Alasile löö, see ei ole nõukogude aja nostalgia, Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, algab kultuurisaade vasar. Stuudios on saatejuhtidena Tallinnas Urve Eslas, tere, Urve. Tere. Päike ja mina, Peeter Helme ja kus on meil samuti kaks inimeste, kõigepealt meie Tartu-poolne saatejuht, täna Mihkel Kunnus, tere, Mihkel. Tere ja Jaak Tomberg külalisena. Tere kõigile. Küsin kohe sellise, võib-olla ebaviisaka küsimuse, et jaak Me kutsusime sind siia pärast, et meie tänane saade tõukub Meelis Friedenthal Li esseest. Kevadel on kurb radoon, mis ilmus selle nädala sirbis. Selle loo alapealkiri on inimkonna ajalugu läbib lootus, et ei kordu mitte ainult ostajad maid. Taas tuleb ka uus õitseng, iidne ja vägev kuldne aeg. Ja sind kutsusime nüüd siia selleks, et rääkida nendest lõpuaja kujutlustest, mis selles artiklis on, et kellena me sind siia siis kutsusime, kas teadlase ja apokalüptiline eksperdina? No miks mitte ka seda jah, aga võib olla ka lihtsalt sellise kultuurivaatleja ja igapäevakultuuris viibijanatusele kogejana. Selge, aga see annabki meile päris hea jutuotsa kätte, sest et Meelis Friedenthal oma essees käsitleb inimkonna kujutlusi aja ringkäigust ja jõuab välja sinna, et ühest küljest me küll iga aasta ootama, et tuleks uus kevadet, ta tuleks põhimõtteliselt samasugusena nagu alati, et päike hakkaks paistma lilled, õitsema, putukad sumisema ja et elu läheks ilusaks, aga teisest küljest me ootame alati ka mingisugust muud. Ja juba aegade algusest peale on selle muutusega sageli kaasnenud ka sellised totaalselt boa ja käsitlused. Et kas lõpeb üks ajastu? Enamasti ikka öeldakse, et meie elamusele ajastul ja oodatakse, et tuleks uus ja kuldne. Või vahel kardetakse ka, et mis nüüd tuleb, ongi viimane, sest et kõik on ju nii õudne, midagi enam paremaks minna ei saa inimkonda nii rängalt patustanud. Et see kõik ei saa enam niimoodi kesta ja inimkonna ajalugu on ikka ja jälle selliseid käsitlusi tootnud väga erinevates vormides. Ja tänapäeva popkultuuris on neid ka hästi palju. Räägitakse kõikvõimalikest lõpus stsenaariumidest. Tõsi, Meelis Friedenthal enda artiklis ütleb, et tänab päeva lõpuajas, stsenaariumid on kuidagi nigelavõitu. Tsiteerin. Ometigi ei saavutanud ei tuumasõja ja sellele järgnenud ökoloogilise katastroofi oht varauusaegse kõikemuutva apokalüptilise ootusega võrreldavat jõudu puuduse üleloomulik ja inimese mõistmisvõime piiridest välja juhatav moment. Kui varauusaja inimene oli valmis ühelt poolt 1000 aastaseks rahuriigiks jumala enda valitsuseks ja teiselt poolt eeldas tule ja väävlisajust selle maailma nurjatutele kohtumõistmist õelate igavesi piinu kõrgus siis ükski 20. sajandi katastroofi müüt ei saanud sellele päris lähedale. Probleemiks on mõlema, nii tuumasõja kui ka ökoloogilise katastroofi vähene ambitsioonikus. Ometigi tänapäeva maailmas, kirjanduses, filmides, videomängudes, kus iganes kohtume väga palju suhteliselt ambitsioonikaid maailmalõpukäsitlusi, aga tõsi, neid kõiki piirab alati lokaalsus, tuleneb see osalt kindlasti sellest, et tänapäeval me ei mõtle enam mitte ainult ühe kontinendi ega ühe planeedi, vaid lausa terve universumi piires ja isegi kui me teame, et me võime selle planeedi siin ära rüüstata siis kindlasti leidub kuskil teisi ja paremaid. Aga nüüd ma läksin juba väga kaugele sellest algsest teemast. Ja võib-olla tuleme siis algusesse tagasi, et kevadel algamas. Jah, et kevad on tõepoolest algamas, linnud laulavad ja sellises igapäevases kulgemises paistab olevat, et siis tõepoolest nii selliste tsüklilisus ootuste, millegi kordumist, aga samas ka igatsust siis millegi erineva järele, et mida ma võib-olla kõigepealt tahaksin selle essee kohta öelda, ma tahaksin seda esseed väga-väga kiita ja pakkuda juba varakult, et kõigile võimalikele auhinna komisjoni välja esimese sellise nominendi sellest aastast, et soovitan seda esseed tõepoolest kõigil lugeda, kes tahavad kätte saada sellist ülevaatlik kui pilti niisiis lõpuootuse ajaloost kui ka just nimelt sellise muutuse ambitsioonist ja meie igapäevases siis eksistentsist aga tulla otsapidi nende lõpumomentide lõpuootuse ja, ja tõepoolest selliste nii-öelda apokalüpsis optiliste ootuste vohamise juurde tänapäeva kultuuris siis tõepoolest üks asi, mida näiteks Hollywoodi kinos, mis alati on olnud sellise nii-öelda kultuurilise alateadvuse üks paremaid sümptomi kaardistajaid, sest see on kättesaadav väga laiadele massidele seda tarbitakse tohutus koguses, siis võib öelda siin tõepoolest, et apokalüptilised visioonid on praktiliselt saavutanud sellise täieliku hulgalise ülemvõimu siis selliste nii-öelda niisuguste nägemuste ees, mis pakuksid meile välja võib-olla mõnd paremat tulevikku. Ja mingis mõttes see on ka see, mida Friedenthal selles essees siin käsitleb. Aga mul on tunne, et miks ta visandab siin just neid lõppe ja, ja neid katastroof on ka selles, et, et ka sellises kõige apokalüptilise masvisioonis maailma või inimtsivilisatsiooni täielikust lõppemisest ka selles visioonis mingis mõttes sisaldub selline väike utoopiline moment või selline soov, ütlev, sotsiaalselt unistav moment. Ja see võiks siis peituda või seisneda selles, et kui kujutlusvõime meile enam mingisuguseid paremate maailmade visioone ei paku siis ainus võimalus oleks justkui katastroof või justkui tõepoolest senise elukorralduse nii-öelda lõppemine siis väikeses lootuses näiteks, et käputäis inimesi väikeses kogukonnas jäävad ikkagi ellu ja suudavad kehtestada nii-öelda mingisugused uuemad ja paremad, võib-olla õiglasemad ühiskondliku toimimise alused. Et mul on tunne, et mingis mõttes see apokalüpsis ikka moment alati väga kokkusurutud kujul küll väga ahtake 100 haprana sisaldab just nimelt seda, seda igatsust, mida Friedenthal siin visandab, et tuleks kevad, tuleks kevadega, tuleks teisiti. Kusjuures ma teeksin siin sellise märkuse veel, et need metafoorid, mis läbi käivad, on tõepoolest aastaaegadega väga seotud. Et kui võtame suure veeuputuse, siis see on noh, kõrbelises kliimas tähendab talve, kui me räägime tuumatalvest, siis samamoodi seal talv ja see väike käputäis, see on sisuliselt nagu seeme, see on parema inimese seeme. Noh nagu Noa laevas oli siis parema inimese seeme, nii ka mingi väike kogukond või kuskil mäe sees peaks üle elama tuumasõja tuumatalve ja sealt idanema uus inimkond. Jah, aga see on loomulikult selline kujundlik metafoor, soovmõtlemine ega vaevalt keegi soovib, et midagi niisugust aktuaalses juhtuks, niimoodi toimub katse. Aga jah, kujutlusvõimelised visioonid annavad, annavad mõista ka mingitest sisemist sisimatest soovidest. Urve, sa tahtsid midagi öelda? Ja Excelist arengu printsiip ühiskonna arengu printsiipi on ju nähtud ühel ja teisel kujul. Et on olemas visioon Seklast, et inimkond on võimeline teisenema saama uueks ja paremaks justkui läbi mingisuguse sellise, kas siis ettemääratud vähem või rohkem arengu. Ja samas on kas tõepoolest selline, nagu on siis sellised katastroofide puhul ja selliste apokalüptiliste visioonide puhul ehk siis, et ei ole võimalust enam, et inimkond ise kuidagi sisemiselt terveneks vaid tuleb nii-öelda teha puhas plats ja alustada siis kusagilt uuesti. See jah, et ühelt poolt see tähistab tõesti sellist kollektiivse kujutlusvõime teatavadki riisi just oma oma sellistes äärmustest jah, et et selleks, et uuesti justkui sotsiaalselt unistama hakata, peaks olema puhaslest. See mõte oli ju õhus 100 aastat tagasi esimese maailmasõja alguses, kus ju mõlemal osapoolel kunstnikud, poeedid ja mõtlejad kuulutasid, et nüüd sünnib tulest ja rauast uus inimene, kes loob parema maailma, et need nõrgad ja hädised pühitakse minema. Aga see rindel puhastunud tõeline inimene loob siis selle unistuste maa. Jah, just nimelt, sest ka erinevaid sõdu on ju põhjendatud just nimelt sellena, et, et see on justkui selline inimkonna puhastustuli, mis jätab siis alles selle osa inimkonnast, kellel on siis justkui õigus või suurem õigus kui teistel alles jääda. Ma ei ole väga kindel, kuivõrd edumeelne sellise mõtte laiem levik ühiskonnas oleks küll, aga jah, kultuuriliselt on neid aspekte üsna huvitav jälgida, mismoodi nad on arenenud. No siin on huvitav mõelda selle peale, et näiteks vanas Ameerikas muistsed asteegid, olles vallutanud, siis põhimõtteliselt kogu tänapäeva Mehhiko jätsid ju alles mõned rahvad, kellega rituaalset sõdu pidada, just selleks, et nende noorem põlvkond saaks mehistuda ja oleks võimeline seda uut ja paremat ilmunu. Aga kas siin ei ole natukene aga tegu sellise väsimusega väsimusega sellest, et, et justkui kõik tundub olevat juba ära kirjeldatud ja, ja sellised tulevikuvisioonid ükskõik, kas nad on siis läbi sellise murrangu või nad on siis läbi sellise arengu, et nad on justkui meie jaoks juba olnud, et natukene niuke natukene ka selline siis aastaringkäik seda tunnet kirjeldab, eks meil tuleb iga kord pärast talve uuesti kevad pärast seda jälle suvi ja sügise kõige hääbumine ja siis hakkab kõik jälle otsast peale, justkui ei olekski enam midagi uut või midagi sellist, mida tegelikult tahta või soovida. Et see sammas kirjeldab ka sellise inimese siukest üldist tüdimust, mulle tundub praegusel hetkel ja põhineb, on nüüd omakorda huvitav küsimus, see põhineb arusaamal, et maailm on inimlik. Ehk siis, et me oleme selle juba ära mõistnud, juba läbi hammustanud ja siit edasi justkui paistab, et ei olegi enam midagi võtta. Universum on inimlik ja huvitavalt kombel ka masinad on inimlikud ja arusaam sellest kajab väga hästi läbi ka nendes samades Hollywoodi filmides või mida nii suurepäraselt nimetati selliseks kollektiivses alateadvuses läbi mille meie traumad siis siis ilmnevad. Ja ma kirjeldaks võima, ilmestaks seda, et ka need masinad on saanud sellise inimliku juurde läbi meie ühe sellel nädalal filosoofia veebiajakirjandus ilmunud looga mille nimi on androidid, autonoomia ja Eitšansi Se Einsensil ei ole väga head vastet eesti keeles, aga selles kontekstis ma pakuks, et see tähendab kellelegi võimet toimida maailmas. Jaa, eks sellised filosoofia on ka ju sellised tehisteadvuse küsimusega pikki aastaid tegelenud. Ja see teemapüstitus seetõttu polnud üldse üllatav, aga üllatav oli natuke järeldused, mis loost tehakse. Nimelt selleks, et tuleks võime maailmas toimida, peab olema autonoomia sellel toim jälle, see on ometi täiesti selge, aga autonoomiast üksi ei piisa, näiteks isesõitvatel autodel on autonoomia, sest nad liiguvad ilma, et neid kuidagi juhitaks. Aga samas neil ei ole just seda sotsioloogilises mõttes seda võimet maailmas toimida. Ja aga moraalne aspekt või see, mis just nimelt selle toimimiseks siis õigustuse annab, see just nimelt läbi selle tuleb, kui ei ole seda, siis ei ole võimalik teha valikuid tegelikult, aga edasi jõutakse seal artiklis Leimidsi juurde ja selleni, et kui keegi toimib oma sisemise loomuse järele, leiab leidnud, on ta ometigi sellest hoolimata vaba, ehkki ta sihid on selle läbi justkui ette määratud ja siit tuleb selline loomulik küsimus, kuidas siis teha kindlaks, kas tegu on maailmas toimija või siis lihtsalt sellise iseliikujaga ja selleks pakub siis artikli autor siukest moraalselt pekki, kaarti, testi või moraalset uuringi testi. Ja nüüd tuleb selle artikli Ast kõige huvitavam aspekt. Autor leiab, et ei ole kindel, et suur osa inimesi selle testi tegelikult läbiks sest maailmas toimimine tähendab sellisel määral vastutuse võtmist ja seda ei ole inimestel sugugi üleliia palju. Sest üldiselt on arusaamad, et inimene on ennustamatu. Jah, aga masin on ennustatav. Aga tuleb välja, et see pole üldse sugugi nii. William Burns toon näiteks raamatus, kuidas ennustada, ennustamatult räägib just nimelt sellest, et et inimese käitumine isegi siis, kui nad püüavad käituda väga reeglipäratult just nimelt selliselt, nagu me kujutame ette, nagu masin ei käituks siis ei tule neil välja, tuleb välja inimene, on palju rohkem masin kui see masin, mida me masinana oleme kujutlenud. No see test, mis seal tehtile üsna lihtne, et paluti nii arvutil kui inimesel visata. Jah, ja kui lisatakse münti, on tõenäosus 50 50 sama härra tõenäoline. Nii kulgu, kiri, ja siis paluti teisel poolel ennustada, mis, mida, mida masin või inimene järgmisena välja viskab. Ja tuli välja, et inimene on oma ennustustes tunduvalt ennustatav amm, kui mistahes masin kunagi saab olla, eksis see, mis, kuhu ma tahtsin selle jutuga jõuda, on see, et tegelikult ka needsamad apokalüptilised kujutlused sellest, et masin võtab ühel hetkel üle selle maailma ja tekib selline kollaps. Kas see on üsna palju selline viis, kuidas meie suudame näha ja seetõttu omakorda see väsimus, mis tuleb sellest, et kõik on juba nähtud, kõik on juba tehtud. Võib-olla tekitabki sellise soovi selliseks tõeliseks puhastustuuleks, mis midagi täiesti uut tooks. Jah, ja minu arvates sellega väga hästi haakub just nimelt kas Meelis Friedenthal hea essee, kus siis teatud üht poolust, mida ta kutsub ökoloogiliseks kevadeks iseloomustab siis nii-öelda ennustatav traditsiooniline tsükliline pool ja siis seda impulssi impulss autonoomia ja teatava teisitiisuse järele iseloomustab siis mida ta kutsub nii-öelda astronoomiliselt kevadeks. Aga ma sekundeeriks sulle Urve küll selles osas, et teatav väsimus ilmselt kultuuriliselt on peal ja mul on tunne, et kuidagi eriti võimendub või tuleb ta ilmsiks just sellises nüüdis päikesest, tehnoloogiliselt väga intensiivistunud keskkonnas, kus näiliselt sündmusi ütleme siis selliseid väikese tähega sündmusi jookseb meie silme eest läbi lõputult, lõputult ja lõputult jääb mulje, nagu iga aastaga läheks tohutult palju aega mööda ja kasvab ka selline ühelt poolt selline kärsitus, midagi siis kohe nii-öelda pragmaatiliselt võtame ette võtta kärsitus just nimelt siis ilmneb tegelikult selle Friedenthal Liliku tõestuse foonil, et tegelikult need sellised muutused võtavad hoopistükkis väga-väga kaua aega, nii et mul on tunne, et nüüdisajal lihtsalt teatud ajalooliste tingimuste tõttu just kasvava tehnoloogilise intensiivistumine tõttu on ka see kärsitus väga palju rohkem esiplaanil. Kuidas teie arvate? Ma võib-olla kärsitu, ühelt poolt on kaks väga erinevat kärsitust või tüdimust, ütlemisest, kärsituse, paarik, mõiste, tüdimus, üks niisugune kogujalik, kõik on samasugune olnud tüdimus just tsüklilisusest ja teine on info hoomamatu, sest ajalooraamatuid on liiga palju kõiki läbi lugeda. Ja seal, kus on ka see nii-öelda lineaarne aeg, mida me tajume, et ka seda on liiga palju, ei suuda haarata ja mingis mõttes nagu kõik on teada, need on kaks erinevat nagu tüdimus tüüpi mis on mingis mõttes üsna konfliktse, aga Ma tuleks selle nii-öelda masin masinavärgi juurde tagasi masina metafoori juurde. Üks kuulu sugu, ennustaja Oswald Spengleri on väga tabavalt öelnud, et loodusteaduse sihiks või eelduseks on kirjeldada, käsitleda kogu maailmamasinana mingis mõttes ja siis need algoritmid või seaduspärad avastada. Noh, kes kõige rohkem algoritmidega tegelevad üldiselt tegelevadki igasuguse IT tegelased ja nende eelduseks on siis ka see, et nii-öelda intellekt, algoritmiline ja kindlasti masinad või noh, nad on programmeeritud algoritmi liseks. Ja sellepärast me võimegi näha, et sihukeste tehisintellektiprobleemidega Nad tahavad mingis mõttes masinate iseseisvumist, kardavad eelkõige IT-inimesed võib-olla natuke matemaatikat, natuke füüsikud, aga bioloogide hulgas sihukesi tegelasi ei leia. Et nagu see, kuidas mis asi on intellekt nii-öelda bioloogilisest seisukohast, kuidas ta on välja arenenud milliste nii-öelda tungide tahtmiste, bioloogiliste funktsioonide ma ütleks isegi jäämäe tipp, ta on siis selle valguses muutub nagu üsna üsna naeruväärses võiks hirm, et masin hakkab mõtlema, et noh, ma olen ironiseerinud, et et kuna see on mingis mõttes üks kõrgemaid funktsioon, et ennem võiks tekstoliidile tekkida nälg selle kuhugi või kiibile või ma ei tea, tal võiks tekkida kiin enne ja kõik niisugused nagu loodus on alati enne olnud sihukesed, mingit primitiivsemad funktsioonidega praegu IT-tegelased arvavad, et nagu jäämäetipule järsku kasvaks jäämägi külge. Et noh, niimoodi funktsionalistlikult vaadatuna on see, et noh, see kõlab umbes sama tobedalt nagu hoiatus, et kui me teeme liiga kiire auto, siis talle kasvavad jalad külge. Et noh selles mõttes on bioloogiliselt vaadata, kuna see hirm nagu täiesti naeruväärne. Aga noh, bioloogid ei tegelegi sellega, sellega tegelevad just igasuguseid IT tegelased, kes näevad, eks arvutil ja inimmõistusel on teatavaid funktsionaalseid sarnasusi mõlemad mingil määral tegelevad, tegelevad arvutamisega. Samas arvuti arvutab kõige rohkem ehk siis järelikult ta ühel hetkel hakkab ka muid asju paremini tegema. Tõepoolest, Stanfordis aastal 2006 kutsuti kokku niisugune asi nagu singuleeriti Sammet, kus siis paar 1000 erinevat teadlast, noh, eks need on kõik sellised reaalteadlased. Arutlesid selle üle, et mis siis, mis siis juhtub, kui singulaarsus tuleb laarsus all, nad peavad silmas just seda plahvatust, et üks hetk saab arvuti targemaks kui inimene. Ja siis ta hakkab ise leiutama ja teda on võimatu üle kavaldada, kuna ta on juba definitsiooni kohaselt targem. Ja see on meie nii-öelda ennustuste horisont, Sis, millest kaugemale me põhimõtteliselt näha ei saa istuvad seal nagu koos, nagu mingi sekt ja peavad vahel paanikakõnesid. Aga siin teeme väikse pausi ja kuulame laulu, on kevad Tartu peal ja seda Fixi esituses. Jätkub kultuurisaade vasar Tallinna stuudios Urve Eslas ja Peeter Helme ja Tartu pool, Mihkel Kunnus ja Tomberg. Rääkisime just singulaarsusega seotud ohtude reaalsusest või, või sürr reaalsusest. Aga nagu saate alguses sai ka öeldud. Ega siis need reaalteadlaste üles pekstud hirmud singulaarsuse ees ei ole ju ainsad, mis meid meid ümbritsevas kultuuris selles samas korduvalt mainitud Hollywoodis kummitavad. Minul on viimastest aastatest hoopis kõige rohkem meelde jäänud ja mis seal salata, kõige rohkem meele järele olnud kõikvõimalikud sellised meelelahutustooted mis keskenduvad nähtusele nimega zombid. Ja nii naeruväärne, kui see ka on, on ju ka ikka mõtisklenud selle üle, et mida siis sellega öelda tahetakse, mis asjad need zombid on, kust tuleb see hirm ja mõned filmid, telesarjad, mõned kirjandusteosed katsuvad neid asju seletada, enamasti jõutakse ikka välja selliste meist enestest kasvanud probleemideni, mitte niivõrd tehnoloogilised, aga sealt tagant kajab jälle sedasama oma tüdimus küllastumust EMÜ vastu. Et kuidagi inimesed elavad sellist elu, mis on niivõrd väär, et me võime neid zombisid näha ja iseenda sümbolitena, sellised kaubastumise ohvrit, sedasama tüdimuse ohvreid, inimesed, kes ei oska oma vahetust ümbrusest kaugemale vaadata ja kelle elu ongi selline nüridus, et võib-olla on see see zombi paanika peidetud ju kuskile sellesse just et et me ei oska endast enam kuidagi fantaasiaküllased mõeldud. Aga minu meelest on haigus sama, lihtsalt sümptomon erinev. Klubi on samasuguse haiguse sümptom, nagu on tehisintellekt sellise võimu võtmise viisina ja, ja miks mulle näib, et nad on natuke sarnased, sest mõlemad lähtuvad nii-öelda töökäsust. Ja see töökäsk, mis neil on, defineerib kõike, mida nad teevad. Terry Pratchett üks Briti kirjanik, huumoriga kirjanik, kes just läinud nädalal suri, on oma raamatutes kirjeldanud just selliseid mütoloogilise sobi elukaid, kes natuke siis on veel üks selline järjekordne sümptom valemid et kes siis paberile kirjutatud käsk peas teevad täpselt seda, mis seal käsu peale kirjutatud on ja muud võimalust neid peatada võimalus sisuliselt ei ole. No siin on selgelt juudi, kellele viide ja seal need Colemid, kes siis umbes sarnasel viisil tegutsesid. Aga see on siin on ju seesama masinlikus olemas, eks ole, see tsunami mingi printsiip, mille alusel sa toimida töötad ja ei ole võimalust peatada seda, kes töötab mingi printsiibi alusel ja kas siit ei tule omakorda huvitav viis leida üles, mis on siis see inimese osa, mis ei ole masinlik. On on või noh, üks selliseid, ilmselt tuntumaid ja tunnustatumaid kiidetumaid zombiteemalisi sarju, elavad surnud üsna selle alguses satuvad peategelased ühte teaduskeskusesse, kus neile seletatakse zombide külg teaduslikult ära, nimelt selles sarjas on otsustatud läheneda asjale teaduslikult, seal on tegu haigusega ja nagu teadlane, kes meile seletab, seal sellist näitab sellist aju läbilõiget ütleb, et näete, et kui inimene selle haiguse saab siis ta justkui ärkab ellu, aga ainult teatud osa tema ajust, et see, mis teeb sinust sinu enda, see ei tule tagasi. Jah, ja mina arvan ka seda, et ühel poolt tõepoolest see zombimotiiv või temaatiline motiiv, et see tõepoolest niimoodi kriitiliselt peegeldab tagasi inimese nüüdisaegset sellist automatiseerimist teatavat siis allumist nii-öelda võiks siis tõesti öelda sellistele bürokraatlikele töö korraldustele ja kui zombi peale mõelda, eks ole, siis siin on kaks asja, üks on see, et zombi on kuidagi üleelujõuline, absoluutselt automaatne teda mingis mõttes ei, ei taba nõrkused. Ta on alati justkui töötab sellisel ühe nulli süsteemil ta kas töötab absoluutselt või ta ei tööta üldse või ta hävitatakse ära. Aga teisest küljest siis tõepoolest see justkui üleelujõulisus selline ebasurnu likus, see on sellises hämaras abielus sellega, et zombi ei paistab meile kunagi just nagu nii-öelda päris inimliku noh, või päris inimese moodi langeb sinna nii-öelda õõva orgu sellisesse kohta, mis siis ühtlasi on piisavalt lähedal inimesele, et me ta justkui saaksime enesega samastama panna, aga, aga teisest küljest temas on midagi väga õõvastavat ja eemaletõukavad. Niimoodi on lood siis selle zombi repertuaari nii-öelda ühiskonna kriitilisema poolega. Aga nii mõnedki kirjandusteoreetikud, näiteks, kes zombi narratiiv on uurinud, on öelnud, et siin võib vastu kumada mõningates filmides ka selline täiesti mingis mõttes ebakriitiline noot ja see on just nimelt siis sellise nii-öelda turvalise kodanlase vaade tänapäeval kõigele, mis tema jaoks tema sellises hermeetilises me süsteemis või elumaailmas on võõras. Ja sinna alla võivad siis käia ka näiteks asotsiaalne element või immigrandid või need, kes justkui on ühiskonnas, aga on ühiskonnas justkui ühiskonnast nii-öelda väljaarvamise kaudu. Nii et. Ma arvan, et ka sellest zombi motiivid on nii-öelda kaks poolt, üks pool on enesekriitiline pool ja teine on jällegi selline sümptomaatiline pool mingisugune katse toime tulla ühiskonnas nii-öelda võõraks ülilihtsalt ja kujutlusvõime vaeselt ja selliselt kõrgilt positsioonilt võõraks tunnistatud. Mul mõlemad versioonid tunduvad äärmiselt huvitavad, teine neist toob mulle meelde Julia Kristava objekti essee, kus ta siis kirjeldab ka just nimelt selliseid hirmutavaid võõraid, veidi tundmatuid kõrvale tõugatud jõude, mis teatud, kas siis võtavad meie teadvuse osad üle just nimelt läbi selle, et me püüame neid tõrjuda. Teine omakorda, või siis see esimene mõte sellisest veidikene kriitilisemast visioonist, kus bürokraat, jah, pisuke bürokraatlik masinavärk veidikene sisse tulebki selline noh, tõepoolest masinavärk, mis justkui enam inimene ei ole. See omakorda tõi mulle meelde mõtleja Hanno aarenti nägemuse Adolf Aitzmannist kui inimautomaadist ja too viimane omakorda lähtus aismanni kohtuprotsessi ajal öeldust, et hambaid natsliku masina hammasratas ja ei midagi enamat, siis meenutuseks, et tegu oli inimesega, kes siis vastutas natsionaalsotsialistliku Saksamaa rassipoliitika elluviimise ja siis oli nii-öelda holokausti arhitekt, teise maailmasõja ajal. Nojah, eks Hanno arata ütles, et kurjus on banaalne, noh ja seesama, tuleb kuidagi sellest zombikäsitluses välja, et zombid on ju väga banaalselt nähtused, neis puudub see vampiiridele omane ülevus ja peenus. Aga see, kui me vastandame muudkui niimoodi masin, masina ja inimese või inimlik on see, mis ei ole nagu masin, siis ühelt poolt on see niisugune tore unistus, aga võib ka öelda, et inimene lihtsalt või noh, mis tahes elusorganism pidevalt luhtub masin olemises, kuigi see on üks tema pürgimusi. Kui Jaak mainis siin bürokratiseerunud, siis tõepoolest mis asi on bürokraatia, ta proovib teha inimkäitumise mingist sfäärist mingisse ühiskondlikust sfäärist võimalikult automaatseks, võimalikult masinlikuks. Ja just üks asi, miks see nii on näiteks õiglus. Et masin on põhimõtteliselt erapooletu ja õigussüsteem, kui me üritame õigussüsteemi üles ehitada nagu masinat, siis ta on ka erapooletu tädis krimineeri ei erista omasid ega võõraid ei soo ega mingi sättumuse järgi või ja kui ametnikul on vabadus nii-öelda mitte olla masinlik, nagu viimasel ajal üks kohtujuhtum väga paljusid ärritas ilmus kohe artikkel ka, see oli vist selles samas, eks selle nädala Ekspressis otsuseid teeb siiski inimene ja sellega viidati, et tal peaks olema mingi suur vabadus. Me saame aru, et inimesel on nii-öelda seaduste raames vabadus käituda siis, kui see seadus on võimalikud lobe ja siis loomulikult tekib sinna sisse inimlik suva. Ja üldiselt on see automaadistaminega kõige argisemal tasandil, et kui me mõtleme kasvõi sellele, kuidas kodus käituma või köögis käitume piisab, kui panna mõni kahvel teise kohta teise kohtlase kohe ärritab, sest sa ei saa käituda nii-öelda automaatselt harjumuspäraselt, sellepärast tihti. Supermarketites vahetatakse riiulid ümber, et inimesed ei saaks käituda seal masinana, sest nad tahavad käituda masinana kohutavalt ökonoomne kaneeli tulles masinlikus välja lihtsalt noh, harjumus on masinlikku vilumusest ja kõik. Aga Mihkel, miks sa arvad, et, et masin erapooletu on masinalt täpselt nii erapooletu või erapoolik, kui on selle loonud inimene see Me kujutleme masinaid, erapooletut, eks on ju ka üks selline sotsiaalne konstrukt väga vabalt on võimalik luua masinaid, kes on sinul kontekstis vildakad. Ei, ma ei ole sellega nõus, vaat siin ongi see, et kuhu me selle autonoomses üritame, et kui Urve ütles ennem, et on need isesõitvad autod, siis on natuke liialdused, et me ei peaks seda ise sinna nimega toppima, muidu me võiks rääkida ka näiteks ise käivast kellast või ise veerivast kivist või ise kukkumast õunast ise tõmbavast gravitatsioonist, see ise on nagu sihuke suht tühine asi. Ja noh, ma ei, ma ei tea, kas tyyp luu tegi, kas perskile ära minu arust ei teinud, eks ju, selle tegijaid ära hunte, arvutinohikuid, kes kasutasid natuke pikemate keerukamaid proteesi, sest masinad mingis mõttes inimtahta, inimagentsuse protees ja kui sa peeter ütlesid, eks, et masinad saab programmeerida vildakalt tõepoolest, aga siis on see programmeerijad, noh, suva. Õigemini programmeerija paneb niimoodi, et. Ma ei tea, võime teha mingi algoritmi, eksju, kus võetakse ülikooli vastu sisse, ütleb, et kui selle isikukood alustab neljaga, eks järelikult tegu naisega, et sellega korrutada mingi koefitsendiga läbi. Siis on selle programmeerija nii-öelda tahe ja korruptsioon seal taga, aga mitte mittemasina. Aga sinna ma tahtsingi öelda, et lõppude lõpuks ikkagi kõik, mida inimesed teevad, on inimeste enda nägu, et me ei saa masinale üldse mingisuguseid iseloomuomadusi omistada, sest et see on ju lihtsalt tühi tehnika, mida saab täita ükskõik millise ideoloogiaga. Jah, ja näiteks isegi isegi lähme, minnes nii kaugele, et me küsime, kas see, et, et arvutid, masinad binaarse põhimõttel toimivad, et kas see on kuidagi paratamatu või masina omadus ja tuleb vastata, et ei ole, sellepärast et ma olen rääkinud paari arvutiteadlasega, kes ütlevad, et põhimõte, et masin töötab binaarsel alusel, sain sisse viidud seetõttu, et see oli kõige lihtsam mitte seetõttu, et see oleks ainult võib just nimelt jah, mitte seetõttu, et see oleks olnud ainus võimalik või et see binaarsete opositsioonide läbimõtlemine oleks kuidagi masinale väga omane. Kindlasti oleks võinud aluseks võtta ju ka näiteks vanade maiade matemaatika, mis on kahe kümnendsüsteem. Jah, aga ma tahtsin ühe aspekti veel tuua, mis minu meelest tuleb tagasi välja sellest eelnevast jutust ja, ja see on see küsimus, et just nimelt, et kuidas me siis seda inimest masina kõrval püüaksime üle pea defineerida, sest meil on nüüd järjest välja tulnud see, et mitte üksnes inimene ei ole masinat teinud oma näo järgi vaid ta on kohati sinna sisse pannud ka need aspektid, mis talle hinda puhul võib-olla ei meeldi või teda, mis enda puhul natukene hirmutavad ja sisse justkui peegeldab ennast sinna masinale ja omakorda siis leiab selles masinas selle oma hirmupeegelduse sealt. Ja nüüd püüda kirjeldada inimest, kes selleks sellest visioonist erineks, siis mulle tundub, et see võiks olla näiteks midagi sellist, et inimene kui see, kes ei pea kinni plaanidest, võime oma plaanidest loobuda. Inimene, kelle jaoks ei printsiip ega põhimõte, ei ole kõige olulisem. Ja need inimesed on olemas, nad on teatud liiki autist idioodid. Ei, ma nii kaugele päris ei läheks, aga pigem Ma nüüd seletada, mida ma silmas pean, pakkisin korraks ühe teise teksti juurde, mis ilmub täna Postimehe AK-s ja tegu on David Vseviovi Esseega kes kirjutab armastusest ja täpsemalt isamaa armastusest. Ja selles loos on selline lõik piiritu armastus võib tuua selle armastuse objektile kasu asemel hoopis kahju ning vahel isegi sellise traagilise tulemusega. Armastatu saab enesele tahtmatult hävitatud. Tsitaadi lõpp. Seega kui isamaa armastus, isegi selline suur tunne jah, nagu isamaa armastus, kui see muutub printsiibiks iseendas. Kui selle nimel ollakse valmis üle sõitma ükskõik mis muust põhimõttest isegi inimesest siis hävitatakse sellega, kas Isamaa sellisel kujul, nagu seda tahetakse näha, just nagu sellise piiritu armastusega hävitatakse seda, keda parajasti armastatakse. Ja siin on nüüd omakorda just nimelt printsiibi küsimus. Selleks, et inimene käituks inimlikult ja mitte masinlikku peaks ta just nimelt loob mulle näib kohati sellest töökäsust, mis tal on pea sellest printsiibist ja mis kummitab tal kusagil kuklas, käitu nii, käitu nii, käitu nii, aga tuleb välja, et on olemasolukordi, kus sa ei saa käituda sellisele printsiibile vastavalt ja just nimelt. Kuus näiteks, et inimene on alati eesmärk, mitte vahend loobuma sellest printsiibist aeg-ajalt. Ei, vot sellega ma ei ole nii, ütleme et selleks tahaksin saada mingit näidet, et, et öelda, kas, kas see niimoodi toimub ja toimib või ei toimi, aga näiteks isegi selline suur asi nagu tõde. Kas on olukordi, kus peaks tõest loobuma, võiks küsida? Dostojevski ütles väga selgelt, et kui kuidagi peaks selguma, et Kristus ei ole tõega ja väljaspooltõde, siis tema pigem Kristusega teiega. Noh, just nimelt, aga mul on siin teine näide veel tuua Orchambolük türgi kirjanik, kellega ükskord sai ühel raamatumessil veidikene vaieldud ja tema leidis, et tõe nimel võib teha kõike isegi siis, kui inimene seetõttu ohtu satub. Ja see on, vaata, see üks selline koht, mis, kus minu arvamus tundub, läheb veidikene lahku sellest ma arvan, et üks tahes, mis tahes. Kui mingi asi saab selliseks printsiibiks, mis muud kõike hõlmaks totaalseks printsiibiks, et niipea muutub ta teatud mõttes ohtlikuks, sest Niibeda muutub radikaalseks. Ja see, see on see hetk, kus, kus minu meelest peaks nüüd astuma mängu just nimelt see inimene, kes on selle töökäsu omal peast välja visanud ja ütlema, et ei, siit need asjad enam edasi minna ei saa. Nojah, sellega, ma arvan, võib, võib nõustuda küll ja ma arvan, et sellega äkki nõustuks ka Meelis Friedenthal, kui ta ütleb oma esseed suhteliselt lõpus ja ma tsiteerin, näibki, et halvim, mida masinale saab teha, on anda talle ühemõtteliselt selge eesmärk kirjeldada talle ära kõik selgelt ja täpselt see oleks siis siin võib-olla see, mida saab Urve, äkki pead ka tõesisendi all silmas? Selgelt ja täpselt asju teades ei ole enam head ega kurja, sest teaduslikul teadmisel puuduvad moraalikategooriad väitel kolmnurgal on kolm külge, ei ole mitte midagi pistmist hea ega halvaga, see on lihtsalt tõene. Et mul on tunne, et kaob, kaob Friedenthal mingis mõttes sekundeerib sellele jah, ta edasi veel ütleb ka, et nii ka inimene, kellel on olemas kindel, tõdeb, kes arvab, et ta teab, mis on rahvas ja mis on riik lendab selle poole paratamatult nagu nool või nagu vette visatud kivi. Ja siin mulle tegelikult tõepoolest kajab vastu ka seesama nii-öelda tõest või sellisest tõe kujutelmast ära määratud nii-öelda tegutsemise käsk minna kohe lendu nagu nool. Iseasi muidugi võiks küsida, kuivõrd on võimalik siis nii-öelda tagasi tõmbuda sellest üleüldisest, masinlikku tegutsemiskäsust mil moel on seda võimalik üleüldse teostada ühelt poolt siis kasvu lihtsalt individuaalselt ja isiklikult ja teiselt poolt siis äkki, kas sellist asja on võimalik kuidagi kollektiivselt teha? See noh, niisugune trantsensentaalse tõe poole püüdlemine, nui neljaks, eks see on üks fanatismi määratlusi. Ja seesama David Vseviov on öelnud ka, et talle meeldib fanaatikud, kuna neil puudub huumorisoon. Ja ma olen, ma olen sellega täiesti nõus, et huumor alati niimoodi lõdvestab ja sa ei saa olla nii-öelda fanaatiliselt irooniline. Põhi mõtlesite, tuli, tuli ja vesi, need kuidagi tühistavad 11. Ja noh, tuleb alati, aga tõde on tõsine asi, eks eesti keeles tuleb see kuidagi hästi välja. Ei saa. Kusjuures rääkides sellest, et kas on võimalik öelda sellistest asjadest loobuda, siis võib-olla see on hea koht, kus meenutada ajalugu, et nimelt siis sel nädalal neljapäeval möödus 70 aastat päevast, mil Adolf Hitler andis oma neerukäsu, mis oli siis käsk hävitada Saksamaal kõik, mis pealetungivate liitlasvägede kätte jääb ja nagu me teame, seda käsku ei, peaaegu üldse ei täidetud, täideti väga väikeses ulatuses, nii et seal tegelikult ju kollektiivselt astuti vastu sellisele fanatismi. Aga nüüd oleks hea kuulata vist järgmine lugu, mulle tundub. Loominguga joon laava. Tänasest väile. Reimo lülisse toetab ja suruma ja tundub meile. Inimesed kõik on ja. Pärast seda helget lugu oleks aeg minna süngeks tagasi ja ma tooks nüüd sisse ühe niisuguse uue mõõtme, et kui kogu aeg on olnud need igasugused maailmalõpu ootused, tihti seotud moraaliga inimene nii põhja langenud oma moraalilt et nüüd maailm hävib nii-öelda moraalse kollapsi lävel, siis ökoloogilise kriisiga, mis esimest korda nii-öelda tõesti uus asi esimest korda maailma ajaloos on täiesti globaalne. Et neid igasuguseid tsivilisatsioone sume, ristakadeemia, egiptuse, nii noh, neid on ikka olnud ja üsna üsna sarnase mustri järgi ammendatakse loodusressursid variseb kokku, aga see on alati lokaalseks jäänud. Et esimest korda nii-öelda maailma ajaloos on oht, et see väike muster sihukesed pahaloomulised kasvajad, mis ikka on olnud, on levinud üle terve planeedi. Noh, me teame, et nüüd on siukesed kõige paremat teadmist, mis, mis meil on loodusteaduslikud, nii-öelda loodusteaduslikel mõõtmetele tuginevad ekstrapolatsioon näitavad, et tõepoolest looduslike liikide suremine on 1000 korda kiirem, kui nende nii-öelda normaalne oleks. Seda nimetatakse antropatseiniks. Liigid surevad, on tohutu versioon, teeme lihtsad arvutused, sellet mullastiku jätkub praeguse versiooni tingimuse juures, noh, see oli veel eelmine aasta tehti just selline arvates umbes 60-ks aastaks. Kindlasti ei saa olla 7,2 miljardit inimest, noh mis umbes praegu on surra loomulikku surma, et see peab kõvasti kõvasti langema. Tõenäoliselt nad ei sure, vabatahtlikult, hakkavad päris kõvasti mässama. Ja nii edasi, et noh, esimest korda nagu siukesed, mitte moraalsed põhjused või ennustused, ütleme siis nii-öelda suureks katastroofiks, aga katastroof, ainult inimlikkus mõõtmisega, elu, kuhugi kao võib olla tuumasõda hävitaks ainult soojaverelise elu. Aga mulle tundub see siiski suuresti ühe sellise moodsa religioonile, sest et tegelikult me ju ei tea, kas liikide suremine on seotud inimese liigiga. Mulle tundub, et me kipume ennast üle tähtsustama. Selliseid väljasuremissündmusi on maailma laevas olnud paarkümmend ja ausalt öeldes neist vaid mõne puhul on selle selge põhjust ei anna toimunud teatud rütmiluurega. On noh, kuuendaks nimetatakse jah, praegust väljasuremislainet nimetatakse kuuendaks, neid on umbes kuus tükki olnud, aga siin läheb mõõtkava läheb hoopis teistsuguseks. Välja ma sellest nii-öelda inimlikust müüdilisest teadvusest, sest kogu aeg on olnud ka see, et maaplaneet, mida varem kuulnud, nii väga planeediks ei peetudki. Ta oli täiesti tohutu suur ja inertne, et isegi kui Nietzsche seal rükates ja rääkis elu pulbitsevast jõust ja hävingu ilust ja siis planeedi hävimise peale ei suutnud keegi tulla. Jah, aga ma väidan, et me oleme jätkuvalt selles müüdilises maailmas lihtsalt mastaap on suuremaks aetud, me enam väga ei põe, hea küll, see planeet on jube õudne rikkuma, aga juba on õhus mõtted, et tegelikult veel veidi pingutust ja me suudame juba koloniseerida mõne teise planeedi levida viirusena nagu agentes, mis maatriksis inimkonnaga. Jah, noh, need teie kaks tükki tunduvad mulle olevat lihtsalt sellised ideoloogiliselt natuke vastakad positsioonid samamoodi nagu näiteks ühed nimetavad seda nähtust üht nähtust globaalseks soojenemiseks, teised ütlevad samal ajal, et see on lihtsalt kliimamuutus ja et need on kuidagi samamoodi vastakad, retooriliselt keelekasutusmehhanismid. Aga mis minule võib-olla selle juures siis nii-öelda muret valmistab ja üks hiljutine film tähtedevaheline mingis mõttes me näitas seda hästi, on see, et kuhu, kuhu siis nii-öelda jällegi Hollywoodile kujutlusvõime niisuguse ähvardava globaalse katastroofi mõtte juures ennast viib ja selles filmis tähtedevaheline paistis üpriski selgelt välja, et kõik ootused ja lootused pannakse nii-öelda tehnoloogilise progressi kaardile. Filmist jäi justkui mulje, et on noh, et maailma lõpp võib ju tulla, aga aga õigel hetkel võime me kindlad olla, et meie eneste poolt loodud tehnoloogia tuleb meile appi isegi siis, kui see tõepoolest tähendab teistele planeetidele kolimist. Et minu jaoks huvitav selle filmi juures oli just nimelt kõige algne suunavalik, mis võeti, mis võeti kohend sellise tehnika toel põgenemise või äraminemise teed. Samas kui me praktiliselt üldse ei kohta selliseid visioone vähemalt fiktsioonis mitte nii väga, mis sedasama tehnoloogiat või sedasama tehnoloogilist võimekust kasutaksid siis nii-öelda ökoloogiliselt probleemidega toimetulekuks. Siin ja praegu. Ärahoidmiseks lausa noh, see on hästi religioosne ju tegelikult, et need, kes on patuta, pääsevad taevasse, lihtsalt nüüd on katsutud sellele religioossele visioonile külge kleepida raketimootoreid ja moodsat tehnoloogiat. Selliste asjade puhul minu arust ja seaduspärane ka see, et nagu seal filmis on, et vilja koristatakse tavaliselt kombainidega ja samas stardib kuskilt mingi täiesti tähtedevaheline ussiauku otsiv ülikõrgtehnoloogiline rakett. Samamoodi on näiteks sihukeste. Noh, meditsiin on suurepärane näide, samal ajal räägitakse täiesti personaalmeditsiinist sünteetilisest elust ja kuidas ma varsti oleme tuhandeaastased, aga samas nii-öelda de facto kraabitakse kokku nii-öelda raha hambaaukude ravimiseks kõige elementaarsematest lihtsamateks odavateks protseduurideks pole raha, proteeside ei saagi enam kõik inimesed lubada. Et siin on hästi suured käärid selle unistuste ja reaalsuse vahel. Aga tehnika jaotabki ennast nii-öelda ebaühtlaselt erineva kontsentratsiooniga. Kuna meie aeg hakkab mööda saama, siis tuleks korraks veel tagasi jutu alguse juurde ja selle kevade essee juurde, millest kogu meie tänane jutuajamine tõukus. Ja mulle näib, et siin on kaks vastandlikku tungi, mis selles loos ilmnes. Üks on toosama lootus, et just nagu kordub kevad, korduka, kulda aeg ja see saabub sama pöördumatu kindlusega ja teine ning mis on kusagil all ja taustal, on veidi melanhoolselt ja see näed sellises tsüklilise 100. kõige kordumises endas midagi suletuse või peaaegu nagu vanglalaadset. Ettemääratus on turvaline, aga alati ka väga ahistav. Ja tulles teisest tuleb minu meelest ka kaks vastandlikku tähendust kevadele. Eksan kevad kui tõotatud maale naasmine või kojujõudmine. Ja teine on kevad kui miski, mis annab võimaluse põgeneda vabadusse. Ja see omakorda langeb kokku kahe looga mida Euroopa kirjandusest leida võib. Üks neist on pärit esimesest Moosese raamatust, kõneleb Aabrahami teekonnast ja teine on Homerose õudesseia lugu Odüsseus rännakutest. Ja teatavasti kui Aabraham läks tuntud ja teada paigast tundmatusse ilma mingi plaanita naasta, siis Odysseus jõudis alati tagasi kodusaarele sinna, kust ta pärit oli. Ju tõsta see reis mulle näib, on veidi sarnane sellise kevade kurdamise kurdumise kujutelmale oli kodumaaga, see on kaduma läinud ja see tuleb kuidagi tagasi saada. Aga Aabrahami tüüpi reis on pigem selline kevade kui põgenemise kujutelm aga samas ka palju helgem see, mida tahetakse, seda pole kunagi kaotatud, vaid see tuleb alles üles leida ja see on midagi hoopis muud kui senikogetu. Seega kõik algab uuesti. Aga võib juhtuda, et hoopis teistmoodi kui kunagi varem. Korduse märgina on ka vasar nädala pärast jälle eetris. Täna olid Tartu stuudios Mihkel Kunnus ja Jaak Tomberg ning Tallinnas Urve Eslas ja Peeter Helme. Kuulmiseni. Sviit.