Taevas lohutab end meiega. Või on see saatus või iseloom, mis tee määras kindlaks? 1000 võimalust on kõrvale astuda ja ma valin ühe võimaluse reeta võimalusena armastada päevil niisama lasta minna. Ma valin ühe, olen valmis ja kohtan need ennast. Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Ene Mihkelsonile on homme sünnipäeva. Ta on meie romaanikirjanduse üks tippe. Ahas veeruse uneilmutus on veel väga värske. Täna tuletame meelde. Ene Mihkelson on ka luuletaja. Kersti Kreismann loeb tekste, tema valikkogust Kaalud ei kõnele. Kus luulet ajavahemikust 1967 kuni 1997. Aga algatuseks pisut juttu Ene Mihkelsoni endaga. Istume Tartus Kirjanike Maja krüptis, loeme luuletusi ja räägime elust. Aeg on karm ja ühepoolne. Meid vanaks teeb ja lähendab. Me algasime eluloost ja lõpp sai kirjanduseks. Me elame väga noores ühiskonnas. Me justkui ei oska vanaks saada, võime kardame vanadust. Vanadus on paratamatus, ma ei oskaks öelda, et seda kartma peab. Ja samuti ma ei arva, et seda peab ootama. See võiks olla küpsuse aeg. Selge nägemise ja mõtlemise aeg. Kui inimesel on tervist, sellest algab tegelikult kõik. Nii et vana olla võib-olla ka hea. Nii nagu üks luuletaja on öelnud, et vaev on vanaks saada, aga hea on vana olla. Nii ta ilmselt siis ongi. Kui ma vana olin, ei juhtunud minuga enam midagi. Sõbrad käisid külas, Nad naeratasid, tekkisid millestki. Mu köögis olid toidulaud kolm kuud pesemata ning koridoris seisis pesumajja viimiseks valmis pandud linade virn. Väga punud avaldas Uurali esseed. Väljas oli üle mitmete aastate lumine talv. Hoffmann Stahli eluloo kirjelduse juhatab sisse essee lause kahe epohhi piiril elavate inimeste kannatustest kui tõelisest põrgust. Oleksin tahtnud seda lauset ise ütelda. Võtsin alus kahe sajandi jagu juurde. Ning neljandale korrusele tulek kuulub auruvedurite aega. Kui hambaid enam ei ole, kaitseb tüükaid kaariese eest sülitoliga näts. Kas vahel on olnud sellest kirjutamisest ka sellist psühhoteraapilist abi? Teie enda jaoks? Igal tööl, mis inimene teeb, on teatav psühhoteraapiline moment. Kui nii peab just otse nimetama. Ma ei oska seda nii nii tegelikult vaadata. On tunnistus inimese elus olemisest, iga töö näitab vastavalt inimese kalduvustele tema elus olemist, tema aktiivsust maailmas Ekstra psühhoteraapilist maile rõhutaks, kuskil pool tehakse ikka vajaduse pärast või sunni pärast või. Troopiline vaatevinkel on natukene vaade väljast. Aga kui seda sõna kasutada, siis kindlasti. Kas te, Ene Mihkelson, tunnete ka mingisugust põlvkondliku kuuluvust? Muidugi mõjutab kõiki inimesi aeg mille sõnad elavad maa ja keel ja kultuur, kuhu nad on sündinud. Aga ma ei oska põlvkonda määratleda, võib tunda ju ennast kooskõlas olevana ma endast nooremate ja endast vanematega. Mis muidugi natukene muutub, on kirjanduslik keel. Aga see ei ole ka nii määrav. On jäänud nagu mulje, et need, kes teid rohkem loevad, et see on see on põlvkond, kes on teist noorem. Nii ja praegu võib-olla küll niisugune tunne, aga ega inimesed ei manifesteerin, mida nad loevad. Ja loevad ka minu eakaaslased. Ma ei arva, et raamatule vähenemisel on sünniaasta määrav, määrav on miski muu ja 100 muud on alati ja igal ajal olnud väga raske määratleda. See on vist pigem hea märk, kui eri vanuses ja inimesed leiavad midagi tekstidest, mis ammu on näiteks kättesaadavad ja leiavad midagi muud. Tõlgendavad kuidagi teisiti, see on alati nii olnud ja on väga hea, kui ise seda muutust saab näha. Tõlk nad ehitasid talu tee äärde tagasi üle orasepõllu, millel mu vanaisa kellelgi lubanud käia sõitsid suured masinad, palgi ja lauakoormatega. Autod keerasid Atsi talu vana kõrtsi poole. Kõrtsi kohal kasvatati juba mitu aastakümmet rokist ja kartulit. Lammutamisel leitud sealt raha. Praegu tundus siin olevat koppel. Laovad, lõid just mu silmade kohal oma laiad otsad, isemoodi lehvi, nagu võiksid nad masina pöördel murduda. Ma ei julgenud nendele vaadata. Oru tee oli selge, ring lõi metsa seisukohalt. Oru teed pidi võisin minna jalametsa mõisa. Teelt paremale pöörasid kotkad, kõrges saared, Atsit, akud, õnned ja sooned. Ja küla lõpus elasid näitused. Sinnapoole ma ei vaadanud. Kotkad elavad need keskuses. Kõrges saared on surnud. Atsidest ei käi siin enam ükski. Õnne väikeses majakeses hingitseb tuli. Aga kes seal elab, on läinud meelest. Tugev maakamar ei anna veel järele. Ja töödeldud mets tuleb tagamõttega tagasi. Linnas kohtasin üht kõikki. Tal olid suured silmad nagu mu sündimata õel. Vahest ehk ainult pisut mustemad, sinisilmsed, nagu me seni kõik olime. Ta seisis keset kohvikut ja vaatas ka mulle otsa. Lõi metsakülast, kostis keevitajate esimene särin, kui ta aparaadi tõstis, et teha pilti, millest karjusin. Aga tema ütles, mis siis? Vajutas nupule? Püstitati sarikaid, nõnda ma aimasin vaimustatud käe tõsteist. Tõlgi peas kasvas kurepesa nagu ühe vana talu õueski mida nüüd enam ei ole. Ja ma ütlesin, oled vist tõesti mu õde. Sest ma ei karda sind üldse. Nad ehitavad kõrtsi, kas kuuled just vana kõrtsi kohale mille mu vanaisa lammutas ja leiavad raha, teadis keegi lisada. Tõik naeratas äraolevalt. Ma tahtsin ta pildimasina sisse. Tahtsin pildimasinas häält teha ja öelda, et meitustest ei tea keegi midagi. Ja eksid on kõik ilma mööda laiali. Kohvikus istus üks mees suured jalad lauaplaadi all konksus. Tal olid töömehe käed laiade mustade puuridega. Ta naeratas nukralt nagu koerad, vahel, kui tulevad paha pealt. Häälta ei teinud. Vaikis niisama. Pildista teda ka, ütlesin. Ta on seal olnud. Mehe omaette olek tardus sähvatusse. Eksnaine oli kohvikus ka. Tal oli väga sirge selg ja v heledad silmad. Ega valgus tagapõhja ei pimesta, küsisin. Ja siis nõksatas temagi nägu pildimasinas. Millegipärast meenutasin sinilillede veidi juba pleekinud vinetust Atsi talu taga koplis. Tõlk see siis ikka veel aparaat käes. Ta pilk oli tumedam. Aimasin väsimust. Tule, istume natuke. Tunned, kui sarikad kerkivad. Ta pani oma käed lauale. Need olid hämmastavalt kahvatud nagu kaks murtud grandmetega lindu. Mina teadvustasin teid ikkagi kui kirjandusteadlast kriitikut, tegelikult kriitika on ju selline, kes suhtub väga skeptiliselt loojasse endas, et kuidas see rollijaotus teil läinud on. Ma ei tundnud eneses konflikti või sõda, lihtsalt mu enda raamatut ei ilmunud ja ma tundsin kirjanduse vastu huvi. Ma kirjutasin retsensioone sellest huvist kirjandusega tegelemise huvist ja kriiti õppi. Kui ta on ise ka kirjutaja inimene või loominguga tegelev inimene, ta ka natukene paneb siis rohkem tähele. Ühelt poolt teiste tekstides ja ka enda tekstides, millega ta parasjagu tegeleb. Aga ma ei arva, et ma nii kangesti hea kriitika oleks olnud. Võib-olla ma olin resonantslik natukene rohkem, aga ma ei arva, et ma olin mingi eriliselt täheleandev kriitik. Kunstimeelte mürk ja elutõde. Kunagi ei ole ühte jalga käinud päriselt. Üks tühiasi on neil tõkestuseks. Inimene ise. Nägin maalikord, kus mehed maailma rannalise mere kaldal luga käijasid ja päike kiirgas teralehelt. Mis kruvis neil see tegevus, mis tarvis maal. Päike paistis, laine loksus kaldal, see kuulda oli. Aga mehed, nuga käijasid. Mere kaldal seistes, kaugel olid merest. Kunagi, kui te luuletasite, siis nii üks kui teine tark mees ennustas, et Ene Mihkelson hakkab romaane kirjutama, siis veel ükski romaan ei olnud ilmunud. Nüüd Ene Mihkel, saime teame ikkagi rohkem kui romaanikirjaniku või nii on ta meie tänases päevas kas sellest luuletamisest ka veel kunagi teie jaoks tegu tuleb? Ei või teada? Täitsa võimalik, et tuleb ja mõni aeg oli küll vastupidi, tunti rohkem kui luuletajat, aga ilmselt on siis viimane romaan seda piltides vast muutnud. Ma ei tea. Täitsa võimalik, et kirjutan veel luuletusi, aga praegu tegelen uue romaaniga. Ongi ju mõni noor ja tark mees arvanud, et Ene Mihkelson pidigi sellepärast romaane kirjutama hakkama, et tema luulest oli muidu raske aru saada, et, et see, mis romaanides on lahti kirjutatud, avab omamoodi ka võib-olla noorema põlve luule tausta, olete te ise sellega nõus või tundub see teile lihtsalt üks fantaasia? Ma arvan, et see on lugejate endi probleem, ma ei usu, et romaanid on kirjutatud selleks, et luulel lahti seletada mingisugune elu valdkond, võib-olla oli meie sovjetiaja okupatsioonist ehk läbimõtlemata või mingisugune tunde, vald oli ootamatu. Ma ju ei kahetse ühtegi oma oma rida ka luules. Ja võib-olla siin on kuskil mingisugune mõistmisküsimus, lihtsalt, kes nii väidavad, aga ma, ma usun, et, Kes seda luulet vajas, sai aru. Aga kui te täna oma 30 aastat tagasi kirjutatud tekste loete, kui hästi te läbi saate selle Enega, kes nad kunagi kirjutas? Päris hästi, me ei arva, et nad on väga noore inimese kirjutatud. Kuigi ma siis olin muidugi noor lihtsalt sellepärast, et mu debüüt hilines väga palju. Ja ju siis need kõige esimesed luuletused jäid lihtsalt kuskil ajalehe veergudele ja olid tõtt-öelda ka üsna lohisevad ja paljusõnalised. Nii et kui mu esimene kogu ilmus, siis on see see juba teatud valik ja seal veri rohelist debütant võib-olla enam ei ole. Kui ma neid päris esimesi luuletusi loen, siis on küll jah, naljakas tunne ja imestan päriselt, kuidas saini hooletu sõnadega olla või õieti ei tajunud sõna veel. Siis on naljakas, aga raamatutes neid luuletusi ei ole. Minu jaoks oli nii lõbus lugeda, et teid oli nagu hõi lillelapseks või võililletüdrukuks nimetatud. Kas te mäletate seda? Ma tahaksin küsida, kes, Võilillelapse enesekindlusest jutustab Ivar Grünthal tsiteerides vist omakorda Paul-Eerik Rummot. Olgu veel öeldud, et homme, Ene Mihkelsoni 60. sünnipäeval toimub Tartus kirjandusmuuseumis esinduslik konverents kirjaniku loomingust, kus kõnelemas Aarne Merilai kajale Pruul, Tiina Kirss, Aare pilv ja teised Mihkelsoni loominguarmastajad. Tänase kava pealkirja laenasin luuletajalt. Endaga palju ei valeta. Taevas lohutab end meiega. Või on see saatus või iseloom, mis tee määras kindlaks? 1000 võimalust on kõrvale astuda ja ma valin ühe. Võimalus on reeta, võimalus on armastada, päevil niisama lasta minna. Ma valin ühe. Olen valmis ja kohtan nüüd ennast. Ühel väga pimedal väga lagedal väljal, kus must taevas neelab lumevalge maa ja vaid üks tee lookleb reejalaste jäljena kuhugi eemale. Seisan mina. Taevas on nagu hiiglakõrge kupliga kirik. Pilvede metalne must vahetab pooltoone külmalt. Ennukralk. Maa õhkab. Valgus sellesse videosse kusagil sünnitakse ja surrakse. Kusagil on keegi õnnelik ja keegi meeleheitel. Ja keegi mõtleb väljast, millel ma seisan. Ja maast, mida ma näen. Ta ei tea, et siin olen mina ja mina ei tunne teda selles tühjas ja lõppematus kirikus. Kus olen ma üksi? Minult on küsitud, kas ma saan keerulisemalt. Ja ma olen öelnud, et ma ei saa keerulisemalt, kui keeruline on. Ja lihtsama põhjused on needsamad. Ma ise saan ka ainult ise olla. Isegi sündis. Ei see, kes lapsepõlves ei seegis teisme-eas. Kõik üksikud lõplikuna on valed. Mitu elulugu olen rääkinud, mitu suguvõsa kuulajaisse sisendanud. Kui ükski neist oleks õige oleksin kadunud, valitseks see suguvõsa seemina, kelle aeg on tänaseks valmis. Kui sa oma näidendi lased mängida täie jõuliselt kord nähtud kurbmängu Tuleb provintsielu, käeviibete võlts nõtkus ja lavastab ülevamagi žesti. Nagu lind, kes alustab uhket lendu lõigatud tiibadega kukkudes kivina maapinnale armetult Losakile vajudes parodeerid, lennu ilu, häitad igatsuse. Kes võiksid nüüd pärida, omaks võtta, kui tõeline valu sind otsustab kutsuda. Ärkasin 37 aastasena. Ja teadsin, et elan üksinda maailmas. Ainuline on saatus. Eraldiolev on tee. Sa ei solva mind, kui ütled, see pole luule. Vaimutee on aina roheline luuderohi ja jänesekapsad koduse kummeli lõhn. Keset metsajoon piparmündivartest keedetud teed ja küsinud on teid kedagi väljaspool sõna olemas. Minevik on müüa viis põlve x 1000 nende eest. Aga tee on porine, ei ole enam kindlat põhjaostjad, keelduvad naeltega, löön kinni, aknad ukse ette taba. Maga rahus lapsepõlv. Esiema maga. Varemed ei põle. Need vajuvad mulda. Mitu põlve tagasi. Mälestusedki hääbuvad. Malts vohab vanal peenral. Pihlakad leegivad punaselt. Kõik algab otsast peale. Ma ehitan maja Alustan katusest. Kasvatan juuri, olen pikaldane, ring kerkib, siiski on tihe ja vastupidav. Peaaegu raudne. Ei pääse sa endagi juurde. Vaikimine on põline. Mu vanaema oli suur tuul kuristiku kohal, kuhu kord kukkusin. Mis kandis teda. Ei aidanud mind. Niisiis olid mu rännakud suunatud aina ülespoole. Kuid polnud see tema emagi mitte elulooline fakt saab harva kujundiks. Loob on luuavarrest kõnelemast nõidade sabatist. Vaikin. Eksmees ootas mind nõlvakul ristselja taga. Naelad löömata. Küpsetati piparkooke. Õhtupoolikul. Mu vanaema oli tanksus sõrmedega, taluvaid töökas rügaja, Haralast ja sponoliverist ei teadnud tema ega mina. Igaüks on ainuke terves maailmas. Rääkides ei usu oma raamatusse. Poeesia koltub südameis ja riiuleil. Võtta käest kinni sellel vanal naisel. Aita keerisestele. Juhuslik olen isegi sellel purdel. Pardid paladistavad kalda ääres, taevas veel pilvitu. Su kõne on pidemeta, kuulmine, poolik. Purre näib olevat ehtne. Olin kaua endaga. Ma isekeskis õppisin ära. Palju kõnesid on keele sees? Kõik neist ei sobinud endaga palju, ei valeta. Endale, ütled. Kuule. Naeratasid, teised, need, kes rohkem teadsid, need, kes elu seadsid. Vastasin vaid ridu. Ridamisi ridu taga põhjad. Selgusetuks jäid just sel põhjusel, et õpetusest pääsesin omi varjasin. Millal mets mu ümber kasvas? Lagedalt oma tuli, millel silmi kinni hakkas, enda taoline? Ei tea. Ei mäleta. Ta on mu õde. Mu vend. Eluraamatutest tulija. Temaga nii kokku sain. See maja oli mäe peal. All orus sõidavad rongid. See maja on mäe peal ja pargipuud puuduvad. Akendest lõõmavad helgid väsinud peadesse. Siit algab üks maa mille meelsasti raiub. Läks küll lagedaks. Gradia viletsaid salme aiaäärseist ja linnupesadest tuubime pähe ja pähe. Pähe need jäävadki. All orus sõidavad rongid. Kas tõesti on kusagil kodud? Linnupesade sarnased? Vast ainult üks, meil on see päris hull. Kes lõhkus aknaraamid ja Poolamaale põgenes. Ta oli mütsita ja kuueta. Ja rongilt maha võeti kui kukutatud kuningas säält mööda külmunud metsi tagasi ta tuli, põder, tule leelis, kisendas. See ainus, mis tal meelde jäi. Pärast ihast aknal uuris kaelalt valge kõht, kollane. Mis öelda tahtis tema lumesajus sumpides, kui teed ei ole tulegiiri. Me olemegi tema, ei otsi küsimusi ega oota vastust. See tulek andmesaad. On tõsi küll, et mõned kohanimed meelde jäävad eluks ajaks. Nii palju korratud neid kirjades Ja vihikutel nagu harjutatud, on korda oma nimegi. Aeg tuleb liiga ruttu, mil sa näed, kõik paigad olnud on sust eraldi. Ja ainult sinu noorus neid mäletab, kui imet. Mitu luuletust on valmis saanud? Ei leiba? Nõnda tehta. Või siiski? Mäletan veel juuretist väikest ristimärki käkija sõtkumist, mil tainas paisus suureks. Me kaane altast pisut näppisime, pahandada saime. Siis veega karastada. Kuuma leiba me murdsime, kui luulet. See salm jäi meelde igavesti väsinud jalad. Lumesadu vallas andist kuningas. Ei olnud mingeid märke ega endeid. Vananaistekoori. Kõik kombe sai üsna inimeste moodi. Alles pärast öeldi sõnad peale loeti ühest raamatust. Laps ristiti ja tühjas kirikus on veidi lauldudki. Laps, sellest loomulikult midagi ei teadnud. Või kui tahtis, siis ka Diaadis ning kord tõsist kordka kerglast laulu lapsepõlvest lõi. Mälestusju annab painutada, kui on fakte, kui fakte pole, annab enamgi. Kõik küsivad, mis sündmusi on tulnud ette veel. Kuid sealt kirikust näib ta lausa omil jalgel ära pages emite usu põlgusest vaid üsna vabal tahtel. Sinnamaani ongi temaga kõik selge. Võib arvata, et elu temal oli helge. Kui algusest, nii täpsed andmed kõigi mällu jäid. Pole mitmust, risti vaate pilke. Maal Alta riigi sõjast säästetud kirik muinsuskaitseks päästetud, seinal silt. See ongi kõik, mis Teama sellest lapsest. Nagu paljudeski, kes sama teed on käinud. Eesti elu teeb haigeks nõnda et vend on sihtinud venda käsku täites ja vandudes. Armastus valutab südant aastate taganti. Eesti elu teeb kurvaks mõnda et õiglus lüüakse pooleks kannatust, kaaludes. Tõde vaatab öökulli silmist. Päeval, tema on pimemist. Meil kõigil on nüüd baltisaksa päritolu aastasadu kestnud väärispuu tähistamas sugu. Saxo teeninute peened põlled on tuha suutud. Ja nagu eile kootud uue aja traditsiooni kangastelgedel. Me mõisu vaatame ja avastame ajalugu. Ei enam orjaööde häbipinke. Sest üks hoopis hullem sortsi sugu on meid aastasaja algusesse paisanud. Me vabadusest hõiskab hääl on esialgu raudust päästnud. Libahundi oma ei ole viisakas, sest nõnda kainelt rääkida. Kuid ma usun, et just nõnda väärib meie uhkus Eestimaad. Vaata vananevat vabanevat maad. Kuidas tema kerkib kevadise sopa seest? Kuidas müüa end kui kaltsud, kondid, tallid? Kelgendavad päikeses. Ja Kolkunud vere räige lõhn. Tõuseb aiaäärsest tänavast. Kui hoobi saad või annad, oled Moody's. Hing on hing vaid mädaneva haava sees. Me ei taha olla vaikiv lehekülg. Ja sellega ongi vaikus lõhutud aegade uuenevas raamatus. Ja siiski on üllatav, et vaikusest enesest on tehtud aususe privileeg. Kes ei tee, see ei eksi. Kes ei ütle, ei valeta. Kõige eitaja kannatused vastu kodutuks, muudetud metsi ja kauget külmamaad, kust tuldi tagasi kust tullakse eituste kiuste tagasi keetma ainukest paika ja maad. Et elu võiks edasi kesta. Eluaeg ei saa õnnetu olla. Ei saa rõõmus olla. Ei saa üldse olla milleski üks ja ainus. Nagu tõde, pole hõbekuul, mida väsimatult lükata rauda sest sihtmärk libiseb iga kord eest. Ja mõnikord oled iseenese ees. Kannatus on noore ja saladus. Armastusvalmidus. Sel ajal tuleb täispäev ja õhtu ja silmade pelgus vaadata kindlasse vormi. Aina teisenev hetk. Aeg on karm ja ühepoolne. Meid. Vanaks teeb ja lähendab. Me algasime eluloost. Ja lõpp sai kirjanduseks. Täna kuulasime Ene Mihkelsoni luulet, valikkogust Kaalud ei kõnele, luges Kersti Kreismann muusikaline kujundus virve Pulverilt ja tekstid valis toimetaja maris Johannes. Ta kaevab, kus ta seisab, kuni juured peos ja vesi vastu tuleb kui kaevu peegel. Nii iseloomustab Ene Mihkelsonile loomingut. Ivar Grünthal. On hea ja kindel tunne, et ikka veel on neid kaevajaid süvenejaid meie seebisel siledal ja vahval ajal. Palju õnne sünnipäevaks, Ene Mihkelson. Palju jõudu. Vari turnimine sügaviku kohal, kui puudub tasakaal, mis tuleb alles leida. Igal hetkel põhjakivid mind valvavad ja kutsuvad. Kui katkeb ülelend, kui tekib tõrge sealt põhjast, keegi leiab mind. Mis järgneb, siis ma liiga hästi tean. Ei lohuta see teadmine mind olnud, pole ülal ega all.