Lipper. Otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist minul on Urmas Vadi. Sel hooajal esimesele Sootel lendab litter koos Eesti Kirjanduse seltsiga iga kord erikirjaniku sisemusse, läbib kuldse keske ja rännuning, õpiaastad ja maandub lapsepõlves. Sel korral pajatab enda lapsepõlve lugemistesti raamatutest kirjanik Jan Kaus. Salvestus on tehtud 23. septembril Tartus Kirjanike Majas kirjandusõhtul nimega. Lapsepõlv ja kirjandus. Hääd kuulamist. Lapsepõlve kirjandus. No vot jah, see lapsepõlves on ülal see üsna problemaatiline asi minu jaoks, et. Kas ma üldse mäletan midagi oma lapsepõlvest, midagi ei oska nagu mäletaks. Ja kuna see küsimus mul esile kerkis, siis tundub, et, et selleks, et ma saaksin aru oma lapsepõlvest tuleme kõigepealt aru saada isenda mälust, sellest, kuidas minu mälu töötab. Et mulle tundub, et lisaks mäletamisele ja unustamisele mäluga veel no kuidas öelda, moonutab või eksitab. Minu jaoks on mälu üsna päästmatult pühendatud sellise nii-öelda inimese psühholoogia jaoks olemusliku kategooriaga nagu fantaasia. Ühes mõttes on see justkui hea. Et mulle tundub, et näiteks väga suur osa mõjuvast kirjanduses sünnib tegelikult mälu ja fantaasia ühistööna. Mälu peab kinni mingisuguseid inimelu sõlmsündmusi, mingisuguseid vapustusi, aga ka näiteks mingisuguseid juhuslikke pilte ja fantaasia töötleb neid anname tagasi ajavoolus, nii-öelda kulunud värvid ja tihtipeale ka täiesti uued värvid fantaasia, siis seob üksikud mälupildid juskui selliseks silusaks tervikuks. Seetõttu minu jaoks või minu kogemuse põhjal eksitab hea kirjandus pidevalt oma lugejat muutumata siiski kunagi päris valeks. Tootja mõju mälule võib olla üsna halastamatu või vähemalt minu puhul on fantaasia mõju mälule tihtipeale üsna karm. See töötab minu jaoks kasvõi sellisele igapäevasele oleviku ja lähimineviku tasandil. Näiteks hakkasin aasta esimesel poolel pärast mängufilmi vanad ja kobedad saavad jalad alla vaatamist mõtlema, kuidas vorsti tehakse sellele filmile veelgi Jantlikum ja veelgi edukam järg. Hakkasin fantaseerima, et milline võiks olla selle järje pealkiri. Valisin mõõdetest kõige tõenäolisem ehk siis sellised vanade ja kobedate tagasitulek. Ja pool aastat hiljem ehk siis nädal aega tagasi kirjutades sirbis teisest, käesoleval aastal linastunud kodumaisest täispikast mängufilmist, siis Sulev Keeduse summemboolist. Märkisin seal ära ka siis selle vanade kobedate filmib. Ja alles pärast loo ilmumist nägin, et olin seal igatahes filmi nimeks kirjutanud. Vanad ja kobedad tulevad tagasi. Niisiis kui ma ei saa usaldada oma mälu poole aasta või ühe aastanumbri sees, kuidas siis usaldada seda vähest, mis on jäänud meelde näiteks nendest suveõhtutest, kui jooksin vanaema kutse peale kööki pannkooke sööma? Kas fantaasia pole nendele õhtutele andnud toonid, mida tegelikkuses kunagi ei eksisteerinudki ja kaldun arvama, et see on väga võimalik. Aga mis siis? Vot mulle meeldivad väga kujundid. Üks mu sõber, heites mulle hiljuti mu metafooride lembust ettev ja ma ei saa tulevikku praegu. Võrdleksin mälu tegelikult tähistaevaga, mälu muudab asjad ilusaks, asetub ka tegelikult ebameeldivat sündmust, et mingi filtri, mis hägustab justkui sellised teravad nurgad, ümarataks ja tähistaevas, on samuti ilus. Tähistaeva ja mälu kogemine on selles osas sarnased, et nad võivad kanda vaataja või kogeja välja tema argisest registrist nii-öelda sellistest pisimurede ja enesestmõistetavust keskelt. Kui võrrelda siis mälutähistaevaga, siis ühte mälupilti võiks võrrelda näiteks ühe tähega mälupilt vilgub ühe inimese mälus lugematult. Kuid tänu astrofüüsika ja kvantmehaanika edusammudele on teada, et see, mida me tähistaevast näeme, on tulvil valeandmeid. Esiteks jõuab enamike tähtede valgus meieni. No ütleme, 1000 aastaste hilinemisega on ka muidugi erandeid, näiteks lüüra tähtkuju kõige heledam täht veega. Valgus saabub vaatajani oma paarikümne aasta kauguselt minevikust. Ühesõnaga täht võib-olla juba surnud, lakanud olemast, kuid meie näeme tema valgust edasi. Teiseks aga mõjutab tähevalguse suunda ehk siis täheasendit taevas erinevate ja sealjuures nähtamatute objektide jõud. Seega mida minu mälu mulle näitab, on kindlasti ilus, aga võib-olla pole ta päris õige. Enamasti on ju kahjuks nii, et see maailm, kus mingi kaugema mälupildi signaal pärineb, võib-olla juba kustunud. Kui lubage mulle seda kalambuure kastunud ajavoolus. Seetõttu, et ma oma mälu ei usalda, on mul tema pakutavast teile pisut kummastav rääkida. Aga siiski kuigi ma peaksin hetkel mälust rääkima, ei tahaks ma ainult piirduda kui rahulduda pelga rääkimisega. Ma tahaks lisada tekkimisele teie jaoks ka mälunäitamise. Et kuidas seda teha, kuidas mälu näidata? Missioon reamis näeme mul pokad tarvis. Ma tean, kohe ära minema. Koe, sa jääd siia, reamees, hei, ma ei saa, miks, reamees, ma ei saa teile rääkida, ma pean kohe ära minema, kas kardad? Ei, ei, sa kardad nüüd, kus on oodata punasärkide rünnakut? Jookseb minema. Haard ei, ei ole. Sa jääd siia, reamees, näeme siis. Ma ei saa, ma pean minema. Valvel, reamees Barnabas, kanna sisse musta raamatusse, väikeste tähtedega äärne, näeme tšikk, argpüks. Ei tohi. Ma ei ole arg. Siis jääb siia. Mis meid ära missa räägid, tankis jäänul krundi valvurile, sigareid, lubas raha saanu kihutab meid välja. Võimalik lausena. Ise kuulsin ja nägin kõiki pealt. Kohutav uudis. Jah. Vaat sealt lähed. Näed? Kääret? Jooksis minema. Mis me nüüd teeme? Ma ei tea. Lähme krundile tagasi. Ei saa, kui, kui sulle külmetanud, metsik. Ja akvaariumis oli vesi liiga külm. Väga külm oleme. Ei, ei, ma ei saa, miks? Ma pean sinna minema? Sinna ma ei saa praegu ütelda, õhtul kuuled? Sa oled imelik, nõme tsekk. Kardad? Ei, ei karda. Ma ei ole argpüks, Poppa. Usud sa mind? Usund, metsik sina, eks? Sa ainult ütleb nii. Aga sa arvad ka nii, nagu nemad. Ma pean minema sinna. Usu mind. Mine koju, näeme check. Sa oled haige, mine koju, ei. Kuhu ta ometigi läheb? Mõtlesin rääkida kolmest raamatust, kõigepealt Pal-tänava poisid, just Pal-tänava poisid ühendab minu jaoks lapsepõlve ja lugemise, muuseas selline väljend lapsepõlve kirjandus on minu jaoks nagu pisut problemaatiline, sest mulle tundub, et lapsepõlves armastasin pigem raamatuid kui kirjandus nendeks ja ütleme, praegu lähen kuhugi raamatupoodi, siis seal on hulganisti raamatuid, mis ajavad mulle sedasi halvas mõttes kananaha ihule. Kui lapsepõlves, mulle tundusid raamatut sellised väga ilusad ja kihvtid objektid, hoolimata siis nende sisust. Niiet Ma räägiks pigem siis lapsepõlvest ja lugemisest kui lapsepõlvest, raamatutest. Ühesõnaga Pal-tänava poisid tähendab minu jaoks siis selle lapsepõlvetasandi ja lugemise tasandil. Ja mitte ainult sellepärast, et see raamat kuulus teadupärast sarja Seiklusjutte maalt ja merelt. Fakt on see, et see sariomandus mu noorusaastate jooksul müstilise mõõtme. Ma ihkasin omada kõiki selle sarja teoseid. Ja ma arvan, et see oli alles esimene märk minu üsna veidrast kiindumusest raamatutesse. Mu vanaemal oli siis tollal riiulis piis selle sarja teost lisaks pal tänava poistel oli siis seal Scotti Robroy siis Tarmo või kahe ookeani saladus obrutšeri Kesk-Aasia avarustes ja siis see oli vist Jefreemovi Andromeeda udukogu. Vanaema andis pikale unimise peale raamatut lõpuks mulle. Kuid selle kõrval lausa unenäolised olid olid reisid vanema õe juurde tapale, kus riiulis seisid kõik sarja teosed ilusad ja korralikud, täiesti nagu tuttuued. Kuldsed mustrid särasid, ükski köidein armendanud ja kõik tiitellehed olid olemas. Vot probleem on selles, et see seiklusjuttude raamatud olid nimelt köidetud nii, et tiitelleht kippus kergesti hirmutama. Eriti tajutav oli probleem paksude köidet osas. Kogusin tegelikult seda sarja siis üle 10 aasta. Esimene raamat, mille vanaema viiele raamatule lisasin, oli Benjamin Nonii Tšingis-khaan väga korralik eksemplar. Ostsin selle klassivenna käest ostusummat, kahjuks ei mäleta. Ühesõnaga kogusin kokku kõik 56 raamatut, ka sellesama Iiefreemovi oikumeeniline järel, mis oli muuseas sarja esimene ja ainuke, mis ilmus aastal 1955 ja oli muuseas kõige väiksema trükiarvuga. Minu mälu ütleb mulle, et see trükiarvult 15000. Viimase puuduva lüli Mark Twaini, Tom Sawyeri ja Huckleberry finni kinkisid mulle sõbrad sünnipäevaks, siis kui olin juba üle 20 raamatule peidetud hiiglasuure kasti, siis kas tuli asetatud ukse taha hommikul kell seitse. Enamiku siis seiklusjuttude sarja raamatuid lugesin läbi isegi need nõukogude autorite raamatut, kus Terosolly pilguga ütleme siis, nooremleitnant üleoleva muigega diversanti vaatas. Ja raamatute omamise ja hoidmise kinnisidee on kahjuks mul aastate jooksul süvenenud. Esiteks peavad olema mul olemas kõik need raamatuid, mida ma lugenud olen. Ja teiseks ei suuda kuidagi unustada, kui keegi laenutab minut raamatu ja hoiab seda lohakalt. Aga siis sinna lapsepõlvekaldale tagasi. Raamatu lugemine tundub olevat olnud toona üsna sekundaarne, kuid samas ma olen selle Molnari Pal-tänava poisid oma 100 korda kindlasti läbi lugenud. See meeldima ja sellise väga romantilise tõsidusega mulle siiani. Kuid oluline polegi praegu minu jutus see, miks ma seda raamatut lugesin, vaid kuidas ma seda lugesin, täpsemalt, kust ma seda lugesin või õieti, kus ma mäletan seda lugenud olevat. Et kus siis Aegviidu alevis, köögis, suveõhtutel laua taga söögi kõrvale haiglas elab mu vana tema kodu asub kui juba endise raudteejaama teisel korrusel. Köök asub maja nurgal, nendest aknast avaneb vaade raudteele ja mõne meetri kauguselt mööda kihutavatele rongidele. Teise akna taga kasvab puu, tollal ulatus puu vaevu aknani. Nüüdseks on ta juba üsna massiivse jaamahoone kõrgune puu taga, nüüdseks jubedam okste vahelt on näha valgusfoore. Mida lapsepõlve seal eriti põnev vaadata. Just öösiti kui roheline ja, ja väga-väga harva põlev kollane tuli muutsid vaikuse pinevaks. Rong oli tulemas. Vanaema tegi õhtuti tihtipeale midagi ekstra head, pannkooke kissell, kohupiimakooki. Ja õhtune naljakas tundus kuidagi eriti ülev pärast sellist päiksele usast seiklust. Ja millegipärast tundub mulle siiamaani söömine elamuslikum siis kui ma saadan seda lugemisega. Nojah, nüüd ma juba loen tihtipeale söömise kõrvale ka ajalehti, kuid aeg-ajalt siiski kombel raamatuid. Vanaema noomis mind sellise kombe pärast pidevalt. See pidavat silmi rikkuma ju vist rikkus ka. Igatahes harrastama seda kommet hardalt edasi. Ning doosemopaal tänava poiste eksemplar, mis seisis aastaid aegladus raudteejaama kohal asuva korteri riiulis, on esimene objekt, mille abil ma tegelikult suudan teile näidata oma mälu mitte ainult mälust rääkida. Nimelt on see eksemplar hoolimata minu hilisemast üsna pedantlikust raamatu kohtlemisest täis erinevaid plekke oma avaldasid. Siin ei ole hästi nagu näha, siin on nagu vist naasongist olnud piimaplekk. Et siin on nagu vaikselt piirjooned näha. Siin on ka sedasi tummisemad, plekke mis on paremini nähtaval. Arvatavasti on tegu moosiplekkidega. Näete, siin on sedasi siis noh. Kuidas ütelda, sümmeetriliselt plekid asetunud. Ma olen pilgutanud siis siia raamatusse kindlasti piima, moosikastet mahla. Ja loomulikult olen muidugi jah, olen hiljem määrinud kõvasti ka teisi raamatuid, kuid kuid antud juhul on tegu tegelikult läbilõikega erinevatest plekkidest. Ütleme nii, selliseid plekkide orkestriga, mis tegelikult esitab mulle ühtelugu söögi kõrvale lugemised suveõhtutel pole siiski pelgalt minu elava fantaasia pooltoored. Viljad muuseas on raamatul on isegi väga kummaline lõhn, seal ainult vanaduse lõhn. Nii tüma, kolme musketäri jalg on hoopis teisest puust ja asetseb hoopis mujal. Karl Martin Sinijärv tekkis sellesama kõnelus sarja raames, et hoolimata oma tegelikult hüpervägivaldsusest ei muutnud kolm musketäri arvatavasti kedagi eriti Testruktiivseks või agressiivseks. Pigem siis vastupidi. Siiski pidime Aegviidu poistega meisterdame algelised müügod, kus halja terve aset täitis jäik raudteetrass. Usun, et teisi poisse ajendas mõõku meisterdama mitte teos, vaid pigem ta kuulus 78. aasta vene film seal, kus öeldakse, itaks Parish. Tõesti, tegelikult kas on paremat daatust Benjamin Smifhowist minu meelest mitte mõelda vaid, kes on ootust siis nii-öelda jänes mänginud näiteks John Malkovich kihvers, Sutherland, Oliver riid, kõik andekad näitlejad kahtlemata, aga näiteks Oliver riidi jaotus on uskumatult pakas alkohoone, robustne. Malkovich jaotuses on peidus mingi külm, jäik, lausa julm joon. Ja saterland on lihtlabaselt kuul. Lapsepõli vaatas, kehastub siiski Smighowis. Smirnovi jaotuses on aga lisaks sellisele paratamatult Sikkusele, kalja, kantsi, üllameelsust ja kurbust. No uurisin järgi isegi, et Smith on mänginud ta pangal ka näiteks Hollandit ja kuningas Kloodiust. Olgu, aga tagasi siis nende raudvarraste juurde, mis arutesse siin kuskilt depo hoonest pätsatud sai. Nende varraste või trossidega mesis vehklesime trotsides enda meelest surma ja hädaohte. Ja millegipärast meeldis mulle olla mitte ootus, vaid ora, mis ega ma seda avalikult ei Asufišeerinki, kuid maad lugedes otsisin üles just need leheküljed ronis eriliselt säras vot miks just tema. Ehk seetõttu ta tundus mulle eriti kauge, salakaval, salapärane, andekas, rafineeritud, tõstsin pimedas koli täis tagatoas oma mõõga, surusin selle enda meelest elegantselt seina sisse ja saatsin krohvi pudenemist repliigiga ala. Jumala eest, mu härra Mulle tundub, et ma tapsin teid. Pill tuleb pika ilu peale. Kahtlemata ei käitunud sugugi Aramistlikult, kui mu võitluskaaslase tross mu paremasse kätte tungis. Relva välja tõmbamine mu kehast kulges nagu filmis sujuvalt ja kiiresti. Muuseas, ma mäletan väga hästi, kuidas pidel lihamu haavas, kallerdas või kas on fantaasia jällegi mu mälu üle kavandanud. Siiski tuleb tunnistada, et see armu paremal käel on siiamaani nähtav, teie teda kahjuks ei näe. Kuid kui teda teatud rakursi alt vaadata, siis näha on, et siit siit kohast on nahk sile. Nii et see arv on siiski praegu õrnalt näha. Ja minu jaoks on see arm minu enda mälu kehastus. Tegelikult vastus vastus küsimusele võib-olla või osatine vastus küsimusele, miks ma siiamaani söögi kõrvale just Dumas musketäride triloogiat loen? Ja ma tõin talle ajalehe. Onu hakkas seda kohe kiiresti lehitsema, oli kuidagi närviline ja siis süvenes ühte kohta lugema. See hakkas mulle silma ja ma otsustasin onu Einari võtta oma järelevalve alla. Siis tulime kohvikust ära, aga pärast torkas mulle pähe ajaleht. Siis, kui keegi salapärane isik ja onu Einar oli minu meelest salapärane isik on silmatorkavalt huvitatud millestki, mis seisab ajalehes siis on see asi samuti salapärane. Lähemat uurimist. Ja ma jooksin tagasi kohvikusse. Leidsin ajalehe veel meie laualt, peitsin ta põue ja tulin tulema. Uudishimus pissi, nina sisse, mis seal onu Einari, nii huvitas? Autobussi ja. Lehm põhjustas paanikat, suur juveelivargus. Miks on maksud nii kõrged? Mitte midagi? Bitute aatomipommist? Panevat ei ole siin midagi. Igaks juhuks tuleks alles hoida. Puha harjumuse asi. Aga ühel ööl, kui see asi mind üles äratasid, nägin mama aknast, kuidas onu Einar, mina elan ju kohe kõrvalmajas, kuidas onu Einar oma toa aknast tuletõrjeredelit mööda alla ronis, mingi komps kaenlas ja hiilis ettevaatlikult Ultsari ja sealt lossivaremete poole. Muidugi pole selles midagi iseäralikku, kui inimene öösel jalutab. Aga miks ta läbi akna ronib ja minuti tektiivaist ütlesid? Siis tuli mulle jälle meelde ajaleht, siis tegin uusi avastusi. Kuigi olin kõigest 13 aastat vana, olin ma enda arvates silmapaistev kriminalist. Et me aga siiski olin ainult poiskide huvitavat seiklusjutud ja mängud siis enamasti ma unustasin, pean endast kujutama läbitungiva pilguga meest, keda kuritegelikud elemendid sügava hirmuga kardavad. Kolmas raamat, mida ma esile tõstaksin, pärineb tegelikult hoopis teistest aastaaegadest, mitte siis suvest seda raamatut seostama siiski Tallinnaga kauba tänava oguliga. Või see on Astrid Lindgreni Meisterdetektiiv Blomkvist. Kardan, et see raamat on vastutav selle eest, et ma kallasin esimest korda oma elus teadlikult fantaasiale tegelikkuse ääre. Tõsi, May fantaseerinud, õnneks siis ühtegi mõtet paberile. Nimelt käis mu klassis üks tüdruk, kes mulle väga meeldis. On siin midagi kahtlast, aga ma eelistan näha oma tunnetes puhast igatsust, mida me siiani ei oska tegelikult õieti nimetadagi. Ma ei teagi, kas see klassiõde muhkamisi tajus. Mu mälu pole mulle jätnud ühtegi konkreetset pilti ega lauset ainult tunde. Kuidagi juhtus nii et see igatsus selle tüdruku suunas segunes Eva-Lotta lisanderi kujuga. Ma isegi ei suuda enam manada esile mingit sarnasust, arvatavasti tekitas selle sarnasuse mu fantaasia. Ma siis unistasin, kuidas me elame koos läbi mõned piirsituatsiooni, mis tekitab meie vahele sellise usalduse oreooli. Reaalsus oli hoopis muidugi teine suure linna selline tuim rütm, aguli selline üsna algeline ja ränk elu, mida ma olen, mida ma olen üsna otseselt kirjeldanud oma romaanis. Diana praeguses mugavas maailmas tundus tegelikult taoline elamine paljudele juba üsna luu painajalik taga lendasid oma rada, mulle polnud tegelikult seda kujuteldavat kaaslast vajagi. Või oli selleks mu klassiõde ise? Igatahes on praegu ühtaegu naljakas ja ka pisut piinlik meenutada neid väljamõeldisi, mida ma oma emale tollal jutustasin. Ma rääkisin oma emale, kuidas seesama klassiõde sattus raske liiklusavarii tõttu haiglasse ja kuidas ma teda seal vaatamas käisin ja kuidas tema tänulikkusest niiske pilk säras. Ema, vaeseke, läks vist mu klassi ema käest seal uurima, see oli temast igatahes igati ilusat tõeni jõudnuna ei teinud teist nägugi. Või, või midagi sellist ma vähemalt ei mäleta. Igatahes on double asjade nüüd vist juba noor ema ja nii-öelda võid võiks siis kuidagi pisut utreeritult väita, et Eva-Lotta on suureks kasvanud. Kui ma teda kord viie aasta sees nii-öelda kaugelt näen, hakkab mu sees miski kuidagi ootamatult vilkuma mingit sellist sõnastamatut signaali edastama. Mulle tundub, et seesama kõnealune klasside, kelle pilti ma ei taha teile näidata elab sealsamas, kus lapse pilveski ainult Tallinn-Väike-ise on paarikümne aastaga drastiliselt muutunud. Kadunud on umbes 30 maja. Kadunud on Hendrik soni küür üle, milleni mina siis, kui ka klassiõde kooli Sipasime ja nurgapealne juurviljapood, kus sai muuseas tomatimahla, millesse võis ise oma maitse järgi soola segada. Niisiis on linn muutunud ehk rohkemgi kui mina, sest tal ei tundu olevat pisiasjade jaoks mingisugust mälu. Nojah, ma võiksin rääkida veel oma lapsepõlveraamatutest, tahaksin aga selle asemel puudutada asja pisut ka teiselt poolt lapsepõlvejälgedest mõnda raamatutes. Naljakas, praegu tõlgitakse saksa keelde ühtemonovelli nimega, kusjuures mis on pärit mu esimesest novellikogust üle ümber. Arvatavasti vähemalt minu mälu ütleb seda mulle, nii on mu kõige raskemini sündinud ja ka vastukäivaid arvamusi tekitanud või sünnitanud tekst. Eeva Park näiteks, täpsusta minu parimaks tekstiks, Jaak Urmet, aga super igavaks. Aga kõigest sellest olulisem on tõsiasi, et sõnu välja kirjutatud selles samas köögis. Ja sellesama laua taga, kus ma aastaid varem lugesin pannkookide kõrvale Pal-tänava poisse. Lihtsalt suveõhtu oli vahetunud tallede öö vastu. Sa avasid Pal-tänava poisid kollinaasiast perspektiivist, aga noh et mis nagu sisuliselt just selle raamatu voolzin liigutas. Vot see on seesama asi, et. Aegviidus oli meil ka selline poistekamp kuidagi ma lihtsalt tahtsin, et seal oleks samasugune selline solidaarsuse tunne või, või mingisugune seos mingi paigaga mingi selline koha tunne nagu, nagu Pal-tänava poistes on, eks see krunt on nagu selline maagiline koht. Ja ma ei tea, mul on alati nagu kurvad raamatut meeldinud, seetõttu mulle, ma arvan, ka väga paljudele voodifilmid nagu vastu ei käi, et ma olen nagu vaadanud näiteks sedasi eesti filmikriitikat, et see on üsna sedasi Hollywoodi toodangu vastane. Olen nagu siiski leebem, sest mulle nagu läheb selline traagikana nagu hästi peale täpselt tunneks, et Jaanus Poka raamatu lõpus sinna krundile, siis kes seal oli, mustlane, vista ja vanamees seal seisab, ütleb, et jah, et siis hakatakse maja ehitama, asjanoskokka saab aru, et Meghan surnud, eks mitte millegi eest, eks ta küll suri oma kodumaa eest, aga sa koduma võetakse neilt ära. Ma küll ei tea, mis, mis võib veel olla veel kurvemat või traagilisemate. Et miski miski arvatasti. Mind selles köitis, loomulikult köitsid mind noorest peast nagu sõjakad raamatut, sest ma ise ei ole absoluutselt sõjakas. Üsna, kui vaadata seda Seiklusjutte maalt ja merelt, siis just musketäride loodeks, kus kogu aeg nii-öelda Lui, 13. ja aeg või siis anrii, neljanda aeg oli ju see nagu maa kirjeldab, kus magada olid alati poolest saati tupest väljas. Ja näiteks kaeberi tähed, mis mulle õudselt meeldis, mulle meeldisid, mõeldakse, et 2000 ungarlaste veel kui palju neid seal oli, võib-olla isegi vähem selliseid vastuseid viiele 10-le 1000-le türklasele ühe müüriosa eest korjati pärast ühte lahingut 8000 laipa ära, see oli vägev, on. Et noh, ja siis seal veel täitsa raamatu lõpus korjatakse nende kuulid kokku kahurikuulid sealt siis müüride vahelt, neid on üle 20000 ja kõik need sõnad on väga-väga võimsad arvud ja sinna kangelaslikkuse. Et mulle tundub jah, et, et see on selline selline kangelaslikkus, mida võib-olla võib-olla tänapäeva maailmas nagu esineb või mida noh, mis esineb nagu mingil eriti trastilisele vastikul moel. Olles Hollywoodi ja juba tänava poiste juurde tagasi kujutaksite ette, et Hollywoodi filmis tõesti nimetatud käe suhex? No miks mitte? Näiteks kujutan ette, palju häid Hollywoodi film on, kus lõpp ei ole üheselt õnnelik. Loomulikult ei takistaks teha näiteks filmi, kus, kus Neeme tšekk mingi ebainimliku pingutusega naaseb surma haardest tagasi ellu. Näiteks Leonardo DiCaprio võiks teda siis mängida. Noh, selles suhtes ma olen nagu kõikide kriitikutega nõus, et Hollywood on selline koht või selline. Ma tea mõtlemise viis lausa kus, noh, ütleme, mingisugust autentsust ju ei oodata minu arust nagu see Hollywoodi kõige viimasem näiteks musketäri, kus seesama kihvt Sutherland mängib siis Haatostjanud Charles siin mängib ara missi ja muid jubedusi on seal ka see, see, see kõik on nagu üsna jube selles mõttes, et et noh, just kardinali annab, annab üx musketärid kuuga ja see kukub kuhugi vette, noh ühesõnaga üsna piinlik on tervet seda filmi vaadata. Et kahtlemata Sa rääkisid just sellest, et sa sõid, kui sa lugesid ja lugesid siis kui sõid. Et kas need asjad omavahel on ka mõjutanud 11. Näiteks oled lugenud mingisugust head matute, söönud halba toitu ja siis see toit muutunud paremaks või raamat halvemaks või vastupidi. Ja ma olen sedasi, et ma loen niigi palju, aga lihtsalt ma tahan lugeda söömise ajal. Ma vist ei pane eriti söömistähelegi sel ajal, kui ma loen, et loomulikult ma ma restorani näiteks raamatut ka siuke et seal ma ikkagi söön. Lihtsalt, aga see selline olukord, nagu ma kirjeldasin, see toimub pigem seda siin kodus köögilaua taga enamasti. Ja, ja tegelikult see lektüür on üsna piiratud, need on mu lemmikraamatut põhimõtteliselt, mida ma loen, sest neid ma võin avada ükskõik mis kohast ja ma olen kohe nii-öelda ree peal, et ma olen kohe nii-öelda selles registris sees, ma ei pea nagu mingit pingutust tegema. Nende raamatud on üsna vähe, kolm musketäri. Haak kindlasti, millest ma ei saa vist elu lõpuni üle ega ümber. Ja noh, mõned raamatut mõned raamatut veel aga neid eriti palju ei ole ja noh, siis ajakirjad või ajalehed, Eesti Ekspress näiteks või sirp selles mõttes, et mina olen selliseid inimesi, kes siis, kui ma sirbis töötasin, mulle meeldis minna reede hommikuti sirpi ostma. Nagu küsitud, et noh, mis, mis viga, et sa saaksid selle sirbi toimetuses tasuta ja noh, ma mõtlesin, et noh, et kui ma tundsin ikkagi Ma väga kihvt on hommikul minna välja reede hommikuti minna astase sirp tulla tagasi, panna kohv hakkama, siis süüa sedasi. Võileiba juua kohvi ja vaadata siis, mis sirbis kirjas on. Sa rääkisid veel väga meeldejäävalt sellest, kuidas ta sõpradega ning musketäri mängisite, et sellega seoses arvad, et kas sinu põlvkonna näol võib vähemalt Eestis olla nagu tegemist selle põlvkonnaga, kes nagu see viimane põlvkond, kes ammutas oma lapsepõlve seiklusvaimuraamatutest ja filmidest Ma arvan, et minu põlvkond võib-olla oli see üks neid viimaseid põlvkondlikes hammutas ütleme, oma kõige esimesed kogemused just nii-öelda näiteks vene multifilmidest või Nõukogude multifilmidest, kui täpsem olla. Ja sellest on mul hiiglama kahju, et see nõukogude multifilmide näitamine on täiesti ära kadunud või et see, mille praegused lapsed oma esimesi nii-öelda telekogemusi saavad, on, on üsna selline õudustäratavam minu jaoks, eks, et noh, seal on nagu mingi vapper ja südamlik hävitaja võtab oma musklite varal, litsub laiaks koleda happemehe või midagi taolist, et noh, see kõik on mulle üsna üsna kummastav maailm, kuulge, sedasi ilusti väljendada. Aga jah, ma, ma kardan, et noh, näiteks ma ei tea, priitakse sina, sina põlvkond minust nooremaid, sa võib-olla täpsemini kas näiteks sinu põlvkonnakaaslased veel veel oskavad seda vene keelt või sest mulle nagu tundub, et süveneb, eks ju, inglise keele oskus aga hakkab kaduma ja näiteks Põhja-Eestis hakkab kaduma soome keele oskuse, siis üleüldse hakkab kaduma ka vene keele oskus ja noh, seetõttu hakkabki, on mingisugune elutunnetus, et ma ei ole mingisugune Nõukogude aja nostalvikes, õhkab tagasi õndsaid aegu, aga siiski noh, oma ma just mõtlen, et et see nii kummaline, kuidas, nagu selline jäik süsteem ja selline süsteem, mida me võime nimetada totalitaarseks oskas luua noh, niivõrd südant, liigutavaid lugusid, et tihtipeale kui ma nagu mõtlen mõningatele multifilmidele tagasi, mul tuleb siiamaani pisar silma, mäletan, ma ei mäleta selle multifilmi nime, aga mäletan ühte karumõmmi tüdruk sai vist endale nuku uue nukkuja Sis karonoomiga daami mäng, India karumam tundis ennast hüljatuna Laksedasi suur lina tänavatele hulkuma talle nagunii üksik- ja noh, see oli nagu nii, nii õõvastav ja nii nii kurb. See oli nagu eksistents Salism, eks ju, oma parimas parimas vormis tegelikult samas ei olnud, ei olnud kantud ju seda selleks, et väike laps läks otsima nööri, vaid, et kõik lõppes ikkagi väga hästi, aga, aga samas anti nagu aimu. Anto aimu selles samas, millega, muuseas lõpetab Molnar oma raamatu suurepäraselt ju. Selle raamatu viimane lause on ju, et järgmisel päeval, kui kogu klass istus sügavas pidulikus vaikuses oma kohtadel ja õpetaja Ratš aeglaselt Rammul tõsiselt pidulikult kateedrisse, astused sealt tasasel häälel Erno nime tšeki meelde tuletada, kokku lossi üles kutsuda. Et homme kell kolm pärast lõunat kõik mustades või vähemalt tumedates rõivastes koguneksid Rakoshi tänavale, vaatasime Spoca tõsiselt enda ette pingile ja nüüd hakkas esimest korda tema lihtsas lapse hinges tarkama aimu sellest, mis on õieti see elu, mille kord kurvad, kord rõõmsad, aga alati võitlevad teenijad, me kõik oleme. Et mulle tundub, et et see elu, mille kord kurvad, kord rõõmsada, galati, võitlevad teene. Me kõik oleme, on nendes multifilmides olemas. Aga nendes USA omades või ma ei tea, kust nad tulevad. Seda tasandit ei ole. Per otsib väravaid kirjandusilmas. Oma lapsepõlve lugemistest ning piima moosiplekkidest pajatas kirjanik Jan Kaus. Saates kõlasid Eesti raadio heliarhiivist Salme Reegi, Tiina kukli ja Astrid Lepa häälet Pal-tänavapoistest ja Meisterdetektiiv Blomkvist. Olgu tänatud Pille-Riin Purje, Jaanus Sepp ja Priit Karinud litriga kausi lapsepõlves käisid koondumas Külli tüli ja Urmas Vadi. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga ning lapsepõlve ja kirjanduse salvestused toimuvad kuu kolmandal kolmapäeval kell kuus Tartus Kirjanike Majas. Olete lahkesti oodatud. Kõike paremat.