Vastseliina kiriku lähedal elasid kunagi Külaoru nimelise kiriku aedniku kohal Paul ja Ella Heleene Maasik. Muusikalembelised olid mõlemad. Et aga pereisa pidas alevis veel monopoli, mille juurde kuulus väike elamine, siis ei teagi Elsa Maasik, kumba katusel ta just sündis. Päev ise oli 23. juuli 1908 74 aastat hiljem tänavu jaanuarist pea suure suveni välja oli Elsa Maasik sagedaseks külaliseks Andres Särevi kortermuuseumis Tallinnas tina tänav 23. Omal ajalgi, kui pererahvas veel elas, veetistasin rohkeid õdusad videvik teinekord ka enne pärastlõunaid kohvitassi ja teatrijuttude juures. Nüüd oli ta ainujutustajaks ja teatri- ja muusikamuuseumi fonoteeki juurde umbes 15 tundi helivara killud, mis sellest siia valitud, kuuluksid nii-öelda peatüki lapsepõlv. Kuid need on vaid väike osa sellest. Suurem osa jääb siinkohal praegu vaid paari seletava kommentaari taha. Nõnda kohe ka Elsa Maasik. Kui esimesed viis eluaastat. Elsa Maasik, kui esimesed viis eluaastat möödusid külaolul 1913 aga siirdus pere sealt inimväärsemate võimaluste otsingul põhjavenesse ühte Vologda lähedasse. Mõisa lisas sai seal midagi põllutöödejuhataja taolist. Ema tegeles mõisa piimaasjandusega. Ma viie aastaselt ma selliseid seda sõita, ma nagu ei mäleta. Aga mõis, kuhu me sattusime selle kohta ma pean küll ütlema, et vaat see oli alles mõismik. Tema nimi oli Maslemikov Dmitri Jakovlevi masinaga, see on mul meeles. Palju lapsi oli seal perekonnas, need olid kolm venda ja kui korrasse mõis oli surnud. Vologda üldse on metsad, põllud metsas, oli nii, kui meie aiad, ma marjad, niisugused mustsõstrad metsas, maasikad, vaarikad, isale anti siis kolm. 20. Juhatamiseks tema võttis, sai endale siis hobuse, ta pidi ratsa sinna sõitma nende põldudele, kus ema lahmakas olid ja, ja Shiftsikalisele ratsu nimi, millega. Nii et kui naistel tuli marjale minek, siis päri temalažiftiku ette. Naised pani pikad Roskabele ideega ja läks metsa, sellepärast et metsades oli leid karusid, huntidest rääkimata hakat, karusid. Karud pidid iga ehmatama Marialisi vahest ja siis lapsi muidugi kaasa ei võetud, niimoodi marjale. Ema tagasi tuli, kohe ei uskunud oma silmi. Kui ma nüüd tagant mõtlen, missugused marjad kasvasid metsas. Töölised tulid ikka omal ajal kokku, oli niisugune room, kus nad kogunesid ja siis sõideti hobustega töödeni, ilmatu suured põllud ja laiali. Mäletan, kui suuremaks kasvasin, siis isa rakendas meid, lapsi, neid nagu me nimetame rakvere raipeid korjama põldudest välja. Külastusel 13.-st kuni 20.-ni 20. oli siis tagasi sõitmine, siis oli kuulda. Iga-kaheteistaastane jah, kaheteistaastane siis oli juba kulm, no siis oli väga suur igatsus juba tagasi. See lapsepõlv oli, ma pean ütlema, et tõesti väga rikas, sellepärast et sellel mõistlikul oli palju lapsi, nendel olid juba videopildid kõik lastetoas näha ja ja siis muidugi mitte keegi teist keelt ei rääkinud, talle vene keele. Viieaastane on ju väga vastuvõtlik, näidati esinimetati, nimi kuidagi ümber ei ollut, laps, ema, isa Kalit niimoodi tööl ja laps viidi sinna perekonda. Seal oli üks niisugune materjal, Johanna, kes samovariga üldse ei pääsenud ära, hakkas hommikul pererahvast saatma teega siis hakkas nii pirukas kaid küpsetama, seal mustaga, mis pakkuda, laps lastega mängis, oli kolm venda, ma ütlesin neid, mõisnike üks oli poissmees ja see armastas väga lastega mängida. Nii et kui oli suvine aeg ja oli väga palav siis vahest meid nii väikseid suplema veel kuskil üksinda ei lastud, seal oli siis lauda ees selle suure loomalauda ja seal üks pikercule neljakandiline veekogu aga jalutamise park seal oli ümmargune ja keskel oli saar ja lehtla Muttika seal ja parv, millega sinna sõideti. Aga need alleed seal olid nii palju väärispuid, küll seal. Ja seal ei unune iialgi ära. Esimene paremale pool, mine, külatee oli väga lai ja kahel pool olid Tigantset kasid. Ja nende kaskede all, missugused Torraldikud kasvasid uskumata need anud imetle, kus sa siin niisuguseid leiad? Noh, see oli siis nüüd niisugune asi, aga et lastel ka suvel oleks mingisugune võimalus suplemiseks oli siis pargid, aga mai tea pikkust, kui kaugel see oli, oli see kilomeeter või pool või poolteist. Igatahes nimetati šveid Saariaks supelmaja. Ma räägin tõesti suure vaimustusega sellest lapsepõlvest, kuidas seal möödusid. Talve talve ja kõigepealt hakkasid liuglemist suve kohta peaks seda veel ära nimetama, kui väga palav oli. Ja kui siis tuli mingisugune äiksevihm, no me olime, siis olid niisugused viie-kuue aastane, nagu ma siis olin, oh seda pois jooksis läbi, vihmalombid olid täis segamini nüüd rohuga pritsis, nii et ei olnud kuskil kuiva kohta, kôik minemiseks oli vaja tingimata. Aga see poissmeest vend, see oli siis veel niisugune huumorimees, see võttis trahvi kätte, jääb vibriltsis meid omakorda veel puhtaks ära porist, mis me olime saanud ümber niimoodi, et see oli siis suvine lõbu talveks alis selleni madigile ehitatudki grantne trepp üles selleks, et sealt mööda seda tiiki alla sõita ja jälle oli meie seltsiks sissipoissmehest mõisahärra, tema pikkune Leetnik ehk kelk. Tuletan seda vene keeles meile kelk, mille peale tema pani ennast pikali ja meie olime kõik ratsa renni. Sõitsime temaga niimoodi alla, see oli niisugune lõbu, ei oska ette kujutadagi, vastlasõidud hakkasid ja need olid väga lõbusad, need kihutati ikka hobuseid oli ja vastavad saanid ja kõik olid olemas ka. Need olid muidugi ka väga toredad, kas isa-ema seal ka ikka natuke muusikaga tegelema ei muusika tegemiseks seal aega, no muidugi pill oli isal kaasas, nii et pillimängu seal laupäeviti võib-olla mul ei tule aga põrmugi meelde, et seal oleks olnud mingisuguseid niisuguseid. Noh, kui olid need aastavahetuse peod, venelastel niisugusest laulmised ja kokku, millised need olid muidugi ka olemas ikkagi suveajal ja, ja talve ajal. Nendest ei ole mul kõige parem mälestus, sellepärast et alkohol tegi seal oma töö ja natuke kartsime lastena neid pidusid, no siis kui veel kuni kuni seitsmeteistkümne aastani olin ja mul oli veel vaiksem seal. Aga siis pärast seitsmeteistkümnendat aastat, siis kui mõisa võeti üle juba riigile jäi isa kui brigadiri mõisa brigadiri kirjutajaks, isal oli hea käekiri ja tema jäi siis kirjutaksid nii, ema jäi mõnevõrra kah veel meiereis abiliseks, aga siis need funktsioonid läksid, siis oli teistsuguseks. Kas kirjutamine lugemine said siis ka seal seal? Õppetund oli ikkagi Nigulis tuli hobustega viidi ära jällegi paar-kolm kilomeetrit koolimajja, mis oli kiriku juures kuskilgi ja mind pandi siis ühe kiriku köstri. Suure nädalaks ajaks. Isa pillimängud olid, õpetas mõningaid juba maast madalast mõningaid laulukesi, mis meie koorilaule ma ei saa ütlemata jätta, et see lõõtspilli neljarealine lõõtspilli mängimine oli niisugune, ta oli niivõrd musikaalne ma ise seda ütlemata jätta. Et kui tema võttis akordid, seal oli nii tihe, on ja seal Yorkis traalne ta ise improviseerige kõik rahvalaulud, väga orkester reaalse saatega. See tähendab kolme duuri muusika, veidike keerulisem harmooniat. Ja selle vastu tundsime huvi sellepärast, et tema läks ju esimesel maailmasõjal sõjaväkke ja, ja tema oli vist Poolas või kus tema oli mäletab tema ikkagi noorpõlves rääkis, et tema oma pillimänguga oli väga eelistatud olukorras sõjaväes ja tekitas väga palju kadedust omataoliste poiste juures. Tema oli vist ratsamees üks niisugune foto temast ratsanik ja anti talle siis. Kadestasin mõttes väga tige hobune kätte. Ja tallimees aga sümpatiseerib teda kui pillimeest ja kuidas salaja enda Jürallidel niimoodi, et ma õpetan, siin on üks piits, sa pead seda looma hirmutama, et ta kartma hakkaks. Sind ta ei saanud kuskilt ligidale ees ja tagajalgadega läks nii, et võtku. No vot niimoodi siis oli tema ja tema siis mängis pilli, nii et minu hilisematel aastatel, kui ma juba olin Estonias, ta ükskord küsib minu käest, kas sea oleka Kremlis käinud laulmas. Mina olen, ütleb tema. Mind tõsteti suure kõrge laua peale ja mina pidin mängima. Niisugune lugu oli temal, noh jah, ja siis niimoodi meie siis musitseerisime, tema hakkas mulle rahva laulukesi õpetama alguses ka vene rahvalaule, mida ta seal improviseerige saateks ja hiljem siis muidugi me jõuame rahvalaule tagasi sõites seal kahekümnendat aastat. 1920. aastal jõudsid maasikud tagasi Vastseliinas. Külaoru koht oli ammu võõrastes kätes. Isa isa talu polnud küll just väike, ent sinna oli kogunenud juba õige mitu sugulasperet. 1907 Ella juurde koduväiks läinud Pauli oma oli sealjuures kõige suurem peale Elsa veel kolm last. Sestap vanaisa oma uhkes headuses eraldaski neile neli hektarit maad andis ühe lehma oma kaheteistkümneid 13 pealsest karjast kaasa veel mõne ute Jakesi kui hobust. Sellest esimesest aastastel Saimele uus koht, seesama, kuhu Elsa maasikud tänini kõigil suvedel võimsalt tõmbab ja kus ta praegugi meid kuulab. Sai nimeks ära, et soo miks ei teata enam? Alguses esitati muidugi põhima ja aga siis, et üks, mida ema ise trampis savist see jäi uksega keetis, ei loomade jaoks. Hobune, lehm, siga, lambad, kes hetkeks sinna ja, ja käimla nüüd hetkeks sellesse ruumi ja sealt kohe tuli siis kööki ja seal aga siis üks suur tuba, köök suutuvad, katsutav. No te olite suur tüdruk juba siis mida teie tegite, hoidsite lammast ahelikust kinni? Oi, ma käisin karjas, kõige lõbusam aeg oli see karjaskäimine. Ja sellest karjaskäimise ajast ongi pärit nii-ütelda, vanemate iseloom tuli väga vara tõusta. Isa pidi kogu aeg ikkagi ära minema kodukohast teenima. Suhkruraha Petrollime raha siis kõiki elektrit ei olnud. Sest talu endisi ainult toidust See koht muidugi ainult vaevalt kaks lehmakest lõpu peale saime juba muretseda endale ja ja nii, et isa käis ikka lisateenistust otsimas, ta hakkas ehitama, sildasid, õppis selle härra ja ja hakkas niimoodi, said, ja siis kuskilgi veel oli seal Annika seal ligidal kahjux, saevabrik või töökoda, kus ta seal Digiga tööd need, nii palju on mul sellest karjaskäimisest meeles, et hommikul tuli väga vara tõusta. Ema oli muidugi see, kes läks esimesena välja lauta lehmi lüpsma ja esimene käik oli esimene käik oli viis, tema lehmad välja ära ei ajanud kohe kella viie-kuue aeg ülesse. Aga siis ütleme kuue seitsme paiku, siis tulija leidis kuskilt kõvasti, sa üles. Niisuguse kärgatuse peale Elsa keeras teise külje, tuli kärkides sellepärast, et ta oli juba karjascentali dessandi üles. Ja no muidugi siis teistkordne oli juba päike pooles taevas ja sina veel vedeleb voodis. See oli kohutav, aga siis sai muidugi üles hüpatud, ruttu riidesse ja platsi mindud. Aga kuidas saadigi? See oli liigutav, isa tuli vaikselt hiirvaikselt voodi juure, hõõrus käte vahel, kordatan sukki, pastlaid, šokina, kaltsud olid siis ümber jalgade pehmeks ja vaiksest, siis isa tuli Elsa noolest tabatud, kargasin üles, see oli nii meeldiv, see oli nii südamlik ja nii liigutav, et isa niimodi ütles Isabeli äratama. Silmapilk olid jalad kinni ja välja mindud ja ja karjased. Vot nii niimoodi erinesid ise loomad, aga muidu see ema rangust, see oli väga vajalik selle niisuguse distsipliini majja. Et see on eluaeg mees ja isa leebus omakorda jällegi vot nii tööde juures, kui tuli tööle minna, näiteks puulõikamised tulid talveks. Isa tegi asja nii huvitavaks, saagima oli vähekese, eks ma olin kõige suurem, kõige vanem, ma pidin juba, oskame siis appi tulla, saagima. Ta viilist selle sae nii teravaks. Ja oskas ikka vahetevahel, kuni paar tõmmet olime juba tõmmanud, vahetati jälle ringi, et saad. Mul on meeles, et ma hakkasin lausa nutma. Saag laulis tema käes, nii kerge ilmaski, isa ei ütelnud. Mis sa surud või mis sa teed. Kõik libises, niiet nagu määritud tööd, mis tema õpetas, nüüd läksid meil väga elavalt, väga huvitavalt. Oli väga tore, emakene oli kärsitu, tema õlule jäi väga palju pesemise nõelumised. Loomade toitmisest, loomatoitjate muretsemised kuva suurimaks andis muidugimõista, hakkasin mina ka midagi juba oskama ja aitama teda köögiässaga alguses ma ei tundnud huvi selle vastu. Kui rääkida nüüd seda karjas käimist kui niisugust sellest rääkimata ei saa olla. Ja see oli väga lõbus asi. Kõigepealt sellepärast, kuigi see varajane tõusmine oli väga raske, aga kui juba sai käima hakatud, jalakesed said muidugi kohe märjaks, kastes hommikul oli ikka, kas temast. Aga see ei tähendanud mitte midagi, meeleolu oli ikka, päike paistis ja Lõuna-Eesti see loodusline ilu, mis ümbritses seda kodukohta, oli lihtsalt suurepärane, need künkad Need võlusid juba maast madalast. Kust see ilu mõiste vajadus pärit on, on see sünnipära või või loodus lihtsalt? Paelast ma üldse imestan. Tähendab, ma ei kujuta ette enda lapsepõlve ka nagu ei mäleta selles mõttes, et kas ma siis oskasin vaadata, ma olen ka ilusates kohtades olnud, kas ma oskasin vaadata, et see on just ilus või. Aga kas te kohe mäletate seda, nautisid? Mina nautisin sellepärast, et lauludes nendes koorilauludes, mis omal ajal oli, siis juba sai õpitud ja vanemadki laulsite laulus kõlavad need sõnad. Ilus oled isamaa või midagi niisugust asja ja oskasin natukene siis oskasin vahetama ka hakata vaatama ja näiteks saare hori laulan, Allik ema laulis ju nii imeilus, nii et sõnad hakkasid nagu juba ise dikteerima. Kui sa seal allilma ilma emotsioonideta seda ei saanud, maha lauldud ja, ja sealt siis tärkas kivisse, et hakkad seda loodust nagu vaatama. No see loodus ikka on ilus, seal suveti karjaplikanaga veel, eriti. Nii et siis kui oli vihmane ilm, siis tuli niisugune vajadus, tundsite, et justkui midagi ikka sees pulbitseb. Et see vokaal on olemas. Aga kuidas ma saaks teda panna kõlama nii tugevamini ja, ja pidevalt see vajadus hakkas tekkima alateadlikult. Ja ma hakkasin seal midagi jorutama ajama, improviseerima, nii palju kui mulle loodus oli andnud neid vihmane ilm just sellepärast, et siis ei kosta. Tõenäoliselt natuke läheb, muidugi ma katsetasin, kes mind, et ma katsetasin nii, kuidas ma oskasin. Tegime pikki kiireid häälikuid, mida ma tegin, eeskujusid, mingisugust ei olnud. Raadio ei mänginud kuskilgi kontserte, seal niimoodi lauljaid ma ei mäleta, et tol ajal oleks käinud Vastseliinas ja ma ei käinud pidudel. Looduse hääli kaproste jäljendada. Eks Öpiku laulmist oli meil väga palju võsas kuulda. Ma ei mäleta, et ma oleks seda püüdnud jäljendada kuidagi, aga võib-olla ma tegin ka sellepärast, et kui vihmane ilm oli, siis oli väga hea proovida kõiksust lehmad sõid siis väga rahulikult, ei olnudki, tähendab, nad lähvad vilja ja ma võsas siis võisin seista ja rahulikult siis niimoodi neid häälitsusi teha ilusa ilmaga siis ei saanud mitte midagi teha, siis siis pidi olema midagi selge ja ilusa ilmaga ka, eriti õhtupoolikul. Kui päike hakkas loenema, vaat siis tekkis väga tore tunne, siis olid nii lõpmata palju neid varjusi ja päikse langedes toredaid meeleolusid, kui hommikusel kellaajal tuli tegeleda kaunis vastumeelse tegevusega rohimisega põlvili maas ja kuidas või kükakil maas sai ronitud, aga ikkagi huvitav karja päivil, kui hommikul karjas olles lehmad ka ilusti sõitis, värske rohu peal sõitnud ka väga hästi, siis sai visatud hunniku peale selili ja vahitute ülesse pilvi. Ja siis see putukate sumin, mis ümberringi oli muidugi leeruk, lõokest laulmine ja teiste lindude häälitsused, need kõik ostsid, see oli nagu oma Etti muusika, seda sai väga huviga kuulatud ja siis ühtlasi rohimise aeg. Jällegi see sumin, kostis kõik aeg kõrvu. Ja mul tuleb meelde, nagu ma oleks mingisugust orkestri laulmist kuulnud muusika seal ja keegi kuskil midagi ei teinud. Nonii samuti põllutöödel, olles ka nagu midagi vanemaks saades hakkasin Käima täivilisena naabrit talus, mis oli suurem talu küll ühes tallas, küll teisest alles, kui niisugune väga ilus päiksepaisteline ilm oli, siis tuli rahvast jagada, kes läks heinasaadetesse panema, kes läksid ristiku põllule abiks riisuma ja ma mäletan ka, et ükskord ma jäin täitsa üksi suure niidu peale. Aasniit kutsusime võrgil niidu peale, kus ma lugesin ära, mina sain 16 saadu võrdlemisi suurt ei tulnud mulle keegi appi ja ei olnud, vaadake sellepärast, et suured põllud olid teistel Rõukudesse saadide kokku pidada, kuigi teistel olid ikka need rehad, raudrehad, hobustega sõidetavad rehad ja aga seal tuli veel iga rehadega ka järjel riisumist teha. Ja isa vend, kelle talust meile jagati, see oli väga kokkuhoidlik viimastega kõrt, tema korjas kokku ja ei lasknud kuskilgi midagi vedelema jääda. Nii et mõnikord olime alaväärtustunne, et näed, ei tulegi. Aga tuli võtta kõik jõud kokku ja tuli ära teha, häbisse ei tohtinud ka jääda, et vot ma ei saa nüüd hakkama. Aga nii oma põllul juhtus küll siis, kui juba vend oskas abistada, juhtus küll niisugune asi jälle. Et väga põnevad olid, kui tuli, tõusis pikse pill. See on maal väga kaugele näha, meie kodukohast oli nähtavus ikka nii 10 kilomeetri ulatuses peaaegu horisondi, nii, ja see hakkas tõusma, oi kui ilus ta on kui õudne ja kui, kui, kui ilus ja neetik ikka oli see, et kui pill oli valvel oldud, isa oli kassis parajasti kodus. Et viljakoristamise ajad hakkasid pihta. Lõunalaule ta tuli minna, aga ikka keegi jooksis jällegi lauast vaatama, kui kaugel pilkas saame söödud ikka. Ja vahest isegi juhtus niimoodi, et see pill tulingi ootamatult kohale. Meie siis kas ei olnud, kõik tuli, jätsime söögid sinna, päike, jooksime kõik põllu peale vaimeletalise kaerapõld või mis seal siis oli, mille juurde me jooksime. Kuidas nendega Ortega kandsime, emadest siis sinna peale isa tüdruku peale meie vennaga, siis tirisin, põld küüniline, siinsamas ähvardab juba till. Ja muidugi kolistasime tihtipeale ja see ajas nii naerma, et nii kiire, kui oli tarvis selle kark lukku Jüri juhtida, et saaks ära kõik ruttu koristada. Maalt ema oli vihane väga või mõlemad, naersime vennaga sisulist. Kõnkline ei näe, et kui mina veel olin tagumine ja tema ees läks midagi, näe, alla pik Ortega korbatud vilja kandmine ja et see omamoodi nalja sai ka. Sel kui magasin nurru Ainult vähe. Kui on hästi viimi Mis kokku kukuta teks kõikides silmades? Rukkikoristamise oli muidugi kõige raskem, sellepärast siis me olime ema, ema niitis ja kahekesi siis korjasime siis vihkudes. Muidugi, see oli alati kõige kuumema päikse all. Pilkude sees on ju väga palju neid Akkalisi õisi, siis tuli hambuni riietuda, sest purgi torgib hullusti, seepärast sügeles väga. Ja kummardile, see oli alati seotud kohutavate peavaludega. Seda kohe kartsid, aga abi ei olnud kuskilgi kõrval suur taluperemehed, mitte ei tule iialgi oma masinatega ikka tuli emal vikatiga ees käia ja mina järel sirutatud. Sidusin. Härra panime, aga kui nüüd kõik rukkist sai hakk ja hallatulid maha ja loomad lauta siis tuli vist tõenäoliselt üks teine maailm. Koolitee. Minu koolitee läks meie kandist hobustega alguses ei valetanud, käisime ikka jala seal kolm pool kilomeetrit umbes vas sellinegi kihelkonna koolimajani ilusti muidugi muidugi sai kõikjale käidud. Sinna no kui läks juba talveks muidugi tuldud ja mindud ka jala, aga siis talveaeg tuiskas hirmsasti, need teed kinni. Siis oli võimetu jalakäijaid. Toonased kihelkonnakoolid olid vist ka internaatkooli tüüpi, need kaugemad lapsed elasid seal. Paksud kapsad nagu ema nimetas tangudega, need olid kõik valmis pandud kottides kaasa ja ja siis natuke rasvalust ka. Kooliõpetaja köögis, me tegime seal endale oma pannidega, toidud? Jah, ikka ülemisel korrusel, seal me siis õppisime tunde ja tulime õhtusööki, tegime kaal. Hommiku tegime all köögis köögis ja meie magasime oma naabritüdrukuga. Kollektaja söögitoas oli meil koht, aga suurem osa lapsi, ma kas oli niisugune ruum vil, Alpid teises ruumis. Aga kas te olite hea laps? Ma olin väga distsiplineeritud perekonnast pärit, olin arg ema alalõpmata saatis välja, vaatsin naeraliga palju. Aga võib-olla eksin? Naer oli mul lähedane karmann, elav tüdruk kadest. Aga muidugi, mida vanemaks ma läksin, seda rohkem ma pidin selle peale mõtlema hakkama, et ma teistele jälle teiste närvers kimbuta. Teiseks ikka, kuidas kuskilgi saates vaatad seina ja see oli tema jutiga. Tagasihoidlikkus on tütarlapsi voos. Algkoolist pääses Elsa Maasik oma Vologda tarkustega niisiis mööda otse kihelkonna kooli, nagu ta viimast nimetab. Seal käis ta kaks talve ja astus seejärel Võru gümnaasiumi, mille lõpetas 1927. aastal. See oleks jälle terve omaette tunniajase saatemaht kõnelda plikast neiuks sirgumisest toetudes Elsa maasikult kuuldule, ütleme siinkohal vaid, et võrus olnud ta muidu kolmemees ja ainult lauluharrastus leidis siin juba otsustavat piirjooned ja ka toe. Just selles biograafias, mille aluseta endale seal lõi onsoli algkoolil tema jaoks eriline tähendus. See pidi ikka vist olema, et ma olin juba keskkoolis sellepärast, et seal Solly koolimajas, mis oli see tõeline algkool, teda olemaski põles maha ja seda ei ole nüüd praegu olemaski. Seal oli niisugune asi, et oli vaja klaverit, Johan nüüd korraldas seal siis Pisuse peoõhtu rahvas, meie kodurahvas kõik tulid kokku ja tema rakendas seal solistina esinema. Vist oli vedru ämblik, oli minul vist ämblik, toob mulle õnne või kindlasti mõni rahvalaul ka, teiseks. See oli esmakordne avalik, et jäätsikus, mõlemad vanemad esmakordselt sõitsid wind kuulama hobusega viidi meid sinna Troli koolimajja ja siis seal sinna tulid nemad mõlemad kuulama mind, rohkem publikut. Meil arvatavasti küll neid eriti ema eriti ema apsisi ei tulnud ja publiku suhe oli muidugi äärmiselt sõbralik ja tahtlik. No need olid juba niisugused Askus hirmus tantsimise, Himaali. Päris mulle just see meie entusiast, koorijuht Juhan Saarnid. Mingisugune kummaline alateadlik positsioon asus, hingemaa esinesid. Ei, seda ma, kust see tekkis, ma ei tohtinud näidata ainult kellelegi ennem esinemist enne lavale minekut ja pärlilavalt tulekut, muidugi ma käisin täna, ma isegi nii edasi. Kadusin mina nagu tina, pika. Ma läksin, põgenesin ära riidehoidu ja ma ei tulnud ennem sealt välja, kuulsin, oli üks väga tore loomaarst veel ja kuidas otsiti mind taga tantsima viia? Mitte kuskilt. Kuulsin seda kõike, ma ei tulnud välja enne, kui ema-isaga hakkasid riietuma ja, ja siis läksin mina nendega ruttu minema, et ma ei näinudki kedagi, miks, ma ei tea, kuigi oleks tantsin nii suure isuga ja ma mõtlesin, et ma ei tohi. See on kutse-eetika juba maast madalast, ma ei tohi ennast näidata nüüd privaatinimesena inimeste keskel. Ta vaatas ja vaatas mu silmi, nii raske. Öös higiseks ja vaatas mu silmi. Ööd hoidsivad. Planeet vaatas mu silmi nii raske. See oli Mart, saareta tuli vedru, ämblikud Me Elsa maasikult fonoteegist ei leidnud. Jah, plikapõlv olid solil esinemisega otsas algas tõus kutselisele lavale 1932 ja see oli üpris kiire tõus suurde kunsti vaid mõnevõrra aeglasem tõus suures kunstis aga kõige kestvam. Olgu Elsa Maasik 30 hooaega selle aja sisu, tema pikk ja habras liblika lend, pater, flaine ja kümnete teistiku kaunite naiste rollidega meelaktsiooniks. Sestap olimegi kammerlikud Elsa maasikaga lihtsalt taas oma lapsepõlves ajas, mis kõigil olnud kuidas kellelgi temal niimoodi ja ma usun, et parima kingituse tegigi ta endale täna ise.