Tänasel kolmapäeva hommikul loen Saalomoni tarkuseraamatust kaks salmi, kus öeldakse. Aga sina oled kõik korraldanud mõõduarvu ja kaalu järgi, sest sinul on alati suur jõud ja kes suudaks vastu panna sinu vägevale käsivarrele. Sest koguma maailm on sinu ees nagu kübeke kaalu kaussidel otsekui kastetilk, mis hommikul maha langeb. Aamen. Unistamine käib inimloomusega kokku sama palju nagu hingamine. Kui üks neist kahest ära võtta, siis meist alles üksnes kurblikest argiste tuulte meelevallas. Unistused toidavad hinge. Hingamine elustab unistusi. Tõsi küll, enamiku soovunelmatest pole võimalik täita või siis ei teostunud, nõnda nagu ette kujutasime. Ent unistamast ei väsime sellegipoolest. Unistamine on justkui alateadlik tugev palve mida kanname oma sisimas kogu aeg kaasas. Nagu iga teinegi inimene. Olen pidanud paljud unistused mõrul meelel loovutama lootusetusele. Ja samamoodi on mul õnnestunud oma elus teostada päris mitmeid unistusi. Kaalukaid ning vähem kaalukaid, kuid ühtemoodi olulised on nad minu hinge osana ikka olnud. Sõbrad kinkisid mulle aastaid tagasi sünnipäevaks langevarjuhüppe millest olin vist unistanud juba gümnaasiumist saadik. Hetkel pläriseva moosiriiulis alla hüppamist oodates ma muidugi enam eriti ei mõelnud, miks mul selline soov üldse kunagi tekkis. Kuid all ootavate sõprade põnevil pilgud ning iseenda uhkus ei andnud ka võimalust taanduda. Kui lennuki ukseavast viimaks kukerpallitades välja pudenesin, ei saanud ma aru, kus on taevas, kus maa. Tundsin end nagu hanetiivast eraldunud udusulg, mis eksleb ühest õhuaugust teise, ilma, et ta ise midagi teha saaks. Mina sain siiski nii palju teha, tirisin kogu jõust langevarju lahti, päästad käepidet ning häkib paiskusin järsu vuhinal tagasi taeva poole. Siis saabus täielik vaikus. Vaid mu enda südamelöögid ja kergendatud ohe. Emakese oma pooleli Uueldes maakera silmapiiri ja värvilisi põllu ruudukesi imetledes jõudis mulle kohale, milleks oli vaja selle robustse unistuse täideviimist selleks et ka füüsiliselt kogeda seda, mida ütleb kuningas Salomon. Sest sinul on alati suur jõud ja kes suudaks vastu panna sinu vägevale käsivarrel. Sest kogu maailm on sinu ees nagu kübeke kaalu kaussidel otsekui kastetilk, mis hommikul maha langeb. Niimoodi taeva ja maa vahel kõlkudes saab väga selgelt aru, kui haprad me oleme ja kuidas me enda tegevusest sõltub, vaid mingi osa tehtavast. Õnneks avanes langevari. Õnneks sain ka maandumisel vaid kerge põrutuse ja langevarju järel lohisemisest heinamaa, rohelised riided. Õnneks tundsin ehedalt, kuidas keegi seda minusugust kübekestuma peopesal hoidis ega lasknud hommikuse kaste tilgana maapinnaga üheks sulada. Muidugi selleks, et kogeda hoidmist ning lootust või hirmude ja ebakindluse ületamist ei pea tingimata lennukist välja hüppama. Või piisab sellest, kui hüppad hommikul voodist välja ning mõtled eelseisvale päevale lootusrikkalt julgelt ja enesekindlalt. Igapäevased raskused lähevad viimaks alati mööda ja nad mööduvad seda kiiremini. Mida julgemalt me nendele vastu söandame, astuda. Peamine on uskuda, et ehkki haprad ja vahel ka abitud oleme enamasti ikkagi hoitud. Isegi kui me ise seda alati ei taju. Raadiokuulaja soovin sulle julgust ja lootust tänaseks päevaks ning mis peamine, ära kunagi lakka unistamast. Aamen.