Algavas saates kirik keset küla räägivad arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma kirikuhoonetest. Sõnal kirik võib olla tegelikult mitmeid tähendusi esimesena meil tuleb võib-olla silme ette see torniga maja aga kirikuinimeste jaoks kirik võib tähendada ka hoopis teisi asju. Esmalt on ta siis tõesti torniga hoone. Teiseks on ta ka organisatsioon, Eesti evangeelne, luterlik kirik või, või Eesti Apostlik-Õigeusu kirik ehk siis tegemist on registreeritud usulise ühendusega või kirikuga seaduse mõttes. Siis on ka kirik kõigi usklike kogu ja ka seda on võimalik piiritleda näiteks konfessiooniti ehk siis on luterlik kirik või on katoliku kirik ta võib olla ka ülemaailmne, siis katoliiklased üle maailma kogunevad katoliku kirikusse luterlased luteri kirikusse. Kui me jõuame selle kiriku sõna piibli tausta juurde, siis on see see kirik olnud ikkagi kõiki usklikke ühendav kogum. Ja nõnda on siis kristlik kirik. Hoolimata siis sellest, millise konfessiooniga tegemist on ka üks mõttekaaslaste kogum ja meid ühendab siis usk kolmainu jumalasse. Ja selle kiriku pea on Kristus, kes siis valitseb taevas, nõnda siis usklikud usuvad, nii et kirikul on mitu tähendust ja see on päris huvitav. Millal üks torniga hoone saab kirikuks, millal? Ta kaotab oma kiriku staatuse. Meil on ka Tallinnas pealtnäha kiriku väljanägemisega hoone, aga ei pruugi seda sugugi mitte tegelikult olla. Näiteks Niguliste kirik, mida me ka suupäraselt kutsume kirikuks. Pühakiri väga palju selgitust selle kohta, milline peaks jumalateenistuste pidamise koht või hoone olema õigupoolest ei anna. Vanas testamendis on küll pikk kui kogudusetelgitegemise kirjeldus aga ega siis Jeesus Kristus liiga palju sellest ei rääkinud, kus või kuidas me peaksime jumalat teenima. Ja seetõttu siis kiriku ehituse traditsioonid on välja kujunenud aastasadade jooksul erinevatel maadel pisut erinevad, aga ikkagi mingite ühisjoontega lähtuvalt siis sellest praktilisest vajadusest või oma aja ühelt poolt liturgilistest tarvetest, teisalt tagant mingitest tõekspidamistest, mida siis see kirik pidiga ruumiliselt väljendama? Kui me vaatame täna sellist klassikalist kiriku põhiplaani, siis me tegelikult tunneme seal ära ikkagi selle juba nimetatud vana testamendi kogudusetelgi põhiplaani, millest hiljem sai Jeruusalemma templi põhiplaan. Isegi ajalooline kiriku ehitamise nii-öelda ilmakaarte suund on piiblist pärit. Ka Jeruusalemma tempel, mille kuningas Saalomon ehitas, oli ida-läänesuunaline, selle vahega, et kõige püham koht ei olnud mitte idas, nagu on praegu kirikutes altar vaid läänes. Kui me vaatame ühte kirikut, siis me näeme Lääne traditsioonis. Seesama altariruum moodustab selle kõige pühama koha mida vanas testamendis peetiga kõige pühamaks, sest seal oli seaduselaegas koos Moosese käsutahvlitega ja ida traditsioonis või Bütsantsi või õigeusu traditsioonis on altar eraldatud ikonostaažiga ehk siis ikoonidest koosneva seinaga ja moodustab väga selgelt selline kõige püham ruum, kuhu isegi mitte igaüks ei tohi minna täpselt nii, nagu see oli saalomoni templi päevilgi. Kiriku. Ta järgi jah, siis teinekord on võimalik isegi linnas ruumis või maastikul orienteeruda, kus on mingi suund, sest et traditsiooniliselt siis kirikud on tõesti ehitatud Lääne teljelised altar, siis ida pool otsas sellisel väga traditsioonilisel kirikuhoonel, nagu me teda näiteks eestimaamaastikult tavaliselt ette kujutame, siis torn lääne pool otsas ja peasissekäik. Muidugi on mõned erandlikud kirikud ka linnaruumis, mis on millegi tõttu teistpidi või, või mõne teise nurga all paigutatud Eestis. Kirikuhooned tekivad siis, kui ristiusk Eestisse tuleb kuskil 13. sajandil. Ja need on üldse ühed esimesed kivihooned, mis eestimaastikule ehitatakse ja koos munkadega ja koos kirikuehitajatega tuleb meelega läänelik ehitustraditsioon, kus õpitakse kasutama sideaineid kivide ühendamiseks ja loomulikult olla peale igasugune suurem kivihoone oli ka kindlustatud hoone, nii et need esimesed kirikud olid meil kõik kindluskirikud. See kajastub muidugi ka nende arhitektuuris, mõnede puhul rohkem, mõnede puhul vähem, olenevalt sellest, kuivõrd on need kirikud hiljem siis hiliskeskajal või uusajal ümber ehitatud. Kui me räägime nendest vanematest kirikutest, siis Me tihti kasutame nimetust kihelkonnakirikud ja tänapäeva inimene ka loeb seda ühest või teisest giidi raamatust. Et tegemist on siis näiteks juba keskajal sellel ja sellel sajandil mainitud kihelkonna kirikuga. Ja tihti me ei teagi või taipa võib-olla küsida, mis asi see kirikukihelkond õigupoolest oli ja miks ta omal ajal tähtis oli. Kui me tänagi sõidame mööda Eestimaad, siis aeg-ajalt tee peal näeme silte, kus siis me oleme sisenemas mõne kihelkonna territooriumile. See on omamoodi selline tore ekskurss ajalukku, sest kihelkonna piirid märgiti maha meie maantee ääres. Nende viitadega vist oli 38. aasta seisuga. Tegelikkuses on kihelkonnad ka praegu olemas. Kihelkond on ühe tegutseva koguduse territoorium, täpselt nii, nagu igal külal on oma piirid. Vallal oma piirid, on ka kihelkonnale oma piirid. Tihti arvataksegi, et see kihelkondade haldusjaotus on kuidagi jäänud minevikku, tegelikult ka praegu on meil territoorium jagatud koguduste vahel ära, see tähendab seda, et luteri kirik katab kogu Eesti territooriumi saared kaasa arvatud. Ühtegi küla ei ole, kuhu ei peaks ulatuma ühe vaimuliku, kes seal kohapeal tegutseb, inimeste teenimine. Kui keegi peaks jääma haigeks ja peaks vajama vaimulikku, kes tuleks talle koju, siis ei ole ühtegi küla, mis jääks niimoodi valgeks laiguks. Nii et kihelkond on koguduse territoorium ja, ja ta täna muutub vastavalt sellele, milline küla millise koguduse teenida on. Ja on ka olnud näiteks linna kogudusi, mille teenimispiirkonnad ulatuvad linnast välja. Noh, toon näite hoopis Tartu kontekstist. Start. Maarja kihelkond ulatus päris kaugele Tartu linna piiridest välja või ka Viljandi Pauluse kihelkond. Need kihelkonna piirid on välja kujunenud juba kristlikul ajal, kuigi ka enne seda olid olemas muinaskihelkonnad. Aga varasematel sajanditel see kihelkondlikkuse printsiip on olnud väga oluline ja siis see, millise kiriku juures inimesed koos käisid, kuhu kogudusse nad kuulusid ja millise territooriumiga siis ennast nii-öelda koduruumina identifitseerisid. See mõjutas neid ka laiemalt, mõjutas kombeid ja tavasid selles piirkonnas. Me ju teame, et näiteks rahvariided on meil välja kujunenud kihelkondade kaupa. Ja samamoodi siis siia Nonii etnoloogid etnoloogilisi esemeid näiteks muuseumi kogudes ka uurivad ja liigitavad sageli kihelkondade kaupa. Nii et siis vaatamata sellele, et kihelkonnad kunagi ei ole olnud nii palju niisugused olulised administratiivüksused riigivõimu mõttes on nad meie vaimumaailma väga palju mõjutanud. Ja veel üks viis, kuidas need vanad kihelkonnakeskused ehk kihelkonnakirikud siiamaani kajastuvad meie maakaartidele, meie igapäevases kõnes on muidugi kohanimed ja need siis väga paljuski tulenevad kirikute pühitsus nimedest. Tihti me selle peale ei mõtle, miks meil mingisuguse kohanimi on Väike-Maarja või Harju-Risti või Palamuse isegi kohalikud inimesed, rääkimata siis laiemast üldsusest, ei oska neid asju enam seostada. Aga näiteks Palamuse tuleb sellest, et seal oli pühale Bartholomew jõusele pühendatud kirik. Seda nime oli kohalikel eestlastel ilmselt raske välja öelda ja rahvasuus on sellest saanud siis Palamus ja nii on tegelikult tekkinud veel terve hulk Eesti kohanimesid. Siis on huvitav tõepoolest see, et isegi reformatsioon ei muutnud kirikute nime pühakute osas midagi. Kirikud, mis olid pühitsetud mõnele pühakule, säilitasid oma pühaku nime ka läbi reformatsiooniaja. See on üsna huvitav, sest kui vaadata Ta näiteks Kesk-Euroopa reformatsioonijärgseid kogudusi, siis seal kirikud reeglina ei ole säilitanud oma pühakunimesid või ei ole neid ka antud enam kui kirik on ehitatud pärast reformatsiooni või kuueteistkümnendat sajandit. Eestis on see kõik säilinud ja, ja see on tegelikult rikkus. Ning loomulikult ka kohanimed, on nad siis näiteks Viru või Pärnu-Jaagupi või või Viru-Nigula. Et tulevad kõik pühakute nimedest ja nende kõigi pühakute nimepäevad on ka meie rahvakalendris säilinud. Võib-olla on pisut murettekitav see, et meie haridussüsteem aitab küll meeles pidada seda kombestikku, mis ühe või teise päevaga on seotud, aga tihtilugu ei ava selle konkreetse pühaku kohta midagi, et Me teame ussimaarjapäevast näiteks seda ussid lähevad kivi alla peitu ja seda lasteaias või koolis lastele räägitakse. Aga kes on see Maarja, kes on sellele päevale nime andnud, seda kahjuks lastele ei räägi. Pärast reformatsiooni ühel või teisel varal hakati kirikuhooneid ka ümber kujundama ja sisustama. Ja üheks oluliseks jooneks oli muidugi see, et keskaegses kirikus oli olnud palju altareid erinevatele pühakutele, lisaks peaaltarile, noh, palju neid meie lihtsatest maa ja linnakirikutes siin Eestimaal kristliku oikumeeniline säärel nüüd oli, täpselt ei tea, aga mõnede kirikute puhul, mille kohta on rohkem allikaid, on siiski küllalt paljusid altareid mainitud. Ja ka arheoloogilistel kaevamistel ja remonditöödel on kirikutest neid kunagiste keskaegsete kõrvalaltarite vundamente välja tulnud. Ja neid nüüd pärast reformatsiooni hakati vähehaaval kõrvaldama. Tihti küll see leidis aset, et alles mitu sajandit pärast reformatsiooni siis kui need laienevatele kogudustele lihtsalt ette jäid ja nendesse kohtadesse, kus need olid olnud, oli vaja kirikupingid panna. Teine asi on muidugi nüüd kantsli esiletõus ja just siis reformatsioonijärgsest ajast renessansiajast mõne üksiku näitena aga barokiajast juba päris palju on meie kirikutes uhkeid rikkalikke Skulpturaalse kaunistuste ja nikerdustega kantsleid ja kantsel siis luterlikus kirikus on kunstiliselt tihti esile tõstetud, aga ka sisuliselt väga oluline. Luteri kirikus räägime sõnast ja sakramendi, st ehk siis tegemist on kahe väga olulise dialoogilise komponendiga, kui nõnda nimetada, mille kaudu või mille abil siis jumal inimeseni jõuab, inimene võib jumalana jõuda. Ja kui me ka visuaalselt vaatame, siis sõna ja, ja Sacramento on kirikuruumis tähistatud. Kantsel sümboliseerib seda sõna ja sakramente, ehk siis selline püha toiming, mille abil jumala armuinimeseni jõuab, on näiteks ristimine luteri kirikus ja kirikuruumis tähistab seda sakramendi tavaliselt ristimisallikas või ristimiskivi kabeli altariruumis aga vanemate kirikute puhul tihti ka kas siis eraldi ristimiskabelis või ka sissepääsu juures. Ja kui me vaatame kantslerite ka väljanägemist, siis sageli me näeme neis justkui sellist karikat või karikamotiivi, nad seisavad jala peal ja, ja see on ka teine sakramente, mis luteri kirikus on, see on armulaua sakramendi, kus siis leiba ja veini Kristuse ihu ja värd inimestele jagatakse. Ja kantsleri osatähtsus muidugi on täna hakanud ka pisut muutuma, on tulnud juurde veel kirikus selline väikene pult omal ajal oli ta siis köstrite cancel või jutlustajate jaoks. Kui tegemist ei olnud päris õpetajaga või veel pühitsetud õpetajaga, siis ta ei tohtinud jutlustada kantslist, vaid pidi köstri puldist jutlust, ütleme tänapäeval me näeme, mõnedes kirikutes on kantslist päris loobutud ja ka näiteks roomakatoliku kirik pärast suurt teist Vatikani kirikukogu 60.-te aastate alguses, eelmisel sajandil on loobunud paljudes kohtades üldse kantsli kasutamisest ka näiteks Tallinna Peeter-Pauli katedraalis Vene tänaval katoliku kirikus ei kasutata kantsleid, kuigi see on täiesti seal olemas. Ega siis ka altari sakramente altar luterlikus kirikust kuhugi kadunud pea altarid jäid ikka alles ja neid ka uhkelt kujundati altarilaudade peale. Keskaegsete asemele hakkasid tulema suured uhked baroksed, altarikujundused, mida me siin-seal ka veel näeme. Kuigi paljud neist on hiljem, 19. sajandil omakorda moodsamatega asendatud. Sageli me näeme, et altar on poolkaar, mille ümber siis inimesed kogunevad ka põlvitama. See on sümboolne piir aja ja igaviku vahel. Kirik ei ole mitte ainult maine ja maapealne, vaid ka taevane. Need, kes on enne meid läinud ja usus surnud, need on, on siis saanud juba taevase koguduse osaks ja kui nüüd inimesed kogunevad altari ümber ja seal keskel on Kristus altari peal siis poolkaares siinolijad on veel ajas ja sümboolne. Nähtamatu poolkaar on teisel pool, need on need inimesed, kes on juba juba igavikus. Kirikute interjöörid säilisid kaua aega küllalt värvikirevat, aia värvi rõõmsatena ja nii palju, kui meil siis neid kiriku interjööri maalinguid oli näiteks Muhu kirikus või Karja kirikust siis valdavalt olid need keskaegsed maalingud. Aga mida aeg edasi, seda enam on nüüd restauraatorid avastanud ka varauusaegseid, maalinguid ja isegi 19. sajandi ja 20. sajandi alguse maalinguid. See pilt, mis meile tänapäeval avaneb, et kirikud on seest ainult valgeks lubjatud ja seal värvilisi aktsente ei ole. See on tegelikult suhteliselt hilist tekkeline ja sugugi ei ole nii, nagu vahel on arvatud, et kohe reformatsiooni kirikud omandasid sellise välimuse mõnes kirikusse loomulikult võis nii olla, aga paljudes kirikutes seinakaunistusi on reformatsiooni järel seintele, kiriku põlvidele tehtud veel juurdegi. Kirik küll ajalooliselt nii enne reformatsiooni kui peale reformatsiooni oli veel üks funktsioon inimesi sageli ka maeti kirikutesse sisse ja kirikuaedadesse ja kirikuaedadesse siis vita ainult jõukamaid inimesi, vaid üldse ümbruskonna inimesi, ka talupoegi, aga kirikutesse sisse siis põhiliselt mõisnike linnades ka jõukaid kaupmehi. Seda peeti üsna iseenesestmõistetavaks. See üldiselt muutus 18. sajandi teisel poolel, Katariina, teine Vene keisrinna ennekõike hügieeni ja haiguste leviku takistamiseks seotud põhjustel keelas kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise. Seda tõlgendati rangemalt Liivimaa kubermangus, kus tõesti lisaks kirikutesse sisse matmisele lõpetati enamasti pihka kirikuaedadesse matmine. Ja siiamaani me siis näeme, et Lõuna-Eestis valdavalt kirikuaiad on tühjad, sinna on maetud siis keskajal ja varasemal uusajal, aga alates 18.-st sajandist enamasti mitte samas Põhja-Eestis mitmel pool noh, kas või näiteks Keilas ka näiteks saartel, Hiiumaal, Reigis ja mitmel pool mujal on kirikuaedadest kujunenud ka täiesti tänapäevased surnuaiad ja nad on siiamaani matmiseks kasutusel. Neid keskaegseid kirikuaedu on siis veel korduvalt laiendatud, et hilisem kihelkonnakalmistu sinna ära mahuks. 19. sajand toob kaasa päris suured muutused, kirikute aknad tehakse suuremaks, kirikutesse ehitatakse sisse rõdud ehk väärid. Ja paljudes kohtades tegelikult ka vanad kirikuhooned kas lammutatakse või ehitatakse päris radikaalselt ümber, sest et kasvavad kogudused ei mahu sinna lihtsalt enam ära. See on seotud siis üldiste demograafiliste protsessidega ühiskonnas, kus siis inimesi lihtsalt ongi senisest rohkem nii maal kui ka linnas. Ja ka linnas hakatakse ehitama mitmeid uusi suuri linna kirikuid ennekõike ka just tänu sellele, et eestlasi tuleb maalt linna senisest rohkem. Kui me nüüd ruttame ajas edasi, siis 19. sajandi keskpaigast alates hakkab meie kirikute maastik päris tugevasti muutuma ka selles mõttes, et seda, milliseid kirikuhooneid meil üldse ehitatakse hakkab mõjutamas laiem protsess, nimelt siis nii-öelda multikonfessioon, reaalsuse kujunemine, valdav osa Eestimaal elavaid inimesi ei ole enam luterlased, vaid sinna kõrvale ilmuvad ka teised konfessioonid. Varem oli juba olnud olemas muidugi teatud piirkondades õigeusu kirikuid Eestimaal ja siis see nurk, mida me tänapäeval tunneme setumaana ja mis jäi toona üldse rohkem vene poole lähtis seal setukesed on ju õigeusklikud, oli õigeusu kirikuid veel mõnel pool Eestis, suuremates linnades, kus oli siis rohkem vene elanikkonda kaupmehi, ohvitsere, kes Meie ajal olid juba siia elama tulnud. Aga see olukord muutub ikkagi tugevasti 19. sajandi teisel poolel, kui, siis mitme lainena ka eestlased hakkavad minema õigeusku ja hakkavad tekkima kõikjal nii linnades kui maapiirkondades õigeusu kogudused ja siis ka tsaaririigi toel hakatakse ehitama õigeusu kirikuid. Valdavalt meie õigeusu kirikud ongi ehitatud 19. sajandi teisel poolel või 20. sajandi algul ja eriti maapiirkondades õigeusu kirikud on enamasti ehitatud ka siis tüüpprojektide järgi mitmes erinevas laines, erinevatel kümnenditel kasutati erinevaid tüüpprojekte. Suuresti oli tegemist selliste tüüpidega, mis olid siis kas lausa ülevenemaalised või mida on kasutatud vähemalt mitmes balti kubermangus. Ja muidugi siis see protsess mõjutas ka luterlikku kirikut mõnes kihelkonnas isegi üle poole elanikkonnast läks üle õigeusku. Ja miks see nii oli, noh, sellel olid muidugi oma põhjused, usuti, õigeusku minejad saavad mingeid privileege, saavad soodustingimustel maad või maksuvabastusi saavad vabaks dekruti võtmise kohustusest või midagi muud seesugust, noh enamasti need soovid küll ei realiseerunud, vähemalt mitte nii suures ulatuses tuses selliseid privileege õigeusklikele ei anta. Tõsi, saadi vabaks luterliku kiriku kirikumaksust, aga selle eest tihti näiteks mõisnikud, kellele see õigeusku minek talupoegade seas ei meeldinud, tõstsid jälle talurendid õigeusklike jaoks kõrgemaks. Nii et need majanduslikud soovid tihti tegelikult ei teostunud. Olid muidugi ka lihtsalt sellised vastuolud saksa kirikuõpetajatega ja kohalike mõisnike ega luterlikku kirikut arvati olevat liiga saksameelse ja ka see oli üks põhjusi, miks siis õigeusku mindi ja Vene keskvõim loomulikult mingi ajani vähemalt soosis seda liikumist. Tõsi, mingil hetkel hakati takistama, sest selline igasugune massiliikumine, mis ähvardas kujuneda kuidagi poliitiliseks või revolutsiooniliseks, hirmutas keskvõimu. Aga õigeusu kõrvale 19. sajandi lõpul 20. sajandi algul ka teised väiksemad konfessioonid, nõndanimetatud vabakogudused, baptisti, seejärel ka metodisti ja teised, kes hakkavad ka omale kirikuid palvemaju ehitama nii linnas kui mõnedes piirkondades, Kamaal ja linnades, kus on siis paljuga poolakaid, leedu elanikkonda sarja aja lõpul, seal kujunevad ka katoliku kogudused, nii et siis ütleme, selline katoliikluse taastumine Eestimaal on seotud just ka sellise kosmopoliitse linnakultuuriga. Ja katoliku kirikuid ongi meil ennekõike ehitatud suuremates linnades Tallinnas, Tartus, Valgas, katoliku kirik oli ka Narvas, aga see sai teises maailmasõjas kannatada ja varemed on lammutada. Tatud õigeusu kirik on jätnud ka meie luterlikes tavadesse päris mitmeid jälgi mida me peame väga omaseks just eestlastele ja eestlastele kui luterlastele. Ometigi on seal õigeusu mõju näiteks see, et inimesed pärast oma lähedase surma tulevad mälestama surnud pereliiget 40 päeva pärast inimese surma. See on päris selgelt olnud mõjutus õigeusutraditsioonist et palutakse siis mälestada ja ka hingepalvet mõnel pool teha ning süüdatakse küünlad. Või ka näiteks päris huvitav traditsioon, mis on üsna vähestel rahvastel on pidada suvel kalmistul jumalateenistusi. Eestis peetakse surnuaiapühi siiamaani ja kihelkonna kalmistutel on need igasuvised. Jumalateenistused omamoodi perekondade kokkusaamise kohaks. Ühel vabaõhu jumalateenistusel kirikuaias või kalmistul võib olla sadu inimesi. Ja tõenäoliselt on ka see tava tud õigeusu kirikukommetega, kus käiakse lahkunut mälestamas. Haua peal on ka veel selliseid väliseid märke, näiteks luteri kirikuõpetajatel on ametitunnusena kaelas hõberist, kui nad oma ametiülesandeid täidavad. Mujal maailmas on see vaid selline piiskoppide privileeg, protestantlik ess kirikutes isegi katoliku kirikus. Meie luteri kirikus on hõberisti kandmine saanud päris selge mõjutuse just õigeusu preestritel, kellel kõigil sellised ristid kaelas on. Ja neid selliseid mõjutusi on, on kindlasti veel rohkemgi. Ühed sellised huvitavad religioossed hooned, mida Eestis siin-seal leida võib, on vennastekoguduse palvemajad. Kui need baptisti, palvemajad ja metodisti kirikud tähendavad seda, et need on siis omaette konfessioonid inimesed, kes siis läksid üle sedalaadi lahku uskudes ühel või teisel põhjusel lahkusid luterlikus kirikust siis vennastekoguduse liikmed Eestis on enamasti jäänud Luterliku kiriku liikmeteks. Aga lisaks sellele siis otsinud sellist intensiivsemat religioosset kogemust ka läbi ühiste piiblitundide, ühiste tegevuste, palvetundide, vennastekoguduse, palvemajas ja neid on siis ehitatud ka juba alates 18.-st sajandist, kui see vennastekoguduse liikumine Eestisse jõudis kuni 20. sajandi alguseni Eestis, peamiselt maapiirkondades. Mitmel pool on nad praeguseks hävinud või mõnes muus funktsioonis kasutusele võetud aga paljudes kohtades tegelikult on vennastekoguduse palvemajad ka seniajani kasutuses ja tänapäeval tihti ka siis kohaliku luterliku koguduse õpetajad käivad seal aeg-ajalt palvetunde pidamas. Jah, vennastekogudus oli liikumine luteri kiriku sees, võiks öelda, et ta ongi olnud ainus selline äratusliikumine kiriku sees. Soomes näiteks on selliseid äratusliikumisi vähemalt viis ja nad kõik on kiriku sisse jäänud. Meil Eesti aladel sõltuvalt nüüd piirkonnast võis olla ka kohaliku pastori ja vennastekoguduse vahel ka selliseid konfliktsituatsioone. Kui ta oli veel ka baltisakslane, siis olid need konfliktid sagedasemad. Pastor nägi, et tegemist on ühe grupiga, kes peab ennast justkui pühamaks ja vahel veskis jätta sellise mulje. Aga kui koguduse õpetaja või pastori ja vennastekoguduse vennad tegid koostööd, siis see tähendas enamasti seda, et hommikul algas palvetund talvemajas ja oli pastor seal kohal ja pärast mindi vennaste kogudusest kirikusse jumalateenistusele ja vennad olid, olid seal kohal. Ja On kohti veel, kus siiamaani toimivad need vennastekoguduse palvetunnid nii palvemajades kui ka kirikus näiteks Hageri, kus palvemaja on väga hästi säilinud sellises klassikalises vormis, nagu ta ehitati ja seal ka peetakse siiamaani palvemajas palvetund, aga ka kirikus pühapäeva hommikuti suhteliselt. Normaalne kirikuelu ja ka kirikuhoonete haldamine Eestis toimis kuni teise maailmasõjani. Kahe maailmasõja vahelisel ajal. Moodsaid kirikuid ehitati Eestis üsna vähe, sest et üldiselt olid varasemast ajast piisava suurusega kirikuhooned nii maal kui linnades olemas. Mõne kiriku ehitamist külga alustati, aga piisavate finantsvahendite puudumisel jäi see pooleli. Näiteks siinsamas raadiomaja lähedal, kus praegu ehitatakse Hiltoni hotelli pidi kerkima Tallinna Pauluse kirik millest jõuti ka esimene korrus valmis ehitada. Aga mis siis tegelikult jäi valmimata. Ja nõukogude ajal siis ka need müürid lammutati. Hoopis raskeks läks kirikutel muidugi nõukogude ajal ja lisaks siis igapäevasele kirikuelu korraldamisele, mis ei saanud enam normaalselt kulgeda, keelati leeriõpet, tus ja kontrolliti seda, kes üldse kirikus käivad ja nii edasi puudutas muidugi ka kirikuhoonet haldamist ja see, et meie kirikuhoonet praeguseks on paljuski kehvas seisus on ka tingitud sellest, et nõukogude ajal oli kogudustel küllalt raske nende hoonetega toime tulla. Nojah, eks omajagu on kirikute tänane seis tõesti selle nõukogude aja tulemus. Teisest küljest jäi tõenäoliselt paljudes kohtades ka 60.-te 70.-te aastate sellise vana hävitamise buum ja uue väljaehitamise buum tulemas ja sellega on nõukogude aeg mõneti teinud omamoodi hea teene. Ka paljud rumalused jäid nõukogude ajal tegemata. Paljud moodsad lahendused jäid kirikutes rakendamata. Aga mis puudutab eelnõukogude aega, siis eks kirikut väga peita istutati hekke ümber kirikute, mis on täna saanud suurteks puudeks, mida on väga raske maha võtta, sest inimesed arvavad, et kogu aeg on need seal olnud. Loomulikult selline võsastunud kiriku ümbrus on aidanud kaasa kam kirikute lagunemisele. See on kindlasti ka nõukogude aja omamoodi teene. Enamik luterlik kirikuid siiski suutsid nõukogude aja üle elada kirikuna. Muidugi oli erandeid ka mõnel pool siis kirik sai teises maailmasõjas kannatada ja pärast sõda enamasti selle ülesehitamine kirikuna ei olnud enam võimalik. Näiteks Haapsalus ja veel mujalgi linnades oli siis nii, et linnas olevast mitmest kirikust üks jäi toimima kirikuna noh näiteks ka Viljandis oli nii teine kohaldati siis mingisuguseks laoruumiks ja nõukogude aja lõpul hakati seda siis taastama kontserdisaaliks. Kuidas need tööd jäid venima ja valmisid alles laulva revolutsiooni ajal, siis õnnestus tegelikult ikkagi avada nii Haapsalus toomkirik kui Viljandis Jaani kirik pärast pikka taastamist ikkagi mitte kontserdisaalina, vaid toimiva kirikuna. Ja samamoodi oli näiteks plaanis kontserdisaalina taastada Tartu Jaani kirik, aga sealgi töödega kuigi kaugele ei jõutud. Ja kui ta siis nüüd lõpuks juba taastatud Eesti vabariigis uuesti varemetest üles ehitati, siis ikkagi Temastki sai toimiv luterlik kirik. Ainsana siis nõukogude ajal, nendest kontserdisaali projektidest jõuti valmis ka varemetest üles ehitatud Niguliste, mis siiani muuseumi ja kontserdisaalina toimib. Oli veel ka muidugi selliseid juhtumeid, kus kirikut tabas mingi õnnetus nagu Halliste kirik Viljandimaal mis pärast sõda ära põles ja mis siis on üles ehitatud 1980.-te lõpul 90.-te algul? Väga huvitav kirik Eestimaal, mis nüüdseks on saanud täiesti moodsa interjööri ja selles mõttes Eesti kirikute seas päris harukordne sest meil neid moodsaid kirikuruum väga palju ei ole. Ja oli ka siis erandina selliseid kirikuid, kus siiski suudeti nõukogude ajal organiseerida sõjas kannatada saanud kiriku taastamine kirikuna tänu siis kohalike inimeste entusiasmil. Üheks niisuguseks erandlikuks näiteks on Põltsamaa kirik, mis õnnestus ikkagi taastada juba nõukogude aja esimesel poolel mitte laoruumina ega aitäh kontserdisaalina, vaid ikkagi töötava kirikuna. Ühe varemetest üles ehitatud ja päris huvitava, omamoodi kaasaegse kirikuna võib nimetada muidugi tori kirikut, millest on saanud siis teema kirik või sõjameeste kirik ja seegi lahendus seal sees, mis tänaseks on siis väljakujunenud on päris isemoodi. Aga 30.-te aastate lõpus võib veel nimetada ju Tallinnas kahte kirikut, mis on tänaseks ka üks päris lõpuni taastatud, see on saksa lunastaja kirik nõmmel. Ja teine on muidugi Peeteli kirik, mis on nüüd ka kirikuna kasutusel, aga oli nõukogude ajal filmistuudioks ümber ehitatud. Selles mõttes läks meil Eestimaal hästi, et näiteks Lätis neid ka luterlik maakirikuid, mis pandi kinni ja kohaldati millekski muuks ja mille sisustus tihtiga hävise läks kaduma. Ja selle käigus siis ka hukkus väga silmapaistvaid kunstiväärtusi. Selliseid kirikuid seal on märksa rohkem. Aga millega nüüd läks? Suhteliselt kehvemini olid ka Eestimaal õigeusu kirikud. Kiriku nii-öelda kiusamiseks oli nõukogude võimul palju erinevaid meetodeid, mis olid üsna varjatud. Ja üheks selliseks oli siis näiteks see, et vastavalt eeskirjadele usukultuse asutisbele, nagu neid nimetati siis mitmesugused maksud, sealhulgas näiteks elektri hind tõsteti teiste institutsioonidega võrreldes erakordseks eriti valusasti. Kõik seesugused repressioonid puudutasid just õigeusu kogudusi, mis paljudes, eriti maakohtades olid mõnevõrra siiski väiksemad. Pikemad kui luterlikud kogudused ja õigeusu kirikuid on päris palju Eestis nõukogude ajal suletud ja seetõttu siis ka üsna mitmetes kohtades näeme õigeusu kiriku varemeid. Inimestel, kes ise kirikuga kokku ei puutu, on vahel niisugusi kummalisi arusaamu. Näiteks arvatakse, et kiriku hooneid kultuuriministeerium peab üleval loomulikult kirikute restaureerimiseks, teatud riiklikud toetused on olemas, nii kirikuhoonete kui kiriku sisustuse puhul. Aga tegelikult ikkagi valdavalt peab kirik oma varaga ise hakkama saama. Kirikuhoonete ülalpidamine on olnud tegelikult, et alates Eesti vabariigi asutamisest koguduste õlul Eesti vabariigis kahe maailmasõja vahel oli kogudus ise see, kes oma kiriku eest hoolt kandis ja nõnda on see kestnud tänaseni. Välja on tõepoolest pühakodade programm, mille kaudu on võimalik avariiliste le kirikutele saada riigieelarveline tugi teatud remonttööde tegemiseks aga igapäevane kirikute ülalpidamine kaasa arvatud linnades, kus kirikud on ka köetavad, nende igapäevane kütmine on koguduste endi käes. Ja samamoodi ka kõik need inimesed, kes kogudustes töötavad deskirikuõpetajatest kuni siis kella meesteni ja kiriku koristajateni välja on koguduse ülalpidamisel, ehk siis puuduvad regulaarsed riiklikud või ka linna või vallapoolsed toetused. Selleks kirik on läbi ajaloo oma varadelt saanud sissetulekut selleks et töötegijatele palka maksta ja nõnda on see ka tänapäeval. Nagu riigil on riigi kinnisvara aktsiaselts on kirikul siis kiriku varahalduse, osaühing ja kiriku Varahaldus on see tööriist, mille abil esmalt just kirikuvalitsusele kuulu vaid tagastatud varasid õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatud hallatakse. Kui ka arendatakse. Kui nüüd kirikule tagastatud mõni ajalooline krunt kas või Tallinna linnas, siis loomulikult on ja mõtlemise koht, et kui Tallinna kesklinnas või vanalinnas on kirik iga mõnesaja meetri pealt, kas on mõtet ehitada veel üks kiriku juurde või on mõistlikum ehitada midagi, millest teenitavat raha saab kasutada siis näiteks vaimulike palkadeks sest see on see osa rahast, mida mitte kuskilt mujalt ei ole võimalik saada. Loomulikult ei saa vähetähtsaks pidada kirikuliikmete annetusi, eriti maapiirkondades, kus kogudused annetustest elavadki. Muidugi viimase 25 aasta jooksul on sõpruskond kogudused Soomes, Rootsis, Saksamaal toetanud meie maa kogudusi ja võiks öelda, et tänu nendele toetustele, mis on tulnud meie sõpruskogudustest on meie kirikut täna veel niigi heas korras, kui nad on, sest see vahendite hulk, mis on välismaalt Ta suunatud meie ajaloolise kultuuri säilitamiseks ulatub kümnetesse miljonitesse eurodesse. Teisiti on asjad õigeusu kirikul kus kogudused nii iseseisvad ei ole. Kirikuhooned kuuluvad õigeusu kirikule kui tervikorganisatsioonile. Eestis on teatavasti kaks praegu eraldi organisatsioonina tegutsevat õigeusu kirikut, üks on Konstantinoopoli patriarhaadi ja teine Moskva patriarh Raadi õigeusu kirik. Konstantinoopoli patriarhaadi hooned on siis ka neile kui õigusjärgsele omanikule tagastatud vastavalt siis meie omandireformi seadusele. Moskva patriarhaat ei saa ennast päris sõjaeelse õigeusu kiriku õigusjärglaseks Eestis lugeda. Vähemalt nii on Eesti riigivõim otsustanud ja seal on asjad siis lahendatud. Nii et need kirikuhooned, mida kasutavad Moskva patriarhaadi kogudused, kuuluvad siis formaalselt Eesti riigile ja on tasuta kasutamiseks antud nendele kogudustele. Olgu see administratiivsüsteem siis nii või teistsugune. Igal juhul on paljudel kogudustel ja konfessioonidel oma kirikuhoonetega tänapäeval raskusi nii meil kui mujal maailmas, sest kirikuskäijate hulk on vähenenud. Need hooned on tohutu suured, suure kultuuriväärtusega aga sellest tulenevalt ka küllalt keerukalt hallatavad. Ja siis on tekkinud ka küsimus, mis saab edasi? Kas on üldse mõeldav mõningaid kirikuhooneid kohaldada ka muudele funktsioonidele? Eestis on selle üle arutletud rohkem veel esialgu, nii teoreetiliselt, mujal maailmas, nii kesk kui Lääne-Euroopas on see aga tihti juba tõeks saanud, et siis mingi hulk kirikuid on sellised, mis on kirikuna kinni pandud ja millest on saanud raamatukogud, spordisaalid kogukonnakeskused vahel aga koguni näiteks mošeed linnaosades, kus tänapäeval domineerib islamiusuline elanikkond. Neid arenguid on päris huvitav kõrvalt jälgida, aga samas teeb ärevaks muidugi see, et seda mustrit kiputakse kohe tooma, aga siia Eestisse? Me võime võib-olla lähima paarikümne aasta jooksul rääkida ühest-kahest kirikust, kuhu enam inimesed ei tule ja mitte sellepärast, et nad ei hooliks sellest kirikust. Lihtsalt seal piirkonnas enam ei ela inimesi. Siis ei ole vahet, kas see hoone on seal kirikuna tühi või raamatukoguna tühi. Need välismaa näited, kus tõepoolest on kirikuhooneid hakatud kasutama teisel otstarbel on kas siis riigikirikutaustaga piirkonnad või maad olnud, kus kirikute tihedus on olnud iga mõne kilomeetri tagant. Kui me vaatame täna Eesti ajalooliste kirikute võrgustikku siis seal me räägime 30 20 50 kilomeetri meetri pikkustest vahemaadest. Tallinnas näiteks, kus meil on kogudusi siin kesklinnas mitmeid ei ole ükski kirik täna muretsema, sellepärast et pühapäeval ei oleks kirikulisi või ka nädala sees, ei oleks seal midagi toimimas. Et ma usun, et need põhjused, miks kirikuid on suletud kuskil Euroopas ei ole need, miks need kirikud peaks jääma tühjaks Eestis. Eesti probleem on see, et maapiirkonnad tühjenevad. Teatud komplikatsioone küll on õigeusu kirikuga seoses sellega, et õigeusklike jaoks on see kirikuks ehitatud hoone ja kirikuruum eriliselt püha, mitte et ta teiste konfessioonide jaoks seda ei oleks, aga õigeusklikud rõhutavad seda. Ja seetõttu õigeusu kirik ja ei taha kuulda midagi sellest, et kirikuid võiks kasutada ka mingil muul otstarbel ja arvab, et kui neid kirikuna enam ei vajata, siis pigem nad peavadki vaikselt lagunema ja varemeteks muutuma ja see ongi loomulik asjade käik. Ja seetõttu siis näiteks Lihulas ja mõnes kohas veel, kus ka sellistes suuremates asulates on meil õigeusu kirik tühjaks jäänud ja tegelikult kohapeal. On olnud ka soov seda siis näiteks mingisugust laadi kultuuri funktsioonis kasutusele võtta ja õigeusu kirik ei ole pidanud seda sobivaks siis seal vahel toonud kaasa ka selliseid demõistmisi. Aga siin lihtsalt ilmneb ka kirikliku ja ilmaliku mõtlemise erinevus. Kui vaadata dokumente, mis räägivad varasemast ajast siis selgub, et on olnud aegu, kui kirikuhoonete seisund on olnud väga palju halvem kui praegu. Eriti peale suuri sõdu pärast Liivi sõda ja pärast Põhjasõda. Paljud kirikud on olnud lausa varemetes ja kui lugeda kasvõi kunstiajalooraamatutest kirikute ehituslugusid, siis me sealt tihti loeme, et võlvid hävisid sõjas ja siis alles aastakümneid, mõnel pool koguni näiteks mitusada aastat hiljem jõuti uute võlvide ehitada tamise või kiriku täieliku taastamiseni, vahepeal kasutati mingisugust hädavarianti, näiteks kirik aeti kuidagimoodi puulaega ikka väga palju kordi. Oma eksisteerimise ajaloo jooksul on need kirikud olnud ääretult halvas seisus. Ja siis, kui ajad paranevad, jälle uuesti taastatud. Tõsi, ta on, et kirikus tiksub aeg pisut teise rütmiga kui, kui tavaelus kirikus 50 aastat või veelgi pikem periood on vaid silmapilk ja tõepoolest, et ajalugu kinnitab seda, et tulevad uued inimesed, tulevad uued ajad. Vahepeal kitsaks jäänud kirik muutub suureks, sest inimesi enam ei ole, siis läheb jälle mõni aeg mööda ja kirik ehitatakse veelgi suuremaks, sest on inimesi tulnud juurde. Ja meie perspektiiv, mille peale me mõtleme, on vähemalt nii pikk, kui on olnud Eestimaa kiriku ajalugu siiamaani. Siit ka põhjus, miks kogudused ei kiirusta kunagi oma varasid müüma. Kui koguduse eluiga on olnud ligi 800 aastat, mõnel pool juba Eestis, siis peab mõtlema ka selles perspektiivis edasi. Ja nõnda ei ole väga vaja muretseda, kui mõni kirik täna veel ei ole nii korras, kui ta kunagi on olnud, tulevad ajad, tulevad inimesed ja leitakse ka vahendit. Seni, kuni kirik inimeste südames püsik. Kuuldud saates kirik keset küla esinesid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma.