Tere õhtust, ütleb kirjandussaadete toimetaja maris Johannes. Tänane luuleaeg ja ruum on Heiki Talviku tekstide täita sest eile oli luuletaja 100. sünniaastapäev. Soovitan seda luulekogul lugeda, eriti neil, kes on eelarvamuste küüsis, et luuletusi üldse lugeda ei maksa. See hea soovitus on Heiti Talviku sõbralt Paul viidingult kes niimoodi lõpetab oma arvustuse 1937. aasta kunstis ja kirjanduses. Maailma näha, nagu ta on ja teda siiski armastada. Sellise vana tõeni on luuletaja oma viimase luulekoguga jõudnud, leiab Paul Viiding arvustades Heidi Talviku kohtupäeva. Talviku maailm on ropp ja joomane, kuulutab täna üks, 25 aastane luuletaja Eesti raadio kultuurikajas. Kas on ikka nii? Ehk on seal deemonliku mängu ja Vito Reskseid etteasteid? Kindlasti on seal ohtralt kirge. Aga kuidas on traagikaga lugu? Talviku esimene kogu palavik ilmus luuletaja 30.-ks sünnipäevaks. Kohtupäeva ajaks oli ta saanud juba 30 kolmeseks. Ja rohkem ta ju praktiliselt ei jõudnudki. 1945. aastal. Talvik arreteeritakse ja kahe aasta pärast sureta Siberi vangilaagris. Luuletaja traagiline elu on jätnud kahtlemata oma pitseri tema tekstide retseptsioonile. Ometi ei võinud see kolmekümneaastane noormees ette näha, mis hakkab Eestis juhtuma mõne aasta pärast ja mis juhtub tema endaga. Seetõttu on meil õigus lugeda neid tekste täna mängulisemalt. Ja veel Talviku aegne Eesti vabariik oli jõudnud luua ja lehvitada umbes sama kaua, kui see meieaegne vabariik. Äkki pakub seegi sünkroonsus väikest mõtlemisainet. Tänane teksti valik on Talviku palavikust ja kohtupäevast ja tehtud kindla teadmisega et meie kohus on sulgeda saledasse stroofi elementide pime raev. Seda pimedat raevu olen esitama kutsunud Taavi Eelma näitleja, kes ise korraldab Von Krahli Teatris luuleklubi, millel nimeks nartsiss ja saate, on kujundanud virve Pulver kasutades meridid Monki. Plaate head kuulamist. Ristimine. Tuld haarasid välgu praksus mittenöör, osooni lõhn mu verre, lõikas oma, lõib ragisema tormikivi lõõri maha, plahvatas graniitrahe. Ränk äiksepilvi suitsev kivimurd mu põue põrmuks, kallas oma süle ja säält, kus välgust lõhkes, taeva korduks, pime vari langes minule. Üks kotkas hirmsam kui me tuusa pähe lõi, küüned põlevad, mu kurna Taiu Ta silmist roheline välkus, jää ja rahe peksis tema tiibu laiu. Ta jäimukalmimine kui mall. Tamar kihutas haiged meelel ja seal Kus närvus, luule habras taim? Loitvad elu tulemust jätk. Järelrevolutsiooni. On kõrtsikoopad pärani, kõik lahti. Vürts, poodnikulent müügiks puudub leib. Nüüd viimne tuli, lööge melu tahtimis ruttu maha, käib ministriga sinasõprust, lurjus ning õigust ratsapiits. Taas mõõdab turul vereaurust purjus, kus poodi viimane patriits. Meil pilvegantsid jäänud haruldaseks lammutatud haisvaid orja hütteks. Me oma kulla vahetanud vaseksi maha, kuni mööbli lõhkunud kütteks ja muinaskuningate troonisaalis. Nüüd asub trahter laeni õlleaurus ja kunstimõtet Kölni katedraalis võib leida vaid veel purjus bakalaureus. Pingul närve nagisevaltradel taas karglevad kõik meelte kirkad klahvid nüüd välja templist leinarõiva saadel. Seal täna pidutsegu Purjus, ahvid. Aprill aprill taas kire purpur, toogasma Joonia märatsen kui karakalla, et homme haigena Erreumast Loogas eel kevadega sõita rents lesta alla. Pulss pulssi tuikab hirmsa jõuga sust vere maik mu kurku tõusnud vahe. Löönud jälle lõkkele, mu elutahe, mis kaua tühjalt lõgistanud lõugab. Taas kire tõrvikute Loitval kumal mu värsilained veri harjatavad ja sinu auks nupuhkiv ebajumal. Hurraa, hurraa. Nad kooris karjatavad. Kuiv ja laastava himu, kui sa, Muum, mille kihinasse kaikub koolugel käärib katk suveres lämmatav ja kuu. Oled klirisev, kui vana karussell, vana karussell, Mil käijeviivne ring tuhaks puistab, kõik su pula lakist king asuv pantri pingust luurab kiskja turm lõikab lihtsamul subkullad, kiskja küüs. Täna hullame veel homme tulgu surm, tulgu hullumaja kaak. Tantsi, kallike, mu kuumia, kõhn, vee lompletav Su kiuste mürkjas lõhn. Tantsib, mulla rinnalt kukub sõlg, sulab tango taktsinudke piht ja puus. Peagi siidist kaaneta läikiv õlg. Tõugatuna laualt puruneb üks kruus, tantsi, tantsi veel, et kestaks hull neuroos. Et me naerdes kustuks lets jäises voost. Torm, kui puude latvu murrab vastu katust, vennal roimarid, siis peame Meematust. Don Ramoni mäletame juhti julma tema matust püüdsime koos, kuid pulma. Don Ramon, ta kõnges kõrgel võllas, häälte tõime mustas pidu tõllas, piksevalgel matsime ta maha kivimurdu linna müürida. Don Ramon, kui elas toovast, oli mees. Sulaväävliveri soontes kees tema viha krambes väel näomask Ainar rohetas kui roostest puret vask, temal ninakühmu, surnud juudi küür, tema rind kui ravingel, linnamüür, linnamüür, mis püstitajat on paest? Kuivõrd kärkis? Lupe kukkus laest. Ja sõlmel püsti, kurat oli sees. Ei, ta kohkunud ka kõrge kohtu ees, kirves käes, ta maanteel luuras saaki. Kuigi mõte juba kompaskaaki. Kui tal Tinuk nööri viskas kaela kraaksustabel takerdudes paela, vennad, hüvasti. Mad kärvamasteid, tõrgu põmdi veel üks beer ja viuhti alla põrgu. Vaevalt ütles, kinni kukkus ling tõmmust kerest välja, lendas hing võimsalt saluteeris talle kõu lahti, põrus põrgu leeke. Sinu matust koos, me peame nüüd, kui pulma kordab meilgi jagada su saatust julma sinul laiba tõime mustas pidu tõllas. Don Rama. Ka meie lõpptalv võllas. Mind kurnanud pahed, laostandajad, karmid bordelle põrgu, jään mu viimne veering. Mu palet moonutavad bussiarmid ja kaela kuritõve tätoveering. Kuis tõmbleb tuul, mu pime, külma, särklis sõrmede ammurreumas kiskunud krampi, kord pigistas mu kurku kraede tärklis. Nüüd astmarünnak, haarab elulampi. Kui piinav nälg mind sunnib tänavale. Masseerin rahvamassi kuuma sülle, käed kohmakad, kuid mõistust teraskale. Seal küdi seelikuid eriti külla. Ja vastu keskööd kuskil vargakoopas juuti rahaks vahetab Munoosi ja vara valgeni hotell Euroopas. Marju, hüppan makstud kire jäist narkoosi. Antiine hirmust sellele järgnev uni. Kuulen kooliast nagisemast treppi pess surnud öös mind jälgib hommikut kunitum kordnik viibutades kummikepi. Veel tuikab mu tarduva Ort. Velt õmblevad väsinud veenid pähe on kui mürgi rektort, kus Kärmastuskemigreenid võõraks jäi, emaste arm ja tundmatuks tundmuste keerud kopsud sõid tubaka karm ning alkoholevitas neerud. Jäänud vaid kõle kompleksluuvaludes puusi ja reisisedasi elambatseks, peata ennast ja teisi. Kui mustavad udud? Kui mustavad udud taevas lööb halliks saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks. Hõisked poisike, silmates suli. Kes süda kui metsloom silmad, kui tuli Eleegia süda meeltekoldes tuhastub ning aju söestunud nikotiini vingus. Kas iial enam puhastub mu tahe lõtku, pula elu lingus ning iga läbipõetud aastaga roog maine näib, kibedame toorem hing täitud saastaga, mis jätnud sinna minevikku koorem. Üks leski nägematu, jahvatab kõik rõõmud mürgiks jahtumas mu veres kus elu kahvatab, kui närbub päike, kleepjas udumeres. Ma teadsin juba noorelt Raherosk murraps, toorelt, ema kukkus valmimata kõrgelt elupuust. Kukkun viljaks, valmimata jaamu lauljapsalmimata igavesti salmima. Miks pole sündinud ma loomaks halliks peniks, kes varjus hoomaks lõviks, kes su kerre suruks hamba rebides puruks nagu lamba jäneseks, kes lipaks sinu eest aarenaks, kes varju leiaks veest? Vaid inimese kaelas ripub ling, mis sulle otsapidi peos. Ja see on sing. Mu rinnal tuiskab aju liiv. Kube meil ju kasvab rohi. Pääsundab tuul ning iga viiv peost mõttelt varisema sohi. Kust, kes tuleneel nii tühjalt pöördud vastu taevast. Mind looja? Vabastasest vaevast näed, olen laip, kuid elan veel. Kõik mind laidavad, kuid jumal teab, ma ei tahaks olla parasiit. Igavus mul köie kaelas jääb ma tõrkumata, lahkun siit. Asjata mind jälgib, kukuks plaan ise Kaarnelema määram peo poomis köiest saagu talisman sellele, kes õigustatud. Mu päevam kui lõõskavuri kes süda kui Gröönimaa jää. Kõik, mis mu rinnas kord surisest lõkendab, nüüd mu päev. Seepärast antiskimu pärsib täis hauaekstaasi ja ürgtuumas jäiselt värsid. Raugad, fantaasia. Lõid vetesse jumala vitsad, Rihvale lendas murrak. Mu südamelt murti pitsat ja huulilt punane lakk. Nii lihased said valla, mu meeled. Kiusaja lahkus mulle eest, said ribidest kandle keeled, mis ootamas mängumeest. Poeet. Maial polnud eht ei elusega luules kui oksalt langenud leht. Maldrimini igas tuules kude kuiv, kui tuhk, nii keerlev, kodumaata, mindiga, tuule puhkvõib, õhuvalda saata. Kuis hiilgab ilmaruumi päiksetuules leegid, seal minu tuha tuumen Ruskeks kullaks pleegib kuid maa pääl silmapilk läks luhta nõiavägi ning ainult lapse pilkmus kullatüki nägi. Toodud. Üks auto mööda urises tutud maalilist lõkkas üks auto mootor surises tootuut. Org vasturkas, nahkmütsid priske näoke, noor frantigi, kolmas. Läks mootorvurr, kui lõoke. Saba vaid veel tolmas. Veel kumas kõrvus hele naer, sisele harras vaikus. Mäeveerul päikeses küpses kaer toodud vele, eemalt kaikus. Mind riivas vistuks kerge pilk siis tuulde, taas kõik kloorus. Mind riivas vistuks kerge pilk. Üks auto mööda urises. Pääst lennul viis mu meele üks auto mootor surises, paks tolm vaid jäide teele. Õnne talumiseks olin liig mannetu ja nõrk. Mu pääl uus äikse ratta kolin kõigi tuulte kokku põrk. Mowerin äärmus päiksepaistes ja majandusvihmavoos, meelte ja isake haistes sumpasime paid roostesoos. Mul julgust kotkalennuks jätkus. Korskast tormis õnn, kuid ikka süda kõrbes katkus, niipea kui sinna voogas õnn. Mu armastus kui epilepsia, äge, kui pikselöök ta kuiv ja viljatu. Seepärast kõigist olen hüljatu ning õnne, aiman paid kui teispool mäge. Ja noorus käest mul kõrbes imeruttu ta teele jäid vaid suitsevad rusumäed. Seal vahel süttes kahlavad käed sest ala kuuldub sealt küll lapse nuttu. Su laual paberist sigarette, tikud, klaas musta teed. Kuid asjata paberit seal rikkutsub, värsid ju, kui lapsel saamata, vaata aknast parem ava silmad, juunid. Näe, kevadpäike helgib, katusel on väljas päev. Laulud sul nii tuhmid, kui oleks lootnud kuskil matustel. Eleegia aeg, millest me unistanud iial ei saabu. Silmile, kaabu ja taandu eksiili. Me rünnak Mismõttes läks kõigiti täppi on jätnud meid häppi ning ilma klaas laastavat Ennostabiili. Kõik sütitav ihade sööste sõdu on Bechtwaide kõdu tõest irdunud ajus. Me läksime välja, et võite maailma, kuid enesest ilma. Me jäime, kui võidu saab rüppe. Meil vajus. Mis aitab, et mamma nõuale käendus ta külluses. Mäendus. Me oleme isalusk. Aeg loobuda kuulsusest, varast ja vennast et leida taas ennast. Ürgpuhtana sünni muundumis vanus. Viies Iisrael 1934 Imeväärne veel tuikab sus aimus puhkemise võimalus tões ja vaimus. Ümber, ent kuhu sa iial marsiks? Kogu võim on seal praali veel puu pääl sinu koht, laulik, kaagis kuu pääl. Iial veel kahtluse ängistav astma poleni rängalt rindu rusunud unustuse kuldses Foogmeid kastma ruttavad käsikäes luule jõusunud. Mõnestki otsima trotsi magistust. Algub märtriveriareeni. Vastset kuulutades Kristust, väärõpetusi, sigibki mürgiseeni. Kõik, mis me vanemale kord olnud püha on meil vaid irvituseks ettekääne. Kurjad mõtted öösse kaovad üha, kui kari raipe näljaseid jään. Öösse hiilivad kui surnukuuri, kus turu subhiiglakorjus lõpper, sajat ja nende rünnak lammutab kultuuri mis härrasklass kord ajaviiteks vajanud. Võõrjumalate võõbatud perega jäi päästmata, kõduneb room kulla ja verega tuhatpäine, uimastati loom. Siis tuli nats artist katk. Barbaaride pine matk pühkis, anti võib olla pilvede taga, kuski säramas, ühisaadete vapid. Marcus Aurelius, sky laskis risti puua kõik papid. Keiser ja kristlane, uut Euroopat, kord asusid looma, kuid Preisluse pühk meist haakkristlane iial vastset eraja Rooba. Suurduv vägi ukse taha, ohutute mässu leegion, kihutanud kihkmele tuulde, puutute vaimustki, vaevatute leegion. Kaigub lahingusarv säravat kotkad kindralite nöövel. Võidule, trügi mentarv töötu ja kodutu teedel. Töötult, kes loobuma pidanud leivast, kogu maailm nüüd ootab ohtu politsei vast masside hädale leiaks rohtu tassides miitingul märatsejad kohtub. Ei. Sellal kui süveneb korruptsioon, kerkiv võikana, küsimata keelust suurlinnadžunglit mürgisest neelust, verine päike, revolutsioon. Vaevata, milleks ajusid, kui maailma juhivad olud oma kutsumust, nõnda tajusid rahva poolt kroonid Kolud. Püüad taotleda võimatut, peagi sipled sa soo sees, nõnda kõigi poolt sõimatud saab iga Vastmegi Mooses. Valetan natuke varastan natuke liialdusi, stent hoidu, ei kukuta nupumest, piike patuke küll aga lolli Yelloidu. Selleks, et siit ilma õnnikud rahva riiki rajavad laia, et saadab põllule sõnnikut ja kovi juurde saia. Kas mine gängster, yks võivabsiks võis jääda kaela, ümbernöör on ammu vahetatud, napsiks mu saapad, kuub ja padjapüür. Hinge õilsusega tülli on sööstnud nälg, maokatarri, kes luua, nüüd veel võib idülli naiivne pühak on vennarg. Pilvi all, iga vares kraaksub aegade lõppu, kuid eesti luuletares pole kuulda. Ei kippu-kõppu. Unerohtu vist keegi seal jagab, mis leevendab iga krambi, sest kogu poeetkond magab ümber kustunud lambi kuid pühvlikari rutamas joomale. Nii paisub hulkade juur koomale tõmbuma, äikesepilvede sõõrm, pikse varastada viimne kui maja, sest igast pätist püks depressijas võib äkki ärgata lunastaja messias. Hädalip, kas linnata varda alandlik selga küür ei kõhklejad kõik üle pardakindlamalt pihku, tüür, trotsides katastroofi, tormi puskarit rüüpab laev. Kohus on sundida saledasse stroofi. Elementide pime raev. Meie kohus on sulgeda saledasse stroofi elementide pime raev. Heiti Talviku luulet kogumikust palavik ja kohtupäev luges Krahli teatri näitleja Taavi Eelma. Saatekujunduseks on kasutatud heliplaate, kus musitseerib meridid, mu muusikaline kujundus virve Pulverilt ja aitäh kuulamast, ütleb toimetaja maris Johannes. Eesti Raadio luulesaated 2004. Jaa.