Tänaseks vabariigi aastapäevaks loendail Matteuse evangeeliumist 26.-st peatükist järgmised salmid. Sis Peetrus kostis ning ütles temale. Kui kõik sinust taganevad, ei tagane mina mitte ilmaski. Jeesus ütles talle tõesti, ma ütlen sulle öösel, enne kui kukk on laulnud, salgad sa mind kolm korda. Peetrus ütles temale, kui ma sinuga peaksin surema, ei salga, masinud mitte. Samuti ütlesid ka kõik jüngrid, aamen. Siinses maailmas elades soovime inimlikul pinnal enamasti seda, et kõik oleks hästi et meie ümber valitseks rahu, muretu ning probleemivaba keskkond, armastus ning üksmeel inimsuhetes. Vahel soovime nii väga näha headust enda ümber, et pigistame silmad kinni kõige selle osas, mis on halb kuri püüdes panna end uskuma, et mida ei näe, ei, seda pole olemas. Või siis mõtlema, et ma olen ju liiga hea ja inimene selleks, et määrida oma käsi ülekohtu vastu võitlemisega. Me võime tõepoolest teise põse ette keerata ja alandlikult vastu võtta kõik, mis tuleb. Seda vaidlust juhul, kui selle hinnaks pole väärikuse kaotamine. Kui selle hinnaks pole kurjuse võidukäik. Head kavatsused aga ei saa kunagi olla sellel, kelle sooviks on kedagi endale jõuga allutada. Ja seda ei saa ega tohi keegi meist ükskõik sealt pealt vaadata. Poliitik ja filosoof Hermann peekon on öelnud kuldsed sõnad. Et kurjus saaks võidud, seda selleks piisab heade inimeste tegevusetusest. Just nimelt tegevusetus ning tahtmatus kaitsta oma riiki kogu oma mõistuse ja jõuga on oma olemuselt samaväärne iseenda mahamüümisega. Miks ma valisin tänaseks kirjakohaks loo sellest, kuidas Jeesus kuulutab ette oma salgamist jüngrite poolt? Seepärast, et üks võiks tänasel vabariigi aastapäeval endalt küsida. Kui kõik taganesid oma isamaast, kas mina siis ei taganeks? Jüngrid on kõik väga veendunud, et Lähevad Jeesusega koos kas või surma. Aga me kõik teame, et jumala poeg kannatas ristil praktiliselt üksinda. Kui jalga oluline oli muutunud, tuliseks pagesid kõik, olles unustanud oma lubadused ja aated ka lihtsalt salgamine, mitte millegi tegemine ja vaikimine on omamoodi taganemine. On Isamaa tugevuse õõnestamine. Kui valus on kuulda kedagi okupatsiooniaega idealiseerimas? Et oli, mis ta oli, aga siis oli ikkagi parem? Jah, vabadust ei olegi lihtne kanda, sest vabadus tähendab ka vastutust. Vastutus kannab igaüks meist. Oluline on anda oma panus nii sõnades kui tegudes. Pea liiva alla pistmine on aga kurjusele rohelise tule andmine. Sageli unustame paraku varasele lihtsa tõe et millegi tegemata jätmine võib teatud tingimustes olla samaväärne mõne väga halva teoga. Mõelgem täna helgemalt mõelgem tänutundes oma kallile kodumaale, kus on kaunid järvesilmade kuplid, viljakas muld ning rikas skulptuur. Mõelgem armastusega sellele maailma mõistes käputäiele rahvale, kus kõik on kõigiga tuttavad. Enamik inimesi omavahel sugulased, mõelgem sellele, kui lähedal me tegelikult teineteisele oleme ja kui suur Tartus on meie väiksusest hoolimata Ta võideldud vabadusel. Kui suur varandus on meie kaunis ning keeruline emakeel. Ja kui palju andekaid ning häid inimesi elab iga päev meie kõrval. Ning ärgem unustagem oma esiisasid, esiemasid tänu kellele on meil täna oma riik? Õpetuseks loen Eesti esimese presidendi mis kõlavad otsekui palve tänaseks päevaks. Midagi Raamat kallimat, ilusamat, armsamat ei suuda meie mõttelend ette kujutada, kui seda on meie isade maa siin Läänemeres kallastel. Temal pühendatud meie südame puhtamad tunded, meie mõistuse võidud, meie tahtejõu sitkus. Maapind jäägu igavesti vabaks, et rahulikult võiks temas uinuda põlvkonnad kes siin oma tööst suurt väsimust puhkavad. Tema õnneks oleme valmis ohverdama kõik. Kui kaduv on meie töö vili praegu igavesti õnneliku, vaba ja iseseisvana püsima. Meie isade maa, meie, Eesti, aamen.