Tänaseks esmaspäeva hommikuks loen teile Saalomoni tarkuseraamatust 13.-st peatükist kaks salmi, kus öeldakse. Kodu suurusest ja ilust võib võrdpildina näha, missugune on looja. Sellegipärast on vähe neile ette heita sest kergesti eksivad ju ka need, kes otsivad jumalat ja tahavad teda leida. Vaadates tema tegude keskel, nad uurivad neid, aga välimus eksitab, kuna nähtav on ilus. Aamen. Kummastavalt palju tõde võib mõnikord leida unustusse vajunud lapsepõlveraamatutest. See on selline tõde, mida omal ajal enamasti märgata ei osanud või osanud veel märgata sellises võtmes, kui täna. Vahel mõtlen, et küll mahub igasugu suurt ja paksu filosoofiat meie vaimumaailma samal ajal kui palju lihtsamat ning kaunimat tõde lasub virnades momendi riiulitel, tolmurullidega võidu. Kahtlemata oli Kalle Blomkvist üks neist tegelastest, kellega kunagi oma fantaasiamaailmas samastuda soovisin. Nõnda palju seikluslikkus, inimlikkust ja peidetud eetilisi momente on selles teoses et midagi positiivset väärtusliku lihtsalt peab seda lugevale lapsele külge jääma. Või siis mitte ainult lapsel. Üks lõik raamatu teises peatükis kirjeldab linnakest, kus kogu see pisikeste seiklejate punt elas. Linnake, mida ei saa ilmselt nimetada esteetiliselt just kõige kaunimaks paigaks. Ja väsinud ka mitte kõige jõukam. Ent tähtsamaks saab hoopis midagi muud. Linnakese kirjeldus kõlab järgmiselt. Siin oli kangialuseid, kuhu ennast peita planke, millest sai üle ronida kõverikke kitsaid tänavaid, kus võis jälitajate käest ära lipsata. Katuseid, kuhu võis üles ronida ja kuure klaaside õuedel, kus võis ennast kindlustada. Senikaua kui ühel linnal on olemas niisugused erakordsed väärtused ei pruugigi ta olla ilus. Kui lihtne on tõrjuda eemale midagi, mis esmapilgul ei vasta meie kujutlustele soovunelmad, mis ei kandnud värviliste piltidena otse üle reaalsuseks, tembeldame punastades eksirännakutega. Ilu märgata ning hinnata ei ole eriti keeruline märgata ja hinnata erakordseid väärtusi millegi täiesti tavalise varjus nõuab märksa suuremat hingelist kompamis meelt. Sama lugu on ka tõega. Pigem otsime seda ju ikka keeruliste terminite ning igavate lausete tagant interlapselikest kujutluspiltidest. Tõde on aga ju siiski mõlemas neis olemas. Ent selge on ka see, et mingid momendid ja mõtted kõnetavad meid just siis, kui see õige hetk on käes. Parasjagu vaja, et miski meid kõnetaks. Sest ma ikkagi usun, et kõik, mis meieni erinevaid kanaleid pidi jõuab kannab endas mingit personaalselt just meile mõeldud sõnumit. Iseasi muidugi, mida me neist ka õigel hetkel märgata suudame. Võime ilusalt terveid igavik trumpida mööda oma reaalseid ning ebareaalseid eksirännakuid, enne kui leiame üles oma hingetoidu. Sest kergesti eksivad ju ka need, kes otsivad jumalat, tahavad teda leida, öeldakse tänasest pühakirja tekstist. Seega millegi mittetajumine, millestki imestumine millegi üle või alahindamine käib tahes-tahtmata meie kasvamise juurde. Kui me hakkame märkama lihtsuse, erakordsust ja ilu siis olema minu meelest juba palju lähemal sellele mootorile, mis annab olemisele mõtte ja hingamise kogu loodule. Sulle, raadiokuulaja, ütlen esmalt, et lugege, on vahel ka lasteraamatuid. Tänaseks päevaks aga soovin avatud silmi ja südant vaata enda ümber hoolikamalt kõiki kõverikke käänakuid, kuivanud puid ning poriseid, jälgi tänavakive ja kollatanud kõrsi. Ning püüa seda kõike mõtestada enda jaoks kui midagi, millel on oma lugu ja tähendus kui midagi, mis võib teha õnnelikuks ning isegi ehk tõeni suunata. On ju öeldud, et loodu suurusest võib võrdpildina näha, missugune on luu ja ja see suurus kätkeb endas palju raamat ja tavalisemad. Kui ma uskuda julgeme. Aamen.