Armsad raadiokuulajad täna jätkame mõtteid tõotustest, mõeldes taas salmisti tõotusele jumalale mad tasun sinule oma tõotused. Quayle panime tähele, millal antakse tõotusi. Siis täna on meie ees küsimus, miks peame täitma oma tõotusi. Selleks võib tuua mitmeid põhjusi, kuid täna nimetaksin üksnes kolme. Esiteks aust ennast ehk pea endast lugu. Keegi on öelnud, et esimene põhjus, miks ma tõotusi täidan, on eneseaustus. Seega kui ma pean endast lugu, siis maga, täidan oma tõotused ja lubadused. Kuid kahjuks ei pea mitte kõik inimesed endast lugu ja sellepärast on neil ka sageli lugupidamatus teiste inimeste vastu. Ajaloo lehekülgedelt võime leida mitmeid eeskuju, väärivaid näiteid eeskujust. Nagu Kartaagos elanud suures kart kollasest kindel Amilkarist ja tema pojast Hani pallist. Kui Anni oli üheksaaastane, siis ta palus tungivalt ikka oma isa, et ta võtaks teda lahingusse kaasa. Lõpuks isake nõustus. Kuid enne seda, kui nad läksid lahingusse asetas Hannibal oma käe nende ebajumalalt tõrile ja tõotas, et tema alustab igavest sõda roomlastega ja Hannibal pidasemat tõotust. Ta elust kulus 36 Stat võitlustele roomlastega isegi oma elu lõpul olles 70 aastane. Ta ei unustanud oma tõotust. Kas ka meie peame ustavalt meeles oma tõotusi, mida me oleme andnud inimestele kui ka jumalale? Austus väärivate inimestena peaks olema piinlik teha tõotuse rasketel aegadel ja tulevikule mõeldes. Aga kui need rasked ajad on möödunud siis kui neid enam pole, pole enam kasulik, lihtsalt unustatakse oma lubadused ja tõotused. Teiseks, austa jumalat, see on teine, kuid palju suurem põhjus, miks peaksime oma tõotusi täitma. Kui me tõeliselt mõistame, saame aru, kuidas jumal suhtub meie tõotustesse siis me ei saakski kunagi hoolimatult suhtuda jumalale antud tõotuste esse. Kui me tahame teada, kuidas jumal suhtub meie tõotustesse, mis lugege kolmanda Moosese raamatu viimast peatükki. Või mõelgem piiblis, kas või Jaakobi tõotusele. Kui Jaakob lahkus isakodus perse past Aaroni poole peatudes oma teekonnal Peetelis nägi ta imelist und, kus issand kõneles temaga järgates tegite tõotuse issandale. Kui jumal on minuga ja hoiab mind ja mina võin rahuga pöörduda oma isa kotta, siis see kivi, mille ma panin sambaks, saab jumala kojaks. Kui 21 aastat oli möödunud sellest päevast, mil Jaakob tõotas, andis Jumalale, siis jumal tuletas talle seda meelde, Vildes. Mina olen Peeteli jumal, kus sa võitsid samba, kus andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahkusid ja mine tagasi oma sünnimaale. 21 aastat oli möödunud, kuid jumal polnud unustanud tõotust, mida Jaakob talle andis. Kas jumal on unustanud tõotus, mida sina talle tegid, olgu see siis laulatusel, Al Ta oli ees või kogudusse astudes. Ja jumal ei unusta talle antud tõotusi. Ja kolmandaks karda jumalat mõeldes salmisti sõnadele kui kardetav anud sinu teod. Tulge ja vaadake jumala tegusid, kes on kardetav oma tegemistes. Need salmisti sõnad näitavad, et jumala tuss oligi oluliseks põhjuseks, miks salmist ei saanud oma tõotust jumalale kunagi unustada. Mis mõistis, et jumala, antud tõotustesse tuleb suhtuda suure aukartus ja tõsidusega oma südames. Armsad kuulajad, mõelgem siis täna oma eludel jumalale antud tõotus Dustele. Ja kas me oleme neid ka täitnud ja pidanud.