Tänase saate eellugu ulatub tagasi oktoobrikuusse, kui kavas oli üks saade huntidest. Seal kõnelesid Marko Kübarsepp ja Ilmar Rootsi ja pärast seda siis ütles üks kuulajat, saade oli iseenesest huvitav ja, ja rääkisite ühte, teist ja kolmandat. Aga sõnagi ei öelnud selle kohta, et kus need hundid siis ikkagi elavad, et kus nad magavad, kus on nende kodu või, või kus on nende maja ja et üleüldse oleks huvitav teada näiteks seda, missugune see koobas ikka välja näeb, kus karu talvel magab ja, ja kus talvel linnud varjus on ja kalad magavad ja igasuguseid selliseid asju. Täna siis ongi, nii et kutsusin siia linnainimese jaoks peaaegu, et juba metsikusse loodusse Tartu külje alla Jänese matkaraja algusesse. Kaks meest, kes väga palju looduses käinud on ja kes loodust tudengitele õpetavad. Meelis Tambets ja Asko Lõhmus. Ja katsume siis sellest loomade elamisest rääkida. Neelis kõigepealt küsin seda. No ühel pool on meil siis siin põõsastik ja ühel pool on jõgi. Et kas siin ka kellelegi kodu võiks olla. No mina räägiks sellest Poolast, kus jõgi on, seal on ikka päris paljude loomade kodu, kui me täna ant loomadest räägime umbes 30 kalaliiki võib siit leida ja ja arvukalt, et igasuguseid suuremaid ja väiksemaid selgrootuid ja ja nii edasi. Ainuke hädamissid, nagu näed ise ka. Kodu on nagu peegelklaasidega, et sinna alla niisama naljalt ei näe, selles mõttes kala kodu-uurimine ja vaatamine ei ole niisama lihtne. Peegeldab vastu ja hoiab uudishimuliku pilgu eemal. Sel ajal, kui me meelisega rääkisime, Aska näitab näpuga üle jõe seal puu otsas, keegi. Jah, tundub, et sinna on sisse seadnud üks pasknäär ennast, kes just suvisel ajal linnalind ei ole ja väga linna serva ei kipu. Küll aga sügisel üsna laialt ringi liigub omale siis uut kodu otsides talveks. Nonii hakkasime kohe sellest olustikust rääkima, mis meil ümber on, aga ma ikka kõigepealt pead nüüd selle ära küsima, mis siis kuulajat huvitas, et, et kust see hunt ikkagi magab, on tal magamistuba olemas. Magamistuba niisugusel kujul ei ole, kindlasti ei ole, küll aga aegadel, kui hundid on oma pesa või koobast aga rohkem seotud siis on neil seal lähedal kindlad kohad, kus nad tõepoolest magavad, aga hundid ei maga mitte nii, et lähevad õhtul magama ja tõused hommikul üles. Vaid hundil magavad siis, kui vaja. Ja siis kui vaja, siis tundub ilmselt sobiv, väga erinev koht, mis võib meenutada nii tõelist magamisaset kui ka inimese jaoks olla tegelikult täiesti tavaline puude või põõsaste vaheline lohk. Ja kas nemad on sellised tegelased, kes rohkem nagu liiguvad ringi öösel ja päeval siis puhkavad? Kuskil see sõltub väga oludest, aga ega nad selges päevavalges ikka enamasti ringi ei uita, välja arvatud kui nälg või mingid muud põhjused neid selleks ei sunni. Teisalt pilkases pimeduses ei ole ka ilmselt hundil just parim aeg, nii et videvik, nagu ikka, on see metsloomade õige aeg. Aga kas ongi siis nii, et tegelikult ütleme tõesti selline inimese arusaamist mööda kodu või maja või ongi enamikul loomadel ainult sel ajal, kui neil parajasti pojad on? Ei tea, ma ütleks pigem, et kaladel on kodu oma pika elu jooksul või lühema elu jooksul olnud palju, nad elavad lihtsalt väga mitme toaga vä? Pigem nii kala, kodu kõige laiemas laastus võib öelda, et kala elab vees. Mõnikord harva käivad mõned kuival ka, aga laias laastus vesi on kalakodu ja ja vesi ei ole mingisugune ühtlane. Et vesi kui niisugune, vaid kalad elavad näiteks viie kilomeetri kõrgusel merepinnast, samas nad elavad kaheksa kilomeetri sügavusel. Need on väga-väga erinevad kodud. Aga kui nüüd eesti kaladest rääkida kodu, vanasti öeldi, et inimene sündis ja suri saunas, see ei tähenda, et terve oma elu saunas veetis. Sama lugu on kaladega, et paljud tulevad oma oma päritolu jõkke näiteks tagasi kudema ja mõned surevadki seal peale kudemist kohe ära. Aga vahepeal neil pikk ja kirju elu ja käivad läbi mitmest toast söögitoast, magamistoast, nagu siin hundi puhul juttu oli ja käivad kodust kaugemal vaatamas, kas äkki kuskil on mõni parem kodu ja ja võib-olla võtad kellelgi teisel kodu käest ära ja loovad endale täiesti uude kohta kodu ja kodu, see on lai mõiste. No ilmselt kõige üldisemalt võiks öelda niimoodi, et loomad on lihtsalt väga erinevad. Ühes servas on niisugused loomad, kes kinnituvad kusagile ja nii seal elavadki näiteks karbid. Teises servas on siis niisugused loomad, kes väga hästi liikuda oskavad, kellel ei ole selleks ka mingisuguseid piiranguid. Sest näiteks paljud loomad on territoriaalsed, mis tähendab seda, et nad hoiavad pikema või lühema aja jooksul mingisugust kindlat paika ja neil on selleks oma väga tõsised põhjused. Nimelt kui nad sealt ära lähevad, siis võib juhtuda, et nad enam ühtki nii head paika ka kusagilt kergesti kätte ei leia, sest nende liigikaaslased näiteks kaitsevad niisuguseid paiku. Niisiis ühes servas on kinnitanud loomad, teises servas on niisugused, keda võiks maadideks nimetada ja vastavalt sellele on ka nende kodude suurus väga erinev ja nende väga liikuvate loomade puhul on enamasti olemas tõesti kohad, kus süüakse kohad, kus magatakse kohad, kus sigitakse kohad, kus ollakse mingisugustel hoopis teistel asjaoludel. Mul tuleb sellise väga põneva näitena meelde selline loom või või lind nagu piirpääsuke või piiritaja, kelle kohta öeldakse, et temal magamiseks ei ole ka ju muud vaja kui ainult seesama õhk, kus ta niikuinii kogu aeg on jättega, maga, põhus. Seda küll ja piiritajad vahetavad oma asupaika sageli ülimalt kiiresti. Ma olen ise näinud, kuidas nad põgenevad hulgakesi näiteks äikesepilve eest ja on räägitud, et nad võivad niimoodi sadu kilomeetrit teise kohta liikuda ja samal ajal pojad nende pesas võivad olla päris pikka aega päevi söömata. Ja ei juhtu jah nendega midagi, aga kui nüüd rääkida päris sellistest, siis majaehitajatest loomadest ka siis ma arvan, et inimeste jaoks kõige tuntum tegelane seal siis ka veega seotud ja Eestimaal suure pahanduse tegid ja kobras kas tema ehitab maja ka ikkagi ainult selleks, et seal siis sigida või on see vaja selleks, et seal üsna pidevalt elada? Misjaoks ta seda maja ehitab? Eks ta seda ikka endale ja järeltulevatele põlvedele, aga eelkõige endale ikka ehitab. Ja kasutab ta seda ikka üsna püsivalt, mitte ainult siis, kui pojad seal sees on. Aga kobras on ilmselt selles mõttes just üks tore loom, kelle pealt inimene mõndagi võiks õppida, et kobras näitab meile seda, mida me ise teeme. Sest et üldiselt võikski ju loomad jagada nii, et need, kelle kodud teiste kodusid väga palju mõjutavad ja need teised, kellele nad nii palju ei mõjuta. Kobras on kindlasti siis selle esimese rea esindaja. Kui veel tuua mõni muu vihatud näide, siis niisugune tore loom on veel ka näiteks kuuse-kooreürask sest et inimesed on kurjad sellepärast, et kuuse-kooreüraski nõrgestatud puid, mõnikord isegi päris elusaid puid nakatavad. Puud enamasti surevad ära ja inimesel jääb seal sealt võib-olla oma kodu jaoks vajalik raha või palk saamata. Seevastu on bioloogid välja uurinud, et selle üraski taga seisab terve armee igasuguseid teisi putukaid ja Oleseid. Neid on näiteks Põhjamaades loetud kokku suisa peaaegu 150 liiki. Nii et selle kõrval võib küsida, et kas siis inimese pahameel oma kodu kahe palgi pärast alati põhjendatud, kui see nii paljudele teistele kodu võimaldada. Mina ütleks hoopis kalainimese seisukohalt, et kobras ühest küljest oma tegevusega kaladele loob teistsuguseid kodusid aga kahjuks kahjuks ei loo kodusid nendele kaladele, keda meil niigi napib. Ta muudab tihti vooluveekogu seisvaks veekoguks, seal on oma elustik, aga ta on sellest, millega näiteks forelliarmastajad on harjunud anda sootuks erinev ühesõnaga kobrast, teisest küljest võtab ära väga palju kodusid teistelt loomadelt ja nii see käib kogu aeg looduses, ilmselt igasuguste asjadega ühele kodu luues võib-olla võetaksegi teiselt kodu ära, sellepärast et kodu suhtes nõudlused on väga erinevad, näiteks kaladel on väga lihtne ühtavad soojematuid, teised kena üheta magedat vett, teised soolastajat. Ühed tahavad vahepeal mageda, et vahepeal soolast vett ja ja kui siis vooluvesi muudetakse, seisvaks veeks on seisva vee kalaliigid, on vooluveekalaliigid. Lisaks sellele teised loomad neid kodusid muudavad, muudab inimene oma tegevusega kodusid, et et alati, kui midagi loodusest teeme, siis me ilmselt vähemalt veekogude puhul me muudame seda olukorda, mis seal on. Võib-olla ajame kedagi kodust välja, võib-olla tekitame kellelegi uue kodu, võib olla. Ajame lihtsalt kodust välja, uut kodu ka ei tekita. Nagu seda koprajuttu edasi rääkida, siis on needsamad tuntud paisu ehitajad ja veskid aasta ja ta on sellised mehed, kes siis mõjuvad kanastikul umbes samuti nagu kobras, siis, kui ka jutust õigesti aru saanud No muidugi mõjuvad, ega seal väga keeruline ei ole seda asja mõista, sellepärast et kui, kui näiteks lõhe ta koeb ju ikkagi ainult vooluvees ja ainult kärestikel ta ei koe mere segada egoe järves meil siin vähemalt. Ja kui siis tammi ehitaja katkestab tal selle rändevõimaluse, kui ta ei saa merest koel mulle minna, noh, väga lihtne, siis tal see kodu on läinud ja ja kuigi tal kõik muud kodud nii-öelda muuda, elupaigad säilivad ega, ega sellest väheks tal võib olla väga-väga hea söögilaud kuskil kaetud, aga kui järeltulijaid ei tule ega sellest midagi välja ei tule. Lõpp on suhteliselt kurb selle, selle jõe lõhepopulatsiooni ja kui nüüd kodust jutt oli, siis osa kalu tahavad väga-väga täpselt oma koju tagasi tulla. Lõhe on kõige tuntum, lõhe tuleb sadade kilomeetrite kauguselt kudema, enamasti sinnasamma jõkke, kust ta pärit on. On tehtud palju katseid, et kuidas ta seal orienteerub meres, ta orienteerub valguse ja magnetväljade järgi ja siis, kui ta jõuab juba piisavalt lähedale kuhugi oma päritolu kohale, siis tal hakkab järjest suuremat osa mängima. Haistmine on tehtud väga lihtne ja geniaalne katse, omal ajal, kui seda uurima hakati, topiti ninad punniga kinni ja vaadati, kas lõhe leiab oma oma kodu ja üles ja ei leidnud, see näitas päris selgelt, et et haistmine rolli mängib. Kui silmad kinni kaeti, see nii palju ei mõjunud. Ja see, mida ta seal tunneb, ninaga lasen terve suur suur komplekt asju. Ta tunneb põhja struktuuri ära ja öeldakse, et ta tunneb ära ka selle, et just tema populatsiooni noorkalad on seal jões, et ka need annavad talle märku. Vot nüüd nüüd on õige koht olemas. See, kuidas lõhe oma kodujõe ära tunneb. Ega see söövitatakse talle mällu mingil hetkel, et milline see tema, tema kodu peaks siis välja nägema lõhnajälje järgi. Ja tavaliselt toimub enne seda, kui lõhe asub laskuma jõest merre, enne nii-öelda koduukse kinnilöömist jätab ta selle koha hästi meelde ja tunneb selle hiljem jälle ära. Jätkame käske kava dialoogide Meelis Tambetsi ja Asko Lõhmusega. Meelis rääkis enne sellest kalade orienteerumises, kuidas nad oma kodu leiavad ja mina kõrval mõtlesin siis seda, et tegelikult ju samasugused müstilised ja muinasjutulised orienteerujad on linnud ka, kes, kes oskavad ka alati sinna tagasi tulla, kuhu vaja. Jah, ja siiamaani päris täpselt ei teata, mismoodi nad seda teevad. Viimasel ajal on näiteks palju uuritud seda, mismoodi linnud üldse näevad ja on täiesti ilmne, et nad näevad, võib öelda, palju paremini kui inimene veel enam nad näevad asju, mida inimene ei näe, niisugusel kujul. On isegi hüpotees, et linnud täiesti silmadega visuaalselt näevad maa magnetväljasid näiteks mis võimaldab neil noh, nii-öelda omada isiklikku kompassi kogu aeg silme ees. Aga seda siiski, mismoodi üks lind, kes vahepeal tuhandete kilomeetrite kaugusel näiteks talvitumas käib, jõuab tagasi täpselt sellesse samasse metsa või aeda või pesakasti see on siiski suuresti lahendamata. Võib öelda, et me teame tükke sellest, aga me ei ole suutelised iseseisvalt konstrueerima niisugust lindu näiteks arvutiprogrammi näol, kes tõesti jõuaks sinnasamma kohta täpselt tagasi. Ja on tehtud küll palju huvitavaid katseid, no näiteks on püütud lindudele õpetada seda, kuhu nad peavad lendama. Ja seda on tehtud eelkõige looduskaitselistel eesmärkidel, näiteks loomaaialindudega. Oletame, et meil on üks haruldane liik ja me tahaksime ta loodusesse tagasi asustada. Aga ta on rändlind, see tähendab, et me peaksime talle kuidagi moodi selgeks tegema, et ta peab talvel lendama just nimelt teatud kohta ja tulema järgmisel kevadel siiasamasse kohta tagasi. Ja see on osutunud väga keeruliseks, võib-olla kõige paremini. Meetod on praegu see, et sokutatakse need loomaaialinnud mõne teise kas nende liigikaaslaste või siis isegi päris teiste liikide parvedesse. Mingil põhjusel leitakse moodus, kuidas panna neid nende parvedega liituma ja siis lendama koos nende metsikute lindudega. Aga on tehtud isegi niisuguseid pentsikuid, katseid, et On haruldasi kurgesid lennukitega sõidutatud lasknud neil nii-öelda välja vaadata ja õppida seda maastikku, aga minu teadmist mööda pole neist katsetest tsineeriti tulu tõusnud. Mul tuleb meelde selle lindude eksitamise jutu peale valgepõsk Lagle näide nendest aegadest veel, kui valgepõsk Lagle oli suhteliselt või mis suhteliselt oli ikka väga haruldane ja ja teda meeleheitlikult kaitsti, siis väidetavasti sel ajal on tekkinud just see Helsingi linna valgepõsk-lagede populatsioone, et üritati siis ka nagu õpetada neid sealseid laglesid lendava põhja kuskile, kus teised Lagle pesitsesid, aga ei läinud, tulid Soome tagasi ja jäid sinna pesitsema. Just nimelt, ja kui mõelda seda, mis võiks olla maailmas juhtunud mitte ainult aastatuhandete, vaid aastamiljonite jooksul, siis üsna ilmselt tänu niisugustele kõikvõimalikele eksitustele korda minekutele ongi lõpuks loomad omandanud need käitumisnormid nii-öelda, nagu neil enamasti siin praeguses maailmas on. Küll aga tuleb neid veidralt käituvaid loomi ja veidraid kodusid ikka ja jälle ette ja vahel väga harva võib juhtuda, et see käitumine osutub edukaks. Ja et need isendid, kes just niimoodi oma kodusid ehitavad või niisugustesse kohtadesse lendavad või jooksevad või ujuvad ongi hoopis edukamad kui, kui teised nende liigikaaslased. Ja see on eriti aktuaalne praegu, kui inimene oma koduga seda maailma palju muudab sest võib juhtuda, et traditsioonilised käitumisnormid loomade puhul lihtsalt enam ei tööta. Me kõik teame midagi linnadest, teame sellest, et aeg-ajalt ilmub linnadesse elama jälle mõni uus elukas siis see on näide niisugusest võib-olla looduslikkuse des ebanormaalsest käitumisest, aga liigi puhul võib see lõppkokkuvõttes osutuda otstarbekaks. Kuidas kaladega on, kas, kas nende puhul siis ka ütleme selliseid samasuguseid lollitamis või õpetamis või ükskõik kuidas öelda katseid on tehtud, nagu Askaga praegu jutt oli, lindudest võetakse neid elama suunata kuskile mujale, noh, sellesama lõhega ju on teada, et looduslikud lõhed hakkavad ära kaduma. Selle eest on kasvandustes lõhesid igasuguseid, mis jälle vetist segavat kõvasti. Nad nagu loodusesse päris hästi ei sobi. Lõhet on küll võimalik õpetada, nagu enne öeldud, lõhel jääb kodujõgi meelde natuke enne merreminekut peamiselt ja siis, kui asustada ühte konkreetsesse jõkke, lõhet õigel ajal, et ta jõuaks seal mõnda aega kohal olla, enne kui ta merre ära läheb siis ta jääb tihtilugu meelde. Aga see meeldejätmine ja meelitamine, ega see on mitme otsaga asi. Osadele kaladele, see tagab hea edu hakkama saamisel looduses. Teisalt jälle nagu Asko ütles, et et ega see, et nad, et ei jäta nii täpselt kodu meelde, see on jälle teistpidi ja osa kalu meelitad neid või ei meelita, ei tule kuidagi ära sealt, kuhu nad on vastu meie tahtmist läinud näiteks Ameerikas suure järvistu juures on väga suured probleemid liikidega, kes on sinna tulnud ja inimese abil tulnud, aga katsu sa tast lahti saada, ei, ta ei lähe sinna oma ürgsesse koju tagasi ja sealt minema, kus talle meeldib, seal ta on ja kaladel ongi niimoodi, et osa kaladest on väga koelmutruud, tulevad tagasi nagu lõhe, teised kalad on sellised, kellel nähtavasti ei ole mingit tunnet, peaks need tingimata oma päritolu kohta tagasi minema. Kolmandad kalad on veel sellised, et nad ei lähe tagasi oma sünnijõkke, vaid nad valivad endale esimest korda kudema minnes näiteks valivad endale üsna meelevaldselt selle veekogu, kuhu nad lähevad ja siis edaspidi käivad elu lõpuni selles jões kudemas. Võib-olla üks loomarühm, kellega inimesed ennast täie õigusega üsna sageli võivad samastada, on just nimelt linnud, sest nendel on mõnedki asjad, mida inimesed eriti siin läänepoolsetes, skulptuurides tahavad ka mingitel põhjustel saavutada. Esiteks on see suhteliselt pikk kooselu ja see on enamasti ka monogaamia või siis see, et ollakse abielus ühe partneriga. Ja too on muuhulgas lindude elupaikade valimist ja, ja kogu seda lindude kooselu uuritud sageli väga just selle eesmärgiga, et ikka inimeste kohta midagi teada saada. Aga elupaikade valimine ja selle muutumine ja traditsioonid, mis elupaikade valimises on, see on tänapäeval nii aktuaalne. Võib julgesti öelda, et maailm on teaduskirjanduses, ilmub iga päev kümneid, kui mitte sadu artikleid selle kohta, selle kallal töötavad terved idioodid. Ja kui lühidalt küsida, et kas me oleme oluliselt lähemale jõudnud nendele saladustele, kuidas loomade elupaiku valivad siis võime öelda, et seda küll, aga nad üllatavad meid kogu aeg. Kui rääkida näiteks Eesti lindude kodudest ja sellest, mismoodi need on muutunud või mispärast siis siin on palju huvitavaid näiteid. Üks näide on niisugune lind nagu harakas, näiteks. Olid ajad, kus Harakaid kiusati meil väga kõvasti taga. See oli suisa riiklik poliitika, mis harakad tegid harakad esiteks hakkasid pesitsema inimestest natuke kaugemale, teiseks hakkasid ehitama oma pesi puude otsast natuke kõrgemale. Kui inimesed jätsid kiusamise järele, siis nad tulid jälle inimestele lähemale, hakkasid pesitsema jälle natukene madalamad. Siis On üritatud aru saada näiteks sellest, mis pärast kotkad, keda me peame sageli ürglooduse sümboliteks, ilmuvad tänapäeval mõnikord pesitsema päris inimese tagahoovi, peaaegu et. Arusaamine on liikunud, et selles suunas, et kotkad on lihtsalt väga pikaealised ja, ja neil on samamoodi pikaajaline mälu selle kohta, kuidas inimene neid taga on kiusanud. Ja elupaika valitakse sageli ka selle järgi, kui sa ise on üles kasvatud. Ja nii võibki juhtuda, et üks pikaajaliselt välja kujunenud traditsioon püsib hoolimata sellest, et see ei ole enam antud oludes päris adekvaatne, noh näiteks tänapäeval Eestis keegi kotkaid ju püssiga taga ei aja. Kotkad võiksid ilmselt üsna edukalt elada kusagil linna serva suurte puude otsas ja inimesed käiksid neid ilmselt üsna aupaklikult seal vaatamas, aga nad ei tule sinna või vähemalt veel ei ole tulnud. Ja üks näide Eesti lindudest just nimelt kotkastest viitab ka sellele, mis kõik mängus on, kui me mõtleme, et keegi valib omale kodu targasti pütti mõnikümmend aastat tagasi aru saada, miks on mõnede lindude, sealhulgas merikotkaste käitumine muutunud imelikuks, nad nagu hoolda õieti oma poegi ja tulevad pidevalt tagasi samadesse pesades, kus neil pidevalt halvasti läheb, erinevatel põhjustel, kas keegi on neid pesi ära rüüstanud või ajavad neid taga seal rongad või on mingid muud põhjused? Ja lihtne ja väga inimlik järeldus võiks olla see, et linnud on lihtsalt lollid. Paraku selgus, et see on ainult osaliselt tõsi, nad on lollid küll, aga seda mitte looduse poolt antuna, vaid selle tõttu, et keskkonnamürgid, mis olid nendesse kuhjunud hakkasid pidurdama teatud närviülekandeid ja selle tõttu langes väga oluliselt nende lindude õppimisvõime. Seda kontrolliti hiljem korduvalt. Katsetes aga ilmnes tõepoolest, et näiteks keskkonnas aastaga on võimalik, kui nad sõna otseses mõttes ära nüristada, nii et nad ei olegi võimelised enam inimmuutustele, olgu need siis positiivsed või negatiivsed üldse reageerima. Linnud on ilmselt inimestele võib-olla ühed kõige paremini tuntud sellised koduehitajad või pesarajajad, sest kes meist linnupesa näinud ei oleks. Vee all käivad vähesed inimesed. Kas kalade hulgas on ka selliseid loomi, kes tõesti endale lausa pesa ehitavad? Kalade hulgast leiab väga-väga erinevaid strateegiaid, kuidas enda järglaste eest hoolt kanda. Üks nendest tõesti kodu ehitamine eesti kaladest ehitavad õige mitmed endale ajutisi, vähemalt kodusid. Väga tuntud lõhed ja forellid, Nemad kaevavad endale kruusa sisse väikse pesalohu. Heidavad sinna marja, katavad selle pealt jälle kruusaga sest see mari peab neile üle talve seal all püsima. See pesa peab olema ehitatud nii, et vesi käiks sealt läbi aereeriks pidevalt seda marja ikka õige mitu kuud on, on see aeg, mis mari elustab püsima, kui ta matta liiva alla või muda alla, siis ta lämbub ja kui liiga lagedale vaata, siis ta uhutakse minema või keegi sõtta nahka eesti kaladest kõige kõige vingema pesa teeb ohalik. Avalik on tuntud pesa. Ta ehitab pesa ja valvab teda ja aereerib seal sees olevat marja. Kui eesti kaladest ainult praegu rääkida siis veel kavalamad pesad on ehitanud endale näiteks madunõel ja merinõela, õigemini loodus neile jälle ehitanud. Nad ei koegi marja kuhugi mujale kui kala kõhu all olevasse spetsiaalsesse vakku näiteks kogu selle marja arengu aja on mari isaskala külge kasse spetsiaalsesse haudekambrisse või vakku kinnitunud siis kui koorumine toimub, siis siis alles lähevad kurja maailma isa hoole alt minema. Kui natuke laiemalt vaadata Eestist väljapoole, siis leiab igasuguseid põnevaid kohti, näiteks mõni kala koeb hoopis veekogu kohal oleva taimelehe alla alumisele pinnale ja siis et see mari seal ära ei kuivaks, siis ta pritsib seda veega üle, niisutab seda siis skaalad, nemad elavad hoopis erilistes tingimustes, neil nimelt kaob vesi vahepeal mitmeteks kuudeks ära. Need kopskalad näiteks kaevad urud enda kudemise jaoks ja uru suule tallavad, tallavad sügavalt rajada, et oleks ja edasi-tagasi liikuda, kui vesi jälle langeb ja ja nii edasi ja nii edasi. 25000 kalaliiki umbes on ja ja mitmekesisus on, on meile. Pesaehitus, on jälle küsimus on energia investeerimises väga tihti, kui palju tasub investeerida. Järglaste eest hoolitsemise pesa ehitamine on kahtlemata nõuab vaeva ja tööd ja ja see on üks äärmus, kuidas hoolitseda järeltulijate eest. Tavaliselt on niimoodi, et mida paremini hoolt kantakse järeltulijat, et seda vähem on järeltulijaid ja need, kelle eest hoolt eriti üldse ei kanta neid ka väga palju jälle tootma. Kaladel on see viljakus väga-väga erinev, siin eesti kaladel juba luts on üks väga viljakas kala miljoneid marjateri toodab saunas emakalal võib-olla ainult kümnetega järglasi ja see on üldse loomariigis niimoodi ja mõlemal strateegial jälle on omad head ja vead. Siiani ei ole ühte neist ainult väljavalitud, ju siis mõlemad teatud puhkudel kõlbavad hästi. Üks teema, millest enne põgusalt juttu oli, siis see, et kui jälle inimesega paralleele tõmmata, siis vahest ikka ütleme, et hästi, elame, oleme kodus ja ja võõrsile minnes jääme kuidagi kiduraks ja nii edasi, aga enne siin Meelis rääkis just nendest siis võõrliikidest, kes kusagil mujal hakkavad märksa edukam kavalt sigima ja väsit, Eestimaalgi võimed neid näiteid tuua. Kas selle kohta saab nüüd mingit sellist üldist reeglit öelda, et et kombiliike, siis on rohkem, kas need tõesti, kes on niiviisi kõvasti küünte ja hammastega kodu Cavaras kinni ka nagu võib-olla inimene või on sellised, kes just paremini saavad hakkama kusagil mujal? Küll tahaks sellele ilusasti vastata, aga kahjuks peab ikka ütlema, et see sõltub mis mastaabis ja mis ajaskaalas vaatame, vaatame seda Eestimaa, mida me siin siis näeme. Me näeme siin üsna liigirikast elustiku, sealhulgas paljusid loomi, vaatame Eestimaad 10000 aastat tagasi, mida me siis näeme, jää ära sulanud, on tekkinud esimesed mageveekogud ja, ja hakkab üldse tasapisi tekkima miski, mida me maismaakooslusteks nimetame. Nii et selles mõttes võib jälle öelda, et Eestimaa on loomadele üsna hiline kodu, sealhulgas ka inimesele inimesed olid ammu enne olemas, kui Eestimaast midagi praeguse laadset kujunes. Nii et rohkem või vähem on kõik loomad oma kodusid vahetanud ja ega see kogu maa ja elustiku muutudes teisiti ei saakski olla. Sest et kes vähegi maa ajalooga kursis on, teab, et kunagi polnud siin üldse elu ja siis oli elu ainult vees ja sellel oli ainult üherakuline kuju ja siis tuli neid rakke natuke rohkem ja ühel hetkel tekkisid maismaal piisavalt head tingimused, et need elukad sinna maismaale suutsid ronida, siis nad otsisid omale kõikvõimalikke uusi kohti, kus elada. Ja kui tekkisid järgmised niisugused olendid, kes suutsid fotosünteesida, see tähendab suutsid muuhulgas tekitada hapnikku rohkem ümbritsevasse atmosfääri sisse, siis muutusid tingimused jälle järgmistele elusolenditele võimalikuks ja ka need, kes seal juba olid, need pidid ise kuidagimoodi muutuma. Lühidalt võime me öelda, et kodusid on niimoodi laias laastus maa peal kogu aeg järjest juurde tulnud sest liike on tulnud järjest juurde. Aga loomulikult on olnud teatud selliseid kataklüsmina katastroofi, kui kui liikide arv, sealhulgas siis ka võimalike kodude arv on vähenenud on olnud ajaloos palju niisuguseid suuri väljasuremise. Nendel on olnud muuhulgas ka see põhjus, et kodud on hävinud. Selleks põhjuseks on olnud väga erinevad tegurid. Enamasti on need küll pärinenud kusagilt atmosfäärist või vulkaanide või niisugustest kohtadest. Niisiis meie ümbrus on nagu täis neid kodusid ja, ja need kodud ei ole üldse ainult niisugused kodud on vees ja kodud on maismaal või et kodud on isegi ainult õhus. Kujutage näiteks ette, et on olemas sellised loomad, kes kihutavad kusagil kellegi veres ringi ja on leidnud omale hoopis seal kodud. Me nimetame neid vere parasiitideks ja me ei ole nende üle eriti rõõmsad. Aga tuleb tunnistada, et nad saavad oma kodudes ise vist päris hästi hakkama. Kalad võivad olla kellelegi koduks ka näiteks seesama ebapärlikarp, meil hästi tuntud ja ja samas haruldane loom, tema, tema vajab vahepeal kala oma vaheperemehena. Lisaks on muidugi vastupidi, jälle ka. Siinsamas Lätis elab meil üks kala, kes kasutab karpe jälle endal. Kudemissubstraati koeb karbi sisse, sellised pika-pika peenikese moodustamisega laseb marjaterad karbi sisse. Ühesõnaga, et kui vastad algsele küsimusele nende võõraste ja omade liikide kohta, siis tuleb öelda, et see, see, kas nad on võõrad, see on tegelikult inimese hinnang pigem selle kohta, et need liigid ei oleks ilma inimese kaasabita nähtavasti jõudnud sinna, kus nad praegu on, aga muus mõttes on see, et nad on omale leidnud kodu kas siin või kusagil mujal, täiesti normaalne. Ilmselt üks väga drastiline näide Eesti loodusest on Ameerika naarits ehk mink kes on siin ka väga toredasti kodunenud ja ainuke häda on see, et ta kohapealse liigi ehk siis euroopa naaritsa siit ühtlasi ka välja on söönud ja see tähendab, et me üritame vägagi suurte rahade eest neid euroopa naaritsaid kuskilgi omakorda kodustada ja, ja see eeldab sageli hoopis seda, et me peame selle, sellest, Ameerika naarits seal kohapeal siis kuidagiviisi lahti saama, nii et ka inimene sekkub mängu. Ja bioloogid on üritanud ka kokku arvutada, et kui palju siis niisugustest ümberasustatud kas tahtlikult või tahtmatult ümberasustatud liikidest pidama jääb ja mis nendega edasi saab. Ja rusikareegel on umbes niisugune, et, et 10 protsenti kõikidest, kes kusagile eksikombel jõuavad, jääb seal siis pidama, see tähendab, nad moodustavad vähemalt mingiks ajaks niisuguse asurkonna, mis seal elus püsib ja nendest omakorda umbes 10 protsenti võivad muutuda koha peal kahjuritaks. See juhtub sageli just siis, kui nad pärinevad niisugustest oludest kus neid ennast hoidis vaos või seda populatsiooni hoidis vaos mõni kiskja või parasiit või näiteks mingi toiduga seotud tegur, aga kohapeal ei ole seal sellist kiskjat või parasiit või on seal toitu ka hoopis laiemalt käes. Ja niisugustes oludes siis võõrliik võib hakata levima ja, ja me nimetame neid niisugusteks invasiivsete võõrliikideks. Ja kui Eestis räägitakse mõnikord siin kodunenud võõrastest liikidest halvustava tooniga, sest tegelikult mõeldakse just nimelt neid invasiivseid võõrliike, kes, kes nagu silmanähtavalt omale teiste arvelsin kodusid rajama. Vaata bioloogide Meelis Tambetsi, Asko Lõhmusega hakkab lõpule jõudma. Paar küsimust, mis ma saate alguses naguniiviisi õhku viskasin, on veel üle rääkimata ja ja ühte asja ma küsin veel kindlasti, et noh, aeg on sügisene, varsti tuleb talv kätte, et et see on ju loomadele raske aeg, kus need linnud siis talvel magamas käivad, et ega nad ju oma pesi talveks uuesti üles ei ehita, kuskil nad varjus ameti peavad olema. No, ja kui nüüd piirduda nende lindudega, kes meile siis siia kohapeale jäävad või, või siia tulevad. Kõigepealt tuleb muidugi öelda, et kui nad siin juba on siia tulevad, siis on neil enamasti selleks piisav põhjus, põhjus on siis see, et nad ilmselt peavad nende oludega kuidagi hakkama saama. Nende jaoks on keerulised olud kindlasti esiteks niisugused, kus nad ei saa lume alt toitu kätte. Teiseks. Aega on nii pikalt, et neil ei ole toitumiseks eriti aega. Ja kolmandaks siis, kui on väga ränk ilm, mis linde konkreetselt maha jahutab ja sellele vastavalt nad peavad siis valima oma kohad. Kui on väga paks lumi või tuleb lumi väga järsult maha, siis me teame kõik, et linnud koonduvad teatud kohtadesse, nad võivad tulla linnaservadesse. Nad võivad koonduda maanteede äärde igale poole, kus ei oleks seda lumikatet maas, sest lumest läbi ei suuda enamasti ennast kraapida. Ja seetõttu on väga ränk, kui, kui talv tuleb väga järsku ja väga vara. Või siis kevadel algab just nagu kevad peale ja kõik linnud tulevad kohale ja siis järsku tuleb seejärel talv. See, et linnud saavad toituda peaaegu ainult valges, kui me kakud välja jätame. See tähendab, et, et talvel nad väga suure osa valgest ajast tegelevadki toitumisega. Ja see on ilmselt kui nii võtta, siis see peamine põhjus, miks linnud talvel poegi ei kasvata, sellepärast et nad lihtsalt peavad tegelema põhiliselt sellega, et iseennast elus hoida. Aga on erand. Selleks erandiks on meil kuuse-käbilind, kes mõnikord pesitseb peaaegu südatalvel toitute siis kuuseseemnetest, mida võib sellel lasteaial hästi kätte saada. Külm kui niisugune ei ole iseenesest alatise määrav põhjus vaid just nimelt see, et kogu aeg peaks olema piisavalt, et toitu, et seda nii-öelda seda lõket all hoida. Aga kui ilm on väga ränk, siis linnud muidugi poevad varju küll ja sõltuvalt sellest, kui suured nad on ja kas nad näiteks inimest kardavad poevad siis erinevatesse kohtadesse. Näiteks varblased võivad linnas pugeda töötavate automootorite vahele, kui te olete auto parkinud parasjagu. Ma ei ole seda Eestis näinud, aga, aga selle kohta on palju andmeid just Lääne-Euroopast. Teise äärmusena mõni kotkas, kes on piisavalt suur, et suuta oma kehasoojust piisavalt hästi hoida, koonutab lihtsalt kusagil kohapeal ja soovitavalt ei liiguta ennast üldse mitte energiat. Ja seal vahepeal on siis liigid, kes näiteks tihased, kes võivad pugeda kusagile roostikku või, või hundinuia stikumis, võtab hästi kinni külma tuule ja sellega seoses nende energiakulu väheneb kordades. Mõned poevad kusagile puuõõnsustesse. Aga juhtubki, et mõnikord linnud valivad valesti selle koha ja see tähendab, et mõnikord võib leida puuõõnsustest surnuks külmunud linde ja mitte ainult puuõõnsustest, vaid ka näiteks inimeste lähedusest puuriita vahelt või muudest niisugustest varilistest kohtadest külla. Aga on ilmne, et kui on tegemist ikka ühe tõelise Eestimaa talvelinnuga, siis midagi ta alati võtab selleks ette, et ellu jääda. Kui palju Mehlis talv kalasid segab või kas nende elu muutub talvel? Noh, seda on üldse raske öelda jah, et kas ta segab, neil tuleb sellega leppida, see on osa nende elust, aga aga muutub ikka. Kalad on kõigu soojas, et see tähendab, Nad on oma ümbritseva keskkonnaga, see tähendab veega ühesuguse temperatuuriga erandid välja arvata on ka soojaverelisi kalu, et enamasti ujuvad lakkamatult peatumata ja siis toodavad endale sooja, aga meie kalad on kõigu soojas. Ja see tähendab seda, et kui vesi läheb külmemaks, siis reeglina aeglustavad kõik igasugused ainevahetusprotsessid, neil hormoonid hakkavad aeglasemalt tööle ja, ja nii edasi. Ja siis talveks. Enamus eesti kalu katsub võtta sellise passiivse hoiaku ja selleks nad jälle valivad endale nii-öelda talvekodu. Väga paljud kalad rändavad talveks oma talvituma, mis piirkondadesse ja tavaliselt on sellest kohad, kus ei kulu energiat kuigi palju. See on selline nõiaring, kulub palju energiat, siis siis on vaja kuskilt süüa saada ja siis on vaja jälle energiat kulutada selle peale kiirest voolust näiteks lähevad paljud kalad eemale. Kiires voolus paigal püsimine tähendab pidevat ujumist. Ja siis on seal oma talvekodus ja katsuvad talve mööda saata. Ja üldjuhul ei ole see nende jaoks väga suur probleem, aga, aga on ka erandeid, loomulikult kui on mingi väga raske talv. Eriti raskeks teeb talve see, kui sellele eelneb väga madalale veega sügiseti, kui veekogud jäätuvad, aga madalatena, siis tavaliselt kõik need probleemid võimenduvad ja põhiprobleem on see, et veekogust võib hapnik otsa saada. Jää peal juurde ta hapnikku eriti ei saa, aga kõiksugused vees toimuvad protsessid tarbivad seda hapnikku ära, hapniku hulkas väheneb või lõpeb sootuks otsa ja siis on kalad hädas. Kui on mingisugune veekogu, kust saab minema rännata, siis kalad tihtilugu rändavad ära. Aga kui on suhteliselt suletud veekogu keegi näiteks Väljavoolule paisu ehitanud, siis nad minema ei saa. Muidugi on ka looduslikud suhtes suletud veekogusid. Ja siis pahatihti võibki juhtuda, et suur osa kaladest sureb lihtsalt ära. See siin paar aastat tagasi oli selline halb aasta, aga kalad selles osas on väga erinevad. Ja muidugi nad proovivad sellele suremisele vastu võidelda igasuguste nippidega. Osakaalu poeb näiteks talveks mutta. Siin eriti ja näide on koger. Koger võib elada üldse ilma rikuta mõnda aega. Ja, ja siis ta lülitab enda ainevahetuse süsteemi natukene ringi, et põhimõtteliselt ilma hapnikku võtta, toimub tal pisikene energia tootmine ja, ja toodab selle käigus alkoholi nagu nagu veini tegemine mingis mõttes veini tootmiseks muidugi ei ole piisavalt tõhus. Ja siis selliseid letargiasse langevaid kalu on, on teisigi, aga üldse selle hapnikuvaegusega üks kala eesti kaladest, kes sellega hästi toime tulevad, näiteks vingerjas, kes käib pinnal hingamas tuleb pinnale, ahmib õhku. Ja kas seal vees seda hapnikku on või mitte, teda nii väga ei kohutagi, aga ikkagi, kui jääd tihedalt vastu vastu vett ja siis jäävad kalad hätta ja muidugi kaladel on igasuguseid kohastumusi selle hapnikuvaese eluga toimetulekuks. Esiteks muidugi üks asi on, nagu ma ütlesin, minema rändamine, teine asi, nad otsivad kohti ka veekogus ei ole kunagi hapnikku ühtlaselt igale poole, siis nad otsivad kohti, kus teda on rohkem, kogunevad sinna, viivad ainevahetuse nii nii madalaks kui vähegi võimalik. Tavaliselt tõusevad veekogus kõrgemale, sest seal jää, jää, allan hapnikku rohkem ja aga ikkagi mõnikord sellest ei piisa ja osa liike või teie kogust välja surra ja ja siis läheb sõltuvalt veekogust ja asjaoludest rohkem või vähem aega, kuni, kuni siis jälle taastumise kalastik. Loomade talve kodudest rääkides ma ikkagi kuidagi ei saa jätta küsimata ka siis seda küsimust, et missugune see koobas ikka välja näeb, kus karu magab. Karukoobas võib olla väga erinev ja ühine on seal siis ainult see et mitme kuu jooksul, sõltuvalt talvest, muidugi on karu koduks väga-väga väike ala. Erinevalt suvest, kus ta siis igal pool ringi kõnnib, aga koobas võib-olla päris kohe tõeline koobas, kui sellist annab kusagile sisse uuristada, arvata võib, et karusuuruse looma jaoks on vaja ikka päris palju head pehmet, et niisugust pinnast, kuhu vete koguneb. Aga teisest küljest enamik eestiga, arvasid, ma arvan talitab ikkagi lihtsamalt, ehitab selle nii-öelda koopa hoopis maa peale. Nad tassivad omale sinna küljealust, siis nad otsivad midagi peale, murravad noori puid eelkõige. Nii et kui keegi ilmtingimata ei taha karuga kokku saada sügisel seal või ka talvisel ajal, siis ta võiks niisugustest rapikutest ennast eemale hoida kusagil inimkaugetes kohtades. Ja nii ongi, et väga sageli enne kui lumi peale tuleb, on see karu seal nii-öelda koopasse tegelikult väga hästi näha. Ainult et lumi, kui on külm aeg, ongi tema jaoks väga tähtis, lumi lisab selle puuduva ehitusmaterjali sinna mis kõik külma läbi lasknud. Et see, mis karul seal veel vaja on, on lihtsalt üks niisugune korralik hingamisauk kust õhk läbi liiguks. Ja mõistagi ei ole karu nii hädas nagu kalad, nii et kui hingamisauka peaks tuisuga kinni minema, siis ikka põhiliselt sellest seal lume sugugi ära ei sure. Aga loodus on karu jaoks asja veel muidu ka kavalasti korraldanud, sest et karupojad teatavasti vajavad väga pikka aega selleks, et suureks kasvada. Ja suur osa sellest ajast peavad nad olema koos emakaruga. Ja see aeg on koguni nii pikk, et ühest aastast niikuinii hästi ei piisaks ja seepärast sünnivadki karupojad selle taliuinaku ajal, sest et sellel hetkel ei ole neil emast vaja rohkem kui sooja ja piima. Ja selle nad saavad ka magavalt emalt väga hästi. Aga siis muidugi, kui karupoeg on õpetada aja, siis ei ole kasulikkuse ema kogu aeg magab, selleks on meil siis suvi ja sügis. Teemakarude puhul siis eriti tasub seda öelda, et ärge sinna karukoopa või mis ta iganes on magamiskodu juurde minge sellepärast, et see asi võib kurvalt lõppeda. Ma ei mõtle üldse mitte inimese jaoks, aga, aga nende karupoegade jaoks. Reeglina on nii, et emakaru, kes on taliuinaku tegemiselt minema peletatud, sinna kohta enam tagasi ei tule ja kuna karupojad on sellel ajal väga abitud ja iseenda soojustki ei suuda hoida siis loomulikult nad surevad seal ära ja mingi eriline lahendus ei ole ka see, kui inimene need karupojad sealt kaasa võtab, sest et esiteks on nendele vaja väga palju hoolt, et neist ikka päris karud saaksid. See on loomulikult väga kallis ja lõppkokkuvõttes ka tulemus ei ole kindel, sest nendest karudest võivad saada niisugused ulakat kodukarud, kes inimesele palju rohkem peavalu teevad. Nüüd igal juhul on igas mõttes tark karu talikodud rahule jätma. Sellised said siis meie tänased jutud looma kodudest ühest teemast keris välja jälle teineteisest kolmas kõneleva solitses bioloogid Asko Lõhmus ja Meelis Tambets ja küsimusi küsis Toomas Jüriaado.