Armsad raadiokuulajad eile kuulsime tõotustest ja selle väärtusest inimese elus ka täna aset fantaasias, nii et salmistid tõotuse jumalale. Ma lähen su kotta, mad tasunud sinul oma tõotused Minneks muule tabanesid ja mida mu suu ütles mu kitsikuses, see on 66 13 Üheteist. Aga täna hommikul on minu küsimuseks, millal antakse tõotusi, salmist, tõotuse elu väga raskel Jahastavana vahel, milles lugeda salmides 10 kuni 12. Sest sina, jumal, oled meid läbi katsunud, sa oled meid sulatanud nagu hõbedat sulatatakse, salassid inimesi sõita meie pea peal. Me sattusime tulle. Pannes tähele neid sõnu, mõistame, et see ei olnud mitte tavaline igapäevamure vaid suur ahastus, plandmisti südames. Ja sellises ahastuses salmist pöördubki jumala poole, tehes tõotusi, mida ta lubab täita, kui jumal teda kõigest sellest päästab. Täna 66 aastat tagasi oli ka meie rahva elus suur valu. Ahastuse ja pisaratepäev. 20000 inimese küüditati Siberisse ja neist üle kolme tuhandeid ei tulnudki enam tagasi. Küllap oli ka nende seas, kes oma ahastuses andsid oma tõotuse jumalale. Millal keegi oma elus tõotuse teeb ja mis on selle põhjuseks, teab iga inimene ise. Kuid tihti tehakse jumalale tõotusi just elu väga rasketel hetkedel. Meenub ühe mehe lugu tema elutõotusest. Ta ise on juba ammu igavikus, aga tema lugu on elavalt meeles. Kui saksa okupatsiooni ajal võeti noori poisse sõjaväe abiteenistusse, tuli ka temal minna. Ja kui Saksa sõjaväkke põgenes Eestis, siis võeti ka need noored poisid kaasa, kuigi neil aastaid ainult 16. Kuid temal õnnestus põgeneda. Õnneks sai ta endale kahest alust erariided. Kuid et oli sügisaeg ilmad jahedad, siis ta panin erariided sõjaväeriiete peale. Ja nii liikudes oma koduküla poolekohtadega talumeeste hobusega, kes sõitis ka tema koduküla lähedale ja nii ta palus ennast kaasa võtta. Vene väed olid juba Eestis ja nii üks rühm sõdureid, kuuseum ohvitseriga, peatasid meid. Et talumees koos oma hobusega tuleks nende kraami vedama ehk küüti, nagu tol ajal öeldi. Kuna see talumees oli just äsja tulnud küüdist, siis ta keeldus, öeldes, et ta on olnud juba kolm päeva küüdis ja nüüd lubati tal koju minna. Vihane ohvitser küsis, kes on see noormees teie vankris ja astudes tema juurde ning tõmmates ta kuuelmad valla ja näe, nendel saksa sõjaväe vormi tõmbas ta vankrist maha ja andis käsu maha lasta. Ja kui nad metsa poole sammusid ohvitser koos kahe automaatidega varustatud sõduritega tema selja taga siis selle mõne sekundi jooksul läks tema silme eest mööda nagu kinolindilt kogu tema elu. Ja ta hüüdis ahastuses jumala poole. Jumal, kui sa oled olemas, päästa mind. Ja samal hetkel ta nägi silmanurgast, kuidas ohvitser püstoli võttis ja talle selga tulistada tahtis. Ja ta viskus pikali ning kuul jooksis üle pea. Aga samas kohe püsti tõustes pistis ta jooksma. Sõdurid avasid automaatidest tule ja kuulid vihisevad kõrvust mööda. Kuid ükski nendest kuulidest ei tabanud teda. Ja kui ta jõudis metsasügavusse ja samas veel mitte uskudes oma pääsemist seal metsas, ta tõotas kogu oma elu pühendada jumalale ja tema teenimisele kes oli teda suure imeneb päästnud ja ta täitis oma tõotuse ja pidas tõotus kuni surmani. Ka laulatusele annavad nii pruut kui ka peigmees tõotas samastada teineteist, olla truud üksteisele kuni surmani. Ja seda tõotust ei anta üksnes teineteisele, vaid ka jumalale. Kas täidame neid tõotusi oma elus, mida oleme tõotanud? Mõelgem siis täna hommikul igaüks oma antud tõotusele.