Tervist, mina olen Urmas Vadi ja te kuulate saadet luuletaja Indrek hirvest. Head kuulamist. Ütles isa. Vana seinakell lõi bimbomm, bimbom bimbo. Kohvimasin jäi seisma, ütles ema. Vana seinakell lõi bimbom, bimbam bimbam. Nüüd ei teagi, mis ilm on, ütles isa. Vana seinakell lõi bimbom. Bimbo bimbo on. Küll on tähed suured, ütles ema. Vana seinakell lõi pim, pomm. Pomm. Pomm. Justkui maal enne sõda, ütles isa. Tere, Indrek Hirv, tere, tere. Kuskil nädal tagasi läksin raamatukokku ja võtsin kõik sinu luuleraamatud ja ka draamatekste. Ja ma sain kotitäis, kui inimesed kirjutavad proosat, sisenduse, täitsa tavaline asi, et sa saad nagu kotitäis, kui inimene on ikkagi mingi 20 aastat näiteks kirjutanud, aga kui luulet kirjutatakse, siis see on ikkagi tähelepanuväärne asi, et kuidas sulle tundub, et oled sa kirjutanud palju või vähe või parasjagu. Kindlasti parasjagu mõjule jätnud kirjutamata, kui ma, kui midagi on tahtnud välja tulla ja ma ei ole ennast üldse sundinud. Vahel on ju olnud mõni aasta auku. Ja vahel ma olen kirjutanud väga tihedalt, väga palju, mõni mõni uskumatult hea periood alanud kuhugi paarina elus. Mis aeg, see on olnud hea pärjad. 92 subi 93. aasta kevadel kõige tihedam tegelikult. Selle taga oli see, et ma olin olnud Euroopas parastate ja siis palju tööd teinud, seega muidugi töö tegemise harjumus. Ja siis korraga ei olnud enam vajadus tööd teha. Eesti oli vaba ja vaba Euroopa pinge pealt ära. Igapäevane tööharjumus. Ma olin näinud palju kunsti ja, ja maailma ja polnud saanud kirjutada luuletusi. Paar aastat paar tihedat Vaba-Euroopa aastat rahamuret ka ei olnud. See on üks väheseid aegu, kus ma seda ei ole olnud. Ja siis tuli tõesti uskumatult palju ja, ja tagantjärgi vaadates tihedalt. Kas seal on näiteks olnud selline tunne, et et sa oled mingi kindlal laadi või kasvõi stiili või oleku või võitundega luuletekste kirjutanud nii palju, et et see on nagu täis kirjutatud? Jah, täpselt nii ongi see riimi rütmis luulemine kahjuks läbi. Ma ei saanud sellele reele tagasi, kui ma tahaks siin, siis on kõik läbi tehtud. Mul ei tule ühtegi riimi pähe, mida ma ei oleks kasutanud või? Jambis mõtlemine tundub mulle tüütu korraga. Nii et sinna, sinna ma kindlasti tagasi enam ei lähe. Aga samuti nagu hästi kuulnud ma olen ju teinud üht ja teist ja just periooditi ja tihedalt ühte ja siis jätnud selle katki, alustame uuega. Ja läinud portselaniga graafikaga. Sa oled mu elus, on sellised perioodid, kus ma võtan midagi ette ja teen ja teen tihedalt hästi ja, ja siis kuidagi vajun ära. Siis pean vahet ja siis alustan millegi täiesti uuega. Mulle endale tundub sinu luules üks selline Uuse pohh see kogu mille pealkiri on liblikate õhkkerge veri, mis on ilmunud 2001. aastal ja seal hoopis midagi muud juba ka selle poolest, et noh, isegi kui sa vaatad selle luuletuse ja sa saad aru, et, et on toimunud mingisugune väga suur muutus. Et need on väga lühikesed luuletused, väga, väga napid, lausa pudinad või noh, selliseid hästi mõned mõni sõnal võib-olla mõni tekst, isegi nendes luuletustes paljastad ka oma mingi isikut rohkem, aga see on nagu selline huvitav küsimus, et on nii või mitte või et kuidas seevastu kõigepealt selle peale, et, et need on teistsugused luuletused. Las ma räägin hoopis kaugemalt. Ükskord ma käisin Betti Alveri külas siis see oli pärast seda kujurit ilmude loomingus mulle esimesed Tertsiinides nuttis. Siis petil oli liit üle laualambi ja niidi otsas olid paberitükid niidi sisse torgata nõelaga kus olid mõned sõnad peal. Mina küsin, mis nad on, tavaliselt on, need on need sõnad luuletamiseks tal vajalikud, et et tuleb vahel pähe ja siis paneb kirja pärast kasutab. Ja siis ma mõtlesin, mõtlesin muidugi sellest kohe õppust. Ja kirjutasin ka üles, kui mul mõni sõna pähe kargas või mõni mõni lause või mõte. Ja siis paberitükikesi oli mul taskud täis ja sahtel täis. Nii et kui ma luuletusi kirjutasin, neid Jombis ja, ja ruumis Siis olid mu paberid üksikud tükikesed ees nende sähvatus, tööbi välgatustega või või pudinad põlinutega. Nagu sina ütlesid. Ma mõtlesin hästi. Ja siis 2001. aastal, kui ma enam ei tahtnud kirjutada riimis siis ma vaatasin need pudinad üle ja, ja tegi nendest raamatu. Nii, et need tegelikult ei olnud siis värsked, parimat. Ja siis ma vaatasin, et see ongi meetod, et miks mitte Dorattagi õhust kujundeid ö õhust või, või päevaõhust kui nad juhtuvad tulema ja panna panna kirja ja, ja avaldada täpselt nii, nagu nad on tulnud. Ühesõnaga nende juures ei ole vähimalgi määral olnud tööd, nad on kõik ise tulnud. Ja siis on muidugi täpselt täpselt vastandlik, nüüd sellele eelmisele perioodile Kas või sellepärast, et selle eelmise perioodi luuletused on kindlasti väga seatud, läbi kirjutatud ka mõõdetud ja need tekitavadki sellise sellise tunde, et nad on, ongi nii, nagu nad on ja sealt minu teine küsimus, et, et kas nad on nagu selle võrra ka rohkem sinu isikut paljastavad. Kui ma nüüd olen kirjutanud kütmise ruumis siis on muidugi kontroll peal, eks ole. Siis ma võin ka neid kujundeid muuta, nii et nad mind enam ei ava. Selles mõttes, kuna nad on ise tulnud, nad muidugi paljastavad rohkem jah. Tõsi. Ma tahtsingi küsida ka sinu kuuluvuse kohta et väga mitmed kirjanikud on kuulunud kuhugi rühmitusse või siis mingisse väga kindlasse gruppi või mingit väga kindlasse põlvkonda, noh, kui mõelda ühe laine peale kasvõi noh, kust on tulnud Paul-Eerik Rummo ja ja Viiding, hunt ja nii edasi või siis mingite nooremate peale sealt, kes ka suure plahvatusega tulid, et näiteks Hasso Krull ja Tõnu Õnnepalu ja Kivisildnik, Karl Martin Sinijärv ja nii edasi ja nii edasi või siis veel nooremat, kus on rühmituse erakond ja Noorte Autorite koondis, Tallinna noored tegijad. Et, et mulle tundub, et, et, et sina nagu ei, ei kuulu kuhugile. Ma olen väga üksik ja võib-olla ma ei ole tahtnud olla üksi jumala. Ma tulin luulesse ka hiljem, kui mu esimene raamat ilmus, siis ma olin 30 ja hakkasin 31 saama. Ütleme, et ma kunstnikuna võib-olla kuulusin kuhugi mingisse seltskonda. Aga ka sellest ma olen välja vajunud. Nii et ma olen olnud alati üksi ja praegu on üksi. Miks üksi, kas ongi selline et luuletaja tahabki olla üksi või, või siis sa ei haaku neistega? Mul on vahel olnud tunne, et mind ei võeta kampa. Aga eks mind ei võeta kampa sellepärast et ma olengi teistsugune või olengi üksi. Minusugusega pole midagi peale hakata. Ma ei haaku ja, aga huvitav, miks see nii on? Kui ma mõtlen, kuidas ma luuletajana kujunesin siis see oli lihtsalt täiesti teistmoodi, kui, kui võis olla teiste kujunemine. Ma ei käinud ülikoolis, eks ole, ma õppisin kunstiinstituudis. Urin maalija oma loomult, tähendab, ma ei ole mariga palju esinenud, esinenud, aga. Aga ma vaatan värvi ja ma näen. Ma näen ma maailma kui kunstnik. Siis mul oli see lugemus, ori, Siuru, Vi, Noor-Eesti või, või arbujate aegne. Ja siis tuli see ott oja oma pakutud seitsmest 10. sajandi prantsuse luule tõlkimine mis andis mulle kindla vormi. Ja siis tuli see hollandi aekuma, lugesin prantsuse moodsamat luuret, sürrealistliku luuret. Mispärast sellesse klassitsistliku vormi sellesse sobitub, tuleks kuidagimoodi andis imeliku ja meie põneva kontrasti. Pinge nüüd on jõudnud, kõik on täitsa täitsa minu enda arenguetapid ei haaku mitte kuidagimoodi teiste luuletajate arenguga, ilma et ma oleks väga tahtnud, ma arvan, lihtsalt olnud täiesti isevärki. Indrek Hirv, ma tahtsingi küsida ühe küsimusena, et mis asi on ja mis enam ei ole luule. Et sa ei püüa olla oma luules kuidagi ehmatav ega, ega ka moodne. Aga ma ei püüa olla vanamoodne. Kui ma olen sulen, kogemata olen kindlasti täitsa aus. Mis on luule ja luule peab aus olema. Nagu ma juba ütlesin, siis minu jaoks on tähtis, et tekib ruum. Tekkib ma midagi, näen, kui ma loen kas värve või kas. Aga luuletuses ei ole ruumi siis ei ole minu arust luure. Ma saan aru, kellegi teise jaoks on, aga, aga mina tahan tunda, et on õhku ja ruumi. Kui palju sa praegu aastal 2011 loed, kaasaegsed, et eesti luulet näiteks või? Kuidas sa sellesse sellesse suhtuda, et mulle tundub, et ma ei tea, ma ei ole siis nagu väga palju isiklikult vestelnud, aga mul on tunne, et seal on mingi väga konkreetne nägemus luulest või oled sa just nimelt väga tolerantne, et sa lähedki igasuguseid asju ja kõik on luule. Ma lugesin nooremat eesti luulet siis kui Marin Kulka komisjonis paar-kolm aastat tagasi. Ja siis ma pärast seda ma enam ei ole kätte võtnud, üldse väga juhuslikult poes, vahel vahel sirvin ja loen ühe luuletuse. Aga ma loen järjest lennud näiteks loen mõnuga ja tihti. Ja vahel vaata mõnda prantslast. Et mul oli ikkagi õigus, kui ma mõtlesin, et see sinu seisukoht, et milline on luule ja milline ei ole, et see on ikkagi väga kindel. See on kindel, son natuke häbematu ja ma pean tegelikult Eesti luurest väga väikest osa luuleks. Aga ma ei ole seda väga kõva häälega öeldud. Kui palju peaks olema inimene, kes luuletab üks kas ta võiks olla lihtsalt noh, päeval üks inimene ja öösel, kui ta luuletust kirjutab, luuletaja? Ei saa. Nii läheb ausus kaduma. Mina nendel perioodidel, kui ma olen luuletaja, siis ma ikka ei ole midagi muud. Aga mul on muidugi ilus olnud perioode, kus ma, kus ma olen midagi muud, kas ma võtan ette, teen paar aastat tööd, mis ei ole luulega seotud ja ja siis ma ei suuda midagi kirjutada. Võib-olla öösiti tuleb vahel midagi, mida panen kirja paremateks, aegadeks tagavaraks, aga aga üldiselt siis ma ikka ei ole luulete. Aastaid. Ja kui siit veel edasi urgitseda, et et kas kasvõi näiteks välimus või mingisugune käitumine kas kohvikus või, või tänaval kõndides, et kas peaks ka kõik sellele luuletamisele vastama paar päeva tagasi, kui oligi sinu sünnipäev, siis ETV näitas hästi mitmeid saateid kus rääkisid sina ja paljud teised sinukunstist ja luulest ja ja see oli hästi ka välimuselt saad ikkagi aru, et inimene on poeet ja noh, selline võib-olla romantilise käsitluse poolest ka veel. Ma mõtlen, luuletaja peab olema tema ise. Mõnes muus ametis on tähtsam see, milline sa paistad. Luuletaja saab olla ainult tema ise. Kui tal on mingisugune poos või trump, siis on see selleks, et varjata seda sisemist õrnaolekut. Ta võib olla niisugune või teistsugune, aga ta peab olema tema ise. Indrek Hirv, kellega sa räägid, kui sa kirjutad luuletusi, kes on see publik? Noh, ükskõik kui abstraktses mõttes mulle tihti tundub, et need sinu tekstid on sinu enesekõnelused sinu endaga. Võib-olla võib öelda ka siis, et mõnikord on minuga jalased jumalaga. Vabalt, vabandust, et ma sind segan, mul oligi küsimuse lõpus, näed, vaata või jumalaga. Jah aga on ka olnud jälle teisi aegu. Ütleme need noored noorpõlve armastusluuletused on kirjutatud küll kellelegi konkreetselt. Aga järjest rohkem ma räägin endaga ja ma mõtlen nii aastate lõikes. Iga järgmine aastakümme. Kriiminud rohkem endasse. Ja see on olnud, see endaga rääkimine on olnud vahel sünge. Aga viimasel ajal ma mõtlen, viimastel aastatel olen ma kuidagi saanud ka olla endaga lahke ja rõõmus ja, ja vaba. Valgustunud või nii. Ja siis mul on tunne, et ma räägin jumalaga. Sünged kõnelused, need ei vii nii kõrgele. Isegi nendest tekstidest, kus sa oled mõnele naisele pöördud mõne naise poole, isegi et mulle tundub, et isegi need on justkui sellised nagu kirjad, mis on ära saata. Võtta ja ega ma ei ole. Nad ongi jäänud ära saatmata paari luuletust. Ma olen näidanud mõni aasta hiljem neile, kellele olen kirjutanud. Tõesti Indrek Hirv, väga palju on looduse, ruumide, valguse ja värvide kirjeldusi sinu luules tekstides. Ja noh, ma kujutan ette, et neid asju sa võib-olla ise ei lahutage, aga aga kas need asjad on su luulesse tulnud tänu sellele, et sa oled kunstnik olnud või oled praegugi? Ma arvangi, et ma olen seesmiselt kunstnik, edasi ka siis, kui ma uuesti ei tee, ma näen maailma, nagu kunstnik. Ei ole, on alati läinud. Ma arvan, et ma kirjutan nagu kunstnik kunagisi huumori sassi, kui me arutasime neid asju, siis Sass ütles tema moodi lühidalt ja otsesed lõpetagu enne kunstiinstituuti siis kokku kirjutama luuletusi. Ma ei mäleta, kelle kohta. Ühesõnaga see kompositsioonitaju ja, ja, ja ruumitaju ja asjade sõnade mitmetähenduslikkus, mis annab ruumi. See on kuidagi seotud kunstikunstnik olekuga või, või kunstinägemisega. Küsin vahele, et kas selle Aleksander Suumanni luuletused meeldivad? Mulle meeldib mõni periood rohkem kui teine. Mulle meeldib see kolmekümneaastane Suumann viskuda metsast tulija ja luuletada veri osanud. Ja mulle ei meeldi üldse see, mis ta kirjutas Vilsandil või see Meil siin hüper koreas. Aga hilisemast ajast selle, need, need tema vabavärsid või meil lihtsalt, aga aga vaimukad või sügavad ütlemised. Mulle meeldivad. Hästi palju on sinu tekstidest tehtud ka laula ja ja ma tean, et sa oled ka kirjutanud tekste muusika järgi või ise teinud laulusõnu nii-öelda, et see on hästi huvitav, et tavaliselt noh, kui inimene oskab kirjutada ja, ja näiteks maalida, et kuidas sa selle musikaalse sega on, sellest on ka hästi palju räägitud, et sa tekstid on ka väga kuidagi lauldavad või musikaalsed, et seal on mingisugune selline asi sees. Pharmonouranud. Ma kirjutan, vahel on nii, et ma kirjutangi laulu pärast ei ole meele sõnamis viisi peale aga, või noh, see iga nurga peal olla omal viisil kui ma kordan sõnu või tol ajal, kui ma kirjutasin rütmise ruumis siis ma laulsin tema luuletusi kirjutades. Ei ole siin kuu alluut midagi. Kõik kordub uuesti. Kõik kordub jälle. Ja keerutab, keerutab. Keerutab jääd. Ei ole siin väikse puud midagi. Voolavat. Voolavad. Kui on, saab olema Kaks vahast õuna. Tahan küsida mingite teemade kohta luules, et kas seal on mingid teemad, mis sinu meelest ka nagu luul alla ei lähe, et kas sinu võiks ju öelda, et näiteks sinu luule ei ole päevapoliitiline ega, ega isegi mitte sotsiaalne, et kas see on nagu võimatu, et sellistest asjadest kirjutad, kirjutaksid või, või oled sa seda mingil peidetud moel siiski teinud? Ma ei ole seda teinud. Ükskord ma kirjutasin Marjuneti laule. Siis, kui ma olin 25-ni sinnakanti ja siis looming ei võtnud neid trükkida, sest nad tundusid peatoimetajale poliitilised, ta pelgas. Aga nad ei olnud poliitilised. See oli ikkagi filosoofiliselt küll ja, ja päevapoliitikaga võis seda kuidagimoodi seostada, ehk. Aga mina ei mõelnud. Nii et ma oma luures küll mitte kunagi olnud päevapoliitiline ei oska ega ei tahagi. Kas sulle tundub, et see ei ole luule asi või see ei ole sinu luulasi? Just jah, tundub jah, mulle tundub, et see luureasi ma ei ole nii kategooriliselt seda endale ära keelanud või või kellegi teise üle otsustades ei ole nii tähtis kriteerium, aga. Mulle tundub, et see ei ole luulesi. On see luule siis midagi, mis seisab ka argisusest eemal ja kui siis see tundub justkui millegi eest põgenemisel. Ma vastan võib-olla teistmoodi ma nendel perioodidel, kui ma, kui ma luuletan siis ma olen argielus äärmiselt abitu uskumatut, abitu nagu, nagu idioot. Ja ma arvan, et need on vastandid. Nad ei, nad ei sobi teenilisega, mitte asjalikus või osavusmaistes asjades, igapäevastes asjades. On vastanud sellele olekule. Üks väga selline läbiv tunne sinu tekstides. Igatsesin kurbus. Võiks isegi öelda, et selles on midagi enesepaljastusliku kui augus luuletaja peaks olema ja kui palju ennast paljastama. Ja ja kui palju peaks väljastama mingisuguseid just nimelt neid konkreetseid põhjuseid, miks ta kurb on? Luuletab august kindlasti olema. Ma mõtlen, et ma olen ju mõnikord mõne luuletuse ära visanud või ära põletanud tähendab, mitteefektiga vaid lihtsalt ahju toppinud. See on siis, kui ma arvan, et ma paljastan ennast liiga. Aga kui te olete nõus, siis tuleb see põhjus välja muidugi ka. Ja muidugi, mis veel, su tekstides on hästi, olulisel kohal on taevas ja taevakehad. Seda on kohe väga palju seal. Kõige sagedasem tegelane muidugi kuu. Ja tundub, et see ei olegi lihtsalt selline poeetiline kuu vä atlemine. Tundub, et on ikkagi seotud sellega, et taevas on veel midagi. Mis see taevas sinu tekstides on, mis see kuu on? Ma seletan jälle mingi lapsepõlvepildiga, ma ei, ma ei taha hakata teistmoodi rääkima. Vaata siis, kui ma olin 14 15 16 aastane, siis ma elasin suved Võrtsjärve peal. Sõitsime isaga purjepaadiga Võrtsjärvele, siis ei olnud alati aega jääda minuga. Ja siis ma purjetasin ja, ja väga tihti ma jäin keset järve ööbima, kui tuur oli vaikne ja ei tõmmanud telki peale paadile. Loksusin tähtede all või kuu all. Muidugi miski pidime ikka panema seda tegema või miski sinna tõukama, aga aga see, mis mul on kindlasti külge jäänud kogu eluks, on see keset järve. Lahtise taeva all ööbimine. Ilus uni. Sa ei pea sellele vastama, aga kas see on rohkem midagi astronoomilist või midagi religioosset? See on kindlasti religioossed ja mitte mind ei oleks astronoomi huvitanud, aga aga see tõmme, mis on taeva poole, see on minus alati olnud ja, ja see on kindlasti jumala jumala igatsuse. Kas ma võin küsida ühe linnalegendi kohta, ma olen kuulnud sellist juttu, et kas sa ei teinud ühe sellise kokkuleppekohvikuga savisid kas mingi serviisi või lauanõud sinna neile, kas kasutada siis nad annavad selle veini vastu. Kas seal legend? Ei, see jura, legend. Mu vanaisa oli metallitööstus ja siis temast jäid mõned asjad järgi. Ja siis oli üks Hollandi tervis ja ma näitasin seda Vilde kohviku omanikule iirlasele talle väga meeldis ja siis me tegime kaupa, et ma saan 1000 klaasi veini ja annan talle taldrikud. Sellest, et kus tõesti mõneks ajaks veiniub otsas, oi väga ammu ja kohvik on teise omaniku käes. Päeva jäänalad aastani. Üksinda. Päevad igatsust täis. Tukuvad turvamehed. Kesklinna hakkide klik. Üks linnapäevad nädalad aastas. Üksinda päeva igatsust täis olnud ruum. Üks sinna, kus päevad, nädalad, aastad ja kuu Üheksa oldud päevad igatsust täis olnud. Vaatan igal hommikul kuidas kaevugetend lahti kerib üsna kergelt ja vabalt pimedasse sügavikku. Ja siis raskelt päevavalguse kätte tagasi. Suured kivid näoli mullas. Isale. Ö lõpetas ta päevad varahommikul. Tui ära oma hääles ära lenda. Sulgudes tütar tui, sirutab lauldes oma linnupojaga. Sulkin. Tegin unes tuttavaks oma ammu surnud ema ja vastsündinud poja. Mu närvisüsteemis on mõned nõrgad kohad. Nii nagu igas süsteemis. Mul on hirm surmatunni ees. Mida ma emale ütlen. Palm kuivas ära. Mul on hirm surmatunni ees mida ma isale Tartu noored vaimud esitlevad end alasti hommikuses jõe udus. Vanad vaimud piinlevad neid sügavast aegade hämarusest. Sulgudes. Olin sõbra juures tulemisega hilja peale jäänud. Juba koitis, kui Emajõe tänavas korraks värskust hingama jäin. Paljaid tüdrukuid Illegaardi kolmandast lauast kolmanda kursuse filoloogia. Oleksin tahtnud neid hüüda ei julgenud. Häbenesin siis oma argust. Ei püüdnud, ikkagi, ei hüüa vist enam kunagi. Sulg kinni. Tead sa toomingad, aeg läks? Ei tea, ma tahan seda tagasi. Mõni päev tänasest vanem. Näiteks kui sa räägidki Täna tuleb lihtsalt veidi varem sinu armsaid silmi nautima. Tead, see oli sama roosa udu. Hääletada ei saa, ei tulnud tagasi. Päeval läbi vihmasaju. Eluexi Toometaksid dismõni päev on endisest parem. Siis kui koos saaks minna. Täna lihtsalt veidi varem. Sinu said siin, mina. Teadlaste toomikate aeg läks. Tead, ma tahan seda aega tagasi kellakeeramisest mingit abi. Sa ei usu, et ma seda proovisin. Oli päev tänasest kaarest. Teistest heledamad mõni mees väljalaivas. Mõni tunne jääbki tõlkimata. Te kuulsite saates rääkimas ja lugemus oma luulet. Indrek Hirve. Kõlasid laulud Hirve tekstidele. Saate tegid Morris Tombach ja Urmas Vadi kõike head ja kohtumiseni.