Tähekese peatoimetaja Ilona Martson öelge, kui tihti kirjutavad lapsed teie ajakirjale sellest, et nad lugesid mõne raamatu läbi, et see raamat neile väga-väga meeldis, võiks tihedamini. Kirjutad ausalt öelda, aga nagu ma aru saan, ei ole lapse jaoks sugugi lihtne oma sellekohaseid mõtteid kirja panna. Minu meelest laps mõtleb rohkem sellise jutuna ja neid jutt, et kuidas üks või teine asi sündisk, mis juhtus siis, kui me oma sõbrannaga läksime sinna kuidas me pahandust tegime ja nii edasi sedasorti jutt on nagu isegi rohkem täheke avaldab küll jah, ka raamatuarvustusi, mida lapsed ise kirjutab, tahavad ja siis siin ma olen ikkagi palunud kas mõnda tublit õpetajat, et ta siis oma klassi lastel ülesande annaks raamatust või videost väikesi lugusid kirjutada. Või siis teiselt poolt on, on mul tublit tüdrukut, kes, kes on ise nagu teinud, ma tean, et nad oskavad ja olen neile pakkunud ja siis on sealt ka toredaid jutte tulnud. Aga teie nüüd lasteajakirja peatoimetajana missuguseks te hindate praegu Eesti lasteraamatu seisu? Ma pean silmas nii meie oma autoreid kui ka neid, mis on tõlgitud. Tunne, et on nagu toimumas väga kiire põlvkonnavahetus ja on tulemas noori huvitavaid nimesid, tänu sellele ka see lastekirjanduse üsna kiirelt. Ka täna päevastub tänapäeva lapse jaoks sellised autorid nagu Ellen Niit või Jaan Rannap või või Eno raud. Nad on küll klassikud, aga samas ka teatud Ajaloolisi ühesõnaga tegelased kusagil. Minevikust või Agu Sihvka annab aru, et, et seal räägitakse pioneeridest ja see on nagu kirjandus tänapäeva lapsevanemate lapsepõlvest ja seda ka niimoodi loetakse. Aga samas just selliseid uusi ja tänapäevaseid autoreid on nagu juurde tulnud ja see on minu meelest hästi tore. Mis puudutab tõlkekirjandust, siis on, ilmub väga palju kahtlemata aga ka väga erineva tasemega kvaliteeti, teediga kvaliteetseid tõlkeid, tegelikult kui nüüd hakata vaatama, siis eriti palju ei olegi. Aga noh, üht-teist ka on ja, ja, ja mul on ikka päris mitu head ilusat kogemust. Viimases. Pärast kas kõigepealt on lasteajakiri ja siis tuleb raamat voi ikka tuleb alustada raamatust ja siis ühtlasi tuleb juurde ka lasteajakiri siis noorte ajakiri ja nii edasi. Minu meelest see on täiesti individuaalne, kuidas, kust otsast pihta hakata, et ühtepidi võib ja teistpidi võib mispoolest nagu täheke võiks aidata, seda last raamatu juurde tuua on see, täheke on ikkagi suhteliselt lihtsam. Siin ilmub väga erinevat sorti lugemist. Et ühelt poolt ka selline laste žurnalistikat ka, eks ole, intervjuud lapse jaoks oluliste minu meelest oluliste tegelastega nagu Buratino või näiteks novembrikuus ilmuv intervjuu mõmmiga. Aga intervjuu Tederi või, või Edgar Valter iga, kes, kes lapse maailmas oma tegevuse tõttu kas siis näitelaval või kunstnikuna mingit rolli mängivad. Ja teiselt poolt siis see jutu lugemise ja vastuvõtmise kogemus. Et tegelikult tähekeses ilmuvate too on üsna lihtne ette lugeda, et on üsna lühike ja ma usun, et laps saab seda kuulama paremini, kui sa võtad selle suure raamatu ja hakkad, hakkad sealt nagu seda juttu veeretama. Aga teisest küljest ma saan aru, et sageli lugemishuviline laps läheb läbi kõik mis tal sellepärast on, on, on ka selliseid lapsi, ma olen näinud. Ei ole ajalugu, neid on täitsa olemas. Teie olete nüüd uurinud põhjalikumalt sellist teemat nagu eesti lasteajakirjanduses propageeritavad väärtused. Olete jälginud ajakirja, siis täheke hea laps, markerstina. Esiteks jutt, et põhjalikult olen uurinud, ei ole nüüd päris täpne, sest see on minu ettekande teema. Aga ma ei ole nüüd sellel põhjal teadvustatud kirjutanud. Mis nüüd minu meelest on väga silma hakkab, on see, et ta on väga suur vahe, kas ajakiri ilmub eraväljaandena või on sellel taga riiklik toetus, on olemas täiesti kindel, selge piir, mis jookseb nagu nende väljaannete vahel. Lisaks muidugi sellele ta ajakirja toimetaja arvestab ka seda oma sihtgruppi, kui vanadele lastele mõeldud on ja nii edasi on olemas teatud vahetähekese ja hea lapse vahel ühelt poolt mis on siis nagu riiklikult toetatud ja teiselt poolt marker Stiina nüüd on, hiljuti hakkas ilmuma sinnagi mukesed, hiljuti hakkas ilmuma hakkasin tasuta jagatav väljaanne nagu Siimu. Et ütleme, sedasorti asjade vahel. Kusjuures seal ei ole isegi vahet, kas ajakirja jagatakse tasuta. Kas see maksab 25 krooni või 15 krooni, vaid pigem selle vahel, mida siis toimetaja eelistab ja ettepoole seab. Kui me vaatame tähekest, siis, siis ma tahaksin loota või vähemalt see, mis minu teadlik valik on olnud, on see, et seal ilmuks alati jutt, aitäh tänapäeva autoritelt. Luuletusi, mis on väga oluline, sest tegelikult luule lugemise kogemus tuleb ainult läbi lasteluuletaju ja, ja lugemise, et seal ilmuks raamatusoovitusi ja videoarvustusi, et seal ilmuks lastele oma loomingut. Kui nüüd vaatame head last, siis seal on täpselt samamoodi, ainult et see laste loomingu osa on veel suurem ja autorkond on veel rikkam ja, ja ilusam. Ja see töö, mis leelo tungal nende lastega teeb, on, on igati müts maha tema ees. Teiselt poolt, kui vaatame eraettevõttena tegutsevaid Stiina ja markerid, mida siis annavad teatud väljatatud ajakirjade grupid, siis ma ei ütleks, et seal oleks seda loomingulisust või loovust üldse nagu maha tambitud või või maha tehtud, aga see on nagu ikkagi rohkem teisel plaanil ja mumeelest esiplaanil on ikkagi hoopis teised asjad. Markeri Leis kätt, bot kultuuri propageerimine, mis puudutab just nimelt tõlkekultuuri päritolu asju. Kui viimases numbris markeri silmus Arktika šveikist on siin ilusti laua peal on siis šveikist kirjutatakse ainult see selle pilguga läbi, kuidas ta inglisekeelsena paistab, kuigi on ju teada, et Shrek Hanka dubleeritud eesti keelde ja väga lihtne oleks ju sinna juurde panna ka näiteks lugu sellest, millised eesti näit, nii et seda või teist tegelast tegid. Kusjuures dublaaži on ju suurepärane ja ma olen seda filmi kaks korda näinud ja see on tõeliselt hea film. Ja Stiina puhul noh, mis on küll mõeldud vanemale sihtgrupile, kui see 90 aastane laps, kuigi sageli kui 90 astmelist Tiinat on eeskätt ikkagi ilu ilu, fetiseerimine, ilu ja noh, muidugi ka tervisetervislike eluviiside edukuse ja muu säärase toetamine ja ma lugesin kokku enda jaoks ka huvitav, et kui palju siis oli pühendatud tähelepanu raamatutele ja kui palju ilule ja sain kokku, et ilu, välimuse erinevate meigitrenditoodete peale kulus Sist tiinost 12 lehekülge samal ajal kui siis raamatut tutvustuste peale tutvustuste, mitte arvustuste ja reklaami peale on, siis pool lehekülge on tutvustusi ja siis reklaami umbes k selline poolik lehekülg, need näitajad nagu üht-teist näitavad. Ja ega ma ei ütleks, et Stiina oleks halb ajakiri selles mõttes, et oma lugejaskond ja, ja ta on väga populaarne. Stiina peod on väga toredad asjad, nagu ma olen kuulnud. Aga samas need on täpselt kaks erinevat valikut, mis siis toimetaja meid ümbritsevast maailmast. Aitäh teile nende selgituste ja arvamuste ja selle intervjuu eest tähekese peatoimetaja Ilona Martson.