Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, kultuurisaade vasar alustab taas ja täna räägime Utuupiatest. Tartu stuudios on kaassaatejuht Mihkel Kunnus, tere Mihkel. Ja semiootik Mihhail Lotman. Tere, Mihhail. Tõuke utoopiatest rääkimiseks andis hiljuti valminud Jaak Kilmi ja Arbo Tammiksaare dokument. Film Kristus elab Siberis, mis kirjeldab ühe sellise utoopilise ühiskonnaelu maailmast eraldatud Siberi taigas karismaatilise usuliidri juhtimisel, kes nimetab ennast Jeesus Kristuse taas sunniks. No see film algab kaadrit, ega 1991. aastapreemia saatest, kus Nõukogude Liidu viimane riigipea Mihhail Gorbatšov teatas oma tagasiastumisest. No üks utoopia oli sellega justkui surnud, ütleb film ja inimesed langesid hingelisse ja majandusliku komisse. Ja see vaakum vajas täitmist. Ja just parajasti sai sel aastal üks siberi miilits ilmutuse, et ta on Jeesus Kristuse taassünd, kelle missioon on ühendada kõik religioonid ja mõne aja pärast tuli tema järgijate arv kasvanud juba tuhandeteni Siberisse tõotatud maale hakati ehitama päikeselinna inimkonnas pelgupaika tulevaste katastroofide eest. Inimesed kasvatavad seal oma toidu, ise, elavad loodusega kooskõlas, järgivad õpetaja juhatada, tõsi ja nii edasi. No see film ise on üsna tähelepanuväärne, aga minu meelest on veel tähelepanuväärsem see, et ega see päikeselinn Siberis ei ole vist üldse ainus, kus kaasajal utoopiat realiseerida. Püüta. Sarnaseid külakese linnakese on siin-seal Euroopas, aga ka mujal, näiteks Lõuna-Indias, Auro vill, kus ma ise käinud olen vaatamas, mis seal siis õigupoolest toimub. Seega näib, et tegu ei ole sugugi mitte üksikjuhtumiga vait, pigem üldisema tendentsiga. Küsimus on, miks. No see, mida teeb seal Vissariooni tema kogukond, mina ei nimetaks seda siiski utoopia, eks utoopia, alati ratsionaalne maine päritolu inimene mõtleb välja, kuidas on õigesti elada ja siis ta tavaliselt sellele see ongi häbenud. Väga halb on siis, kui näitodobjad hakatakse realiseerima, siis selgub, et need õilsad ideed annavad väga kurbi ja tihti vägivaldseid tagajärjed. Kuulge aga teil on õigus, see on, ei ole unikaalne nähtus, siberis endas on mitu ja Siberis alati olid erinevad sellised religioossed kommuunid. Religioosne kamoon ei ole päris utoopia sõna otseses mõttes ehkki ka siin tavaliselt ideed, mida rakendatakse, on mingi inimese poolt pakutud. Aga kunagi neil ei ole ratsionaalne alus, aga ilmutuslik ja selle Vissariooni puhul see on tüüpiline selline asi. Siberis olid traditsioonist väga erinevad, sellised kommuunid alates vanausklikest ja lõpetaja selliste ekstaatiliste kulutustega nagu tuiskab, sõit. See kuulus Rasputin oli tõde sekti liige ja arvatavasti sealt välja heidetud, sest need on kõik üsna suletud. Sellised kogukonnad, mis puudutab Vissarion, lasi siis. No see on selle filmi suur eelis. See ei ole lihtsalt tuldud ja filmitud, aga režissöör on elanud seal mitu kuud ja püüdnud mitte ma realiseerida, et seal isegi mitte analüüsida, lihtsalt portreteerida. Ja see on suur eelis, ehkki ta, see jääb natuke pealiskaudseks. Aga üldiselt ma eelistaks rääkida mitte filmist, aga asjast, mida ta filmib. Nii me selle asjaga on, siis, rääkige sellest asjast. Lihtsalt soomlased on selles mõttes huvitav sekt, et ta läheb sekti kitsastesse raamidest välja. Ta ei ole päris suletud juba see, et seal seal lubati filmida. Ehkki seal on väidetud, et on täiesti maailmast ära lõigatud. Me näeme, satelliittelevisiooniantenne majadel. Seal Nad räägivad. Kooli õpetaja ütleb, et tehnokratt alati ei sobi inimestele. Ilmselt ta mõtleb selle all tehnoloogiat, et tehnokraatias sobib tulnukatele ja nad. See on selline tüüpiline asi, et seal on Tullukud, planeet, nii Puur, Reinternatsioonid, Se Vissarion ise, onu elab Fantat elu teises elus, talikristus. Esimeses elus oli mingi väike prohvet, aga ka piiblis fikseeritud ma ei mäleta, nime näevad. Kogu materjal nende kohta on objektiivsed materjal on väga vähe algasvabalageetiline, mida on raske uskuda, või bla paleemiline, mida ei tohi uskuda, sest see püüab seal halvustada peaaegu et mingisugused kriminaalse kogukonnaga need esineda. Et tegemist on totalitaarse sektiga. No me näeme seda filmi ja näeme, et see ei ole totalitaarne sekt, seal väidetakse, et need kõik tema Deptid sellise hüpnoosi all, nii niinimetatud Eriksondlik hüpnoos, mida Ameerikas mõeldi välja, et inimene nagu ei teagi, et autiagnoosel seal on, tegelikult ei ole, seal on normaalsed, õnnelikud ja head inimesed. Ja see selle filmi suur eelis. Samas need inimesed usuvad üsna kummalisi asju ja usuvad siiralt. Tuleb meelde thertolianasse kuulus lausejupp, et usun, sellepärast absurdne ja nad usuvad, elavad oma usu järgi ja õnnelikult. Enamasti ma ei taha praegu rääkida kuulsatest skandaalidest, mis on seotud selle Vissariooni sektiga, aga see nähtus on väga huvitav. Inimestel on suur vajadus mingisuguse vaimse elu korraldamise järgi. Aga kas, kas seda näiteks totaliteaarsusega juhendas see mida tihti nagu näiteks fašismi sihukeste klassikaliste puhul välja tuuakse, et on üks juht siin on lihtsalt see juht väga tore. Ja tema juurde mindi vabatahtlikult, aga siiski kõik koondub mingis mõttes ühe inimese ümber. Et inimeselt on võetud ära seal vabaduse koorem. Dostojevskil mõttes. No see on väga laiseen definitsioon, et igal siis igal liikumisel, kus on üks juht, siis me peame arvama, et tegemist on mingisuguse. Ei, tähendab tähendab ei arvagi sedagi. Fašism ei pruukinud olla üldse totalitaarne fašismi Thambitaale fašismile oli väga huvitav eelkäija, väga andekas, kui mitte geniaalne kirjanik, Prjeldanutseva, Nobeli preemia laureaat, kes korraldas oma sellise vabariigi. Tal oli tava, Margit oli sellel riigi üksikjuht. Hommikust õhtuni ta rõdult rääkis kõnesid, olid suurepärane kõneleja, mitte ainult suurepärane kirjanik. Tattalit väärne sus seisnes selles, et nüüd see oli otseses mõttes fašism, kõik olid seotud ja must Mussolini oli nagu vähemalt stiilis mõttes olijad on otsa etnikon, ehkki ta hävitas sõda, liikumist ja seda linna, aga seal oli kihvt see, et hommikust õhtuni ta kõneles ja hommikust õhtuni ta autasustas oma alluvaid, mitte kedagi sellele karistatud. Hommikul jagas autasusid ja neid oli palju, need olid ilusad. Ja nii edasi ja inimesed olid õnnelikud. Ma pidasin silmas siis, kui demokraatia vastand selles mõttes, et see oli demokraatia vastane. Ühe ühe kätte koondunud fašism ei pruugi tähendada, et kõik omandatud. Seda muidugi jah, pigem pigem ütlekski, et siin avaldub inimeses olev tung nii-öelda otsida endale üks liider kellele delegeerida vastutus ja liider, kes võtab endale vastata jah, selline karismaatiline Vissarion näiteks. Lusti. Aga kas siin ei ole ka veel veel üks tugevam tung siin otsida, viis olla õnnelik ja miskipärast on selline ühiskonnakord, mis on siis mujal ei oska, sellistes ühiskondades, millega me praegu oleme harjunud, ei ole päris see, mida me tahaks. Midagi jääb justkui puudu ja siis kogunetakse ühte või teise sellisesse ruumilaadsesse kooslusesse, kus tundub, et see õnn on justkui käegakatsutavam ja kas see ei ole jälle miski omadus, mis ühendab püst kergelt utoopia ka selliseid kommuunilaadseid kogukondi? No kui me vaatame, utoopia, siis siiski utoopia on üsna kindel mõiste ja seda ta tavaliselt sama genealoogia hakkab Platoni riigist. Ja me näeme, et see ei ole lihtsustus, mudel, see on vastupidi. Platon. Sokrates seal heidab ette sellist lihtsustamist nendele. Vaat see on hästi struktureeritud, eks ole, seal hästi streeni. Vaatame toomas moori, utoopia, kus see nimi tuleb, see ei ole ka lihtsustus, seal filosoofinid seal kampanella päikeselinn, muide nagu siin see on tegelikult huvitav asi, kuidas nad päikesega seotud. No vot, aga need ei ole lihtsustatud, vaata, kui me räägime totalitarismist, sest need on tavaliselt reduktsianistlikud lihtsustavad süsteemid ja inimene ajab seda, siis vaadake, mis meid ümbritsev. Elu keeruline erand, vastik siin. Kusjuures ta täna oli väga huvitav. Ma ei mäleta kus üle ja siis ma lugesin või delfis, et mingisuguse reitingu järgi Eesti valitsus on üks avatumaid, noh ütleme seal maailmas 14. kohal. Aga seal enamus kommentaare oli see, et ei tea midagi, mis nad seal avatud on, tegelikult nad on kõik suletud kõigi mingisuguste tagatubades ja nii edasi. Venemaal, kus, mis on selles reitingu üks, üks viimaseid kohti, mitte keegi ei arva, et seal midagi tehakse, seal on kõik avalik ja kõik on suurepärane. Ja vot see ongi see, et vabadus on koormav. Me oleme mingisugused valikutes, Me oleme olukordadesse, milles me ei saa hästi aru. Aga seal Vissariooni kommuunis on kõik arusaadav. No kõik on tema on jumal, seal kontakteerub tulnukatega seal, nii puuri planeedil on. Ei vabandust, see on surmaplaneet. Vaata, see film oli filmitud 2011 põhiliselt ja see nii puuri kultuse tipp oli 2012 siis ta pidi ka kokku põrkama, olime noh, selline paanika, ma ei tea, kuidas fessoriaallased praegu ära, muuseas Vissarion mitu korda ennustas maailma lõppu jääb päris kindel oli. Et 2007 ja see on ka oluline erinevus utoopiat, need eskataloogiliselt liikumiset. Nad on kõige Rein tervet maailma lõpule, aga mitte efektiivsele toimingule maa peal. Utoopia, efektiivne toiming, jah, aga see on, valmistame viimsed päevad. Jah, samas, aga ka sellel on oma efektiivsus, eks ju. Oma selge efektiivsus, mis. DSC annab mõtet, tähendab, asjadel on siis mõte. Selles demokraatlikus ühiskonnas me näeme, asjad on mõtetud. Ei teadnud siis seal midagi toimub või mida see tähendab? Mul on üks tekst Velzin juures, mida ma mõtlesin sobival kohal äkki saab kasutada ja praegu tundub, et just täpselt see sobiv koht ongi. See on sirbi saasta eest umbes ilmunud Tanel Berni essee pealkirjaga utoopia, õnnelik lõpp. Ja kui nüüd mina sellest õigesti aru saan, siis näib, et see näitab küll struktuuri justkui millegi soovituna millegi sellisena, mis mõjuks ahistavalt, mille eest tuleks lihtsusesse põgeneda. Aga ma loen siit katkendi ette, et vast siis saab selgemaks. Utoopia on mulle alati olnud struktuur, mitte valguskiir pimeduses. Olen lapsepõlvest saati ajanud taga struktuuri. Maailm mu ümber on näinud mulle segane ja kaootiline, ainuke, mille suhtes ma olen arvanud endal selguse olevat, et olen mina ise. Minu mõttetegevus on suunatud sellele, et struktuuri enda ümber laiendada või nii ma vähemalt kunagi arvasin. Arvasin aastaid, et elu on nagu laiali paisatud mänguasjakast ning on vaja ehitada neist enda ümber mõnus pesa. Kogemused on aga näidanud, et enese suhtes on mul kõige vähem selgust. See, mida arvan end teadvat, libiseb pidevalt käest. Struktuur laguneb. Mänguasjadest ehitatud pesa on mõnus, vaid hetkeks piisab vaid ennast korraks sirutada ja mõnusat tunnet ei leia enam kätte. Midagi sellesarnast võis ehk tunda ka Walter Benjamini kirjeldatud ajaloo ingel kelle nägu on pööratud mineviku poole. Kelle ette ajalugu kuhjab, varemeid varemate peale hingel tahaks äratada surnud ja purustada, vaata uuesti kokku panna, kuid paradiisi poolt puhub marutuul ajab teda vastupandamatult tuleviku poole. Ent tuul ei puhu kunagi tühjalt. Seetõttu kujutlen ajalugu aktiivsema inglina, kes meeleheitlikult käsi kord sinna, kord tänna sirutab, püüdes minevikku poolt puhuvast tuules ja sealt lendavaid reaalsuse tükke ning üritades neist uut struktuuri kokku panna. See jääb aga üürikeseks, sest kõik, mis tal ühest otsast kokku panna õnnestub, teisest otsast juba laguneb. See ei ole Sisophose töö, sest see, mis ajalugu ehitab, ei kordu. Kuid on tüütu, vaevarikas ja otsatu. Utoopiat võikski vaadelda katsena päästa ajalooinglit tema õnnetusest. Tsitaadi lõpp. Siin justkui tundub, et selline struktuurivajadus on ikka üsna Aluslik või olemuslik inimesele või kuidas? Ma ei tea, see, see tekst algab külv väga selgelt, et ja vastata üks ühelt poolt olgu see kiirmingisugune ilmutas ja teiselt poolt struktuursed struktuur on see, mida teevad inimesed, valgusekiir tuleb kuskilt mujalt ja siis me vaatame, kuidas see Fissariaanlased on tüüpilised sellised valguse lapsed. Mitte utoopiline, aga no see tekst ise ei ole utoopiline, see utoopia on alati sotsiaalne, aga see on väga hea egotsentriline tekst, ta püüab aru saada, kes ta on ja ei saa. Nagu me kõik. Aga ma pakuks siia juurde veel ühe struktuuri, lihtsalt mõttemänguna ja edasimõtlemiseks, sest kui struktuur justkui iseloomustabki tooted, nagu me ju nüüd enam-vähem selleni jõudsime siis ka utoopiaid Lähed, et igasugune struktuur on utoopia. Elu ise on struktureeritud, lihtsalt utoopia tavaliselt püüab midagi ehitada, aga mitte midagi lammutada. Et sinna kõrvale paksu ja teise ehitusviisi, kus on püütud siis teha sellist organiseeritud süsteemi, utoopiat, test endist, kuidas neid siis seletada, kuidas neid struktureerida selliselt, et neist saaks mingisugune ülevaade, kuidas on siis mõeldud sellisest paremast maailmast ja on kronoloogiliselt seda tehtud, aga on ka mõnel muul moel. Just sellise sihi või suuna mõttes. Ma nimetan mõned, siis saab äkki neist kinni hakata ja ja neid veidi vaadata ja analüüsida, mis oleks võib-olla päris huvitav. Näiteks saab eristada ökoloogilisi utoopiaid, mis kirjeldavad seda, kuidas ühiskond peaks toimima suhtes loodusega. Ja siin nüüd selle filmi puhul näiteks siuksed, teatud sarnasused tundusid olevat siis on majanduslikud utoopiaid sihuke järgmine kategooria, mis siis sageli vastanduvad kapitalismile. Ja me näeme justkui mingisuguseid sarnasusi seal filmis nähtud kogukonnaga, siis on poliitilised utoopiaid, mis räägivad rahust ja võite mind parandada, mulle näib, et näiteks ka Euroopa Liidu projekt on üks suurepärane selline maailma rahu projekt. Visioon sellest, kuidas majanduslikke hoobadega hoitakse ära sõda ja vähemasti praegu tundub, et toimib üsna edukalt. Siis on religioosse Tutoopiad paradiisi saabumine. Mis siis jälle veidike selle filmi. Noppisin kokku siit ja sealt, et panna kokku selline elektriliseks muutub ahah. Ma nimetada, On veel paar ära, et siis saab vaadata, kas eklektika siit tuleb, siis on teaduse, tehnoloogia, utoopia, näiteks surmast vabanemine ja igavese nooruse ihalus ja see, Mihhail seondub mulle selle vene kommunismis biokosmistidega, millest võib pärast ka paari sõnaga rääkida. Noh ja siis veel mõned väiksemad, sellised erinevad siia-sinna ulatuvad vormid. No alustame siiski Physserioon lastest, et need ei ole sarnasus, jooned, need mõjutused ja Lissariaani enda ei ma ei tea, kuidas seda nimetati ideoloogia, religioon ja see on kokku pandud väga erinevatest asjadest. Tüüpiline selline postmodernistlik, sünkresid distlik süsteem, kus on tõepoolest ökoloogiliselt utoopia tõepoolest, seal mehisust isegi tehnoloogilised väga oluline aspekt, tema puhul onu esteetiline, ta ise on päris andekas kunstnik, ehkki ei saa öelda, iseõppinud kunagi õppinud, aga tal on üsna võimsad. No ei taha seda William plekiga võrreldes siiski tooli. Vaat andekam igas mõttes, aga midagi selles vaimus, kusjuures sugugi mitte nii helged pildid pigem sellised tumedamad. Aga kui me vaatame selle filmi, siis me näeme, et seal esteetilise komponent on väga oluline see, kuidas päikeselinn on ehitatud. See, kuidas. Ma ei tea, pühamu, et me ei taha öelda iidol, kelle nad kummardavad. Pidev esteetiline kasvatus lastel, see on jälle osaliselt võetustainerlusest ja üldse teosofiast anter passoffiast ja ta paneb erinevaid asju kokku. Ja kõige huvitavam on see, et see toimib mingil moel. Kogemus näitab, et siiski tavaliselt toimub ühe generatsiooni vältel. No muidugi on olemas ka pikemaajalisemaid projekte. Filmirežissöör ütleb, et see on üldse kõige pikem. Tarmo, kas see maailmas kõige pikem funktsioneerib? Kamoon see absoluutselt ei vasta tõele, vaatame marmoone USA-s, kus üsna sarnased ideed tulid ja ma vaatasin selle Vissariooni evangeeliumi ta kõige rohkem meenutab ikka marmooni raamatut, aga mittekristlikku evangeeliumi. Aga see generatsioonide küsimus, vot see on küll üks, mida ma tahaksin küsida, et mis sariaanlastel oli ka see probleem, et teismelised kipuvad minema minema, mis on arusaadav, eks ju, mässumeelne iga ja kogukond püsib nagu tänu sellele, et ta võtab välismaailmast nii-öelda uusi, pettunud vastu. Et ta mingis mõttes nii-öelda bioloogilises mõttes ei ole väga jätkusuutlik. Noored lasevad jalga. No siiski, Me nägime seal palju noori, nägime lapsi, Me nägime, lapsin, aga olid ka noored teismelisi. Teismelisi, aga seal on palju atraktiivselt, nagu tegelikult ta ei ole nii suletud nagu marmoonias ei armasta ka neid nimetatakse oma marmoonideks. Ehkki see raamatu mormoonid, marmooni raamat ja Romney, kes oli presidendikandidaat ja väga sümpaatne ja tark mees, Tammarmoonia ta nimetas ennast nimelt marmooniks, aga mitte Jeesuse Kristuse viimsete päevade pühakud. Aga see on kõvasti üle sajandi poolteist sajandit võib rahuldada rohkem kestev projekt ja seal on midagi ühist. Vissariooni näiteks mis puudutab abielu. Rissariaalne väga soosib sellised kolmnurki, ütleb mees, kaks naist marmoonidel, praegu USA-s keelatud mitmenaisepidamine. Mitteametlikult nad elavad. Meil on tavaks olnud ju mitmegi nõuateegias, see paljudele noortele meeldib, et nad lähevad sinna nii-öelda. Kas seal tahetakse vabastada näitajad sektist, lähvad sellest solidaarsust seksist-ist välja ja satuvad maailma, kus on palju rohkem piiranguid. Seal muidugi see film on natuke siiski apalageetiline aga ma kujutan ette, ikkagi püüab olla maksimaalselt aus ja jääd, kui ta elab nende inimestega, kes siis on loomulik, et nad hakkavad talle meeldima. Jaa, ta jätabki siis meeldiva mulje, aga ma näen, et lapsed on siiralt õnnelikud. Tee mis tahad, isegi kui seal kaklevad õpetaja, et mul on küsi musi nende intellektuaalse pedagoogilise tausta suhtes, aga lastega nad on väga head. Aga nüüd teeme väikese pausi, kuulame muusikat ja siis läheme saatega edasi. Evo deroometi i kuule. Kultuurisaade vasar jätkab stuudios on Mihhail Lotman Tartus ja Urve Eslas Tallinnas. Ja saatejuht on saatejuht Mihkel Kunnas. Urve Eslas on ka saatejuht, kas saatejuht kahekesi juhime, Mihhail Lotmani? Püüame teda ohjes hoida. Mis alati hästi välja ei tule, mis alati väga hästi välja ei tule, aga laseb mind ikka vaja. Et mina tahaksin edasi minna sellise küsimusega või osutusega seal Vissarion lastel täis Diaamilitaarsed, neil puuduvad relvad. Et selline asi saab olla ainult nii-öelda vene jõustruktuuride soosingu all, et muidu ta toimiks, et kui sinna mingit röövlit kas või sisse sõidaks, et nad ei suudaks ennast kaitsta. Et selline kogukond sihuke õnnis kogukond saab eksisteerida ainult suhteliselt turvalises keskkonnas või süsteemis, mis tagab nende turvalisuse. Ja ma ei pidanud silmas ei pea üldse kuidagi vihja mingitele korruptsioonile või kahtlastele sidemetele Vene jõustruktuuridega, vaid lihtsalt, et miilits kaitseb neid nagu iga Venemaa kodanikku. Miilits ei kaitseväe, eriti Venemaa kodanikele, isegi kui ta on päris Nemtsov. No ma ei tea, need on need asjad, mida ma ei tea, ma ise mõtlesin ka selle peale, sest et seal paljud sektid, mis siberis on jõustruktuuride poolt lihtsalt likvideeritud jõu meetoditel. Ilmselt seal mingi soosing teil on, sest et seal üks teema seal äri selles filmis, et laste isa magan med. Mitte Mohammed, aga madam jad kirjutab igale poole. Totalitaarne sekt võttis tal lapsed varal rivistama lapsi ja ta tahab lastega kokku saada. Kusjuures seal oli isegi siis kaadrid seal mingisugune tüüpiline vene televisiooni dog, show, kus kõik üles köetud auditoorium, kõik on selle muga meedia poolt, et et peab saatma sinna, ma ei tea, keda. Sadakond kasakuid lähevad. Sääset, nemad tundusid tunduvalt sellised fanaatilised Ma ei oska. Ma tahtsingi öelda, et kui seal sellist totalitarismi fanatismi, siis pigem nagu vastastel ma näeks. 100 Kasak, vot see oli meetod, kuidas Tsaari-Venemaal selliste asjadega saada, aga kasakut ise olid tihti vanausklikud ja mingisugustes sellessectisse kuulanud. Nii et ma ei tea. Aga seal sarjas Nojah, võib ju fantaseerida, et noh, endine miilits, siis vanad kolleegid hoiavad või midagi. Endine miilitsaonu miilitsa silmis pigem negatiivne kui positiivne ja pealegi, mis miilistada, oli see liiklusmiilits, see tähendab, et see, kes korjas raha möödasõitvat, sihuke tolliametnik endale korjas. Ja ta ise tunnistas Ma võin jagada kogemust sellest, kuidas Lõuna-Indias, Aurovillis, siis kuldlinnas oli see turvalisuse probleem lahendatud, ma küll ei tea, kas see on ülekantav sellele, selles filmis nähtud kogukonnale, aga, aga võib-olla võrdlusmomendina siiski huvitav püüdsid nii palju kui võimalik kaasata ümbritsevaid külasid oma tegevusse just nimelt sellesamamoodi ja just nimelt selleks, et, et vältida sellist vastandust ja vältida seda, et tekib võimalus, et teistsugust või võõrast neid teistsuguse või võõrana rünnatakse. See ei läinud alati korda, aga nende soov tulla teha ise nii palju head ümbritsevate külade jaoks, koolitada nendel Psy anda tööd emadele-isadele, et see soov teha head, justkui siis tegin neid vajalikuks ümbritseva. Aga me räägime Vissarion lastest, siis seal on veel vägevam, lihtsalt kõik need külad kuuluvad kõikides külalistesse, kõik need elanikud on selle Vissariooni adentid, aga on ka väljaspool eksjuht maa ja on ka väljaspool, aga ka seal ei ole mingisugust vaenulikku näiteks õige usuku seal sees. Kõik läksid Vissariooni. Usku ja samas üsna selgelt hierarhiad, eks üks külali minust lähemal Vissariooni. No ja see algab, see on tavaline asi, algab niisugune täielik kommunism ja kõik võrdselt kõik apostlid, aga pärast selgub, et üsna range hierarhia tal on. Tal on ka oma turvateenistus, tegelikult ainult temal endal mitte külal. Jah, sellest ma sain aru, et seal oli noh, päris kõrge, et tal oli lausa nagu mingi eliitüksus ümber või noh, mitteüksused see kõlab väga militaarset, aga eriti ustavad. Kes tema juurde pääsevad. Aga viimasel ajal on vist katal palgalised. Aga jällegi see mul ei ole mingit siseinti sellest, sest see on kõik, mis, Tehakse aga oskate ennustada või arvata või tuua välja mingeid mustreid. Vissarion peaks surema, et praegu on niisuguse suure juhi kaotamine on suhteliselt aktuaalne teema mitmel poolega. No kuulge ma ei taha sel teemal spekuleerida, isegi Siberis rääkimata siis kuskil lähemal. Ma tahaks nii kaua, kui inimene elab Et süsteem säilib ka juhita Ei, ma ei taha siin mingeid paralleele tuua Eestiga. Ma ei tahtnudki selline, see oli minu minu halb maitse praegu, aga. Päästaks olukorda ja tooks teise teema sisse. Üks tendents, mis minu meelest on pelga huvitav selliste kogukondade puhul. Ükskõik, kas me nimetame neid sellisteks utoopiliseks või mitte, on selline sisemine vastuolu, mis seal tasakesi hakkab kima ja seda, seda ma nägin Aurovillis küll väga selgelt ja ka seda, mismoodi seda lahendati või lahendada püüti. Ja see on omakorda märkimisväärne, võib-olla pärast paari sõnaga, aga, aga Mihhail, ma leidsin teie kirjutisi postimehest 2009.-st aastast. Vissarion väga ei armastaks, tsiteeritakse tema varasemaid ütlusi, sest nad satuvad vastuollu. Aga ma tahaks väga. Mina jale Vissarion iga sõna, mis ma ütlen. Nõnda seega kirjas oli nõnda, kirjasõna ütles. Kui ei ole just tegu inimesega, on utoopia mõte teha inimesed õnnelikuks. Ametisse nii alati ei lähe. Esimese vastuargumendi, mida ma tean, esitas Dostojevski. Kujutame ette, et meil õnnestub ehitada täielik sotsialism, kõik on võrdsed, õnnelikud, kõik on head, kõik on sõbralikud. Valitseb üldine küllus, hädasid ei ole. Dostojevski hakkabki siis, kui mina sinna satuksin. Siiski seal ei ole pärismaalaste jaoks, kes on temaga tegeleda. Ja siis, kus on garantii, parandame iseenda tekste, eks ju? Kui mina sinna satuksin, siis kus on garantii, et minus ei teki soovi see kõik vanakuradi vanaema pärast puruks peksta? Seal on kõik nii hästi, kõik on nii head, aga mina, Fjodor Dostojevski ei ole. Tsitaadi lõpp. Oli see siis Dostojevski veda, kangelane, aga, aga mingi sisemine vastuolu siit tuleb välja küll, eks ole. Ei no muidugi see kangelane, aga see motiiv on Dostojevskil mitmes erinevates teostas sellel ka arvata, et see on tema. Jah, siin on tema üks väga oluline teema, et õnn versus vabadus, et kumb trollimine, kumb on kallim või üldiselt öelda seovski meisterlikult toob välja selliseid vastuolusid, keegi teine ei arvaks, et on üldse võimalik näiteks ta vastandab Kristust ja tõde, et tema jaks kristlusega, mitte tõega ja siin ka, et täie tavaliselt õnn omadus, et ma tahan olla vaba, madalam, õnnelik. Vastupidi, embkumb, kus sa oled õnnelik, siis ei ole vaba, kus sa oled labasse õnnelik, muuseas on väga selline terane psühholoogiline tähelepanek ja me näeme, et need Vissarion lased, nad on õnnelikud. Just nimelt sellepärast, et nendest kõik otsustatakse. See on huvitav, huvitav tähelepanek tõepoolest, aga ma tooksin. Ja me näeme, et seal näete, te vist ei ole ühtegi tegelast, vähemalt selles filmis, kes tahaks kõike seda vanakuradi vabandama segamini peksta, vaata seda, jah, siis oli küll selline väga tugev destruktiivne tung ja see on selles mõttes huvitav. Tihtipeale utoopiat tahetakse saavutada läbi revolutsioone, mis on täiesti vastandlikud asjad. Revolutsioon on just nimelt see turunduslik kõik puruks peksta vanakuradi vanaema, aga siis, et siis tuleb mingisugune õnnelike, tavaliselt ei tule. Siis peksmine jätkub, aga nagu teisel tasandil, nagu ütleks, heegel. Aga nagu ma lubasin, siis ma räägin, kuidas Aurovilis oli see olukord lahendatud, sest see oli ka selline, noh, sihuke suletud linnakene, kus olid oma selged reeglid, üsna karmid. Neid reegleid näiteks üks oli selline, et seal ei joodud alkoholi. Teine heegel hindud üldse, teine reegel oli see, et seal ei suitsetatud ja nii edasi. Ometi oli oli saadud, et lahendada see sisemise vastuolu küsimus minu meelest päris kavalalt linna servas oli olemas üks tillukene kõrts, kus sai alkoholi ja loomulikult tasuta, nagu ka kõike muud, sellepärast et nihukese utoopia linnale omaselt, seal oli kõik tasuta ja täpselt samamoodi igas söögikohas oli kõrvalise laua ääres oli siis üks tuhatoos ja seal siis suitsetamise koht, kus siis kõik, kes tahtsid sellest hoolimata, et neile antakse ideaalne linn. Neile antakse ideaalne viis elada tervislikult kõrge vanuseni. Kui nad sellest hoolimata ei taha olla õnnelikud, ei taha elada kõrge vanuseni, vaid tahavad protestida, siis neile oli antud võimalus kõik anal selle protesti välja elamiseks. Ja see oli minu meelest midagi, mis, mis oli üsna muljetavaldav. Eksis Ta oli nähtud ka viga struktuuris. Ja kas see on viga? Minu arust on nagu päris hästi planeeritud kanaliseeritud, et see, mida Dostojevski põrandaalusega välja toob, ongi see, et inimesel hakkab mõistuslikus vastu just sellele, et see nii-öelda hävitab isiksuse. Et kui sulle näidatakse nii-öelda matemaatiliselt punktist A punkti B on kõige lühem ja ratsionaalsem, mõistlikum tee sirge siis kõik lähevad mööda, sirgete, kaotad oma isiksuse, aga sa saad kõveralt minna. Isikupäraselt tähendab lollisti valesti, käite isikupäraselt ja inimesele on see isiksus hästi kallis, rõhutab Dostojevski, olla suveräänne, olla isiksus, teha nii, nagu ma tahan ja nagu põrandaalune ütleb ka, et vahel on kasulikum tahta, aga oma huvide ja kasvude vastu. Ja, aga see ei olnud sugugi ainult destruktiivset, impulsid seal, mida siis lubati nii-öelda reeglite väliselt, seal oli näiteks ka ka väga selline positiivne impulss näiteks olla vait. See on äärmiselt sotsiaalne kogukond, seal kõik kogu aeg räägivad ja see on nagu niisugune norm, kõik on kõik kogu aeg räägivad, on see niisugune norm, aga ometi aeg-ajalt sa ei taha olla sotsiaalne või seal näiteks üldse ei taha olla sotsiaalne, oletame, et sa ei salli inimesi, põhimõtteliselt mitte. Aga ometigi sul on vaja, et oleks sellises ideaalühiskonnas oleks ka sulle nurgake siis nii-öelda sümboolne koht, kus suitsetada või juua, eks ole, ja kuidas oli lahendatud oli nii, et seal olid vaikijate lauad. Kui sa istud vaikijate lauda näiteks ühistel söömaaegadel, mitte kellelgi ei ole õigust tulla sinuga juttu rääkima. Ehk siis, et see on natukene laiem kui lihtsalt sellise Testruktiivsuse. Jaa, jaa. Vabaduse valida sidumine, et seal läks nagu laiemale pinnale. Ja üldiselt sellised asjad enda meelest on väga kavalad, aga nad nad ka toimivad väga lühikest aega. Ja kui on, et saate aru. Aga kui ma ei taha suitsetada ettenähtud kohas? Jah, kus mulle lubatakse, aga kui ma, ta, see, et ma suitsetan, ei ole veel sugugi see, mida ütles ta Jevski väga hästi tundis, mida ta tundis veel oma tuttavalt Mihhail juuni eest, kes ütles, et see loovvõim on purustaja, võib, et kõigepealt tuleb kõiku vanakuradi vanaema purustada, see ei ole nii, et sa suitsetad ettenähtud kohas. See on pigem selliste, just nimelt hierarhilisi telesüsteemidele omane. Näiteks ütleme Lääne-Euroopas keskajal seksuaalsus oli väga rangelt reglementeeritud aga no siis olid sellised suitsetajate kohad lõbumajad mis, nagu see on, huvitav, et nad igal pool olid, aga nendest üldiselt ei räägitud. Kuni saabus renessansi, siis selgus, et kõige huvitavamad kohad ongi nemad, isegi paavstid külastasid. Aga kui me räägime keskajast, siis vot on sellised sfääritsenist valdkonnad, millest ei räägita. Nad on nagu välja lülitatud, ostetud, aga sealsamas nad on olulised just nimelt negatiivsete impulsid välja elamiseks head, mitte ainult. Ütleme ta mõtted, karnevalid, mitte ainult ruumiliselt kui ajaliselt aastas üks või kaks sellist lühiperioodi, kus saab kõike välja elada aga mitte kõike selles, missugune päikeseline, aga kui mina olen näiteks sadist ega siis see, et ma vait olla, mind minu sadism ei rahulda. Pigem lähen räägin teistele selliseid asju, et kõikidele hakkab paha. Ma tahtsingi sinna jõuda selle nii-öelda sotsiaalse mõõtme, nii et meil on teatud sotsiaalsed impulsid või tungid ja ma saan aru, miks seal on näiteks alkoholi tarbimine keelatud, sest see alkoholi tarbimine tahvlilt võtab nii-öelda selle impulsi kontrolli maha, lõdvestab seda, ütleme, et keegi joob ennast täis ja vaatab, et vaikiate laud, aga mida nad vaikivad seal. Nii nagu me tahame, räägime Indias, siis seal on norm, alkoholi. Ei, ma sain aru. Ma lihtsalt praegu teinud sellise näite, et inimestel on ju ka see, et neid häirib tihti see, kuidas teised kõik käituvad. Et mis nad istuvad seal vaiksete inimeste lauas, kui nad siin on või kus iganes, eks ju, mina tahan nendega rääkida, räägin nendega, annan endast märku, see tung endast märku anda oli ka Dostojevskil hästi oluline, eks sa muidu oled nagu mutrike, aga siis hakkad tahtma ennast märk. No igatahes kindel viis, kuidas nad annavad märku ja see viis nimetatakse skandaaliks lääne korraldanud skandaali. Nemad seal kõige head, ilusad ennast täis. Aga mina siin väike vastik jääl haisen. Juua täis. Lähen näitan neile. Näitan oma isiksust. Üldse näitan ka sõnu, on nemad? See ongi elu, siin. Ma räägin Dostojevski. Aga ka laiemalt laiemalt võttes ei ole sellised ideaalkogukonnad, kus siis püütakse elada koos kõige õigemal viisil, mida on parajasti leitud, õige olema. Kas need ei ole sellised soovid tehagi, sellist väga ideaalset riiki? See, see on kahte tüüpi utoopiat näha klassifitseeriks neid nendeks üks parariiklikud, kus seal teema, oma linn, oma mingisugune ringi ja sellist anti, riiklikud, sellised noh, kommunistlikus sõna otseses ideoloogilises mõttes, mitte sellist märksistlikus. Ja see siin üks meile kõigile võib-olla tuttav vähemalt kirjanduses Ansipil ja lillede lapsed, absoluutselt mitte mingit riiklust, ka kõik on võrdsed, armastavad kõik, ei mingeid struktuuri, mingit perekonda ma ei tea. Nii lõppes kõik üsna halvasti, siis selgus, et välja jälle ei tulnud välja venitada mõned inimesed ikka seal nagu omandit ei ole, aga mõned isiklikud väiksed asjad, mis mulle tähtsad oma, siis varastatakse neid ja siis nagu seksuaalsuhted on täiesti vabad, aga ma ei taha ikkagi, et mind iga päev vägistatakse, nii et see ei tulnud välja. Idee oli hea, aga inimloomus nagu Dostojevski punnib vastu. Ja üks võiks määratlus näiteks, kuidas Dostojevski sotsialismi sõimab, oli minu arust see sotsialism üritab inimese paika panna lõpuks ometi. Ja need nii-öelda välja arvutatud arhitektuur, kuidas peab olema majad, asetses korterit asetus et oleks nii-öelda ideaalne inimloomusele vastav. Ja mulle väga meeldib isenesest ühe putukauurija, Eduard Wilsoni kommentaar nii-öelda kommunismi kohta, et see on väga hea idee, aga liik on vale. Ütles, et inimliigile rakendatuna vale sipelgatele jah, näiteks sipelgad, termiidid, mesilased, et neil nagu suhteliselt hästi toimib see. Ausalt öeldes ma ei tea, ma ei ole nii tugev selle mesilaste sotsioloogiasse, tähendab et neil on seal ma siin on natuke maantunnen ennast ebamugavalt terminitega, sest see, mis me praegu nimetame sotsialismiga täievski nimetad sotsialistid, scans siiski natuke erinevad asjad. Tema ei teadnud marsismist. Ütleme Makuunini prudooni, prantsuse utopistid, prantsuse uute pitside, aga ka saksa mõtlejatele, mitte mammartsistidele. Aga samas tunnistas, et ideaal on sul suurepärane, jah, aga vaata tema jaoks selles ideaalis puudub kaks asja vabadusse juba. Aga Steffi, eks need asjad olid seotud nii vabadus kui jumal, et inimene ei anna teisele inimesele vabadussõda fantantsimal jällegi Sandes Devski tee. Aga siin teine tase, väikse pausi, kuulame ära veel ühe loo ja siis läheme juba edasisaatega. Kultuurisaade vasar jätkab, stuudios, on Tartus Mihhail Lotman ja Mihkel Kunnus, Tallinnas on Urve Eslas ja et jätkata siit nende utoopia teemadega, siis vaadates nüüd õige kainelt tulevikku või nii-öelda kõige paremate vahenditega, mis meil on kasutades näiteks loodusteaduslikke ekstrapolatsioon, demograafiat kõige sihukest rangemat teadust, siis prognoosid on väga halvad ja meil lähebki vaja mingid utoopilised maailmakorraldust, et kas või need väga suured kihistumised, kui jätame, okei, jätame korraks ökoloogia kõrvale. Kurikuulus piketi oma kapitalismiga, mis näitab, et järjest rohkem toimub varanduslik kihistumine järjest vähemate inimeste kätte koondub kogu maailmaressurss. Tundub üsna ilmne, et niimoodi enam jätkuda ei saa aga samas nagu kõik utoopiat või vähegi parema maailma ideed on ka läbikukkunud mida sellises situatsioonis peale hakata, kui mõistus naerab välja kõik utoopiat. Aga samas samamoodi edasi minna ei saa kaslaste käed rippu. Ei, siis lihtsalt fantaasia nimetame karmiks reaalsuseks utoopia. Sest tegelikult, kui me vaatame, demokraatlik projekt, oli tüüpiline utoopiline projekt sündis filosoofide peas ja. Ma ei taha praegu rääkida Ateenast, mis on tegelikult päris huvitav asi, aga kui me räägime praegusest Euroopa, siis kes olid selle loojat? John Lock, muuseas, motika taas, John Locke, John Stuart Mill ja nii edasi see idee, et mitte rahvas teenib valitsust, vaid valitsus teenib rahvast, sest see oli puht selline intellektuaalne konstruktsioon, mis on suures osas läänemaailmas realiseerunud. Kes võitis öelda näiteks nii, et uskutoopiasse on ühtlasi usk inimmõistusesse või mõistusega liialdamine, liigne mõistus, usaldamine inimmõistus, usaldamine, Sis. Ei no vaata, mis on erinevate, ütleme demokraatial ja ütle seal Toomas moori utoopia alla, sellepärast et ütleme, hops ja lock ei tahtnud teha ideaalsed Nad tahtsid teha seda, mis on praegusest parem. Jää. Samas ütleme hopsil väga seened, et riik on monstrum, Leviathan, too piiblimonstrum koletis ja nii edasi, aga ta on vältimatu, et see inimene ei ole oma loomuselt hingel ja tal on mingisugust halvad kalduvused. Täielik anarhia on sõda kõikide kõikide vastu ja siis riik peab seda talitama, seda kuidagi vaos hoidma. Aga Tal on ainult need õigused, mida kodanikud talle Telegeerivad. Mitte nagu kogu eelmine riikliku riikluse teooria selles, et kodanikel on nii palju õigust, kui ütleme, valitseja, valitsus või riik neile annab, nii et selles mõttes see oli üsna. Ühelt poolt puhtintellektuaalne konstruktsioon, teiselt poolt oli väga kaine. Ja ma tahangi öelda, et mitte kõik intellektuaalsed konstruktsioonid on joovastuses seisu seisundisse tehtud, mõned on üsna kained. Ja ma siin peab ütlema, et ka marksismi-is on nagu väga selgelt ka kaks aitäh kaks külge, üks oli kapitalistliku ühiskonna analüüs, mis olid tolle ajastu kohta väga hea praegu muidugi vananenud, aga teine oli utoopilise tuleviku konstrueerimine. Ja veel, siin on veel teine aspekt see, et seda saab kas reedel läbi revolutsiooni ja sugugi mitte kõik marksistid näiteks inglise tradioni, Eestit selle üle naersid, kui Marxi järgi see helge tulevik on paratamatu, et sa tuleb lihtsalt majanduse arengust, siis milleks revolutsioon, see niisugune on meelevaldne ja mõttetu tegevus. Nad nimetasid seda kuuvarjutuse soodustuse soodustamise klubid, eks, ja kui vajadus, kas tuleb või ei tule, aga see, et me moodustame klubisid, et soodustada, seda tulebki, see ei loe. Vot nii, nii ka need revolutsioonilist erakonnad. Nii et mida ma tahan öelda, et elu on keeruline? Aga selle tõdemusega vist ongi hea lõpetada, sest meie aeg on kahjuks saanud läbi, kuigi hea meelega räägiks edasi. Aga midagi ei ole teha, mõned asjad meie kontrollile ei allu, näiteks nagu aja kulgemine stuudios olid Tartu pool semiootik Mihhail Lotman ja saatejuht Mihkel Kunnus ja mina siin Tallinnas Urve Eslas. Ja järgmine kord loodetavasti kuuleme jälle.