et lavastaja jaoks need on äärmiselt siukse laialaiu võimalusi pakkuvad teoseid. No ütleme tavaliselt muusikateatri puhul klassikalise ooperi puhul ikkagi meil on mingisugune saabule mingisuguse, see ette antud, siis ütleme seal nii, selle varietee puhul eelkõige on siis ka juba selles eessõnas Kaagri poolt antud ikka võimalikult vabad käed esitajatele seda ongi oleks olnud võimalik iga igat hoopis teistmoodi lahendada. Sellega mul tuleb veel üks naljakas asi, et üsna mitmed arvustajad, kes on ju teistmoodi, väga kenasti kirjutatud on kuidagi võtnud seda kavalehel trükitud neid numbreid, mis teie endi välja mõeldud, lihtsalt nad olid suvalises järjekord, sest noh, põhiliselt olid need ellu poolt välja pakutud ja siis näitab näitajate poolt tehtud ja minu poolt siis nagu kuidagi konteksti asetatud ja nii-öelda läbi lavastatud. Aga neid numbreid ei ole mitte selles teoses sees kuigi ilmselt mul oli tunne, et üsna mitu arvustajad oli sellest niimoodi aru saanud, nagu need oleks Kaageli poolt mingeid kirja pandud numbrid. See ei ole üldsegi nii, ei tule mitte ühtegi asja sinna kirja pandud. Sest tegelikult oli neid muusikamuusikasse väga raske neid numbreid panna ja esimese hooga meil nagu ei olnudki täpset järjestust, et milline number nagu, mis muusikaga sobib. Aga lõpuks me saime ikkagi sellega hakkama, et enam-vähem nagu õigest kohast hakkas mõni number tulema ja ja tuli mingisugune näitleja mingi uue trikiga jälle sisse. Muide, tahtsin öelda, et minagi kuulun nende naiivsete alustajate hulka teadmata ka mina arvasin, et need numbrid siiski on ette määratud, sest et see, mis toimus laval ja see, mida ma kuulsin, et lihtsalt omavahel niivõrd hästi sobisid, et nihukesed pisikesed tervikut lihtsalt olid üksteise järel. Jah, aga see oli, see oli tehtud kõik ikkagi muusika järgi selles mõttes muusikal ees. Ja selle muusika järgi me püüdsime neid lihtsalt seda liikumist seal. Muusikas olid need numbrid küll tunda, täiesti tunda. Jah, aga ma arvan, et kui me oleksime seda teinud ka teistpidi jälle oleksid nad. Ilmselt hästi tehtud asja tunnust. Ja seal ikkagi oli muidugi mõned väga konkreetsed kohad, mis olid täpsed ja milles ei tohtinud eksida. Aga muusika ikkagi suhteliselt noh, leebe selles mõttes, et ta ei suru sind väga, ta annab sulle nagu õhustiku hästi täpse õhustiku, et selles mõttes on küll üsna täpne, et sa ei saa selle rütmi vastu eksida, aga sa ei pea nagu ajastama mingi sekundilise täpsusega. Ma arvan, et selles mõttes oli Olaril võib-olla seekord loomingulisi rohkem naudingut pakkuv see töö tavaliselt meie koostöö tähendab seda, et Peab endale noodi peale kirjutama sekundid. Kuna video reeglina töödes siis video teadagi ei veni ega ei tõmbu kokku. Asja muide distsiplineerima väga huvitav ja ma olin ikkagi võrdlemisi paanikas, esimest korda, kui, kui meil sellise väga täpselt videosse minema muusikat tuli mängida, see oli siis mäletan viimati siis lõbusume ooperi puhul, kus siis see on vist harukordne juhus, kui kui ooper kestab iga kord 48 minutit ja 35 sekundit. Nagu noh, ma ei tea, kas on midagi, eesmärk on, aga aga see oli, see on äärmiselt distsiplineeriv ja mingis mõttes kindlasti seda garandav, aga seekord jah, loomulikult mul olid võrdlemisi vabad käed. Mis veel kaagilisse puutub, siis siis et seda muusikat jah, tunduvalt tunduvalt rohkem veel, kui me ette kandsime, sellesama teose raames valisime sealt meie jaoks hetkel huvipakkuvamad osad ja peale selle on veel Kaagelil välja pakutud seal ka 10 niinimetatud fanfaari, millest me siis ka meie jaoks hetkel vist säravamad välja valisime fanfaari, ma mõtlen, sellised analoogilised, kui meil tsirkuses keegi mingeid eeliselt närve kõlitavate trikki sooritab, siis tavaliselt sel ajal kas siis trummi võrdne, midagi veel erutavamatelt selliseid seadeid sellistest kõrghetkedest nii-öelda pakkus ka omalt poolt välja ja mis puutub nendesse numbritesse, mis Vello peete poolt laagriteose keskel kirja on pandud, siis jah, tavaliselt tavaliselt rahustuseks võib küll öelda niimoodi, et see on võrdlemisi erandlik juhus, et osad ei ole nüüd helilooja poolt antud, et need, kes järgmine kord tuleb kontserdile, kui osad jälle kirjas, siis üldjuhul siiski. Võib mõelda selle peale nagu ei peeta mind, kutsus siis ta ütles, et, Peame tegema võib-olla üks 14 15 numbrit ja et on antud ette, et mingisugune habemega naine jaa jaa. Lehe pea ja muud sellised asjad. Antud või sellise Peetri pageda aha lehvivad ette antud seda enam ja siis tuli lihtsalt hakata neid numbreid välja mõtlema, et mis nagu sobiks, mis saabuks nagu varjet teega, aga paraku enamus neid numbreid vist kukkusid nagu tsirkuselaadsed välja. Aga see võib-olla oligi hästi huvitav, et tsirkust iseloomustab tsirkuses, kui selliseid numbreid edendatakse, siis on need väga professionaalsel tasemel, aga kui varietee artistid teevad tsirkusenumbreid, siis see annabki niisuguse väikse nihestatuse, millega võib-olla annab ka väga hästi vabandada teatud niisugust loomingulist kohmakust, ütleme näitlejate poolt, mis oli ilmselt taotluslik. Seal oli jah niiviisi, et meil oligi näitlejatele oligi antud ülesanne vält mingi igasugust mängimist keelatud ajal nagu mingist suhtlust arendada ja mingisugust bioloogilist põhjendust oma oma liigutustele otsida mida näitleja siis suuremal või vähemal määral kohe tegema hakkab. Lavale saab eriti mehe kooliga näitlejad. Et see oli neil keelatud, nii et ta pidi esitama ainult puhast vormi täiesti täpselt ja see oli tõesti algusest peale neile öeldud, et nad niimoodi peab tegema, aga aga noh, sellega oli, see oli ka selles mõttes suht lihtne, et ikkagi kuigi see ei olnud nagu tsirkuseartistide trikid, siis teie meile trupina olid nad ikkagi suhteliselt sellised keerulised, eks need nendega ikkagi vaeva näha tükk aega ennem kui kui nad valmis said ja meil seal juhtusid jumalad äparzadki isegi venna suhtes omal jala ära laenata või mis ta siiamaale lonkani natukene. Nii et see ei olnud, see ei olnud nii lihtne töö tegelikult meilt ikka päris palju. Selle lonkama jala kohta ma lihtsalt ka üks väike meelelahutuslik kõrvalepõige, et esimesel etendusel ma kuulsin kahisevate juttu enda ümber, siis kui kõik lavale tulite, kummardama Vello Vaher nende hulgas, et näed, lonkab ilmselt sellepärast ise ei esinenudki. Ei tähendab mina ei pidanud Ki seal esinema, kuigi algul Peeter arvas, et ma võib-olla võiksin kaasa teha, aga, aga millegipärast. Mul on õudselt hea meel, et ma suutsin noortele näitlejatele anda nii palju huvitavaid See oli nagu varuvariant veel, et mina ei teadnud ka, kuidas ikkagi suhteliselt lühikese ajaga, kuidas me nagu need asjad kõik selgeks saama, eks ma natuke pelgasin. Ma mõtlesin, et võib-olla kuidagi päästab olukorrast välja sellised. Sa oled ikkagi professionaalne. Aga see olekski ilmselt olnud segav, sest praegu oli täitsa ühel tasemel ja, ja niisugused ilusad liikuvad pildid, kuna suhtlemist ei olnud nagu siin muusika saatel muusikaga täpselt kokku sobivad. Ja noh, ikkagi naljakas oli just see oligi naljakas, et nad ei olnud lihvitud niisuguse väga suure täpsuse peale, harjutused olid muidugi suhteliselt lihtsad, kuigi seal pallide rõngaste loopimise juures, noh, väike niisugune hirm oli, et kui nüüd midagi juhtub, et kuidas välja tulevad No nii nagu ühes arvustuseski leiti, et võib-olla neiuke kiigel ja köiel Kaja Kann, et kas ta nüüd sobis, et oli nagu liiga liiga heal tasemel või ütleme tsirkusepärane. Üks asi veel muidugi, mis oli näitlejatele ülesandeks oli see, et et lisaks sellele mitte näidelda, mitte suhelda oli, et nagu rõhk oli pandud sellele, et ennast eksponeerida, nii nagu sa varietees ja, ja noh, tihtigi tsirkuses sedasorti etendamis kunstides on, et sa nagu noh, suund on nagu täiesti otseselt vaatajasse, et seal ei ole mingisugust keerdkäike või mingeid mingisuguseid psühholoogilisi nüansse, vaid ta on ikkagi täiesti otse, mina näitan ennast sulle ja seal näitamine ise on nagu see, mis meie selles esimeses osas, nagu oli niimoodi esikohale pandud Ja mina tahaks kiita näitlejaid, sest kolm tükki nendest on minu all õppinud akrobaatikat lavakunstikateedritundides ja, ja üks siis Kaja Kann oli muidu tsirkuseakrobaat köiel ja siis ka ülejäänud olid heas füüsilises vormis, et tuli nagu tõstja laulupidu teha tööd selliste näitlejatega, kes jaksavad ja oskavad midagi teha, sest kui oleks olnud sellised täiesti Eemalt mingeid näitlejad, kes pole millegi sarnasega kokku puutunud siis oleks kindlasti palju raskem töö olnud. Sa tahtsid vist öelda, et oleks saanud mõne teise teatri? Just ütleme, et rahastajad kui, kuigi ma nüüd olen Juba kuuele lavakunstikateedri lennule akrobaatikat andnud ja, ja minu arvates võiks nagu rohkem kasutada sellist tsirkuselaadset või akrobaatikalaadset tegevust. Eesti teatritükkides aga pisut spetsiifiline. Aga samas, samas muidugi on raske, võib-olla mingid. Hamletit mängida, eks ole samas breigi tantsida, aga samas ütleme lastetükkides ja sellistes võitluskunstidega tükis nagu, nagu siin suvetükid olid need Robin Huudid ja Wilhelm tellid ja et sellistest tükkidest saab ikkagi kasutada igasugust kehalisi. Ei tea, ma ei ole sellega päris, pärivad mina mäe kujutame, niuksed asjad ja see pole ka väga spetsiifiline asi, eks kus sa nagu puhtalt akrobaatikat ja sellist asja. Aga sellega ma olen küll nõus, et ta, et kehakultuuri kui sellist peaks olema rohkem teatris, sest praegu on null Niisugusi rämpsliigutusi täpselt samamoodi nagu ka rämpshäälitsusi on lavalauad täis. Et kui näitlejal ei ole parasjagu midagi teha, siis ta täidab oma pausid, mis ju tegelikult loovad etenduse. Täidab need lihtsalt mingisuguse rämpsliikumisega. Tatsab ühe koha peal, liigutab jalga, edasi-tagasi, siis teeb mingeid häälitsusi. Aga ta on ka siia vahele natuke rääkida, kuigi see ei ole eriti minu ülesanne, praegu aga tahtsin oma emotsioone väljendada, tähendab jutt oli siin enne sellest, et kui oli Lepo Sumera ettekanne oma peas ettekannet seal sekundi täpsusega alati ühtemoodi, kuna ta on ripub oma vahevideost, et siin oli tegemist rohkem niisuguse lõtkuga ja ilmselt et noh, ei olnud täpselt ühepikkune ja ega ei olnud ju ka see, mis laval toimus, samasugune ühel korral, kui teisel korral. Ja seal kuna nägin mõlemad edendus, siis igasuguseid naljakaid asju ka. Üks oli näiteks esimeses osas, kes kuulajast küll ei näinud, ma proovin seletada, Silmeti tuleks, on seal üks tulega trikk, kuidas ennast põletav tsirkuseartist siis laseb mööda randmeid ja mööda kõhtu suurt tule kanti ja siis ühtlasi läheb habe põlema, mille ta väga osava liigutusega ära kustutab ja vaidlesin oma kaaslasega, et seal muusikas oli ka täpselt selline särisev kohtadesse pidi olema niimoodi tehtud. Aga järgmine kord tuli välja, et ei läinud põlema, oli lausa õla taha kinnitatud, nii et ilmselt see oli ikkagi uus. Ja teine oli see, et minu kaaslane, kes on ise teatrikriitik, ütles, et kui ma olin väga üllatunud, kui Olari Elts teie pärast oma laulu lõpetamist ja kogu selle kontserdi lõpetamist pauku lasite, ütles mulle, et no kas sa oled kunagi näinud püstolit, mis tuuakse lavale, kus iialgi pauku ei tule. Ja teises etenduses juhtus nii, et auku ei tulnud. Nii et, et selline erinevus oli märgatav pisiasjades ja ilmselt noh, teile kui tegijale võib-olla ka kuskil kuskil olulisemal tasandil Jah, me kindlasti tahaksime öelda, et see oli kõik niimoodi mõeldud ja et oleks huvitavam, Me tegime erinevate ja nii edasi ja see habemeasi kindlasti suliks erutavaid hetki kogu õhtuks. Tule kasutamine teatrilaval on ju üldse päris õudne. No meil tegelikult kõik muu oli kontrolli all, välja arvatud habe. Et see nõrk lüli paraku sõitiski. Aga see oli päris naljakas kuidagi Erkki tuli sellest tõesti väga osavalt välja. Professionaalselt. Ja mul on tõeliselt kahju, et Peeter ei lubanud teisel etendusel meelega. Ja vaata, see mõlema meelega juba seda tekitad, siis on oht suur. Vaata, meil on mul lihtsalt siis kogemus, et meil on üks näärivana läinud põlema. Äärmiselt rumal situatsioon kunagi, kui oli veel nagu selline komme, et sai käidud kolli tegemas inimestele. See on vist näitatud siiamaani levinud igal juhul meil üks nendest valge habemega Punase kuuelistestaatidest läks ühel üritusel põlema. Ja siis ta päästis ennast nii, et hüppas basseini. See oli kogemata seal kõrval ja kõik lõppes õnnelikult, tõesti naljakad. Aga seal Estonia laval basseini ei ole, siis ma mõtlesin, et nad paremini riski ja seda habet eskordi põletab. Aga mis kapitali paukusid puutub, siis see oli küll juhus et nüüd teist korda paukus ei tulnud, aga täpselt selline juhus, et kui oleks see mõtte endale pähe tulnud, ennem saaks kindlasti seda teinudki, nii et selles mõttes, et oleks nagu täpselt õigesse kohta. Mis seal sünkroonsus puutub, siis ikkagi siin olid siiski peab väga palju, vähemalt nagu kokku lepitud. Seda ma tahtsingi öelda jah, et ega ei tegelikult see lokk mingit loksu kui niisugust ei olnud selles mõttes, et ta ei pidanud olema sekundi pealt täpne. Aga need märgimisegi muusikas ja trigenti annab samamoodi märku lavale, nagu ta ikka teeb, et selles mõttes need olid kõik ikkagi täpselt samamoodi, need ei olnud nagu muutunud, nii et selles mõttes Aga näiteks kui me proovi tegime ja ja ühele rammumehele pandi siis plaat peale, kus neli inimest peale astus ja kui nüüd proovi ajal nagu ootasime seda seda muusika lõppemist, siis noh, ega ei ole eriti meeldiv olla nelja inimese all ja siis ootas ja ootas ja ja see plaanitud viis või 10 sekundit nagu venis pooleks minutiks, et selline. Räägime sellest, kuidas, kui kiiresti eelnevat sooritada ja Ja samadest ja samas jälle esietendusele tuli tänu sellele nagu ajast puudu ja siis Olari õnneks väga õigesti oskas selle lõpuni ära hoida, et õigel ajal saaksid need nooretsenalt kõhu pealt maha hüpata. Tahaks jõuda oma jutuga ka õudse kontsertetenduse teise osani. Meil on juba suurem osa ajast räägitud, aga, ja nüüd võib-olla ikkagi enne, kui alustame sel teemal juttu, kuulame vahepeal muusikat ja ma ei tea, mis te arvate. Nüüd Olari Elts, kui võtaks selle laulu, mida teie esitasite, aga seda nüüd ei esita teie vaid plaadi. Ahaa, seda laulab autor ise, aga Gruber. Selle ära ja siis jätkame vestlust. ETA. No mis aga kruubresse puutub, siis tema kohta võiks öelda et ta on selline fun draiv austria muusika juba pikemat aega ja seetõttu ta sellistel vähe selliseid isikutele, kes tavalisest massist eraldub alati Austrias on drastilised nendel isikutel vaatanud Austrias juba pikemat aega raskunud elada. Mõtleme sajandi alguse riigiooperiskandaalide ja nii edasi, siis temaga põhiliselt on, on tegutsenud rohkem Londonis ja, ja ma tahan ka kontrabassi, mängi haridus, ta on tegelenud ka sellega lisaks sellele, et ta on veel, nagu me teame, siis või kuulsime, võtame hea laulja vedelamaks nooruses Viini poistekooris hambaga väga palju. Kas veeriv dirigent? Ja lisaks ütleme oma teostrigeerimisele tava põrgudents juhatanud kord faili muusika tantsu tisleriks, muide Schönbergi õpilane. Ja Muidugi temaks mängitavad teoseid kahtlemata on, on loomulikult Frankensteini, mida tavaliselt mängitakse lastele seda teost aga, aga see on mulle jäänud mõneti isegi arusaamatuks. Loomulikult seal on selline lastetiimidest pärit tekst ja, ja ja, ja nii edasi, aga, aga ma arvan, et see on võrdlemisi paljuütleva. Veidi vanemale publikule. Kas nüüd see, et siin oli võetud näitleja Ardo Ran Varres, kes jutustaja rolli mängis ja laulis, kas see on nüüd ka tavalised Frankensteini ettekandmisel nii olnud, et võetakse näitleja või teeb seda autor ise? Väga tihti autor ise teinud, aga, aga kui on keegi teine seda teinud, siis see tavaliselt on olnud selline kabareelaulja või ütleme selline noh, ma lisaks öelda laulev näitleja pigem kuidagi vastavaks mõtlev laulja siis või midagi. Aga mulle tundus Et Eestis oleks olnud, oleks ikkagi pigem või peaks pigem seda esitama ikkagi laulev näitleja kelleks sai, mõistad Ardo Ran, Ardo Ran Varres Rakvere teatri näitleja ja kes oma osaga siis minu arvates küll hiilgavalt hakkama sai ja seda äärmiselt lühikese aja jooksul vallutab. Kogu see ettevalmistus sai tehtud kõik vähem kui kuu ajaga. Ja mis selle lühikese aja kohta veel öelda, siis see lavastus sündis, ütleme lavaproove vist oli ainult kaks või kolm, kaks, kaks, kaks lavaproovi. No üldse tegelikult mõlema peale nii esimese osa, kui teise osa peale sinna lavale pääsesid me kaks korda. Koos tehnika ja kõige muu Ardo Ran Varres tõesti, ta on saanud ka igas arvustuses kiita ja loomulikult ütlen tagasihoidlikult jättis ka mulle väga hea mulje, jällegi kiikus seal noateral ja ei läinud kordagi labaseks ja ja võluv kaunis igatepidi. Tänane kas selles Frankensteini osas oli Vello Vaher teinud ka midagi tegemist? Me üritasime algul teha seda varjuteatrit mitte mõni kuu aega oli juba sisse ja, ja siis me nagu kuidas viisakalt öelda läksime, panime. Pajasse värk meil alul oli, mul on nagu selline idee, et see, see teine osa oleks nagu see on niisuguses tummfilmilaadne mustvalge, kõik kujundus ja, ja ka tegevus selline natukene nurgeline ja enamasti üldsegi varjudega, niimoodi ma kujutasin alused etta. Aga siis peab tunnistama, et, et me nagu sellega läksime päris rappa, nii et ei tulnud sealt midagi. Kujunes nagu mingiks selliseks haledaks ümberjutustusega, millest üldse tegelikult üldse ei olnud nagu vaja teha ses mõttes, et seal ei ole midagi eriti ümber jutustada. Et ja siis nagu veel mingi nädal või paar enne esietendust, siis kõigest sellest loobutud ja hoopis teistel alustel nagu. Kokku pandud ehk siis samamoodi jällegi need detailid. Ehk siis korduma arutlus on selline termin, korduma kippuvad küsimused. Et siis need olid sellised korduma kippuvad motiivid muusikateatrist, mis me oleme püüdnud sinna panna ja me käsitlesime seda kui opereti, kuigi tema alapealkiri ei ole oopereid, ta siiski sinnakanti, nagu kisub. Kui nüüd varietee on Kaagri poolt antud vabaks, et kas seda esitada nii-öelda concerts muusikana või siis koos lavastusega siis Frankensteini on ikka eelkõige esitatud siiani ikka eel kõik põhiliselt kontserte ette kanda, siis ilma lavastusest ta. Nii et ma arvan, et see on üks neid väheseid kordi, kui Kaagel on selle Vabandust, Krukoober on siis selle etteastega lavalaudadel. Jõudnud vaata ka minul on tegelikult mõningad sõbrad nii Berliinis kah südamistest öelnud, et nad on näinud seda frakkestiniga laval ja ka varieteed, muide ja mõlema puhul oli nagu see, mille eest hoiatati, oligi see, mida ma ise arvasin, mis on, mis võib juhtuda, sellega on väga kerge. Me rääkisime siin enam libastuda, et sa hakkad nagu pulli tegema, lihtsalt ei võtaks seda, kui, kui nalja püüad sa nalja rõhutada ja siis satub nagu kaks ühe märgilist tegevust kokku ja tulemus on vastanud. Ja see olevat siis väidetavalt vähemalt nende lavastustega juhtunud, mida, mida need inimesed olid näinud. Nii et see oli ka üks asi, mida, mida ma muidugi püüdsin vältida, et seda ma olen kogu aeg püüdnud vältida mitte nagu lihtsalt pulli teha, vaid ikkagi kuid analüüsida ja kuidagi vaadata nagu sügavamalt seda toimingut, kuigi ta lõppkokkuvõtteks võibki väga naljakas olla. Aga see ei saa olla eesmärk. Ma mõtlesin, naljakas osa jääb. Kuniks muusikateoseid üldse muusikaalas on, tõeliselt naljakad on siis kindlasti on, võiks sellest olla võiks selleks olla Gruberi Frankenstein, kus me siis näeme, me nägime pillimehi siis ka mitmesuguste ebatavalisemate pillidega sähkendamas aadressis, mitmesugustes torudest lõpetades siis vur kannide ja pasunat, aga. No see oli ka publikule vast natukene rohkem näha kui, kui tavaliselt. Jah, ta oli tõstetud ju kõrgemale ja ja esimene kord istusin teises reas, no siis oligi nagu kohe. See orkester oli kohe väga oluline osa sellest, mida ma nägin, oli siin üleval, siis ma nii hästi ei näinud. Aga ma tahtsin nagu selle naljategemise kohta öelda, et kui nüüd korraks pöördud veel tagasi varietee poole, et et kui mul lapsed nägid, kuidas üle lava jooksid kaks inimest võimlemisrulliga, siis ta oli võib-olla kõige selline kõige rohkem naeru esile kutsuv ja lapsed olid nagu nördinud, et kui nemad kodus sellesama rulliga käivad, et siis see ei ole üldse naljakas. Ja tegelikult see ei olnud mõeldud niimoodi, et nad jooksevad üle lava ja kõik hakkavad naerma, vaid see lihtsalt oli niivõrd koomiline, et tõepoolest me ei tahtnud teha seda sellise Nalja etendusena, vaid ta lihtsalt kukkus niimoodi välja, et me tegime ikkagi tõeliselt Nüüd me räägime üksteisest mööda, tähendab see, mitte ta ei kukkunud välja, see oli ikkagi teadlik, et ta niimoodi pidi välja kukkuma. Lihtsalt mina rääkisin sellest, et see ei saa kunagi olla eesmärk, et sa lähed nalja tegema, mõtlesin mina, ma ei näe sellel mingit põhjendust, miks kutsud inimesed õue siis pulli tegema, et noh minu arvates on niivõrd tühine asi, et selleks ei ole põhjust inimesele öelda, et tule minu juurde. Ma räägin. Et. See on see mis võib olla tulemuseks, aga minu meelest, mis ei saa olla eesmärk ise. Nii oli ta nii selle esimese osaga kui ka teise osaga. No kas eesmärgiks võib pidada seda, et seda te ju tahtsite igal juhul ja väga teadlikult, et vaatajal oleks kindlasti hea tuju? No ta oli, vaata, need ongi kuna tegemist oli muusikateatri kergema poolega, siis ikkagi kogu selle mänguga, mis me tegime nende erinevate detailidega, asetades nende reaalse konteksti, nendega mängides erinevad motiivi, traditsioonid ja kõik kokku ikkagi soovisime saada sama tunnet, mis sul on sellest niukesed kergema poole muusikaetendusest ära minnes, et sul on noh, kui see on õnnestunud olnud, sest ma kujutan ette, et see on nagu selline kerge ja niisugune hea tunne, kui sa lähed ära, eks, et noh, me püüdsime sedasama asja lõppkokkuvõtteks ikkagi kätte saada. Tegelikult me seda ka arutasime just pärast seda esimest etendust, et et me peame olema ettevaatlikud, et mitte mitte jäädagi nagu seda nüüd ootama, et niimodi sünnikskiga järgmiste kontsertidega, mis on juba tõsisemad ja natukene teise kandi pealt sellel teemal lähenevad, et Tal oleks samasugune publikumenu, eks, nii et see, see esimene osa nagu öeldud, olgugi et me ei, ta ei teinud nalja. Ja mingil moel võib-olla selle teema üle muigasime ikkagi kokkuvõtteks me mängisime sedasama nendesamade tunnete peale nendesamade emotsioonide peale, milles žanr on ja tutvutaks kordonis. Kas nüüd järgmised, mis tulevad järgmised etendused, kontserdid, ega need ei ole ju enam Estonia teatrisaalis, need on kontserdisaalis. Et ega ei ole jah. Kas see teatrisaalis esinemine nii Von Krahli teatrile kui siis ka teie ansamblile oli see ka kuidagi märkimisväärne või? Ei, no mõttes ta nüüd mingi tähendab, eluloos mingisugune eriline sündmus vast ei olnud, aga see oli küll teadlikult valitud, et see on just Estonia teatrisaal, kus selle sarja avangard või dekadentsi esimene kontsertetendus toimub. Noh, kui nüüd kõik need asjad kokku panna, need lülid, siis minu meelest moodustub sealt nagu mingisugune suhe, mingisugune arusaam. Ja üks asi veel, mis on, mis me ka oleme? Oleme vist kuskil, mis mina olen vist kuskil juba maininud, on see, et noh, nii meie mõlema tegemisi on harjutud sellel skaalal vaatlema siis põhiliselt küll võib-olla see avakaardi poole ja samamoodi on sellel avangardi dekadentsi skaalal võib-olla põhjust ka ka Estonia teatris toimuvat vaadelda aeg-ajalt. Võib-olla siis. Ma tean, et see ei ole minu asi, kummas suunas, aga aga see oli teadlik valik. Estonia teatri ise oli väga lahkelt nõus sellega. Teatud jah, kui me vaatame ooperis, žanrit või eriti koopereti žanrit üldse kaheksanda sajandi lõpus, siis mulle tundub, et me ei saa mööda. Kogu selle muusikateatri kui nähtuse puhul sõnas dekadentsi siiski et kuhu muusika, teater üldse liigub, mis suunas ja nii edasi, et nende probleemides on ikkagi kogu noh, vähemalt kogu Euroopa, ma arvan, et millised, või et kuivõrd need mitmesugused sellised uuenduslikud avangardist, avangard-likumad suunad, kasvõi sedasama sürrealism on nüüd võimelised arenema või kas seda üldse on võimelised arenema? Mõnes mõttes on seda juba seda juba praegu näha. Jaa, jaa loomulikult ei ole, ei ole meie eesmärk, kui suur eesmärk, suur publikumenu ega rahvavatsioonid. Kuid teisalt jällegi tore, kui nad on, nagu nad on ja, ja kui ma vaatan või kui me vaatame praegu ütleme, uue muusika festivale maailmas sisse toonud üht keskis uue täituvusega, kui, siis kuulmuski ettekanded koonduvad tihti just eelkõige festivali raames seetõttu, et et viimastel aastakümnetel, et ütleme, viimase paari aastaga on see arvamus on nüüd muutumas, kuid üldiselt pärast teist maailmasõda kujunes ikkagi niimoodi välja, et et ütleme, tavaline publik ise lihtsalt kaasaegse muusika ettekanded ikkagi pelgas. Seetõttu, et see muusikali endast kaugemale läinud, see oli liialt keeruline ja edasi. Sama on ka täielikult uuema muusikateatriga. Et siin on nüüd mitmesuguseid mitmesuguseid võimalusi ja ja ega neid kaasaegseid väga häid ooperid väga tihti ei sünni. Siin on mitmesuguseid põhjusi. Kuid sellest olukorrast, et kindlasti on väljapääs ja ja nende võimaluste otsimisega. Me oleme püüdnud ka viimased aastad tegeleda Enne kui päris otsad kokku tõmbama, palun öelge, millal on siis nüüd järgmine võimalus näha sellest sarjast avangard või dekarends järgmist kontserti kuulda, sest seda, millest täna pikalt-laialt jahvatasime, 100 kahjuks enam ei tule. Üks variant siin ja võib-olla oli ka eks, et, et kui te instituudi esindaja koos, kus Madis koliga arutasid seda, et et äkki RK kalla külastab meie vaikset koduvabariiki sügisel toimuva NÜÜD festivali raames nad siis võib-olla selle teose esimest osa koos võib-olla mõne muu osaga ette kanda, aga see on praegu siiski ei ole sellisel moel rohkemat, ei kanna. Kordasime tänavu veebruaris kavas olnud kuu sündmust, stuudios olid Peeter Jalakas, Olari Elts, Vello Vaher ja saatejuht Kerttu Soans.