Käes on kesksaateaeg ja täna kordame aprillis kavas olnud kuu sündmust. Tere õhtust. Täna on stuudios kaks külalist, heie Treier ja Piia Saarna. E Treier on kunstidest teadlane, Piia Saarna on galeriist. Ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Seekordne kuu sündmus hõlmab kui kaks teemat. Esiteks palun teie Treier, räägiks lähemalt vaal galeriis olnud Picasso näitusest ja siis saate teine teema, mis ilmselt ajaliselt on pikem kui esimene, hõlmab kunsti praegust minekut turul, ütleme nii. Kunstiostmist ja kunstimüümist. Aga kõigepealt palun eye natuke tutvusta, missugune see Picasso näitus oli Tallinnas vaal galeriis, tänaseks on see nüüd juba suletud. No see näitus on saavutanud praegu väga suurt pressi, minu televisioonis on sellest paljuräägitud-näidatud kaadreid, siis ajakirjanduses on kirjutatud ja võib öelda, et see on tõesti suur. Meie mastaapides on meie jaoks suur sündmus. Noh, Ma just rõhutaks meie jaoks, sest kui minna välismaal kuskile galeriis sellistesse müügigaleriides ja siis me seal ikka näeme siin ja seal pik asud, sest tal oli niivõrd tohutu looming. Aga noh, meie jaoks on ta nagu nagu kunstiajaloo õppetükkide järgi õppimine, et me nüüd Eestimaa pinnal näeme tema originaalteoseid. Ja noh, kui lugeda nüüd mis tahes kunstiajalugusid, siis ta on ikka tõesti noh, esimese klassi nimi 20. sajandi kunstiajaloos. Ja seetõttu nüüd praeguse seisuga galerii galeriist öeldi, et seal on tohutu külastatavus olnud, selles sellel näitusel inimesed käivad perekondadega klassiekskursioonidega isegi mudilasrühmadega ja, ja inimesed helistavad galeriis Telefon on punane, et kus see galerii asub, kas see näitus on ilma piletita, kas me saame täiesti tasuta tulla seda vaatama, siis galeriis öeldakse jah, tulge ja ainult nii et et see nagu toob ka rahvas kunsti juurde. Sest noh, need inimesed, kes ei saa eriti reisida, need näevad need Eesti pinnal esimest korda seda, sellist maailmaklassi nime. Ja noh, mina kui kunstiteadlane muidugi ma ütleksin, et et seal ei ole enesest mõista Picasso tippteoseid, noh, ütleme selliseid teoseid, mida me näeme raamatutes, tseerituna, mis on nagu ajalugu teinud, et see on Picasso hilislooming, kui ütleme 60.-te 70.-test pärast teist maailmasõda, kus ta oli juba noh, võib-olla küpsemas vanuses juba oma kõik läbimurded teinud nooruses ja kus ta siis noh, nautis oma oma võib-olla nimekuste kuulsust ja noh, ta muidugi oma eluajal oli juba väga müüdav tema kunst hästi müüs. Et ja, ja nüüd vool galeriis. Me näeme põhiliselt graafikat, noh, ta oli ikkagi maali ja eelkõige joonistaja, aga no nüüd me läheme graafikat ja keraamilisi taldrikuid. Ja noh, ma kujutan ette tema enda, kuna ta oli niivõrd produktiivne, et tal hommikust õhtuni kogu aeg käsi käis, joonistas. Ja see, need joonistused tulid väga kiiresti sõnaga, selline kiire kiire töötaja oli, et siis siis need olid nagu võib-olla muuseas visatud sellised tööd tema jaoks, aga aga samas Ütleme, tema sihuke võimas kunstniku energia on ju ikkagi seal siis nii et ja teiselt poolt Eesti tingimustes poleks ka olnud jõudu ja jaksu tuua tema tippteoseid galerii galeriis vaal, nii et selles mõttes olgem tänulikud selle üle, mis meile on saabunud siia. Ja Kalev riiv kiituseks ma peaks ütlema, et Ta on ikkagi praegu noh, niivõrd kaua aega väga stabiilselt tegutsenud galerii, mis on suutnud kuidagi edukalt ühendada sellist kaasaegse radikaalsema kunstnik kajastamist ja samal ajal müügipoolust ja ta on ikkagi jalgadele jäänud, sest kui me vaatame, kui palju galeriisid on ära kadunud ja ei ole, ei ole suutnud vastu pidada konkurentsist, aga aga vaal galerii on ikkagi praegu ainus, mis käib Arco galeriide messil Hispaanias ja samuti Saksamaal Põhjamaades, messidel ja esindab Soome kunsti ja samuti Eesti Kunstnike viib nagu välja. Ja, ja noh, selles mõttes on siis nüüd üks järjekordne edukas projekt, mis toobiale NAGU impordib rahvusvahelist kunsti Eestisse. Tegemist on müüginäitusega ja meie teine teema ongi kunsti ost ja müük. Ja need andmed, mis puudutavad nüüd Picasso ostmist galeriist, vaal sina enne saate salvestust just helistasid galeriisse vaal ja, ja said teada, et vaatamata sellele, et tegemist on ikkagi väga-väga kallite töödega, meie tingimustes on neid juba päris palju või väga suure rahast ostetud. Jah, no ühesõnaga inimene, kes ei tegelenud selle kunstiäripoolusega, siis tundub küll, et need summad on siin üsna kosmilised ja kuna siin ei ole tegemist saladusega galeriist lahkelt öeldi. Praeguse seisuga on ostetud viis tööd kokku 432000 Eesti krooni eest. Kõige kallim töö oli 156000 krooni ja see pandi kinni või osteti ära juba enne näituse avamist ja seda tegi siis üks välismaa välismaa klient, kes tähendab väga huvitav on ka uurides motivatsiooni, et mis paneb ostma Picasso töid, sest ilmselgelt peab olema tegemist noh, ikka iga selline rikkamate klientidega. Et see välismaa klient oli olnud ikka tõeline siiras Picasso austaja, tema loomingu kaifi ja nii, et tema, tema siis käitus sellisest hingeline väärtus ja, ja selline kultuuriline väärtus nüüd Nii et kõik ei ole sugugi mitte investeering, vaid ikkagi on ka romantilist hoiak. See ilmselt on tegemist siin tõesti noh, ütleme teisest kultuuriruumist pärit inimesega, sest need nagu ma sain aru, need eesti kliendid on olnud osaliselt nagu investeeringu jaoks ostnud noh, et lihtsalt niivõrd suur nimi ja nimi, mis ise on nagu ülemaailma kolmenteerid. See sellega peab ka arvestama. Aga siis öeldi mulle, et siin on firmad kingituseks ostnud neid töid noh, selle seisukohalt selle seisukohalt, et need on esimest korda või, või üks, üks esimesi kordi Eestis, kus võib osta ka sellist noh, raudkindla väärtusega kingituste nagu Picasso allkiri üksinda juba juba maksab ja siis on praeguseks kinni pandud üks töö, mis on 66000 krooni. Ja hästi huvitav, oli samas uuridoni taustusi taustasid galeriist. Ma küsisin, et kas Nende viie tööost ja kui nüüd kuues ka ära ostetakse ka sellega nad on jõudnud plussidesse oma tulude-kulude arvestuses siis galeriist öeldi, et kui nüüd see kuues töö ära ostetakse, siis nad on nulli jõudnud. See oli noh, minu jaoks hästi huvitav. Huvitav kuulda. Aga nad ütlesid, et et autorikaitse siis toll kindlustusse, et see kõik on väga suuri summasid maksma läinud, nii et et siin ilmselt ei saa. Noh, minu arust see oli galerii poolt ka küllalt suur julgus või risk üldse sellise kalli projekti ka alustada või noh, tähendab, nad on ennegi teinud, teinud sarnaseid projekte, aga aga noh, mõnes mõttes ma tõlgendasin seda Picasso Dust pigem sotsiaalse eksperimendina. Sellepärast et noh, selge see, et ta ei ole mõeldud kunstiteadlastele, kes võib-olla kelle huvid. Noh, ma räägin endast muidugi, kelle huvid lähevad teistele radadele ja, ja võib-olla see näitus ei pakkunud huvi. Aga, aga just sellise sotsiaalse nähtusena seda, et testida, kuidas rahvas võtab vastu ja kuidas tähendab testida kas või seda ärikliimat ja, ja ärimeeste suhtumist ja ja seda noh, kunstituru seisu, et kuhu ta on praegu jõudnud. Hästi huvitav, huvitav juhtum. Ma arvan, et Piia Saarna oleks võib-olla nüüd kõige parem momente ja kommenteerida seda poole miljoni suurust summat, siis mis oli vajalik, et galerii tuleks ots-otsaga kokku, kusjuures peab täpsustama, et Piia Saarna ei ole mitte galeriist vaal Vaidan galeriist Hous. Kuid kuna me püüame rääkida siin üldiselt, siis ei ole sellel kohal. Tähtsust jah, selles mõttes, et nendest summadest rääkides mina võin võib-olla sellest rääkida pisut niimoodi üldistatult, et et millisena näiteks galerii üldse kunstiturul funktsioneerib ja milline on galerii roll tegelikult galerii on siiski vahendaja muidugi vaal galerii poolt oli see ääretult selline tubli, tubli risk võtta niisugust niisugusel tasemel kunsti siia tuua, sest kui me räägime ka nendest nii-öelda meeletuna kõrvaltvaatajale meeletuna näivatest summadest kunstituru seisukohalt, siis, siis siis galerii ikkagi kui neil ei ole nüüd mingisuguseid erikokkuleppeid seoses nende töödega või mis iganes ikkagi funktsioneerib kui vahendaja ja tema kulud, mis on siis suhteliselt suured, peavad saama siis kaetud nii-öelda sellest tema kunsti, puht nende tööde vahendusest tekivad sest tuludest. Et see muidugi komplitseerib asja veelgi, sest sest kõrvaltvaatajale võib tõesti tunduda, et kas siis tõesti pool miljonit läheb üks niisuguse näituse siia toomine maksma või kas need kulud siis on niisugused ja, ja et, et need mastaabid on võib-olla natuke meie jaoks vähe, vähe haaratavad, aga, aga jah, galerii kui vahendaja roll on võib-olla neid neid numbreid ikkagi selgitav ja see on tõepoolest suur risk ja nii nagu heiegi näiteks ennem ütles, et et tuua need siia Picasso näit tusse ja testida sellega, et mõnes mõttes ongi see tegelikult turu testimine. Et ikkagi töid on ostetud, selle vastu on huvi tuntud ja see näitab meie sellist koostjaskonna võib-olla natukene tomat valmisolekut ja, ja, ja julgemate sammude tegemise võimalust, et mitte ainult siis Eesti kunsti, vaid ka väliskunsti ostmisel. Kuigi siiamaani võib võib-olla öelda, et noh, nii palju kui, kui mina olen rääkinud ka oma klientidega, kes on külastanud meie galeriid ja kes on, kes on meie, meie ostjad olnud. Et nad ei ole võib-olla nii palju näiteks olnud huvitatud väliskunsti ostmisest või kui me näiteks võtame, kui me räägime näiteks vanema perioodi kunstist. Et, et näiteks seal seal noh, oletame, kas me võrdleme kas või Läti või Leeduga näiteks, et nende maade tippnimesid, kes on võrreldavad, siis siis võib-olla meie triitide ja mägi realik maadega. Et inimesed üritavad oma kunstikogu. Eriti viimasel ajal ma olen pannud tähele, et see tendents on nagu ütlesin, et kasvu kasvu kasvav tendents üritavad oma kogu koostada mõistuspärasemalt süstematiseeritud maalt, konkreetsemalt juba mingisugusest oma maitse-eelistusest lähtuvalt ja nad on hakanud ka oma kogusid varieerima. See tähendab, et kui võib-olla võib-olla paar aastat tagasi, kui näiteks meie Hausomoksjonitega alustas siis, siis võib-olla see põhitähelepanu oli ikkagi ikkagi maastiku peal ja see häguga küsitakse figuraal kompositsiooni või pööratakse tähelepanu sakstraktsele, kaasaegsele kunstile, et see on kõik, ma arvan, galeristide selline töö tulemus ja, ja, ja ma arvan, et kui see vaala poolt korraldatud Picasso näitus mängib selles selles suurt rolli Kas siia, mis sina arvad, kas see on galerisside töö tulemus või, või on siin mõni muu asi, mis tasub märkimist, et inimese maitse on niimoodi arenemas. Jah no vot, ma arvan, et võib-olla need kunstikriitikud kunstiteadlaste ja kale ristide tööd on lihtsalt erineva spetsiifikaga, et igaüks ilmselt ajab oma rida ja, ja võib-olla siis kõige tulemusena, mis on, mis on selline salapärane keemia, mis võib olla inimese noh, võib olla erinevate klientide jaoks erinevalt, et kes kes võib-olla tõesti, Ta töötab väga tihedalt kooskale ristiga ja usaldab galeristi nõuannet. Võib-olla nad ei usaldage niivõrd kunstikriitikute, nõuan, et võib-olla see tundub, kunstikriitik kiidab üles mingit imelikku jama tema silmis, et noh, ühesõnaga mis tema silmis ei ole üldse väärtus, aga siis kui kolerist nagu nagu väidab, et mingi mingi kunst on väärtuslik, võib-olla ta usaldab galeristi rohkem. Mine tea, aga, aga noh, ilmselt kogu see kunstimaailm on selline läbipõimunud protsess, kus erinevatel rollidel inimestel ja elukutsetele on omad rollid ja, ja võib-olla kõige selle koos tulemusena siis toimuvad muutused kunstiturul. Seda küll, sest et kui me räägime ka sellest, et mismoodi näiteks kas siis televisioonis ja ajakirjanduses on viimasel ajal hakatud tegelikult neid kunstide teemasid käsitlema, siis võib-olla tõesti mõned aastad tagasi sellest ju niisugusel kujul ei räägi, eks ole, et hetkelgi toimub meil saade, kus me räägime kunstiturust. Et mõneti on see ju ju niukene kommertsina käsitletav, eks ole, kunst kui kommertsmitte sugugi halvas mõttes, kuidas minu meelest nagu nõukogude perioodile on see hästi iseloomulik olnud, et, et on seda kunsti ja seda, seda kunsti müümise poolt niivõrd palju kunstlikud lahus hoitud, et, et ma arvan, et isegi näiteks ka kui inimesed, nagu meiegi praegu rääkis, et ei usaldata oletamise mingis küsimuses näiteks ajakirjandust siis, siis noh, minu arvates väga pikk pika perioodi on tegelikult, et väga pikk periood on olnud niisugune, kus, kus kunstikriitika ja võib-olla kunstiteemad ja ja kunstinäituste kajastamine on olnud suhteliselt selline komplitseeritud, kirjutatud asi kuskil ajalehe veergudel, mis ei olegi jõudnud selle potentsiaalse ostja nii-öelda. Samas on muidugi ka see potentsiaalne ostja suuremal kujul tegelikult tekkinud viimasel ajal ja siis inimesel on jäänud niisugune tunne, et ka meil on tihti seda ette, Tõnu, kui inimene tuleb galeriis, ükskõik kui kodune või, või väike armastame ei oleks siis ikkagi ta ütleb, et oi, et ma ei, ma ei tea, et ma sattusin galeriis, ma ei ole kunstiinimene. Et siin tekibki see meeletu, niisugune arusaamatu vahe selle, selle tavainimese ja kunstiinimese vahel ja nii see tööinimene ja kunstiinimene ja see on minu meelest mingisuguse noh, meie ühiskonnas mingisuguse perioodi produkt, lihtsalt mida me, mida me jumala abiga siin niimoodi ühisel nõul ja jõul kaasa ajakirjandus hetkel minu meelest väga positiivselt kaasatuna üritab üritab lõhkuda ja lammutada, mis ei ole üldsegi halb, sest et tegelikult see on, see on mõnes mõttes nagu selline jäävuse seadused. Et kui me ühtepidi tekitame seda distantsi ostja ja, ja nii-öelda kunstniku vahel või siis selle kunsti nautija ja kunstniku vahel siis siis see on niisugune rahvusliku kultuuri säilivuse küsimust ja juba hakkab puudutama, et kui kunstnik ei leia oma töödele väljundit, kui ta ei leia tagasisidet ja võimalikult mitmekesist tagasisidet siis ei stimuleeri teda mingisuguseks, loominguks ega arenguks. Ja siis ühel hetkel meie, meie rahvuslik kunst, nii-öelda, mis on minu arvates ikkagi ääretult heal tasemel olnud kogu aeg ja millele on on, on väga hea alus pandud juba, kui me räägime Pallase kunstikoolist, mis 19. aastal Tartus asutati ja ja mingisugune järjepidev kunstiharidus on ju olnud, et ükskõik, isegi kui see on kestnud ainult 100 aastat oleme me juba midagi alustanud, et väga kahju oleks, kui me nüüd seda distantsi kogu aeg suurendame. Ja kui me ei tööta selles suunas, et, et see kunst meie kodudesse rohkem jõuaks. Üks minu meelest üks äraütlemata huvitav moment tegelikult selle kunsti ostmise ja kunsti juhtimise juures on ikkagi see subjektiivne moment sest me võime küll rääkida sellest, et jah, et Eesti inimesed ei vaatasin üldse enam mitte midagi muud kui ainult nimed, anna neil aga ainult Konrad Mägite siis kaasaegne kunst on ükskõik ja, ja seal mingid muud niimoodi, et neid nad ei vaata absoluutselt. Tegelikult see ei ole nii, on, on muidugi rida kunstniku samamoodi nagu maailma mastaabis me räägime sellest samast kassast, eks ole, kellele me oskame rohkem tähelepanu pöörata, sest me teame rohkem temast. Ega tema hinnad on selles mõttes nagu vastavad, aga inimene ostab ikkagi sellest samast subjektiivsest emotsioonist lähtuvalt. Kas talle see töö meeldib või ei meeldi. Ja minu meelest nüüd galerii selles lülis peaks olema niisugune arukas filter, kes mõnes mõttes tegelikult nagu seda inimeste maitset kujundab, valmistades ette võimalikult hea ja professionaalsem. Ja aidates inimesel nagu, nagu samm-sammult ka mingite muude ja huvitavamate kunstisuundade tähele panemiseni jõuda, kui võib-olla ainult see, mida siis, nagu siiamaani on, on, on heaks kiidetud. Et iseenesest, mida mitmekesisem on, seda parem, sest et mõnes mõttes meie turg on niivõrd väike, et me ei saa siin rääkida niisugusel kujul spetsialiseerumise, nagu me räägime, et hea küll, jalutame, jalutame Londonis, eks ole, kuskil pikkadel sööklas või siis siis me külastame erinevaid galeriisid, kus üks tegeleb kunstiga, mis on suunatud bürool, eks ole, teine tegeleb kunstiga, mis on suunatud niisugune mingisugune abstraktne suund, noh hea küll, me räägime kaanvaile, Prantsusmaal tegeles, tegeles kovistidega, eks ole. Mitte muidugi ainult, et me ei saa selle spetsialiseerumised niisugusel kujul rääkida, sest teisiti, eks meil ei ole arenenud turgu, see kunstiturg areneb, see areneb koos galeristidega koos koos ka ajakirjanike kunstiteadlastega, kõigega, kes on sellesse, see on nagu kunstiprotsess, milles, milles me osaleme ja, ja selles mõttes peab galerii olema väga Universaalne. Suutes vastata kunstnik tähendab kunstiostja peaaegu et kõikidele küsimus lastele ja, ja samas galakalerist minu meelest galeriist kui amet või galeriist kui institutsioon on täiesti omaette asi, mida meil ka niisugusel kujul siiamaani ei ole olnud. Et kunstiteadlane ei pruugi osata kunsti müüa, eks ole, galerist ei pruugi teada peensusteni kõike nüansse. Aga see on selline meeldiv koost, mille, mille lõpptulemus peaks võib-olla olema siis siis kliendile võimalikult mugavaks ja kättesaadavaks tehtud. Mul on ka mõned küsimused tekkinud selle ikka peale peale mis maalis täiesti ideaalpildi, milline võiksid olla ideaalgalerii ja galeriist. Aga noh, kindlasti on see eesmärk ja oled teel sinna, aga ma tahaksin natuke täpsustuseks pärida selle üle, et te rääkisite Piia Saarna, et teie ostja on muutunud valivamaks tähelepanelikuks, konkreetsemaks, et mida te selle all silmas pidasite, kas see on nüüd mingisugune kindel grupp teie ostjaid, kes kahe aasta jooksul on nüüd siis niimoodi arenenud? Ei, ma arvan seda, et, et tegelikult meil tähendab kunsti ostab, meelastab kunsti ikkagi ikkagi, ma arvan, keskmisest niukene, jõukam inimene, kes saab endale lubada võib-olla kõrgetasemelise professionaalse kunsti ostmist. Siis kao ka vastavate hindadega. Aga. Kas meile üks ja sama inimene, noh ütleme ühed need samad inimesed grupp inimesi on kahe aasta jooksul seda kunsti ostnud ja oma kogu aina süsteemsemaks muutnud või on selliseid pilla-palla ostjaid ka ikka, kes ostavad ainult ühe töö? Kuna me räägime ikkagi sellest, et nagu ma ka ennem mainisin, et see turg alles areneb, see tähendab seda, et et tegelikult see ostjate ettevalmistus on väga erinev, on tõepoolest rida niisuguseid ostjaid, kes võib-olla isegi tegelemite asjade kant paar aastat, et me võib-olla räägime siin juba 10-st 15-st aastast, kes on tegelenud kunsti ostmisega, samas on inimesed, kes on nüüd nagu tulnud selle selle lainega kaasa, eks ole, kus kunstist kui, kui müügiobjektist ja võib-olla ka investeeringuobjektist on hakatud rohkem rääkima ja, ja kes siis, kes siis nagu alles orienteeruvad, võtavad kurssi, et mida nad tahavad ja vajavad rohkem konsultatsiooni ja seal on väga palju selliseid, väga palju niisugust erinevaid, täiesti täiesti olukordadest, juhus, juhustest tingitud nüansse, nagu seda seltskonda võib olla mõjutanud. Samas on ka niisugune seltskond, kes veel ei osta, aga kes võib-olla hakkab mõõtma mõtlema selle peale, et ta tuleb ja vaatab ja hakkab ennast vaikselt kurssi viima. Ja samas need inimesed veel omavahel vouhti moodi subjektiivsest, persoonist ja iseloomust lähtuvalt jagunevad väga erinevad. Nii et me ei saa öelda, et on mingisugune välja kujunenud seltskond ostjaid hetkel, et, et see on nüüd nagu see piir, ma arvan, et et see ostjaskond tegeliku mingisuguses perspektiivis loogiliselt praegust situatsiooni jälgides peaks kasvama, aga see sõltub väga palju sellest missugune nüüdse avalik kaja nendele asjadele on selles mõttes minu meelest. Praegune moment on väga huvitav kunstiturul, kus on hakatud asjadest rohkem rääkima, aga teisalt peaks ta meid tegijaid nagu rohkem mainima ka niisugusele ette vaatlikule ja korrektsusele, ettevaatlikkusele ja korrektsusele. Sest iga uus ja arenev asi on väga õrn ja, ja, ja mingisugused mõtlematutektsessid võib-olla sellel teemal võivad rohkem kui me iganes seda arvata oskame ka ostja jaoks, sest see, see usaldus võib-olla ka praegu ostja galeristi ajakirjanduse kunstiteadlaste vahel, see on niisugune õrnalt tekkima hakkava asi, millesse me peame suhtuma lugupidamisega, kui me tahame, et meil siin midagi korrektselt ja normaalselt toimida. Te ütlesite ilusa sõnapaari avalik kaja, pöördumised heie Treier sinu poole enne saama jutus märkisid, et võib-olla kunstikriitik kunstist kirjutav inimene mõnikord räägib väga hästi või soovitab midagi niisugust, mis mis galeriisse kunagi ei jõua ja ei saagi jõuda, ei olegi üldse ostu-müügikaupa. Ja samas võib-olla mõnikord jälle ütleb mõne maastikumaali kohta võib olla halvasti või ütleb, et see on ajast ja arust ja ütleb, et meie kunstiharidus k on ajast ja arust ja üldse me kuskile ei jõua. Niisuguse idee ja tahtmisega, et seinadel oleksid maastikud ja figuraal kompositsioonid, et noh, niisugust, et noh, sellist vasturääkivast loomulikult on ja peabki olema, sest et muidu ei toimuks arengut nagu nagu arvatakse ja ilmselt on ka tõsi. Aga ei, mis sa nüüd arvad, kas see kaasaegne kunst, mida sinagi ju ajakirjandusveergudel hindad ja soovitad ja mis tegelikult on selline, mida ei saa koju osta ja mille loojad mõnikord ise ütlevad. Ja nüüd ma peaksin nüüd natuke duumast tooma siia konflikti sisse, et võib-olla, et nad ütlevad, et neid ei huvita sellised asjad nagu oksjonid ja neid ei huvita teoste müük ja et see ei pea olema kunstniku hinge asi või üldse võib-olla, kui ta ise töötab õppejõuna kuskil või teeb muud tööd, et siis seal pole vaja seda sissetulekut. Need on hästi raske küsimus, et ma olen kunstnikke püüdnud vaadata nagu kunstnike silmadega nendele probleemidele ühelt poolt ütleme, kunstikriitikuna, kes püüab nagu hoida kätt pulsil nendel kõige uuematel suundumustel trendidel ja, ja nagu kiita kunstnike, mina kiidan sageli kunstnikke selliste tööde eest, mida tõesti nad ei saa maha müüa ja, ja teiselt poolt teiselt poolt tähendab kunstnik ei saa mõelda rahale, kui ta loobuma teost. Muidugi on võimalik, ma kujutan ette sellist konstruktsiooni, et, et mingi kunstnik teeb iseenda jaoks eksperimendi. Okei, ma nüüd mõtlen rahale ja teen teose tähendab tegelikult on ka nii niimoodi ma olen rääkinud kunstnikega, kes väga teadlikult teevad raha kunsti ja siis noh, nii-öelda kõrget kunsti ja ütlevad, et vot see pilt, et läheb igal turul nii eesti kui Hispaania, kui ma ei tea, Soome kui prantsuse turule on ära testitud, et see pilt läheb. Ja siis ta vorbib seda ühte pilti, nii et endal ka on juba kõrini kogu sellest asjast, aga, aga see pilt läheb ja siis ta ütleme, viib seda lõpuni võtult igal pool nagu seda ühte sama pilt erinevates variatsioonides ja selle arvel, et siis teenitud rahaga teha seda, mis talle endale meeldib. Noh, tähendab selliseid versioone on ka olemas, aga, aga noh, üldjoontes kunstnik kunstnik ei saa ikkagi mõelda rahale, kui ta teeb oma pilt. Ja ta mõtleb hoopis muudele kategooriatele ja siis mõnikord noh, vot see sõltub ostjast ka, sest sest praegu, nagu ma olen aru saanud, Eesti rikkama ostjaskond läheb nagu kindla peale välja Eesti kunstiklassikat ustes, eks ole. Ma arvan, et mõneti on see tegelikult ka natukene nagu muutumas ja ja ma ei tea, minul on küll, nagu mingisugune pilt tegelikult sellest arengust enda jaoks täiesti olemas ja, ja väga palju on ka niisuguses suunas läinud, nagu ma olen arvanud või ette kujutanud. Aga ma arvan, et praegu nagu üldse niisugune situatsioon, kus Ta pidi, kui me räägime sellest sellest kaasaegsest kunstist ja nad sellest samast suhtumisest, mida me siin niimoodi puudutasime, siis mõnesse dekadentlik suhtumine. Et kui me räägime kunstist kunstipärast, et see on kogu aeg olnud, see on alati olnud ja see on, see on kunstnikele läbi aegade ja sõltuvus mingisugusest geograafilisest paiknemisest olnud niivõrd omane. Ja, ja muidugi ka tegelikult käies kunstnik ateljeedes ja vaata, vaadates neid erinevaid töid. Selle tunneb ka väga hästi ära, kuhu on, on, missugune töö on tehtud nagu selle suunaga, et see kindlasti müüb. Ja missugune on see töö, milles on nagu midagi muud sees. Aga ma arvan, et see sõltub nüüd jällegi see sõltub jällegi nüüd müüjast, et kuidas see asi on väga valida, eks ole, oma galerii. Ja ostjast omakorda, et ostja tarkus seisneb selles, et millisest galeriist ta ostab endale pildi, kui ta läheb tõesti kuskile pudupoodi, kus on noh, nii-öelda pildid nagu suveniirid reas ja ostab sealt väga odav oma raha eest siis ta saab ka odava pildi endale, tähendab pildi, mis ei, millel ei ole kultuurilist väärtust millel ei ole noh, võibolla tal mingisugune sentimentaalne väärtus on selle ostja jaoks, aga tal kui ostja on nagu nõudlikum iseenda ja pildi vastu, siis ta peab alustama. Tähendab, kui tal ei ole täit ettekujutust siis ta peab lihtsalt valima õige galerii ja siis ta ei saa mööda panna. See selgub ka tegelikult, kui inimene isegi ei tea, missugune, nagu see õige galerii või midagi, see on ka niivõrd subjektiivne, et see on äratundmise küsimus, inimene võib käia erinevates galeriides, eks ole, meie arvamus, et meil on niisugune väga häid häid galeriisid. Et inimene võib erinevates galeriides, ta tunneb ära selle oma niisukese meeldivuse, mingisuguse galerii suunas või vastu või ta võib käia see, see noh, see on väga subjektiivne, aga, aga ühel hetkel isegi, kui ta on kõik galeriid läbi käinud, siis ikkagi inimesed sellekteerivad enda jaoks ära, mis on mis ja kes pakub mida ja, ja kus on rohkem selline selline võib-olla mu turistile väiksemale müügile orienteeritud galerii ja kus tegeldakse tõsise kunstiga. Ja noh, elu näitab ikka seda ka, et noh, mina kui kunstikriitika Kunsist kirjutab, et, et peab ikka oma rolli ka nägema kogu selles protsessis. Et kui noh, ütleme praegu olevikus mõni kunstnik teeb sellise täiesti vastuvõetamatu töö, mis tundub vastik või, või noh, niisugune liiga radikaalne ütleb oleviku konventsioonide jaoks. Et kui see töö pannakse näitusele, siis Temastaks hakatakse kirjutama tema, ütleme sellest kunstnikust näitusest ütleme tööst siis ta tekitab enda ümber mingi diskussiooni, ühiskondlikku diskussiooni ja võib-olla olevikus ei taha keegi seda tööd osta, aga kui nüüd läheb natuke aega mööda ja enam ei tundu see tööni kaalne, siis ta tänu sellele diskussioonile ja ütleme, kunstikriitikut artiklitele ja siis nendele analüüsidele ta kogub juurde rahalist, väära väärt täpselt nii täpselt, nii. Ja sellega hakkab noh, tähendab kunst alguses, kuid ütleme, pilte luuakse on kõik nagu võrdsed, eks ole. Aga siis hakkab, nad hakkavad iga pilt hakkab nagu koguma lisaväärtust juurde ja siis selgub aja jooksul, et millegipärast üks pilt tekitas skandaali või üks pilt panin kõik kihama ja kõik teised pildid on nagu ükskõik. Ja vaat, ma usun, et see üks pilt, mis pani ühiskonna kihama, hakkab tulevikus oksjonitel väga kõrgelt hindama. Kas see on see, mis tegelikult ka hetkel toimub, näiteks, eks ole, kui me räägime, et praegu hetkel müüme meie kunstioksjonite vahendusel Eesti vanemad kunsti, sest põhimõtteliselt ikkagi ostja jaoks on kaasaegne kunst nii palju kättesaadav, et kui tal tekib huvi selle vastu, siis tal on võimalik seda erinevatest galeriidest osta, et see on olemasolev asi, mida ta võib-olla niisugusel kujul kui investeeringu puhul hetkel võib-olla veel ei näe, noh arvestades keda arenevad situatsiooni aga, aga kui me praegu näiteks valima juba oma oksjonilegi töid siis siis ikkagi. Me üritame neid hindu diferentseerida, sõltuvalt sellest, kas see Võerahansu töö või siis see Elmar kitsetöö või sisse Richard Tsakritud või kes iganes on olnud, kas mingisugusel näitusel väljas, kas temast on kirjutatud, siis, siis hakkavad tõepoolest need ajaleheartiklid ja ja muud asjad sellele tööle tekitama lisaväärtusteks kõik, isegi kui see on hetkel sellest tollasest ühiskondlikust situatsioonist lähtuvalt kõne respekteeritud olnud. Muidugi me ei saa ka välistada sellisel juhul seda, et tähelepanu, tähelepanu, tollel hetkel tähelepanuta jäänud töö on millegi poolest halvem, sest seal need ühiskondlikud faktorid määravad, lähevad väga suurt osa, aga see lisaväärtus tekib. Ja ma arvan, et noh, hetkel on seesamamoodi ääretult tänuväärne töö, rääkides kaasaegsest kunstist, sest ja, ja, ja, ja kritiseerides seda nüansseerides või tekitades nii-öelda sotsiaalset diskussiooni Kaalu vana ühel hetkel küll jah, aga. Nojah, pole ime, et kunstnikud suhtuvad või vähemalt osa neist müümises suhteliselt külmal, sest nad peavadki ootama seda, kui see lisaväärtus on saanud. Nii suureks ei ole neid enam elavate kirjas, aga ma tahaksin vahepeal panna siia signatuuri. Jätkame kuu sündmuse saadet stuudios on kunstikriitik, heie Treier ja galeriist Kaarna. Mina olen saatejuht Kerttu Soans ja kõne all olev teema, kunsti ostmine ja müümine on päris tuliseks vestlusallikaks osutunud ja mul on äraütlemata kahju. Üks tool on siin stuudios tühi, selle tooli peal oleks võinud istuda mõni kunstnik, kes oleks saanud ka oma sõna sekka öelda. Kuid siis võib-olla oleks saade veel kirjum ja Ma palun kuulajalt mõistmist, et selle saate üks eesmärke on siiski ka püüda teid, kes teil seal kodudes praegu istute, mingil määral harida, et te võib-olla galeriisse sisse astudes oskate näha selle galerii kokkupanemise põhimõtteid, tähendab selle ekspositsiooni ja selle müügiks väljapakutava näituse kokkupanemise põhimõtteliselt selleks on meil siin Piia Saarne, kes seda väga-väga hästi seletas, et galeristi ülesanne on vaatajat ka harida. Aga Ma tahaks veel enne, kui te jälle väga tuliselt hakata rääkima sihi veel ühe küsimuse selle kaasaegse kunsti kohta esitada, mis mul oli, saate alguses juba plaanis. Et kaasaegset kunsti on muidugi igasugust ja üldse meil on kokku leppimata, mis me selle sõnal praegu mõistame. Aga ma nopin siis sealt välja niisuguse kaasaegse kunsti, mida võib nimetada näitusekunstiks. Noh, niisugune kunst, mis on tehtud üheks näituseks et milline võiks olla sellise kunsti käekäik, kas ta laguneb pärast seda, kui ta on eksponeeritud ja võib-olla sina ütled kõigepealt. Tuli kohe üks näide silma, see oli Rotermanni soolalaos eelmisel aastal Marco Laimre ja Andrus Kõresaare näitus mis seisnes ruumiinstallatsiooni Se militaarne installatsioon. Ja kogu see asi oli siis nagu vaataja juuresolekul üles ehitatud, seal oli ka videod ja ma ei tea interaktiivsed elektroonilist kunsti kus siis vaataja ilmumisel kaamerasilma ette hakkasid toimuma mingid kummalised asjad. Sõnaga, teda hakati nagu tulistama. Ühesõnaga pandi Ta nagu ohvri ja korraga ohvri ja kurjategija rolli, et sõnaga selline hästi kummaline, tunnetuslik. Ja, ja see näitus läks ja kadus. Ta nõudis kohutavalt palju energiat. Tal oli, seal oli väga suur vaimne energia sisse pandud suur rahaline ja füüsiline energia sisse pandud ja ta läks ja kadus. Ja see, mis järgi jääb, on siis mälestus, mingid ajaleheartikleid ja, ja noh, ta pani nagu märgi maha küll. Aga siin me ei saa midagi rääkida nüüd ärilisest poolusest. Tõepoolest, aga samas kui rääkida noh, sellest, et et võib-olla Eesti ostja on esialgu esialgu alalhoidlik, et nad ei julge kaasaegset kunsti. Ma pean, mida kaasaja kunsti all mõelda, noh, ühelt poolt teevad meie vanameistrit Evald Okas ja Jüri Arrak, nad teevad ikka omas laadis töid. Ütleme kaasajal, eks ole, puhtajalises kategooriasse on kaasaegne kunst, aga samas Ta on, ütleme, selline kaasaegne kunst, mis on siis nagu uuenduslik või mis toob uusi energiaid trende, ütleme siis, seda viljelevad enamasti ikka nooremad kunstnikud. Ja, ja siin ja noh, minu jaoks ongi hästi suur huvitav vastuolu. Et, et kui eesti ostja praegu usaldab enamasti Eesti kunstiklassikat siis tegelikult kogu see noh, noorema kunstiga kunstnike loodud kaasaegne kunst on ju tegelikult see kogemus mis väljendub nende piltides, meie praegune kaasaegne kogemus ja see on hästi huvitav nagu vastuolu minu arust, et eesti ostja tahab nagu möödaniku kogemust endale seina peale ta tahab sellist noh, kindla peale välja mindud klassikalist kunsti, aga samas tema enda kaasaja kogemus on hoopis mingis teises kunsti ja siis ma olen kuulnud, see on nüüd üsna üsna selline mitte eriti ajakirjandusest läbi käinud info, et suur rahvusvaheliselt võimas firma kunstifirma soodabis kes teeb oma oksjoni üle maailma, need on väga kuulsad. Nemad, kui nad tunnevad huvi Eesti kunsti vastu, siis just nimelt kõige noorema kunsti vastu. Ja nende noh, eksperdid tulevad, see on kolm, kaks aastat käinud siin Eestis ja tulevad lausa Eesti kunstiakadeemia diplomitööde näitusi vaatama ja tutvuma ütleme, üliõpilaste töödega magist, kunstimagister, Street, magistrantide töödega ja nende kaudu on juba on juba väga edukalt müüdud näiteks Marko Mäetamme Laurentsius, Liina siibi, Kadri Kangilaski ei või olla. Ja siin mulle tunduvad need käärid kuidagi, ma ei tea, kuidas Piia seda seletada. Sa mõtled just seda, et, et miks nüüd hetkel meie ostja hindab rohkem seda vanemat miks ta ei oska võib-olla vaadata seda kaasaegset kunsti, mis võib-olla rahvusvaheliselt perspektiivne ja ka siin perspektiivi. Tea, kas rahvusvaheliselt, aga just nagu inglise või noh, ütleme need rahvusvahelised firmad pigem ütleme need oksjonifirmade, järelikult nad tuginevad ostjate mentaliteedi-le, kes ott, võib-olla seal on ka teine ostja, selline noorem, edukas ütleme, kes ostab oma põlvkonna kunsti, ma ei tea, mis seal taga. Ta on ette, et võib-olla üks nendest põhjustest on ka see, et näiteks see noh, mingisugune periood, me võime rääkida tegelikult praegu üldsegi selles kukkuses vabariigi arengus, eks ole, et me oleme olnud väga suured niisuguseid materjalist id ja ja me oleme rabelenud oma äride pärast ja oma, oma elamiste ja mille iganes pärast, et on tekkinud meie ellu niisugune uus temp. Uus rütmi ja mingisugused uued kaosed, mida tegelikult see kaasaegne kunst kajastab, aga mida võib-olla inimene, mille sees ostja on igapäevaselt niivõrd palju, et ta tahab sellest eemalduda, ta tahab nagu ära kaduda võib olla nendesse vanematesse dollastesse, ideaalidest, nendesse arusaadavates rahustatud rahustavatesse, maastikesse ja kompasitsioonidesse. Ma kujutan ette, et see on niisugune mööduv nähtus, et ühel hetkel me saame sellega rohkem kokku, aga et need, et need käärid, mis on olla sellisel kujul tekkinud, on, on, on mitte üksnes nüüd selle kunsti kaasaegse kunsti ja vanema kunsti, seda ei saa käsitleda kui konflikti. No kui palju sügavamaks niuksed, sotsiaalsed põhjused. Võib-olla jah, mingid psühholoogilised taustad, tihti inimene tuleb, ma vaatan näiteks ka, kui keegi ostab, oletame, midagi endale büroos kabineti seina peale. Siis ikkagi see suhtumine on selline, et ma ei taha seal näha neid ringe ja ruutusid ja neid kuubikuid ja ma ei taha näha seda punast ja sest ta peab, tähendab selleks, et niisugust kunsti mõista. Peab kontsentreeruma, abstraktse kunsti mõistmiseks on hoopis teine nupp vaja sisse lülitada, eks. Aga seda, see nupp on ta sisse lülitatud niikuinii kogu aeg pidevalt oma asjadega ennast tempos hoida. Ja siis ta pigemini tahab oma kabinetil näha midagi, et kui ta pilgu oma töölaualt tõstabitsis sisse teda rahustaks, sama asi võib-olla ka kaasaegses kunstis seda ei saa öelda, et kaasaegne kunst on nüüd mingisugune närviline, ei tea, mis, eks ole. Aga, aga mõneti on inimestel niisugune arusaamine jäänud, et see on midagi niivõrd arusaamatut, et saab neid närvi, kui nad peavad hakkama sellele kontsentreeruma. Ja see tegelikult nõuab harimist ja lahtiseletamist ja tihti noh, olen ma ka ise mõned kaasaegsed pildi puhul inimese niimoodi kättpidi juurde viinud ja rääkinud ja näidanud, mismoodi see nagu ennast avaks või millised on need võimalused, kuidas seda talle. Me oleme kelpmanni töödega tegelenud ja ma tean, kuidas me oleme alate kelp neid ööde puhul üritanud inimesi kontsentreerida sellele, et nad näeksid tegelikult neid sellesse tegelikult nendesse abstraktsetesse kompositsioonidesse sisse sulatada, perspektiive ja neid samu ärakadumise võimalusi, mida võib-olla pakub see mõistetav maastik. Aga see on aja ja arenemise küsimus, et küll küll see küll sa tuled. Sest näiteks, kui ma mõtlen ise sellele, et mis, milline kunst kodus mind ümbritseb ja mida ma olen noh, väga teadlikult enda ümber kogunud, siis see kindlasti noh, näiteks need on ikka oma põlvkonna kunstnike tööd, millega mul on väga isiklik suhe, ma tean väga täpselt, miks töö mul on olemas, kuidas ta on tulnud minuni, kas ma olen ta ostnud või ta on mulle kingitud või mis on selle töö taust. Sõnaga, et ma mingi hinna eest ei loobuks nendest, ma ei paneks sinna ühtegi igavat maastikku, vaid vaid mul on seal mingi mustvalge FOTO New Yorgist, mis on küllalt, et mitte eriti rõõmsameelne, siis autor Eve Kiiler, siis on mul Liilest Bergi väga ekstravagantne foto suures plaanis hallas. Ja siis on mul Urmas kani laest rippuvad südamed, mis ei ole mitte piparkoogisüdamed, vaid naturaalsed keraamikast valatud ruumilised inimese südamed üheksa tükki. Ja selle ta tegi ekstra ekstra sinna kongressi konkreetsesse kohta lakke rippuma ja siis ühesõnaga Dave Tuutma töö. Ja, ja kui ma nüüd nagu selle najal hakkan mõtlema, et siis see on vist ebatavaline küll, kuigi minu jaoks on see täiesti normaalne. Aga ma arvan, et sina kui ajakirjanikuna tegelikult oled, selles tunned nagu seda kaasaega märksa ka teistmoodi kirjastada aega ei ole, seda peavad olema sellega võib-olla rohkem niimoodi tempos ja, ja suhtes kui kui võib-olla. Ma arvan, et ma arvan ikkagi, et see on ajasuhtumise muutumise ja võib-olla need muutuvad ka, ütleme, oksjonitel. Ja muidugi kindlasti on, kodus on kindlasti väga tähtis selle kunsti puhul just see, mis sa heie toonitasid, vähemalt minu puhul küll, et, et kõigil nendel töödel on oma lugu. Ta kindlasti mingi tähendus, see on vale. Näiteks ma vaatan kohutavalt leebe pilguga seda, kui ma tean ühte ühte noh, ütleme juhtivad juhtivat isikut, kes hoiab oma kontoris seina peal oma naise portreed, see on üks joonistus väga noh, ütleme mitte eriti pross profilt tehtud joonistus. Aga mul läheb süda soojaks, kui ma seda näen, sest et see pilt räägib selle inimese jaoks võib-olla 100 korda rohkem. Tähendab, see on nagu tema tagama tema, noh, ütleme kodu, mis on kogu aeg, teda ümbritseb, selline loob sellise turvalisuse ja, ja siis kontoris ka aitab, aitab kaasa sellisele ütleme, mingile turvalisele suhtele. Ja selles mõttes selles mõttes, see on täiesti leebelt sellele, et see pilt ei ole mitte profikunstniku tehtud silmnähtavalt. Selles mõttes on ka muidugi väga raske tegelikult otsustada, et mida on üldse õige kuskil eksponeerida või mis asi peaks kuss olema, eks, sest et igasugune kunst, ükskõik, kas ta on siis kodus või, või kas ta on siis büroos, kui ta on seotud mingi konkreetse persooniga, kelle poolt see pilt on nüüd sinna seina peale pandud siis ta väljendab selle inimese singid, mälestused väga, mina teha väärtushinnanguid ja juba selle põhjal võib võib tegelikult ka inimese kohta väga palju väga palju öelda ja otsustada, nii et mõnes mõttes ma arvan, et et tegelikult me peaks isegi natuke rohkem sellele tähelepanu pöörama, mis meie seinte seal on ja, ja mõtlema selle peale, kui vägasemeid nagu paljastab, eks sest et põhiline asi, mis ju näiteks ka büroodes on mingisugused juhuslikud inetult raamitud asjad kogemata kuskile ei kanna enam mingit energiat ega mingisugust emotsiooni, mis ei täida nagu selles mõttes seda kunstifunktsiooni, mida tegelikult kunst. Ja see on täiesti mõttetud seina peale, on nagu lihtsalt visatud lihtsalt formaalselt visatud mingi plekkseina peale, noh et siin peab üks pilt olema, aga tal puudub tähendus, tal puudub sisu, tal puudub funktsioon. Et näiteks imearmas on kas või noh, laste joonistusi näha seina peal, kus on väga konkreetne laps noh, tavaliselt nendest kiirgab midagi väga sügavat positiivsust ja sellist väikest. Ja sellist rõõmu. Ja muidugi on tõesti väga oluline ka see, millise lugupidamisega osse taies üles riputatakse. Aga nüüd on meie saateaeg läbi. Mul on äraütlemata hea meel, et saade lõppes sellega kuuma nii hirmsasti tahtsid, et aga jõuab tõesti, et lõpptulemusena valib ikkagi iga inimene oma elukogemusest oma südamest jama peast, lähtuvalt selle, mida ta siis enda ümber riputab ja selleks, et tema valikut, mis võib-olla kõigub alt üles ja mida ta ei suuda iseendale selgelt, et sõnastada selle valiku tegemise juures, on talle siis abiks nii kunstikriitik kui galerist. Kunski vaaliku põhjustaja on kunstnik, kes selle teose teeb. Täna väga stuudiokülalised olid Piia Saarna galeriis Houss ja heie Treier, kunstiteadlane ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Kohtumiseni kuu aja pärast.