Üks kolmest kaamerast, punane tuli ees, põlemas liikus vaikselt Helgi Sallo peale. Tema nägu oli sel hetkel juba monitori ekraanil. Režissöör hoidis käsinuppudel eetrisse, oli antud tiiter pealkirjaga horoskoop ja režissöör oli valmis seda iga hetk Helgi Sallo näoga asendama. Sekundiosuti hüppas ühelt jaotuselt teisele, minutiosuti seisis juba seitsmel, siis jõudis õige aeg kätte. Režissöör lükkas ühe nupu alla ja teise üles. Helgi Sallo nägu jõudis eetrisse. Orkester alustas hoogsalt valssi. Helgi Sallo avas esimeseks akordiks, suu pilgutas kelmikalt silma ja kallutas pea vasakule, kuid pöördus siis kõrvale ja läks ära. Otsestuudio väljapääsu poole. Ees appeti vint. Helgi Sallo kadumine. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree Peaosaline täna Vestsaidi loomarja, Pipi Pikksukkmees, La Manchast, Aldonsa Tulcinja Savoy balli Marleen kabaree sälli ja Froilen Schneider, Mary Poppins Hallo, Dolly, nimitegelane Õnne 13, Alma ja paljud teised ühisnimetajaga Helgi Sallo. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Kohtusime Helgi Sallo ka raadio stuudios 21. oktoobril 2004. Ja äsjakuuldud 10 rida, mis näitlejale ette hoiatamata ulatasin, on tõesti pärit Mati Undi novellist Helgi Sallo lahkumine kirjutatud 1969. Kuidas mõjus provotseeriv tekst. Noore näitleja ja laulja Helgi Sallo hingeelule? Mina pean ütlema, et mind see ehmatas ja ma olin tollal veel noor ja Lauteri niisukese kooliga, et ma hirmsasti analüüsisin ja mõtlesin ja igalt poolt otsisin alltekste. Ja mulle tundus, et Mati Unt tahab sellega midagi mulle öelda ja ma ei saa aru, mida ta tahab öelda. Tegelikult tõenäoliselt ta ei mõelnud mitte midagi, aga mina enda jaoks siis üks aasta või poolteist hiljem lugesin sealt välja. Et ma olen nagu orav rattas ei jäänud ja et minu kunst on kõrgem kui ainult selline laagrit, et laulmine ja ma pean hakkama tööle, et otsida väljapääsu sellest oravara. Nojah, see ilmus 69. aastal, aga siis teil pidise orav rattatunne endale ikka sees olema, et ja selle tähenduse külge mõtlesite? Ei, ma ei usu, et mul on see asi olnud küll nüüd 64.-st aastast detsembrikuu, sest olen ma siis professionaalses teatris tööl. Et ma omateada olen kõik oma asjad teinud nii nagu esimest korda ja olen üritanud vältida neid karisid, mida tihtipeale juhtub, millele lavastajad siin nagu lükkavad, sest lavastajale on lihtsam võtta sealt, kus on juba tulnud. Tihtipeale võetakse isegi osatäitjad rollidesse, nii et on teada, et sealt, et noh, tuleb vaat seda, mida lavastajale just tarvis on, aga näitleja paraku on siiski selline, kes otsib ja püüdleb ikka võimatu poole, võib-olla tal ei olegi andeid või võimeid midagi teistmoodi teha, aga ta püüdleb ikkagi selle poole. Ta ei taha ennast korrata teadlikult ja nüüd ilma riskimata tuleb välja 64 2004, et üks tööjuubel on tulemas. Jah, jah, on küll, see oli mulle endale ka üllatus, et 40 aastat ja siis ma mäletan, kui ma teatrisse läksin ja me olime reisule. Ja siis kolleegid seal ühed ütlesid, et nad on 10 aastat juba Estonias tantsinud ja südames mõtlesin, et issand jumal, niuksed lobjaka teed 10 aastat ühes teatris. Täitsa õudne. Ja nüüd on 40 aastat läinud nagu juhtigi, et õhtul vahel, kui und ei tule, mõtlete, püha jumal, et kuhu need aastad on läinud ja mis ma siis teinud olen? Täitsa nagu eile alles. No aga kuidas see nagu eile oli? Et kui teadlik või kui juhuslik see teatrisse sattumine oli ja räägime sellest koolist natuke, mida nimetati lavakunstistuudioks teatriühingu juures, palju selles nüüd juhusliku oli, ma ei usu üldse midagi, ilus, juhuslikult toimub, see võib niimoodi näida või tunduda sulle, aga kui mõelda, et mu isa, keda ma küll kunagi näinud ei ole, kuna ta võeti sinna nõukogude armeesse ja ta Uuralites sai otsa sõja ajal siis temal olevat olnud väga, väga kaunis lauluhääl ja mul on pilt, kus ta on Estonia abikooris laulmas. Tan Paul Pinnaga koos suvistel etendustel ühe pildi peal ja pilt, kus on siis etendustes nad emaga koos tegid meie mõistes taidlusteatris, see oli ohvitseride suveaed vist siis tal on väga ilmekas nägu ja väga ilusad silmad, sellised, kohe nii et paned muu näo osa kinni, siis täitsa tapvalt ilusad silmad. Ema oli täpselt samuti väga-väga musikaalne, hea sõnaseadmise oskusega ja hästi särav isiksus, selline, nii et kui nii mõelda, et siis kuidas nendelt vanematelt nüüd võiks ilma tulla laps, kes on täiesti esinemise võimeteta, ma ei usu hästi. Ja koolis ma ei tahtnud laulda, ma ei tahtnud luuletusi lugeda, aga mind pandi, sest et mul oli kõva selge hääl ja ma olin julge tüdruk näiliselt ja siis laulu õpetama, nii mäletan, kui ta esimest korda pani mind üksi laulma, siis mis, mis siin salata, ma kohe meelega laulsin valesti, lootuses, et nüüd päästetakse, säästetakse, aga ei läinud läbi, õpetaja kuulis ikka ära. Ja sellele nagu otseseks jätkuks oleks pidanud ju olema, et ma lähen õppima midagi niisugust loomingulist lavaalale. Aga paraku jah, ei olnud. Kontsis sellel aastal vastuvõttu, aga mul oli kooliaegne väga hea sõbranna, kes tahtis näitlejaks õppida ja siis nagu jumalasaadetis tuli Eesti NSV teatriühingu lavakunstistuudio Need katsed ja siis ta ütles, et lähme koos, et sa oled niisugune julged, siis vähemalt hoiame kokku ja kaheksa julgem ja läksime koos ja saime sisse mõlemad ja ja sealt see kõik algas. Aga siis teil oli ikkagi see draamanäitlejaks saamisel? Loomulikult loomulikult, kuigi muusikat ütleme raadiost Ma põhiliselt armastasin kuulata ooperiülekandeid ja üldse kui Soome jaama peale siis ikka niisugust klassikalise muusika lauljad, et mulle kohutavalt meeldis see, et kui inimene laulab niimoodi, et nagu ruumiline kõlan ja hääl ikka alla ja ülesse ja, ja see on nagu üks mingi pill kohe, aga et kuidas on võimalik, et inimese suust tuleb selline asi? Ja eriline lemmik oli mul selle Putšiini chachesson. Ja siis, kui see tuli ükskord õnnelikult, siis issand, kuidas ma kaasa roigasin, see oli ikka põis meie tänava elanikele päris kohutav kogemus olla ka näitlejaks saamine või et siis oli ikka ainult sõnade. Ma olen ka muuseas üritanud balletitantsijaks saada. Ma käisin Tallinna pioneeride palees karaktertantsuringis ja meil oli väga-väga tore õpetaja Vernotsernova ja tema nägu ütles, et, et mul on musikaalsust minu liikumises. Ja siis Tallinna koreograafiakooli olid sisseastumiseksamid ja ema viis minuga ja tollel aastal sisse võeti minu meelest Juta Lehiste ja Svetlana Pallo, Jan minu meelest. Aga mind ei võetud ja siis palju aastaid hiljem, kui ma juba töötasin Estonias ja Viini veri, Straussi operett oli, ma mängisin Pepi osa, kes pidi siis nii-öelda laval tantsima ja ma tantsisin koos tantsijatega ja tegin seal isegi Fueteesid ja siis anna ekstan, tuli ja küsis mu käest, et kus te olete ja noh, nii hästi õppinud liikuma ja ma mõtlesin, et ma olen tantsinud Tšernova Tärno juures ja muuseas, ma tahtsin ka koreograafiakooli tulla, aga te ei võtnud mind vastu. Ja siis ta ütles, et ei või olla, ma ütlesin, et ei võtnud ja, ja tuli välja, et mul puudusid professionaalsed eeldused ja professionaalsed Te eelduste all mõeldi minu suuri põlvi. Ja siis ma ütlesin ka ekstionile, jumal tänatud, et mind ei võtnud, et ma oleks olnud tagarea tantsija oma põlve kontidega, aga nüüd olen operetis esireas, et see on ikka suurem asi. Aga selle draamanäitleja tee siis üks Eestis esimene muusikal keeras kihva või, või suunasteid teisele rajale, rääkige sellest vest saidi loost natukene jahvatega ega täpselt neid asju nüüd ei tea, et kuidas või mis, aga mulle tundub, et jälle seal oli süüdi Eri Klas. Tema ju dirigeeris rest saidi lugu ja siis, kui konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilased lõpetasid ja tegid lihtsalt lugu siseeri soovitas kuulata sealt stuudiost vaat seda tüdrukut. Ja kuigi me ei olnud lõpetanud, meie lõpetasime ka järgmise 65. aasta kevadel alles siis mind kutsutud D katsetele ja ma läksin ja Viive Ernesaks oli klaveri taga, mängis seal viisikatkeid ja ma pidin kohe järgi laulma. Viisipidamisega, mul ei ole elus probleem olnud, selle ma tegin kohe järgi, rütmi ka oli, ja siis küsiti, et kas deroomiast Juliast, mida te teate, ma ütlesin, mida te teha siis minge koju, lugege läbi ja kutsuti kolm oli meid marja siis mina olin üks kolmest siis ja, ja sealt salgas ja siis kui see jah, kui see välja oli tulnud, siis tõenäoliselt jälle vat saad noh, et ei ole juhust Estoniast, tollel hetkel ei olnud ühtegi noort, et niisugust solisti eeldustega näitlejad, lauljad ja 65. aasta kevadel hakati tegema vot seda Straussi Viini verd ja siis dirigent Kirill Raudsepp küsisele, Viive Ernesaks oli Estonias kontsertmeister ja küsis tema käest, et kas sul on soovitada kedagi nendest noortest, kes seal Vestsaidis teevad ja, ja temas proovige Sallot. Raudsep hakkas kohe naerma, ütles seda, et see niisugune helesinine ja ja lüüriline, et, et meil on vaja särtsakat tüdrukut ja Viives, proovige proovige ja siis käisin, laulsin seal ja olin lugemisproovides. Siis ega ma ei osanud vaadata, aga pärast Liivi ütles, et noh, kohe hakkasid Kirillile Pauli silmad särama, et oli kohe selge, sobiv osa peale. Ja sealt siis juba tehti ettepanek tulla katsetele solistiks, ma sain enne seda, ma olin nii-öelda koori nimekirjas Estonias 64. aasta detsembrist. Aga selle estraadilaulukarusselli peal ta siis juba olite või millal te ei teakas ikka hiljem minu meelest. 66 67 olid need horoskoobi ajad, et tõenäoliselt sealt nagu hakkas sisse peal. Aga kuidas need asjad sel ajal kokku sobisid, kas Estonia ei olnud niisugune Akadeemilisem või, või oli see väga loomulik ette? Televisioonis estraadilaulu esitas Estonia solist, näitleja ei keegi, midagi otseselt pahasti küll ei olnud, sest minu põhitööd see ei takistanud ja, ja tõenäoliselt need laulukesed olid ka nagu nad olid ju, mina panin oma hinge ikka sinna sisse vahel kui ma praegugi kuulan neid lõppenud on päevad ja Sulle kõik nüüd ütlen päris piinlik hakkab kohe, et inimene on nii tõsimeelselt teinud seda asja nii südamega, et oleks võinud kergemalt. No küllap see hinge sisse panemine ongi teile iseloomulik, et igas rollis ka või olete te üldse teinud niimoodi kergemalt üle olen üritanud, olen üritanud, aga ei tule välja. Ja kui ma olen juba haige olnud, ma olen mõelnud, hoian tagasi, et ma ma ei tee täna täiega, ma teen 75 protsenti. Aga midagi ei ole teha, lähed sinna lavale, noh sellest ma järeldan, et ma olen nagu õigesti oma elutee valinud, et, et ma läksin lavale, kus mujal ma oleksin niimoodi noh, põleda saanud või et kui ma lähen, siis ma teen seda asja ja ma teen seda hingega, sest et see võib olla mu viimane etendus, noh, et äkki homme enam ei anta võimalust. Aga kas need rollid kõik siis tõesti sütitavad, sest eks neid operett ei ole ju ka igasuguseid või on teil mingi vahend, kuidas siis ennast kruttida sellele lainele või? Vaat see ongi see õnnetus, et miks ma olen vahel õnnetu, et miks ma jäin muusikateatrisse, et haridust mul ju ei ole. Ja häält mul ka ei ole sellist, kuigi ma olen teinud viis kuus ooperit, olen laulnud ja peaasi ikka ja olen väga tänulik teatrile sellest, et nad andsid mulle selle võimaluse olla üks osa selles muusikas. Aga operett? Muidugi, mis seal on seal. Nonii, standardselt kõik need tüübid on esimene paar on koomikute paarion, vana koomikute paar ja need süžeed on ju ka nii sarnased ja kõike keskmise vaatuse lõpus oleks nagu hästi, teise vaatuse lõpus on kõik vastu taevast, kolmandast saavad jälle õnnelikult. Õnneks tulid ju ka muusikalid, kuna ma läksin teatrisse, eks ole, 64, et siis nagu 63 oli just leedi ära olnud ja 64 tuli kohe Vessaid ja siis tulid juba suudle mind, Keit ja nii edasi ja nii edasi. Et noh, need nagu tasa kaalustasid, aga no mina arvan, et see on loomuomane ilma milleta ei saa laval töötada, see, see, see mängurõõm või see, see mängulust. Ja vaat see on mulle nagu vanemate poolt kaasa antud. Ja kui sa lähed, siis sa lähed mängima, ma tahan mängida. Ega ma sellel hetkel ei mõtle, et ma ju kuu aega tagasi või möödunud aastal ma tegin seda niisugust samasugust rolli juba ja ja see on seesama, see ei ole, samas on tollel õhtul mängin seda mängu. Ja teine asi veel, et tänu sellele stuudio koolitusele, kus meie kõige armsamaks õpetajaks tollel ajal muidugi kõige vihatumaks oli Ants lauk, tere. Kes nõudis täpsust ja kellel olid need kuldsed sõnad, et ärge Pedge publikult, igal sõnal on kaal ja hind, kui sa neid meeles pidasid, siis sa ei saa lihtsalt minna ja valetama lavale. Ja nüüd ennetades võib-olla teie oletatavat küsimust, et miks ma lavalt ära läksin veel, miks ma otsustasin lõpetada, kõik oligi see mängulust kadus ära ühel päeval. Ma ei kahtlegi selles, et ma oleksin teinud, kui oleks sobivaid partnereid ja sobivaid osi, kus noh, ei pea nii väga verinoor tüdruk olema, ma oleksin teinud need ja kindlasti hästi teinud, aga mu süda ei laulnud enam, ma, ma oleks valetanud. Ja ma ei talu laval. Ja muidugi ilusti öelnud mu lemmik laulja Beverly Hills ilusal lahkuda oma allakäigu trepi kõige kõrgemal astmel. Jumala õiged sõnad. Siit jutust tuleb nii välja, et kõike rollid olete osanud endale armsaks teha, aga kindlasti on ikka mõned erilised lemmikud, ütleme kõik minu ooperiosad, mida ma laulnud olen, on mulle nii armsad, et ma punastan kohe vahel, kui ma mõtlen selle peale, et ma olen maha saanud ja isegi on mõned hääd sõnad nende kohta öeldud, et oli muusikat, et ma olen nagu muusik laval olnud. Aga nendest muusikalidest operettidest üks armsamaid asju oli mulle, ütleme, Marleen, Abrahami Savoy pallis. Sest see oli esimene osa, kus mind võeti ühest ampluaaast välja ja tõsteti nagu järgmisele trepiastmele. Ja seda tegi Endrik Kerge. Tänu millele on mul nagu tema suhtes jäänud üks eriline austus ja lugupidamine. Ja ma tahan temaga alati koos töötada ja ma võin temaga koos lavastusega põhja minna. Aga ma tean, et ma olin temaga koos seal laevas. See osa oli, mul jäi väga-väga tähtis, sest ma ei uskunud üldse, et ma sellega hakkama saan. Sest publik on üks imelik kooslus, Nad vaatavad sind, kuulavad sind ja nad hakkavad nägema seda, mida nad näha ja kuulda tahavad. Ja siis, kui sa tuled äkki teisiti, siis nad ei võta vastu, nad panevad ukse kinni ja nad nõuavad ikka seda endist Sallot. Ja ma arvan, et üks põhjus, miks pikkamööda hakati võtma ka sellises ampluaas nüüd vastu, oli see et vot mul on see häda nüüd tänu sellele stuudiole, et mul on kogu aeg peamine küsimus, miks ja siis tuleb, kuidas ja ma vaevlesin deka aega selle mad leeni rolliga hoopis isemoodi tasandil. Ma ei leidnud seda hääl. Et mis sellel mad leni muusikalisel partiilon. Ja lõpuks, kui ma leidsin nagu sisemusest selle hääle, siis mul jälle see vormistamine ei õnnestunud, et et nii nagu ma kuulsin sisekõrvaga, ta ei tulnud mul nagu väliselt välja ja need olid hirmsad, hirmsad piinad ja vaevad ja endalegi üllatus tusena. Mulle hakkas selle mad liini hääl tunduma, et vot just see ongi see, see madleen, mida minu vaimusilmas on ja sealt ma nagu leidsin siis selle muu asjaga, siis pikkamööda tulija lõpus mulle kohe meeldis, ma ootasin neid etendusi, et teha, kuigi ta ka ju täitsa tavaline operett ja põhirõhk oli seal ju Jüri Krjukov Vi ja Katrin karisma sädeleval koosmängul, mis haaras publikut jäägitult, me olime nagu teisel plaanil esipaar, tegelikult. Teine asi, mis mulle muusikalidest on, on väga-väga südame külge jäänud, oli kanderiga paree ja seal me mängisime jälle, nii et oli see õnn, et Hendrik lavastas kerge. Ja siis me olime neli inimest, et mängisime noori peategelasi ja teine etendus, mängisime vanu peategelasi, tänu sellele sa nagu jõudsid sellesse etendusse väga sügavale välja kaevata, see etendus nagu avaneb sulle paremini. No ega mina vaatajana sellest biti tiksukest ikkagi mööda ei saa, sest eks sealt algas Helgi Sallo avastamine ja kui palju te iseendas seda Pipit on olnud või on jumal tänatud, seda praegusenigi veel igal hommikul kan ülesse, imestan, näed, elan veel ja, ja silm särab ja mäletan isegi, mis ma eile tegin ja armastan teatris käia, armastan inimeste hulgas käia, vaadata, kuulata, imestada, kuidas, miks keegi nii teeb ja miks ta, miks ta teisiti ei või teha ja ei, mul on seda Pipi aega muidugi, kui me tegime seda tööd, siis aeg oli hirmus raske, sest et ma kohe vihkasin seda lavastajat Sulev nõmmikut, ta teab mõnedele seda öelnud, mulle andeks andnud. Ta otsis ja otsis minu Pipi puhul seda hingelist poolt, et see Pipi õnnelike lõputult suure südamega tüdruk Ta järje jonnaka järjekindlusega ajas seda taga ja jumal, kuidas ma ei seedinud teda, ma mõtlesin omale haigusi välja. Et ma proovi jumala pärast ei peaks tegema, las töötab siis nende teiste hingeliste ja mina ei tee proovi. Aga küll, ma olin talle lõpuks tänulik, kui see asi kõik õigesti balanssi sai ja aastaid ja aastaid ei mängitud ja ma ei kujuta ette, kuidas oleks üldse olnud võimalik mängida, kui see oleks jäänud ainult selle bravuur ja selle peale, et see suur hind oleks nagu avastamata jäänud. Pipile oli selle täiskasvanute maailmaga tegemist, et need, mis nad olid seal konnasilmad ja kriminaalmaksud. Kas teie olete täiskasvanuks saanud? Möödunud aasta kevadel lahkus mu ema jäädavalt. Ja pärast seda siis ma avastasin, et, et nüüd on kõik. Et nüüd ma olen täiskasvanud inimene, see, nii, et see juhtus väga hilja alles. Aga no ise ema ja vanaema rollis, kas te olete niisugune Mary Poppins või või ikka Pipi või on nad sarnased hoopis need kaks? Nad on jah, kaunis sarnased, et eks see ole jah, täiskasvanud Pipi. Aga ega ma ei ole suurem asi ema ja vanaema vist, et ma olen kaunis tujukas ja ma olen raskustega õppinud talitsema ennast ja suurim saavutus, mida ma olen saavutanud, on see, et ma olen õppinud teist inimest kuulama ja kuulma. Aga tütar on, jumal tänatud, ta on enam-vähem samasugune nagu ma ise, sellepärast ma mõistan teda ka hästi ja, ja ega see lapselapski ega ta ka päris kaugele meie suguvõsas pole kukkunud. Kas te seal Krahli teatris käite? Tihti. Kui Liina kutsudegada. Ega ta mind tihti ei kutsu, sinna näiteks kannektring piiblis margist käisin lausa viimast või eelviimast etendust, sest ta ikka belglase pelgas mind kutsuda. Lõpuks ma ütlesin nii palju räägiti, sellest, mõtlesin ma tahan siis ära näha, mis asi see on. Ja ma oleks talle väga pahane olnud, kui ma ei oleks seda näha saanud, see oli ta üks lõpmata kaunilt tehtud osa. Ei, ma käin seal küll. Ma usaldan ta maitset. Eriti mulle meeldis, ma mäletan, kuid nad tegid libahunt Jalaka lavastust Katariina lauguga, nad kahekesi mängisid seal. Ja Marit. Ma olin nii püsti vaimustuses, et isegi mitu korda vaatasin ja luikede järvest ma ei saanud Teet tuhkagi aru. Ja vaatasin kaks korda ja olin nii püsti vaimustuses, et oleks igal õhtul ja hommikul vaadanud, aga aru ei saanud ma küll mitte midagi. Nii et teile tundub, et ta on õiges paigas. Mulle tundub nüüd küll ma olin, kui ta läks sinna teatrisse, ma olin solvunud, pettunud, pahane miks, et talle ju pakuti ka korralikus teatris tööd. Ja ega nüüd, mida aasta edasi olen ma mõelnud, et vaata kuidas jälle et saatus paneb kõik õigesti paika? Tundub mulle küll, et see on tema ainus õige koht, sest nii palju mängida nii palju erinevaid asju, nii palju erinevate lavastajate käe all, nii palju erinevate mõtete maailmaga inimeste hulgas olla. Ma ei kujuta ette, et ta kuskil riigiteatris oleks seda saanud. Etteantud teemal Helgi Sallo improviseerid, tema tütar, näitleja Liina Vahtrik. Kohtumispaik on Von Krahli teatri baar. See ütlus, et, et vanemate patud nuheldakse laste kaela, see töötab väga hästi, kasvõi selles samas mõttes, et vangi samad omadused. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma neid ise märkan. Mingis teismeeas üritad hirmsasti vanematest erineda ja nagu kõik ärritab kohutavalt, mida vanemaks saad, seda rohkem nagu märkade, ehmatuse ja naljakat ja ongi, ongi täpselt samad omadused. No üks asi, mis mu emalt olen kohe kindlasti saanud, on musikaalsus, head muusikalised võimed, mille üle ma olen väga õnnelik siis mis mulle tegelikult ema juures meeldib, kuigi see, et seda võiks nagu pidada negatiivseks ka, et on seal on niisugune järsk otsekohesus omaenda juures, üritan seda hirmsasti jälgida, et hoida ennast tagasi. Aga samas on üks asi, mida mina ema juures kõige rohkem hindan või mis minu meelest teeb temast nagu suure inimese. Selle sõna kõige paremas mõttes on see, et ükskõik mis juttu ta ise räägib, et tema on vana ja nii ja naa tal on säilinud selline uudishimu ja avatus ta näiteks Krahli tükke, kuidas ta huvitub, siiralt, alati, ta tahab näha uusi asju, ta tahab näha, mida teatris uut tehakse. Ta ei räägi sellist tüüpilist iseka vanainimese juttu, et kuuekümnendatel Tooming ja Hermaküla tegid juba kõik ära, et mis ta nüüd siin kujutate endast ja teda tõesti huvitab, ta tahab vaatama tulla ta šokeeru kergesti, tal ei ole eelarvamusi, ka ei hakka nina kirjutatud sama kui tehakse teistmoodi, kui tema on harjunud või et minu meelest see on nagu kõige kihvtim omadus, mis tal on. Et tal on selline positiivne uudishimu, tal on mõistus nii selge ja terav, ta ikka veel üllatab ta nüüdseks teadlikumas armist ja sellest, mis tal nagunii hästi välja tuleb, et ta võiks täiesti vabalt lihtsalt vana rasva peal lasta tulla lavale ja rahvas juba oigab vaimustusest, onju, aga ta teeb ikka tööd enda kallal. Viimane asi, mis mulle kõige rohkem meeldis, oli kabaree ess see vanaproua proua Schneider vist oli ta nimi, mis hääldele äkki välja tuli, ta kõrge sopran, lüüriline sopran tegelikult ja kuidas ta, Kristjan, mis, mis mütsikud, madalad registrid hakkasid tööle, äkki ma polnud elu sees kuulnud, et ta sellist häält on võimeline tegema, et ühesõnaga teda vaadates võiks jääda mulje, et on hirmus võimukas ja kompromissitu kõik, aga samas näiteks ta on lasknud kõik suured otsused mul teha ise just sellised otsused, mis emad ilmselt ei rõõmusta. Näiteks ma jätsin keskkooli pooleli ja läksin tööle ja, ja noh, kõik priofrow ja siis kohe mehele ja siis nagu kõik persse avangard teatrisse ja nagu et kõik, ma kujutan ette, et nagu ema seisukohalt need võisid olla nagu väga valusad asjad. Aga ta mitte kunagi ei, ei sekkunud. Ta isegi ei andnud eriti mõista, et selleks talle haiget teinud. Seal Liisa õhillid. Kuuldemängu rolle. On Helgi Sallo seni lell aastatest 1971 kuni 94. Kuuleme katkendeid Ardi Liives neljas lõpetamata portree. Margit Vallo Raun. Romantiline teekond Dubrovnikus. Angela Heidi Sarapuutina 23. Laulja Aino Tamm. Režissöörid Kaarel Toom, Heidi Sarapuupartnerid, Rein Aren, Ago Saller, Robert Gutman, Anne Reemann. Kas te parteisid kanalite küll. Mis siis? Klubi käib nagu hullumeelne peale, et ma poseerinud emale portreed tahab kurivaim teha. Minu arvates on see nii mõttetu. Üks, mis mu näost maalid on, ei ärganud rakett, edevusest räägin. Aga ma ei tahaks niisama aega tühjalt raisata. Ja ega Robi ju Ausalt ütelge, kui kunstnik ei ole. Minu teada mängib Ruby kõige paremini trompetit. Saan aru nii, et Atlustatud jääb ära. Kuu peale maalib oma lillevaas ja tühje pudeleid. Minu arvates vabandage väga, pole minu uus idee sugugi naeruväärne. Nina ja idee oioi, ära solva kauget sugulast. Režissöör on väga huvitav isiksus, laia silmaringiga, palju välismaal reisinud. Te olete näiteks Prantsusmaal või Itaalias käinud? Ei ole mina tai, ole temaga kooselu, see annab mulle võimaluse raha kulutamata need maad läbi rännata. Reisis ta minusse sügavalt kiindunud. See oli kohe esimesel korral, kui me ühel sünnipäeval teineteist nägime ja täiesti juhuslikult kõrvuti istuma sattusime, küsis ta. Ongi ja läheb. Kas teid on filmitud? Ei ole, vastasime ruttu, sest teema oli muidugi mugav. On jala? Tema ütleb alati nii. See on pat kinematograafia ees. Tahate, ma teen teist pähe? Muidugi tahtsite, nii, ma puhkasin nutma, jooksin õue. Teadmatult oli režissöör puudutanud mu kõige õrnemat kohta. Natukese aja pärast ma tundsin, kuidas keegi haarab mu õlgadest kinni. Ma olin täiesti kindel, see on režissöör ja nii oligi. Režissööri hääl ütles andmisele, see ei olnud kompliment. See oli koostööpakkumine. Filminäitlejaks saada hullupööra ja eelkõige sellepärast ma Tallinna tulin mõnda oma lemmikut ilusasti näha. Kino, kino, see oli midagi niisugust, millest ma julgenud unistadagi. Ma nii, nii väga, nii väga, ma armastasin teda. Ma juba koolis deklareerisin suuri poeemi rahvateatris, mängisin kaalukaid rolle ja siis tuled, tema pakub mulle koostööd, mina olen Aino Tamm. Väga meeldis, seltsimees ta. MINA, OLEN, Tautas, Agnetha, Tampere, jah, ja et asjad Arriviidervitust, mina hästi ei oska. Eks iga uus asi vajab harjumist. Tee nii, noor, kena neiu, miks te ei saa, tellis jäidsimese Velda. Aga noh, astuge edasi. Tal on Oi kui ilus tee seinal hälli. Nii palju lilli, Mäkisi, hakad, Televist mingi tähte jahenenud, oh lõi ühe nulli juurde, jah. Aga ega ma ise seda küll ei tunne, hing ikka noor allest. Kas tohib küsida, kui vanaks saad? Noh, ta kahekohaline Est-te juba teate ja kaheksa pange ette. Mis te räägite ja äärde nii nooruslik millise meetodi järgi teie küll elate? Mina tots, toitan. Mis see tähendab? Mina teen nii nagu suur Vene kirjanik, Tolstoi toimis, mina elan põhimõtte järgi, et iga inimene peab ise ära tegema, mis tal enese jaoks tarvis teha on. Te kuulate portreesaadet hiirelõks, jätkame teemal Helgi Sallo kui teatrivaataja. Ka mulle meeldib vaadata, kuidas näitleja töötab ja, ja ma istun saalis ja ma mõtlen taga kaasa ja ma vaidlen taga ja mulle tundub, et et ta teeb puhta jumala valesti, praegu aga see, kuidas ta seda teeb, mulle üüratult meeldib. Aga näiteks niimoodi, et istuda saalis. Ta on lavastaja kontseptsiooni ja kõike, seda ma ei oska ja sellepärast ma olen ka öelnud, et noh, Meie teatriski mitmed on, et miks sa ei hakka ise tegema, et sul on niisugune ja maist ja kõik ja sa teed õigeid märkusi. See on kaks erinevat asja, näitleja nägemine ja lavastaja nägemine ja mul ei ole antud seda lavastaja nägemist. Mina näen kui näitleja ja sellepärast kuma saalis istun ka, et siis ma siis ma naudin seda näitlejatööd kui heldelt ise seda publiku tänu olete saanud. Suurimaid elamusi oli mul Moskvas. Kui me käisime Moskvas näitlejate majas toimusid vene ajal sellised looming, kuuõhtut või nii ja kava oli päris huvitavalt üles ehitatud. Seal algas saalist, ma olin Pipi Pikksukk, Anna saalisson näitlejate majas ja siis pinkide vahelt, sealt ronisin pinkide alt ja siis vene keeles ikka rääkisin ka oma teksti ja ja siis lavale ja siis see asi kasvas nagu ooperi duetidest seal. Klassikalise operetiaariate nii ja, ja siis Subreti paari numbriteni ja muidu romandsa ja nii ja kui siis lõpus avatsioon, mis sealt tuli, see nagu pani mood. Nagu niisugust, see imelik tunne tekkis mu südames, et et tõenäoliselt, et olengi ma jah, sellisele temperament sele publikule vastuvõetavam kui vaoshoitumalt või põhja maisemale publikule, kuigi ega ma ei saa öelda meil omal kodus siin, Eestis publik on mind vastu võtnud algusest peale ja on mind hoidnud ja hoiab kuni tänase päevani. Ma olen vahel nüüd arglikult mõelnud, et ju see on ikka see, et ma olen julgenud jääda iseendaks, et ma ei olegi nagu kujutanud endast mingit eriliselt andekat või eriliselt, ma ei tea niisugust eesti rahvale õnnistust, et ma olen nagu ma olen, see, mis mul isa-ema poolt on antud ja ma olen seda ausalt teeninud ja, ja olen Omalt poolt üritanud seda oma annet rikastada ja kõike teha, noh ausalt tõenäoliselt see ongi siis see, mis neid inimesi on puudutanud ja mille pärast nad mulle truuks on jäänud. Siin oli juttu, et lavastaja ei oska olla, aga aga te näitejuht olete olnud ja ma olen praegugi töötan Estonias näitejuhina ja mulle hullupööra meeldib see töö ja mida ma ei ole nagu täit rakendust veel saanud, ma ei tea, miks, kas me ei usaldata või peljatakse, arvatakse, et ma nagu teen poosi pärast ainult seda tööd, et ma ikka tahaks nagu lavalise veel saada, aga käsi südamel tõesti? Ei, ma ei ole isegi selgusele jõudnud, kas mulle meeldib minu praegune amet rohkem kui, kui ise laval olla. Et see, kui sa oma sõnaga saad inimese lavastajale soovitud suunas tegutsema, et see on ikka üks mõnus mõnus tunne ja mida vähemate sõnadega sa seda teed ja sa näed, kuidas inimesel silm selgineb, ta saab äkki aru, tan teeotsal aidatud ja ta läheb sealt ise edasi. Et see on ikka üks lõpmata suur õnnetunne, nii et selles mõttes mulle meeldiks eritavat noortega töötada, et ma olen nagu tähele pannud, et meie teatrisse tuleb tihti noori inimesi, kellel ei ole üldse õrna aimugi, mis tähendab töö muusikateatris, et et see ei ole ainult see, et sa oma hääle ühest kohast tulema saad ja, ja et see ongi nüüd siis muusikateatritöö. See pool nendel nagu jääb nagu ähmaseks ja ma väga tahaks neid nagu aidata ja, aga see tuleks võrdlemisi varakult juba hakata seda tööd tegema, mitte siis, kui nad juba teatris on. Aga ikkagi lavastamise juurde välja ei viise, näitejuhi tee või on, ma olen. Ei, seda lavastaja nägemist mul ei ole, mul peab olema inimene, kes selle kaardi lahti laotab ja tee peale ette paneb, siit punktist sinna me läheme ja need väiksed kõrval tänavu on lubatud, aga Me peame vaat selleks kellaks sinna jõudma, siis ma oskan juba edasi minna, aga kui seda ei ole, seda ma ise välja ei oska mõtelda. Üks osa hiirelõksust on kirjandus. Näitleja valikul. Helgi Sallo avas Käbi Laretei raamatu vihmapiisad ja kuupaiste. Ja avanes peatükk. Kiitus. Kiituseta hakkab kõle. Meie põhjamaises kliimas hakkab kergesti kõle. Aga siin ei räägi maailmast. Olen kunagi kirjutanud noorest viiuldajast, kes debüteerib koos Stockholmi Filharmoonikute, aga nüüdseks on viiuldaja enesele nime teinud, kuid tookord ta lausa värises. Ei ole võimalik kirjeldada tema ahastust ning paina jalike päevi ja öid enne kohtumist suure orkestriga. Nende hirmuäratavalt kogenud härrade ja daamidega, kes olid ju mänginud koos kuulsate dirigentide ja solistidega, kes pidid olema küünilised ja kriitilised, põlglikult ja iroonilised. Ja siis seisis see noor viiuldaja pärast oma hiilgavat esinemist solisti toas. Publik oli küll soojalt aplodeerinud, kuid mitte ülearu. Tegemist ei olnud ju maailmakuulsusega. Ta seisis värisedes solisti toas, januneb kasvõi ühe ainsa sõna järele. Tulid tema sõbrad. Ta pöördus ootusrikkalt nende poole. Keegi ei öelnud midagi. Tekkis piinlik vaikus, mille katkestas lõpuks meeleheitele viidud solist, küsides kuidas teil läheb? Kas ei meeldinud neile noore viiuldaja mäng, sel juhul ei oleks nad pruukinud solisti tuppa tulla. Kui neil aga esitus meeldis, siis miks nad seda ei öelnud? Minu sõbranna südamegi otsekohene inimene räägib, et tema kardab kunstniku pärast kontserti külastada, kuigi tal on tungiv vajadus avaldada esituse eest tänu ja kiitust. Kõige rohkem takistab mind mõte, et seal on nagunii palju trügimist, kes ma üldse olen sinna tükina, kas minu arvamus on üldse midagi väärt? Nonii ta jätabki minemata ning solisti tuba jääbki tühjaks sest samamoodi mõtlevad ka paljud teised. Teistes maades on täiesti võõrad inimesed solisti toa ukse taga järjekorras, sest kõik soovivad interpreedid kätt suruda ning temalt autogrammi paluda. Mu sõbranna jutustab oma isast, see oli oma perele pähe tagunud uskumatu seletamatu keelu, nagu oleks tegemist mingisuguse seadusega. Oma tundeid ei viida turule. Kas tõesti selgus, et see reegel kehtis ainult südant soojendavate tunnete puhul nagu komplimendid, tänulikkuse väljendused, kiitus. Teist laadi tundeid lubas seesama seadus takistamatult turule viia. Siia kuulusid kriitikat, põlgus, kadedus, umbusaldus. Kuidas selle draamanäitleja kutsumusega või sellega on, et neid võimalusi on ju ka ikkagi olnud, aga ma arvan, et vähem kui, kui võiks olla nii, no mul draamaroll on ikka ütlemata vähemalt mõned teles on ju nii. Aga ega ma ei ole jah seda öelnud nüüd, et ma üldse laval enam ei astu või kui ma tunnen, et mul on jõukohane ja isa oma mõtted on huvitavad või paljalt ka see tekst on huvitav, mida nüüd hakata läbi närima ja mille taha jõuda ja et siis ma võtan vastu küll ja vaat muusikateatris on see õnn ja lihtsus, et kui sa leiad selle vastukõla enda sees, et siis läheb asi väga lihtsalt, aga kui sul on ainult sõnad ja see nüüd lahti muukida, minu meelest on see raskem ja huvitavam ja sellepärast mulle ei meeldi sõnalavastusega, kus palju muusikat on, et minu meelest solgivad ära selle, mulle meeldivad sõnalavastused ikka sõnalavastus, etendus, täna sealt peab see muusika välja tulema nendest näitlejate pausidest ja kuidas räägitakse, kuidas vaadatakse saltot muusika välja tulema? Ühest teemast me ei saa üle ega ümber, see on halva Kas see on nüüd võrreldakse horoskoobiaegne populaarsus ja Õnne 13 populaarsus? Jah, see võib olla küll, ma ei ole ise selle noh, nagu selle peale tulnud, aga see võib-olla jah, midagi taolist. Aga teisest küljest, mis harjumus on, et astub igal laupäeva õhtul telekate, Evatab? Ma loodan muidugi, et need on näitlejad, kes publikule nii südamesse kasvanud ja nad tahavad näha neid jälle ikka veel ja veel. Kui palju teis endas seda Almaton, ma mõtlen, et ega Tõnis Kask ei oleks mind ralli peale kutsunud, kui mul ei oleks kokkupuutepunkte. Et midagi peab olema ja ma ma olen mõelnud, et ju see on see näiteks kui ma ükskord, kui ma küsisin Tõnis Kase käest, et miks te üldse mind kutsusite kadunud Astrid Reinlagi ütles, et see oli talle suur üllatus, kui kask pakkus mind. Et tema nägi hoopis kedagi teist. Et miks te, miks te arvasite, et ma sobin ja siis ta ütles, et tema vaatas Urmas Oti esimest saadet sarjast Karpaaž. Ja pärast seda Talle oli selge, et see on Alma. Ja siis ma võtsin selle lindi, kerisin seal kodus mitu korda edasi-tagasi ja püüdsin siis sealt leida, et mis asi see on. Ja ma ei tea jälle niisugust primitiivset järeldusele tulin, et tõenäoliselt see, et ma ei ole suu peale kukkunud. Mul on kiire reaktsioon majja jänni ja mul on oma arvamus, ma julgen seda oma arvamust välja öelda, et ma olen niisugune selgrooga inimene ja tõenäoliselt sellepärast ja see mõjub usutavalt ka veel pealekauba. Aga ma erilisi selliseid jooni. No ma ei taha nüüd küll öelda, et ma oleksin, kuigi ma olen kasvanud selles miljöös, nagu seal Õnne tänav esimesed aastad olid. Ma olen ju viiendast eluaastast, kasvasin lillekülas mehaanika tänaval, kus noh, oli ehtne agul kõik need mutikesed ja kõik need suhkrusabad ja jahusabad ja siis kõik nende mutikest jutud, mida lapsena sai näed niimoodi, kuidas nad seisid kõik käedrikas siin puusa pääl või niimoodi rinna peal risti siis panid kah seisid ja siis kuulasid suu lahti. Tädide juttu mitte midagi aru ei saanud, aga õudselt huvitav oli ja nüüd vanast peast juba siis saan aru, millest räägid, räägid ikka sellest, kes kellega käis, kes kellega magas, kes kui palju jõi, kes kui palju raha koju tee, kes kui palju peksis? Sõna saab proua Alma abikaasa, Johannese osatäitja, näitleja Kaljo Kiisk. Telgi selle juures meeldib mulle see, et ta on jäänud niisuguseks inimeseks praegu, nii nagu ta kunagi oli, kui me tuttavaks saime, et inimene on säilitanud oma minna absoluutselt. Aga kui palju see Helgi Sallo, mina selle alma minaga need kokku läheb, sest see Alma on ju vahel üsna niisugune taluvate frukt seal. Ei, ta läheb väga ilusti, Oidermaa oskab kavali olla, nii et siin ei ole mitte midagi ütelda ja selle naeratuse ja sellel toreda silmapilgu taga veid leidnud niisuguse 150 protsendilise hoobi, et oi-oi, ta on partnerina väga toetada. Ta on niivõrd geniaalne tüdruk, tal on isegi vastaspartneri tekst peas. Ta ütleb minu teksti mulle ette, nii, täpselt, nii, kuidas mul see isegi olnud pähe õpitud. Tema silm isegi jälgib nagu tööd võtteplatsil, sest mis me räägime ka aega teinud tööd ka näitejuhina Estonias. Ja kahtlemata see niisugune kogemus, see nõudlikkus, see niisugune sihikindlus, see käib temaga kaasas. Nii et ei tiptop, kui te peaksite kujutlema, et teil oleks voli Helgi Sallolt lavastada kas teatris või kinos või anda talle mingi roll, et kas tuleks midagi kohe pähe, mis oleks temale nagu loodud. Niisugust asja ma ei oska praegu ütelda, kuid sellele tüdrukule peaks kohe kirjutama täiesti originaalse asja. Siis saab teda sajaprotsendiliselt 150 protsendiliselt ära kasutada. Selles suhtes saab selle daami näitlejana hästi tükikestest lõigata ja iga tahk panna kõlama ühes teises, kolmandas stseenis. Nii et siin peaks olema kohe hea originaalne stsenaarium. On teil hobisid ka ei ole, ei ole mul mingeid hobisid, kui ma noorem ja tervem olin, siis mu ainukesed hobid olid just käsitöö, oli kõik riided, õmblesin ise ja, ja siis lapsele ja aga noh, nüüd ma olen juba selles eas, et nagu peaks soliidsema riides käima ja ikka ei madin rätsepatööd mitte oma körtsitud asju, nii et ei ole ju suurim hobi on olla, kui sul ei ole mitte midagi teha ja lihtsalt lähed akna peale ja siis vaatad aknast välja, sa tajud oma nahaga, kuidas aeg läheb ja mul ei ole süümepiinasid, et mul läheb aeg tühja. Eriti kui ma elasin seal võistluse tänaval, see on seal Kalevi staadioni juures ja seal oli vene ajal oli all, oli üks mingi vene sõjaväeosa ja vaat see oli kohe eriline nauding vaata seal akna peal, mida nad teevad, et issand jumal, keegi oli andnud korralduse hommiku kell viis hakata ühest aia servast tõstma suuri kive, 100 meetrit sinna teise aiaserva ja need sõdurit tassisid ja kolaki müraki hommikul kell viis Nad tõstsid selle hunniku teise kohta. Ja siis peale lõunat tuli järgmine ülemus, kes käskis selle hunniku jälle tagasi tõsta ja siis ta jälle tund aeda tassivad sõdurid neid kive ühest hunnikust jälle tagasi vanasse hunnikusse. Sellist mõttetust oli seal ikka hullult palju siis ennekõike neid paraade, kuidas nad oma need masinad välja ajasid ja siis neid puhastama hakkasid, siis pandi nad tööle, sinnad lörisesid, see oli täiesti olenemata kellaajast, öösel või varahommikul. Aga kui sul on pühapäeva hommikul etendus raja, tõesti, ma mõtlesin, oleks mul üks Ani liini tindi Portma lihtsalt virutaks selle nast alla sinna, selle tanki peale ja see oli kohe eriti rikastav aeg seal niimoodi lastes sellel ajal kulgeda. Need on mul jah, vähem vaadata, nüüd vaatame Pirita kloostrit kokakunstiga, kuidas on kokakunst, seda ma ei ole, seda, see on ka loominguline töö ja, ja ma ei ole selle vastu huvi sattunud, kuigi nüüd nagu vähem, et vene ajal oli eriti huvitav, sest et siis ei olnud ju saada midagi ja need olid ühed piinlikumad hetked, kui poemüüjad üritasid noh, sulle head teha ja siis tahtsid sulle anda mingit kaupa letis ei olnud, eks ole. Aga seda teha seal nende märksõnadega ja mingite niuksed juttudega, millest ma mitte väga aru ei saanud, et malevad, unustanud kuskile mingi pakkija, kui hea, et te nüüd järgi tulite ja ja siis noh, seal olid juuksejuurteni punane, sul oli nii kahju sellest müüjast ja sa nii olid nii tänulik talle ta sulle andis selle. Okei, aga, aga noh, see oli hirmus niisugune nokanossa siin mulle meeldis teha, mis mulle järgijaid toitudest, et mis viga teha puhtast materjalist. Aga kui sa pead toiduotsadest tegema uut toitu, et see oli nii huvitav ja sellepärast ma ei saa näiteks praegu neid kokasaateid vaadata, midagi lõikab kuskilt ja kõik, see muu käib sinna prügikasti. Mann. Partnerid pane. Oleks teil voli endale üks roll võtta praegu? Kas on mingi unis? Ei, ma olen nii alandlik inimene, et ma ei julge, ei julge enam midagi unistada, ka mõelda, ma olen ka päri, et üks noor näitlejanna kunagi ütles kuskil, et kõik rollid, mis peavad temani jõudma, jõuavad temani siis, kui aeg on selleks küps ja, ja ma olen päri sellega, et kõik, mis tuleb, tuleb kindlasti, sest ma olen märganud, et ma olen ju rohkem saanud, kui ma omal ajal, kui ma alustasin, kui ma oskasin unistada või loota ta üldse, ma olen saanud rohkem kui sa ise oled avatud ja lahtine ja nagu öeldakse, et näitleja peab alati valmis olema ja sa oled valmis alati. See on see, et sul maimu järk ja sul on uudishimu ja et küll ta tuleb, kui midagi tulema veel veab, aga kui ei tule, siis pole ka katki midagi, ega siis see, mis tehtud on, see on, see on tehtud ausalt ja, ja nagu ma ütlesin, et, et vastukaja on olnud ja inimesed mäletavad mind tänapäevanegi veel. Kiire lõksu peaosaline oli Helgi Sallo. Tema esituses kuulsite laule Estonia teatrimuusikalidest mees La Manchast vest, saidi lugu, Pipi Pikksukk. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Ja kõlama jääb Madeleine'i laul operetist Savoy ball. Jälle kuulmiseni.