Tänaseks päevaks loen teile paaruki raamatust mõned salmid ja neis öeldakse järgmist. Tähed saavad oma valvepostidel rõõmustavat, ta kutsub neid ja nad ütlevad siin Me oleme säravad rõõmsasti temale, kes nad on teinud. Niisugune on meie jumal. Temaga sarnaseks ei saa pidada mitte ühtki teist. Aamen. Olemas kahte sorti inimesi. Need, kellel kõik sujub ja need, kellel ka asjad sujuvad, aga sageli läbi mingite äparduste. Mõistagi räägin ma siinkohal eelkõige iseendast, sest minu pool on üsna kindel, et kui näiteks linnuparv lendab üle tervest hulgast inimestest, siis olen tingimata mina see, kelle õlale maandub maanteel ärakas. Lõigu toimub laskeharjutus, siis tingimata tõrgub minu relv. Või kui pean bussis sõitma pikemalt, vaat siis on ainult minu istme seljatugi rikkis. Oleme grupiga reisil, siis olen ainult mina see, kes piiripunktis kõrvale tõmmatakse. Nigelad pagas ning dokumendid millimeeter haaval läbi uuritakse. Selline veider omadus on kohati hämmastav, ärritav, kohati ka, olen selle rolliga leppinud ja võtangi kõike kerge reservatsiooniga. Peaaegu alati valmis, et minul ei lähe asjad reeglina libedalt. Mu sõbrad ja kolleegid, kes mind paremini tunnevad, ütlevad, vahel sõbralikult loopides oleks ka imelik, kui just sinuga midagi ei juhtuks. Inimkond on siiruviiruline, igaühel omad eripärad, mis on just talle omased. On hingesugulasi väga sarnaseid inimesi kuid lõppkokkuvõttes oleme kõik unikaalsed. Ja see on kuidagi nii tore, et me mingil moel teineteisest eristume. Kummalisel kombel ongi vahel just meie eripärad need, mis meid lähendanud. Kui sa tead kellegi kohta mingeid just talle omaseid omadusi siis on see inimene sulle ka justkui lähedasem või mingis teises valguses. Vahel tundub, et inimese elu on ainult üks lõputu sotsiaalantropoloogiline katse. Suurema osa ajast heitleme mitmesugustes, näete virvarris, püüame aru saada inimestest, kellega olema seotud. Vahel hoiame kahe käega peast kinni, sest tuleb tunnistada, et inimene on üks keerulisemaid masinaid, mis iial on projekteeritud. Kedagi päriselt läbi ja lõhki tunda on suhteliselt raske. Midagi jääb ikka varjatuks. Midagi jääb alati vaid inimesele endale teadmiseks. Kui me aga ei tunne inimestki siis, kui palju oleme üldse suutelised tundma õppima jumalat. Ma arvan millegi pärast, et jumala loomus on palju lihtsam, kui me ette kujutame. Ja sellepärast me teda ei tunnegi, et me mõtleme ta ise keeruliseks, mingiks kaugeks ja kättesaamatuks tegelaseks. Mingil hetkel hakkasin loojat tunnetama pigem sõbrana, enda kõrval. Sõbrana, kes tunneb mind läbi ja läbi ning kes hiljem naerab koos minuga, kui leian oma õlalt järjekordse aromaatsed äraka või kui rikkis seljatoe tõttu vajun bussis enda tagaistujale hoogsalt sülle. Seepärast meeldibki mulle see mõttevälgatus apokrühvidest, mida ennist tsiteerisin. Tähed säravad oma valvepostidel ja rõõmustavad. Ta kutsub neid ja nad ütlevad. Siin Me oleme säravad rõõmsasti temale, kes nad on teinud. Niisugune on meie jumal. Temaga sarnaseks ei saa pidada ühtki teist. Meeldib see mõte, et jumal toimetab mängleva kergusega kogu loodus. Ta hüüab tähti, nad vastavad. Ta hüüab meid ja meie alati ei vasta, sest me oleme liiga ametis asjade keeruliseks mõtlemisega. Võtab meid ikka nagu me oleme ekslikud sahmiad, apardujad, edukad, tublid, töökad, nii nagu kellelegi parasjagu antud on. Ja tema endaga pole tõesti keegi meist sarnane. Sest tema ju ei sahmi ega äpardu. Ta lihtsalt on. Niisiis hea hommikune kaasamõtleja. Vot aega, et samamoodi lihtsalt olla. Ja kui linnuparv juhtub üle lendama igaks juhuks taeva poole vaata. Aamen.