Keskööprogramm tänases keskeprogrammis saame tuttavaks noore andeka neiuga. Kuulame ka tema omaloomingulisi laule, mis on lindistatud avalikult kontserdilt Õismäe Humanitaargümnaasiumis ja seal kontserdil osalesid ka lisaks abiturient Mari Bogatkinile tema ema Airice Tani, Labogatkin ja onu Urmas Danilo. Saates on küsitleja rollis reetmade. Me oleme täna koos ühe perega väga toreda perega kus on üks kõige tähtsam isik meie tänase saate jaoks ja tema on abiturient, noor neiu Mariibogatkin. Aga siin vestlusringis on ka tema ema Airice Tani, Lopogatkin, isa Ahti Orpogatki ja onu Urmas Taniloo. Ja marinid ütleb ise kuidasmoodi, kõik need inimesed on omavahel seotud sinu hobi ja harrastuse kaudu ka. Urmas on mind aidanud, kõik need üheksa looming aastat minu laule noodistada ja need kõik on tema Aranseeritud. Ja üldse olnud igati toeks muusika kirjutamisel. Siis ema on olnud kuidagi selleks suunavaks jõuks, kes on muusikale üldse suunanud võib-olla. Ja, ja siis vanaema ka tema, tema ema, nendest on sissemuusika tegemine võib olla alguse saanud armastuslaulu vastu. Ja isa on, on ka aidanud just muusikat armastama hakata. Täna oleme kutsunud teie jaoks head kuulajad siia noore ja väga andeka neiu, kes mõni aeg tagasi oma koolis Õismäe Humanitaargümnaasiumis tegi väga toreda kontserdi ja selle kontserdi, pealkirjastas ta nõnda minu üheksa laulu ja loomingu aastat. Nii et üheksa aastat on üks tüdruk, ütleme siis nõnda kirjutanud muusikat loonud, laule luuletanud ja samas ka neid laule esitanud. Nii et nii muusika, kirjutamine kui ka laulmine, see on sul veres küll? Jah, nii võib öelda juba väga kaugelt. No ma arvan, et siin saavad need isa ja ema ka oma sõna sekka öelda, et et millal siis te tähele panite, et väike mari on selline tüdruk, kellel viisid on nii hästi suus ja nagu tavaliselt siis öeldakse, et nende laste puhul, et hakka vene laulma kui rääkima soli nõnda. Ta oli küll. Sest kõige esimene Ta on niisugune imelik lugu oli, kui ta oli viiekuune. Ja me olime maal ja meil oli külas Moskvast, eks dirigent päris päris kuulus ja tunnustatud dirigent. Ja raadiost tuli mingisugune viiulikontsert, ma ei mäleta täpselt siis kui mingisuguse ühe pika noodi pealt äkki marja avas, soojad, täpselt sellesama noodi peale laulis. Ja, ja siis dirigent ütles, et sellest tüdrukust tuleb muusike. Järgmine, kus ta juba ikka päriselt laulis sõnade ja viisiga oli siis, kui me käisime onu juures sauel. Ta onu onu hoidis teda tegelikult kuni kolme aastani kloosi salati rongis ta laulis laulis hästi kõva häälega ja kõikide sõnadega juba aasta kaheksa kuuselt. Siis rahvale see nii meeldis ja, ja inimesed siis teinekord kommi ja õunu ja puuvilja, mis neil seal oli ja see oli nii tore. Nii et teenisid juba oma kontserdiga siis natukene. Ma ei mäleta seda ise. Onu oli Urmas Danilo. Ei, see onu oli meie isa vend või onu, tähendab ta praegu elab sauel ja tema on ka suur lauluarmastaja muusikaarmastaja, aga ta elukutset raudteealane ja elas seal raudteejaamas ja siis hoidis seal Marite Marysis seal laulistele. Egas sauel. Aasta kaheksa kuuselt lauldud laul, see ei olnud veel omalooming. See ei olnud veel omal ajal mingi. See omalooming tuli siis seda, teab Faiza rääkida. No omalooming tuli väga huvitavalt, abikaasa ootas nagu teist last oli haiglas ja mina tegelesin siis tüdrukuga väga tihedalt. Me käisime iga päev ikka koos emakest aknast vaatamas, sisu juurde nagu ei saanud ja lehvitamas. Ja, ja siis mari mõtleski välja oma nihukese väikse fraasi, mida ta siis kümneid kümneid kordi veeretas laulda. Säästool ja puhkeb lehti seal põõsas pool ja puhkeb lehti seal. Äärmine oluline küsimus oli ta selle laulu viisikese peale uuesti juurde juhatada, sest muidu ta nagu väike karumõmm auto tagaistmel keerutas vähki veis ja mul oli raskusi niimoodi tema vaigistamisega seal, sest ma pidin jälgima, et ta kuhugi sinna päris vahele ei poeks. Ja siis ma püüdsin talle alati meelde tuleta, et hakkaks laulma, me elasime siis hiiul ja hiirt Karl Marxi puiesteele, praegune sele tänavale on ikkagi veerand tundi ikkagi sõita kümmekond minutit. Ja kui ta laulis, oli väga rahulik. Ja see oli kevadine Nii et see lehe puhkemise aeg oligi just ja, ja siis hiljem saigi see laul läheb pealkirjaks pandud kevadel just sellepärast. Ja sõnad sa sellele siis üheksa-aastaselt ka juurde kirjutatud, teised sõnad seal mõningad. See oli esimene omaloodud viisi sillerdus, mis on meelde jäänud endale ja nii hästi meelde jäänud isale ka, aga noh, hetkel oli ta siis selline Trallitamine, millal esimene päris oma laul tuli lihtsalt esimene Presonalaulareerida. Üheksa aastaselt kuskile? Jah, ikka täitsa üheksa aastaselt. Ja, ja ma ei mäleta, see oli, kas see oli Kersti Merilaasi sõnadele kirjutatud mu kodumaa või oli, taevas, on pilvine, ma ei mäleta, kumb neist enne oli, ma mäletan. Ja need olid kuskil niimoodi ühel ajal ja ühel aastal ja pärast seda ma siis kirjutasin veel paar laulu Hando Runneli sõnadele siin, mida ma ei olegi ette kandnud tegelikult üldse ja ja, ja siis veel mõned, mis mul niimoodi koolist mõni luuletus, oh vot see on ilus luuletused ja siis lihtsalt tulin ja juba siis oli selline asi sees, et tulin koju ja hakkasin laulma. Aga näiteks, kui ma koolist koju tulin, siis. Me elasime hiiul ja koolist koju, oli kuskil niimoodi 15 minutit olla jalgsi ja ja mööda mööda pikka tänavat. Ja siis ma vaatasin, inimesi ei olnud ja siis ma alati laulsin mingit täiesti suvalist, mingit viisikest või, või, või niimoodi vastavalt aastaajale ja muidugi see jäänud meelde, aga, aga ma tean, et mu alati laulsin, sest ma olin tootootult, kartsin üksi olla, eksi jääda seal sellel tänaval ja siis ma võtsin ja hakkasin laulma ja sünninaljakas praegugi, vahel on selline tunne, et nüüd tahaks ka vahel laulda, kui jään üksi kuhugi tänavale või aga siis mõtlen, et oi, et see küll enam ei sobi, et ma olen juba suur ja, ja keegi võib ju näha või kuulda. Ja pikk tänav oli parajalt pikk ka, et sai laulda, üsna pikki laule teha ja siis täitsa täiesti suvalised mõtted tulid kuskilt siis täpselt vastavalt aastaajale Toiad lehekene kukub või või pungake puhke. Viis. No minu arvates on siin väga suur roll ikkagi Urmasele, sest mul on selgelt meeles, et maril oli rohkem see laulude niukene välja mõtlemine, noh, naljaga pooleks. Aga justkui me maal koos suvitasime ja Urmas võttis ikka asja äärmiselt niukse tõelise muusiku hiilgavalt mari, kuule me peame ikka ära viisistama ja siinse viisistamine või noh, üleskirjutamine tuli ikka täiesti Urmase poolt peale ka mina ja minu arvates tunnetas mari siis ära, mis tõeline ikka niisugune laulukirjutamine on gurmasta ikkagi nootidesse üles kirjutas, juba mängis ja saatis, ja see minu arvates see niivõrd hoogustus teda, sealse algus ikka sai. Ja eks ta nüüd me oleme rääkinud siin ainult nende tiitlitega, et ema-isa, onu räägiks nüüd ära ka, kes on onuks, kes, kes emaga. Isa onu olen mina siis Urmas Danilo, mina olen õppinud muusikat ja töötan muusika alal organisti õpetajana. Ja vabal ajal siis on ka natukene nii öelda kerget muusikat aidanud maril seal üles noodistada ja sünnipäevadel kaudu teiste laule võib-olla laulnud, aga mitte avalikult suurem avalikkuse ees kõige suurem esinemine oligi see mari kontserdi. Enne seda näitas ava, mis tal ka mõningaid näituse avamisel ja aga ega muidu ei ole niimoodi sellel alal üles astunud. Ainult kodus. Tema ema, mina olen tegelikult kunstnik ja skulptor, aga nüüd juba võib öelda, et skulptor, keraamik mõlemad, sest kusagil 10 aastat ma olen nüüd juba teinud väga palju keraamikat. Sest kuidagi aeg nõudis seda, et ta oli vaja väiksemaid asju teha ja ja inimestele rõõmu teha nendega. Nii et ma loodan, et need minu hingeid, mis on, ei, see on nagu G-galerii akna nüüd päris kaua olnud ja mujal ka muidugi, aga seal seal olnud hästi-hästi tähelepandavad. Et see on see inglimuusiku teema. Isa, samuti keraamik. Nojah, mina olen ka keraamika erialal lõpetanud ja sellel erialal ka kogu aeg töötanud, momendil peale niukse keraamiku töö on mul ka veel pedagoogitöö koolis, nii. Mõlemad osad on ühendatud. Igal juhul kunst on see, mis teie kodus on päris kõrgel aujärjel ja siis mitte nüüd ainult kätega loodud kujutav kunst, aga siis muusika ja, ja luule ja ja need onu siin omalt poolt siis õppinud muusikuna tundis kõrvaga, et, et siin on mingi algesin, on midagi, mida tasuks edasi arendada. Ja see oli kohe tunda ja see üleskirjutamine midagi müstilist ei olegi see viisakalt nagu harmooniliselt kõlama, mõni viis kohe mõni mõne viisiga tuleb natuke mõelda, et kuidas seda huvitavalt teha. Aga niisugust ei ole olnud, et te ei ole seda saanud. Omavalitsused ja kõik on saanud ikkagi nii vähem või rohkem huvitavalt ära teha ja eks, või neid võib ümber tehagi. Aga üks, viis on mul palutud kahe mehe poolt abi. See imeline viis seda siis aitas seada Sven Kullerkupp, Viktor Vassiljev, peale teised oleme ise saanud, paarkümmend laulu tehtud. Aga no ma tahtsin seda, loodan, et meil muusika on perekonnas kõlanud juba minu ja õe peres varem ja iga meie laulsime õega väiksena kahekesi ka toite mikrofoniga, kodus oli läbi magnetofoni pandud mikrofoni ees, mina siis saatsin. Aga no muidugi mitte ka suure avalikkuse ees, kõige rohkem vast sünnivad mõne sugulase pulmas. Ma mäletan, et me laulsime ikka kahel häälel, tihti häirigsega. Ja no ema alati kaasa löönud ema on minu ema, tähendab mari vanemakooris laulnud, eluaegne laulab siiamaani ja Airice on laulnud ka koorides palju. Nii et eks see muusika on ikka vere sõnumi minu isa Marimana asjaarmastajat mängida, mitmeid pille on õpetanud õpetajate seminari, oskab natuke klaverit mängida ja tulevad Spylie akordionid. Eks see iga on mast suguvõsast päritud ja Jüri mari isa poolt on ju ka kõik laulu inimesel. Kõik laulad. Ja kuidasmoodi siis need muusika üles tähendamised olid need onu poolt, nõnda et mari laulis, viis oli olemas ja siis noodikiri tuli onu sulest. No me tegime, kas kohe mari laulis kõrvale. Ma kirjeldasin klaveri taga või ka isegi ilma klaver, viimane klaverit. Ma just tahtsin öelda, aga mõnikord oli ka, või on mõned laulud on vaja lindistada, et jõua kohe koerapolka ühe laulu või kaks evad päevast ja ega ta nii kiiresti ka ei lähe, seda pead seal tavaline, natuke on ikka mõtlema ka ta paremini kõlaks huvitavat külaks. Ja ka seda, ma tahtsin öelda pärast Marjeldunud laulud ikkagi sõnad ja viis korraga ja minu arust on see ka võib-olla õigem lahendus, et see nagu on paremas sünteesis sõna ja muusika, siis minu arust viimased laulud on kõik niimoodi korraga ei tulnud. Ja siis on kasutatud muidugi oma sõnu võtta. Et see asi oleks nagu kõige rohkem isikupärane ja ma pean seda õigeks, kuigi võiks ju kasutada ka teiste täna ka, ma ise olen vaadanud musikaalseid luuletusi on väga vähe. Tänapäeval kirjutatakse väga vabas värsis ütlemisi, mida ei saa nagu muusikasse panna nii hästi. Või siis mitte selles stiilis vähemalt. Ka toona niimoodi. Miks ma küll. Eirati. Et elada on? Niidu. Naabeedee. Kui. Kuidas siis laul sünnib? Antakse kuskilt ülevalt poolt vist selline lihtsalt tunnetus peale, et nüüd vist tuleb laule. Ma lähen, tuleb mõte pähe, esimesed read toad alguses koos sõnadega põhiliselt. Ja, ja siis Ma ei ole ise nii andekas, et ma istuksin klaveri taha või kuhugi, ma võtan välja siis makija kasseti ja laulan sinna peale. Eks see tuleb niimoodi rida-realt ja lõpuks saab muusikapalaga. Mõnikord on isegi niimoodi, et viis tuleb, aga ei leia õigeid sõnu ja siis tulevad mingid täiesti suvalised imelikud sõnad selle koha peale. Seda mu vennake. Jüri on tähele pannud, et et kuule, et miks sa nii imelikud sõnad annet. Laulus on naer päikse son, helked, mis seal nagu tähendab ei tähendagi midagi, aga et nad minu meelest sobib sinna lihtsalt ja see tuli niimoodi. Kas endal mõne pilli mängimise oskust on ka vä? Klaverit ma õppisin alguses õpetaja Katrin kohande juures. Plokkflööti, ma õppisin Ellerheina juures, kus ma olen nüüd juba kaheteistkümnendat aastat laulan ja hakkan seda Ellerheina siis varsti lõpetama. Ja, ja hiljem ma olen omal käel ka natuke klaverit õppinud küll juurde, aga niisugust oskust ei ole, nagu sa ütlesid, et mitte nõnda istuda klaveri taha ja ja siis klaveril see asi just nagu plahvidesse kirjutada. Kahjuks ma pean ütlema veel kord, kahjuks mitte. Mõnel laulu on kindlasti niisugune tore sünnilugu ka. See jälle oleneb aastaajast ja meeleolust ja ja praegu hetkel nagu ei tulegi niimoodi meelde, aga võib-olla kui ma seda imelist viisi kirjutasin esitatud eurolaulukandidaadiks 98 ja kui ma seda kirjutasin, selle kirjutamisele, õpetaja, ja siis ma tormasin toast välja, ma arvan, teised mäletavad seda kõike. Karjusin, suureneks. Issand, mul tuli nüüd eurolaul, oi kui õige. Siis ma olin tõesti õnnelik, et ilus laul tuli ja eks neid on teisigi olnud, et kuidagi väga niimoodi ma peaks ütlema, et südamest ja hingest olevad laulud paljud inimesed on arvamusel, et laulud on nukrameelsed, aga minu meelest nad küll ei ole, et nad on ikka sellised vastupidi, kuidagi sellised just rõõmurikkad minu meelest ja annavad edasi just seda minu teatud hingeseisundit, mis mul praegu on. Nii et nad on lihtsalt emotsionaalsed, nukrameelsed. Ja nüüd maali. Ilma. Piik ongi paadid. Naeratus. Oh, need, mis sa teed, et ta täitnud. Onu elab Tartus ja siis onule ei saa sageli ju kohe esimese inimesena oma laulu ette laulda, kuigi on teada Donooniusse põhitugi, kes hakkab harmooniat, juurde mõtlema ja sättima seadma, et kuidasmoodi üks laul laval näiteks muusikainstrumentide saatel ka toekam tuleks ja kõik, nii. Aga kes on see kõige esimene, kes kuuleb laulu? Tavaliselt on nii, et ikka onu ongi see esimene, kes kohv, et nii kaua tuleb Stabakal. Ei tea, ei tule sellist mõtet, nagu läheks nüüd laulaks teistele ette, et kuidagi on selline tunne, et seal on loogika ei ole nagu päris valmis veel, et et, et kui onu sinna akordimärgid taha paneb, siis tuleb sealt palju täiuslikumalt välja. Mõnikord jah, sõbrale laulan, et oli uus laul või emale-isale ka samamoodi, aga, aga noh, tavaliselt Urmas. Siin su lauluõpetaja, aitan sind paari lauludega harmoniseeritud. Ja temaga kooli õpetaja, muusikaõpetaja Koidu ilmjärve ja tema on ka Tennolema võlgnen tänu selle eest, et tema viis mind muusika konkurstidele. Tähendab, kui laulja alguses õppisin Nõmme põhikoolis ja siis läksin 10.-sse klassi Õismäe humanitaarkeskkooli ja seal oli siis väga tore lauluõpetaja ja meil oli kohe tekkis väga kena kontakt ja siis ma hakkasin kohe kõikidel üritustel esinema kõikidel aktustel laulma. Ja, ja siis tema hakkas otsima, et oi, et vaat, laulukonkursid, et läheks, teeks proovi ja siis esimene konkurss oli selline üle vabariiklik vokalistide konkurss toimus 96. aastal ja siis Urmas aitas mind seal minuga koos seal teha siis loid Weberi Memory me laulsime ja ühte minu inglisekeelset laulu. Aga noh, seekord veel veel õnneks ei läinud, aga see oli väga kena ja tore elamus. Ta osa kui laulja sellisest konkursist ja hiljem on muidugi vanaisa Endel Taniloo on, on ikka alati olnud Kuleta, näed, et ajalehes on jälle kuulutused, peaksid osa võtma mingist konkursist laulukonkurss ja siis me oleme saatnud Tartu laul 97 oli vist ja nüüd 98, nendele konkurssidel oleme saatnud laule ja ja nüüd seal 100 eurolaulu konkurss ette võetud. Aga see tuli nii ootamatult rohkem, algul mõtlesin naljaks, seda ei ole jutt, aga tõesti võiks saata enne proovi, aga no see oleks võib-olla pidanud rohkem ette valmistama ja edaspidiseks õpetuseks, et varem alustama sele lindistan siia seadmisega. Ja lepatriinu lauluvõistlus. Ah soo, see on ma, ma tean, et ma sinna saatsin selle, mu kodumaa ja taevas on pilvine, mõlemad salvestatud kassett juba siin ja, ja on isegi, on noodis ka salvestatud Aarne Saluveeri laste poolt sai see sinna sisse laulnud ja väga kenasti. Tore on teid vaadata ja kuulata kuidasmoodi te praegugi nii oma meenutustes õhinal. Kõike seda räägite ja ma usun küll, et teil on niisugune hästi, tõdeb oma pere tunne, tahtmine 11 toetada ja aidata. Te ei saa nii, nii tihti kui vaja kasvõi lauljad, osaski kiusavad olema, isa kohe seda noodistada. Mõnikord ununeb mõni jupp Marin ära ja siis on probleeme sellega, et kohe lindistada oleks vaja. Kaduma ei läheks selles mõttes. Aga pere tunnen kyll, hoiame ikka väga-väga-väga, hoiame kokku ja tartus käime isegi väga tihti, et vanaema vanaisa urmast orase naist seal näha ja ja, ja meile oma päraski on ikka alati räägime teineteisele kõik, mis, mis meil on südamel ja me hoiame tõesti väga kokku. Aga eks niisuguse loomingu puhul selline positiivne hoo andmine on muidugi kindlasti väga-väga oluline, aga vahel oleks vaja natukene kriitikat ka mõtet, karmi kriitikat, aga et ei tekiks seda peapööritust. Eks ole ju, ja ma usun, et isa aitab mind selle. Opositsioonist tavaliselt. Ma püüan tõesti need maa peale teinekord tuua, kui asi väga eufooriasse läheb ja sellega olen ära teeninud küllaltki Niukest pahameelt. No see kuulub opositsiooni juurde Ikkagi kokkuleppele saanud pärast laulad ise ka? No vot, ma tahtsin öelda just sedasama, et mari lood on kõik sellised, et nendest on väga raske lahti saada mail ütlengi, nii et mari oled. Ma ei saagi terve päev, laulan seda sinu laulu ja, ja ei saa kuidagi sellest lauluviisijupist lahti. Nii et noh, niisugused väga kaasa lauldavad lauluta tegelikult Maren kirjutab Ja kui meil Ja üks jutt, mis ma veel tahtsin öelda, et me peaksime kindlasti meelde tuletama sinu pääsemist Ellerheina koori, see oli niimoodi, et nõmme põhikoolis käis siis õpetaja liidu liige Liidia Pärna ja Lidia Pärna, kunagi ma mäletan, et tema oli minu lauluõpetaja koolis, mina tundsid teda nii hästi ja ta huvitav, et talle olin mina meelde jäänud. Ja siis, kui ta marid kuulas ja siis ta muidugi tundis kohe ära, et laps laulab nii toredasti kenasti ja mari oli siis kutsutud Ellerheina koori laulma, kus ta nüüd on siis 12 aastat järjest ikkagi õpetust saanud ja mul on selline tunne, et muidugi esinemise julgust ja ikka seda laulukooli ta on ikkagi noh, tänud. Ellerheinakoorile saanud ikka maast madalast on teda palju palju aidanud. Just hääleseade õpetaja Ester Lepa ja hääl on Marilyn väga meeldivalt muutunud kandvaks ja niukseks esinemisküpseks. Mul tuli veel meelde see viimasest kontserdist, kes mind aitas, see tööõpetuse õpetaja, kes tegi väga toredat saadud kahele laulule Ja ta on vist tegelikult hariduse ja tema ikka aitab seal alati. Mina ei ole ainus hea nyyd jah, suurem osa on küll meil kaheksa kaks inimest või, aga siis oli veel ellerheinast üks neiu, kes. Kaks neiut ja jah ja ei-else Ellerheinaga ikka seostub minu jaoks ikka väga palju ja ja, ja siis sellel kontserdil oli ka niimoodi, et ma näen ju kolm korda nädalas vähemalt Kiia liikmed, kes on meie siis dirigent ja ja seal koori ees alati ja ja temast jääb ühtteist temast külge ja, ja kui ma seda videot nüüd vaatasin tagantjärele, siis mul oli selline tunne, et minust nagu tärkas nagu mingisugune pisikene tihane, Aitme iseloom isegi et et tema paneb selliseid vahvaid nalju kuhugi ja, ja on üldse väga, väga kena ja südamlik inimene, kuigi ta on range, aga see peabki nii olema. Ja, ja see esinemisjulgus ja see on kõik ikkagi tulnud just täpselt ellerheinast. Ta on, kui ma olin kuueaastane, ma mäletan, oli see konkurss kui Ellerheina eriti sellepärast, et lapsed valiti välja küll, aga siis oli veel selline topeltkonkurss, ma mäletan, ma laulsin seal mingit lõvipoisi laulu siis ma olin selline Orakene, aga nüüd ma praegu mõtlen, et ma ikkagi päris jõudsalt ikkagi arenenud ja kasvanud ja ja, ja see ei ole enam mingi probleem kuskil mingisugust laulu laulda, et isegi sellist närvi ei teki üldsegi. Ja siis ma mõtlesingi, et võiks proovida siis terve ühe kontserdi, André jama, loodan südamest, et see ei jää viimaseks. Sellel koolikontserdil sa laulsid koos emaga ja kui siin oli jutt, et õde-venda Airice Urmas oma kodus kunagi tegid selliseid kodukontserte ja, ja laulsid mikrofoniga ja ja sünnipäevadel ja, ja siis kas selline kooslaulmine nüüd teeksin oma kodus, kus on teil oma pere on ikka ka pidevalt olemas? On küll ja me ikka laulame tavaliselt alati kõige suurem sündmus, mille me tuleme kokku ja laulame kõik koos see siis vastavalt isegi vahel neljahäälselt, seal siis jõulud. Ja tavaliselt Tartus me seda teeme ja siis käik la turmasja ema ja mina ja ja vanaema ja, ja siis Urmase naine ja, ja vanaisa ja kõik toetavad, aga siis tavaliselt tuleb selline väike Jüri Muttika käis isegi juba välja sellest. Nii et see on nagu võisin osaga muidu emaga. Me vahel laulame niimoodi lihtsalt, kui me sõidame autos pikimaid, laulame kahehäälselt väga ilusaid laule, mis on meil meelde näiteks Uno Naissoo kodu ja ja Urmasega, meile meeldib ka häälselt laulda, et minu meelest meil on väga niimoodi kokku minema tämbrid. Kuidagi ilus, ilus on kuulata. Mõnel alal seadsime kahele häälele Marju maalist ka. Aga ma tahaks öelda, et mari isa ka laulud ja mari emad võtja mul meenumiste laule, helisevast muusikast, edelvassi, taoliseid, mitmed aastad ikkagi nii-öelda leivanumbriks olime seltskonnas uuesti ülesanne asele. Nüüd me laulame seda ka jõuluvanale tavaliselt. Ja see, mis nooruses jääb ikka meelde seal veel kitarri saatel. Ja isa võttis just kitarri kätte, hakkas nüüd mil ime, laulame selliseid väikseid isamaalisi laule, maa tuleb täita lastega või siis siis isa mängib kitarri, võtab seal paar tuurikeste, mina laulan juhte. Ta ei teadnudki, et ma natuke noorest peast olin mõned tuurid nagu selgeks õppinud ja kas see on siis, kui veel Kiibus elast ise kitarrimäng ei seal ja see oli kooli ajal täitsa kooli ajal, siis oli kitarrivaimustus suur õigeline sai endalegi kitarri ostetud ja siiamaani on alles. Ma arvan, et isa sai mitu positiivset punkti juurde. Ma teadsin, isa laulab küll, aga tema pea häbeneb ja teine asi, et kui temaga hakata teist häält kaasale vot siis läheb küll kõik sassi. Aga luuletused ilma muusikata, need on ju ka luuletused, muidugi tulen lihtsamalt kui laulud. Ja jällegi see tulevad südamest ja täiesti suvalisest asjast hakkan äkki kirjutama. No näiteks, et on sinised sallid ja punased pallid on autode rallid ja tellisevallid, näiteks võtan jõe väisheri ja aken seda jorutama. Aga noh, põhiliselt on ikka sisukad, luuletused mulle olnud ja mõned on isegi päris endale meeldivad ja need, ma panin sinna kontserti kõvasse gaasisse. Neid luges minu klassitädi Lehtma ka kui loeks praegu ise luuletus. On hea, viiendal detsembril 1997 on hea, et sul ei ole kullast krooni voodil, kaldahhini ega kaminat. Ei ole rääkides ka külma tooni. Ei valget hobust ega imesaart. On hea, et sul ei ole sametmantlit ja mind sa teietama ka ei pea. Et nõu ei pea sa pidama kesksaali, see kõik on minu meelest väga hea. On hea, et sul ei ole klaasist silmad ja räägid üsna tasa minuga, et sa ei oska ennustada ilma. Nii lihtsalt vaatad otsa, mulle sa siis on just hea, et sul on helged silmad. Et sul on üsna pehmed kuldsed käed. Et sinu põsed pole tehtud kullast ja krooni sul ei ole, ise näed, siis on just hea, et mind sa kõiges hindad, ei ole mulle alatiseks toeks su kõrval, kuule, kas ei mõttes ikka neid kordi ise lugematuks loen. Siis on just hea, et oled mulle kallis ka ilma balda hiinist voodita. Et talveöös ses pimeduses hallis Me armastusest täht lööb särama. Ma arvan, et isale ja emale oli ka väga tähtis ära tunda see, et mari on kasvanud suureks. Visa hirmul osutas. Keda ta no kuidas öelda minu arvates ta on väga raskes niukses teelahkmel praegu sellepärast, et leida iseennast sellest tänapäevaelus ühel keskkooli õpilasel, noh, ma puutun koolis kogu aeg sama vanade lastega kokku ja õpetan neid ja ja vaatan nende muresid ja rõõme ja moment on raske, et leida, leida iseennast. Sihiks on ikkagi praegu mõjutavad Tartu ülikooli pääsemine eelkõige et seal õppida keeli, mida läheb elus kindlasti vaja. Ja muidugi ma mõtlen, et ma ei tahaks jätta muusika tegemist lihtsalt niimoodi nadi soiku, et ma peaksin, võiksin ikkagi kirjutada ja ma olen kindel, et ma edaspidi kirjutan ikkagi veel laule. Jaa. Jaa. Ja ma olen ka natuke kaua näevad, et ma tahaksin ikkagi tuntuks saada ja, ja teistele oma lauludega rõõmu tuua. Täna on selline päev, kus meie saade nüüd eetris on. Kuigi päev on juba lõpujärgus ja kas teie peres täna naisi ka meeles peeti? Loomulikult plastiliin kuulub ikka asja juurde. Sellest muidugi omal ajal oli niisugune meelespidamine märksa märksa suurem ja mugavam, üle üleriigiline, aga noh, nüüd minu arvates alati võiks ikka naisterahvast meelespidada. Sest kõik naised ei ole veel emad ja mõni on noor naine neiu ja kuidas muidu neid saaksime meeles pidada, selleks on ju naistepäev, väga sobiv. Ja minul on väga ilusad mälestused jäänud just naistepäevast kui, kui mulle kingiti selline titesuurune sülenuku hästi tita nägu ja ja, ja seal just vaatan naistepäeval, mis oli minu kõige armsam nukku, hästi pikki aastaid sellist mani, ma ei tea, kas ma olin kaheksaaastane nukkali mul igal pool kaasas ja, ja nii helgelt Käärand meelde, et see oli just naistepäev ja ja ema-isa ütles, et noh, et sa oled kaamel, väike naine. Kuuldud keskööprogrammi muusikalise kujunduse eest kandis hoolt Silja Vahuri. Vestlust juhtis Reet Made.