Laupäeva hommikuks loen prohveti saeraamatust 40.-st peatükist ühe salmi ja siin öeldakse kes on mõõtnud pihuga v haaranud maksaga taeva või kogunud makaga maapõrmu vaaginud margapuuga mäed ja kaalu kaussidega künkad kes on juhatanud issanda vaimu või teda õpetanud tema nõuandjana. Aamen. Vaatan välja ja olemine on kuidagi teine. Vaevumärgatavad kevadised hõngut teevad olemise veidralt ärevaks. Võtan laualt aurava kruusi ja lähen esimest korda sel aastal õue hommikukohvi jooma. Hingan endasse karget päikesetõusu, mis maalib taamal kumavad kuplid ja kuplikesed kergelt roosakaks. Ning tervitan hordide kaupa toidupalakest järele maanduvaid linnukesi. Järsku tundub, et kogu loodu naeratab. Seisata puudelt pudenevad lumehelveste mängus, millesse on peidetud justkui salajane hüvastijätt. Ja korraks tekib tunne, nagu tahaks nutta talve pärast. Et ta jälle minema peab. Millegipärast on vahel ikka raskem lahti lasta vanast kui uut rõõmuga vastu võtta. Ja ometi polnud just ammuse. Vaatasin järele kurvalt hüüdvatele hanedele ning soovisin neile head deegu nõnda ja rõõmsat tagasi jõudmist kevadel. Ei siiski kevadet ootan alati, kas või juba selleks, et uuesti elule ärgata ja nii igav sel aastal saada värskeks ja puhtaks, üha uuesti ja uuesti raputada, endal see hämar ning päikesevaene letargia, mis talve jooksul me kõigi pärisosaks on saanud. Sellegipoolest meeldib mulle talv. See hämar aastaaeg paneb alati kuidagi proovile. Paneb proovile meelerahu, eneseusu ning tasakaalu. Paneb otsima varjatud headust ja soojust. Sest alati on ju seda suurem rõõm leida kübekest valgust, mida sügavam on pimedusse mattumine. Oma võlu on nii pime valgusel külmal ja soojal saabumisel ning tärkamisel. Jumal tänatud, et meil on, põhjamaa inimestel on võimalik seda kõike üha uuesti ja uuesti kogeda. Lumi sulab ja mina koos temaga talveks tõlgajas näen iseenda peegelpilt ja vaatan sellele üha julgemalt silma. Kevadine valgus paistab mu selja tagant ning mu enda vari jätab hämarusse selle, mis võiks tuska teha. Ja nii ongi käes aeg tajuda, tunnetada seguneda õhus, mis on paks kirgedest ja uuest lootusest vaid tüdi iialgi looduse tarkus just imetlemast. Kui tõmban loodu ja looja vahele võrdusmärgi, siis saab tarkus veel sügavama ning imelisema tähenduse. Aurav kohvikruusid ja selle ime keskel seistes tulevadki pähe umbes sarnased mõtted nagu prohvetisaajal kes on mõõtnud pihuga v haaranud maksaga taeva või kogunud Wakaga maapõrmu või vaaginud margapuuga kaalukaussidega künkad kes on juhatanud issanda vaimu või teda õpetanud tema nõuandjana. Elus on palju valgust pimestab vahel nõnda, et oluline jääb märkamata ent märgata, märgata on alati vabastav ning soe. Ja raadiokuulaja. Soovin sulle, et ärkaksid üha enam rõõmule ja ilule. Ning märkaksid iga päev, kui palju meil antud on. Eriti just praegu, mil viibime kannatusaja alguses. Aamen.