Algab kirikuelu. Saadet juhib Meelis Süld, tere õhtust, head kuulajad ja kaunist palmipuudepüha. Eelmisel korral oli meil juttu kristlikust Püha Johannese koolist. Täna aga räägime üldisemalt sellest, miks on tarvis kristlikke koole Eestis mille poolest need nii-öelda tavakoolidest erinevad ja millised on motiivid lapsepanekuks, kirikukooli või vastupidi sellest hoidumiseks. Muide, Eestis on viimastel aastatel loodud mitmeid kristlikke koole. Eesti kristlike erakoolide liitu kuulub üheksa koolid, Kaarli kool, Narva õigeusu humanitaarkool, Püha Johannese kool, millest rääkisime siis eelmisel nädalal aga samuti Tallinna toomkool. Tartu kristlik põhikool, Tartu luterlik Peetri kool, Tartu katoliku hariduskeskus, Püha Miikaeli kool, Kohila Mõisakool ja Rakvere kristlik põhikool. Nende mitmete koolide peale on õpilasi kokku 1200 ja kristlikes koolides töötab ühtekokku 170 õpetajat. Nüüd aga läheme juttudega Tallinna Õpetajate majja, kus üleeile peeti konverentsi kristliku väärtuskasvatuse teemal. Viibime konverentsil, mille teemaks on laps ja tema kolmgaad, k tähte, kodu, kool ja kirik. Vestluskaaslaseks on Eesti Evangeelse luterliku kiriku kirikuõpetaja Triin Käpp, kes on ka Tartu Luterliku Peetri kooli kaplan ja Tartu ülikooli eetikakeskuse projektijuht. Teie ettekanne oli jumal, kas ja miks on kooli vaja. Aga ma küsiks, kas ja miks on kristliku kooli vaja, sest tegemist on siin ikkagi kristlike koolide ja kristliku hariduse konverentsiga. Tervist jah, et arutasime sellele omajagu pikalt juba ja, ja kindlasti see küsimus kerkib, et mis on kristlike koolide erinev erinevus võrreldes tavakoolidega ja, ja kas me võib-olla kehtestame neid lapsi, keda me kristliku kooli toome, aga minu arvates ikkagi oluline roll on rõhutada siin, et kui tavakooli riiklik õppekava sihiseades on märgitud, et me valmistame laps lastete kolmeks eesmärgiks elus tööelus, isiklikus elus, elus ja kodanikuna siis ma lisaksin siia juurde kristliku kooli roll on ikkagi mõtestada seda inimeste ennast, kes ta on, tema suhet looduge, tema suhet jumalaga. Koolile tundub, et pannakse tänapäeval päris suur vastutus, et arvatakse, et väga paljud asjad peavad saama korda koolis ja võib arvata siis, et veelgi suuremad ootused on kristliku kooli suhtes. Me tahame, et laps koolist saaks hea hariduse ja kasvaks heaks inimeseks. Jah, nii ongi ja loomulikult, eks ta, eks me ka selle poole püüdlema, aga meie väga oluline rõhuasetus on koostöö peredega koos kirikuga, nagu ka see konverentsi pealkiri endas kannab, et kodukool ja kirik koostöös pool üksi ei saa mitte midagi ära teha, põhiseaduse alusel on ikkagi kasvatusõigus ja kohustus pandud lapsevanematele. Meie küsimus on, kuidas me saame kõik 11 toetada, et tõesti meil oleks õnnelikumad inimesed. Kas tundub, et seda koostööd on siis vähe ikkagi ütleme just ennekõike perekonna ja kooli vahel? Ütleme nii, et annab paremaks teha nii ja mis, võib-olla kõige õigem öelda, et ma ei saa öelda, et on vähe, on kindlasti kohti, kus seda on palju, kohti, kus seda on rohkem. Aga nägu ka siin ühe ettekandja suust asja, mida ma ise ka olen hästi veendunud, on see, et siiamaani ikkagi meil on väga tugev eelaimus, et see, mis koolist kui info meieni jõuab, koju perekondades, stsenaarium negatiivne. Et meil tihtipeale ka endal tõenäoliselt üles kasvades puudub selline positiivne foon. Direktori juurde kutsuti siis, kui halvasti läks. Ta oli kutsunud kunagi sulle öelda, tubli oled, et hästi läks. Et ma arvan, et sa oled positiivse fooni loomine on see, mis on antud hetkel oluline. Oma ettekandes tuli välja ka vahetundide üldse siis tunnivälise tegevuse olulisus. Kas kristlikus koolis pööratakse sellele rohkem tähelepanu, kas tundub, et, et see on ka prioriteet? Kindlasti on see väga suur prioriteet, et see, mis tund on ainult väga väike osa koolist kooli moodustab ikkagi terve see päev, kuidas laev on üles ehitatud, millised võimalused on lastele loodud nii tunnis vahetunnis. Kasvõi hea näide Viimsi koolist, kus ma olen saanud suurepärase idee, et ei ole olemas tunni lõpukella ehk siis õpetaja õpetaja tunnis on ka asi, mis me oleme Peetri kooli sisse viinud, et see asjad toimuvad rahulikult sujuvalt kulgedes ja vahetundidel äärmiselt olulised kohad, kes seal õpitakse suhtlemisel, luuakse sõprussuhteid, parandatakse tehtud vigu ja, ja väga palju muud. Kuidas tundub, mille poolest kristlikku sellisest tavakoolist erinev või mille poolest näiteks kas või te püüate teha Peetri kooli teistsuguseks? See on seesama, millega konverentsil just hetk tagasi tõi välja õpetaja Jaak Aus. Et see on ikkagi küsimus maailmavaatest, et ükski Mul ei ole ilma maailmavaated ja samamoodi nagu iga õpetaja on väärtuskasvataja. Küsimus on see, kas ta on seda teadlikult või ebateadlikult samamoodi kool, kas ta on teadlikult maailmavaateline või mitte, et meie eesmärk on olla teadlikult ühe maailmavaate kooli, seda lapsele kaasa anda. Kas Peetri kooli näitel näiteks, kas seal on enamasti siis tõesti kristlike perede lapsed, et ei ole siis mittekristlaste perekondadest lapsi? Ikka on kõike, küsimus on, maailmavaade on natukene laiem, võib-olla mõista, et, et meie soov on, et meie vanemad ja meie kool jagaksid samu väärtushinnanguid, et jah, see vahel on tekitanud küsimust, et kui ikkagi ole kristlik perekond, et kuidas see siis on. Samas olgem ausad, eks me ju kristlikku kultuuriruumi ikkagi kuulume, nii et selles mõttes ma arvan, et see sidus ei ole väga raske ja seda ei ole väga raske leida, et see on ikkagi võimalik. Loomulikult me eelistame kristlike, konkreetselt siis koguduseliikmete perekondadest lapsi, aga see ei ole mitte mingil juhul välistav. Küsimus on ikkagi see, et kas me mõtleme ühes suunas. Aga seesama küsimus ikkagi sellest nii-öelda getost, sest et kui see laps kasvab ja õpib kristlikus koolis ümberringi lapsed, kes on samasuguse maailmavaatega ja ühel hetkel ta läheb ühiskonda, kus kohati on isegi võib-olla religiooni vastane suhtumine siis ta satub kardinaalselt teistsugusesse olukorda, et kas ta on selleks siis valmis kristlikust koolist võrsununa. No aga kristlik kool on, elab sellessamas ühiskonnas ja, ja ma arvan, et lapse infoväli ei piirdu ainult kooli ja koduga, et ma arvan, et kool ja kodu aitavad lapsel mõtestada seda, mida ta mujalt näeb, aitab seda refekteerida, jõuda selgusele, mis on temas endas oluline. Pealegi on ka meelde kui põhikooliga, mis eeldab seda, et me anname lapsele juured, see on meie eesmärk anda selline kinni jalus kindlad veendumused arusaamise maailmast, sealt saab minna edasi ja suhestuda teiste asjadega, kui laps saab hakkama suhestuma asjadega seitsme aastaselt see võib-olla natukene liiga vara. Aitäh selle intervjuu eest Triin Käpp. Tartu Luterliku Peetri kooli kaplan. Niisiis oleme jätkuvalt konverentsil laps ja tema kolmgaad, kodu, kool ja kirik ja minu vestluskaaslaseks on Tarvo siira Piret, kes on Tartu Luterliku Peetri kooli direktor ja ühtlasi Tartu Peetri kooli esindaja ja Eesti kristlike erakoolide liidus. No kui rääkida kristlikest koolidest, siis mis on teie selline nii-öelda vastus küsimusele, et miks kristlikke koole on helistes tarvis ja tõsi on see, et viimastel aastatel on neil tõepoolest päris mitmeid ikka kasutatud. Et seda küsimust on palju küsitud ja üldistatuna. Ma näen põhjuseks laiemat usalduse ja väärtuste kriisi kaasaja lääne ühiskonnas, mille osanud eesti oma haridusvõrguga. Ka meie koolis õpib laps peredest, kellel vahest ei ole organiseerunud religiooniga sidet, elavat suhet, kuid need vanemad on öelnud, et et see, mis me teeme, seda tunduvad need väärtused on ajaproovile vastu pidanud ja nad ei soovi riskida. Valides valides suvalist üldhariduskooli, kristlik kool on nii-öelda kindla peale minek just nimelt väärtuste ja ka kooli eest vedavate inimeste teha tahtmise mõttes. Nii et mõnes mõttes on see nagu vastandumine, siis tavalisele üldhariduskoolile No kas just vastandumine kristlikul, koolil ja üldhariduskoolil on erinevad eesmärgid, erinevad tissid täita, neil on ka erinevad väljakutsed. Meil on sõpradega kaasamõtlejaid, üldhariduskoolidest, meie ise, Peetri kooli eestvedajad ja, ja selle õpetajad, me oleme tulnud üldhariduskoolist sealt oma kogemuse omandanud nii heas kui halvas. Nii et selles suhtes meie iseennastki vastanda. Mis on teistmoodi luterlikus Tartu Peetri koolis? Luterlikus Tartu Peetri koolis. Peame oluliseks mitte ainult õppimist või õpetamist. Kolmas oluline valdkond meie jaoks on suhtlemine pere ja kodu vahel. Sellel on palju vorme. Koos õppimine koos vanematega, vanemate arvamus on tuntud rohkem kui see on võib-olla mõnes munitsipaalkoolis meie hariduse andmise suur osa väärtuskasvatus, kus samamoodi on just kriitiline roll kanda suhtlemisel lapse ja täiskasvanu vahel, kes saabki sellele noorele inimesele väärtus edasi anda üksnes läbi oma isikliku eeskuju. Me usume sellesse, et rollis, mis puudutab kooli ja kodusuhet, on kool kindlalt kodu toeks ja mitte vastupidi. Lisaks sellele me usume, et et need noored inimesed õpivad ainult neilt, kes neile meeldivad. Seetõttu me ka oma õpetajaid valime väga hoolega. Meie õpetajatest peavad kokku saama. Professionaal on areng ja need väärtused, mille eest meie kool seisab. Need õpetajad on ka kristlased siis ja meie õpetajad on kristlased. Ja teisiti see ei oleks mõeldav. Samas mulle tundub, et see meenutab mõnes mõttes mistahes erakooli, kus ka püütakse rohkem tähelepanu siis pöörata, ütleme, lastevanemate rollile kaasatus laste vanemaid rohkem ja iga hea kool tegelikult üritab seda, et mõnes mõttes võiks öelda, et kristlik kool üritab olla parem kool. Kristlik kooli. Võib-olla tõesti parem kool, muidu ei oleks meil seda kooli mõtet teha, kui me lihtsalt tahaksime olla üks paljude seast. Me tahame olla poolhariduse andmise mõistes, mida näeb ette meile riiklik õppekava. Aga me tahame, et selle kõrval oleks võrdselt kindlal alusel kristlik väärtuskasvatus. Me tahame olla väga hea. Me oleme seda isekeskis ikka ja jälle üksteisele meelde tuletanud, et muidu ei oleks mõtet seda asja ajada, mida vajame. Kuidas on lood religiooniõpetusega ja siis ütleme kristlik usuõpetusega, et kas see siis kuulub ka lahutamatult programmi, noh, võib arvata, et kuulub. Jah, nii see on, meil on koolis nõnda, et meie õppetöö lähtub üldõpetusest, sedapsi, et et on loodud tihedate ainetevahelised seosed ja enamuse ajast nii-öelda klassi ees, need õpilased näevad omaenda klassiõpetajad aga eraldi ainetena on meil tunniplaanis, siis patus saksa keel ja meedia suhtlemisõpetus. Ja nüüd rääkida siis usuõpetusest ta, meil on väga tore noor teotahteline õpetaja ja usuõpetuse juures me oleme pidanud oluliseks alustada sellest, mis on lapsele lähem, mis on talle sellest lähemast elukeskkonnast eesti kontekstist tuttav ja mida aeg edasi. Kooliastmete kasvades muutub usuõpetus üha enam nii-öelda selle klassikalise usundiõpetuse sarnasemaks, muutub võrdlevamaks. Tuuakse sisse paralleele ka teistest maailma usunditest, aga, aga see on ikkagi alguses kristluse konfessioonikeskne. Tulles lõpetuseks tagasi veel kooli kodu ja kiriku koostöö juurde, siis kuidas te olete üritanud seda kooli ja kodu koostööd siis paremaks tõhusamaks muuta, et et ma kujutan ette, et ega see väga lihtne ülesanne ei ole kõikide vanematega alatasa suhelda ja nendega kontakti hoida. Jah, nii see on selles suhtes, et kuigi me päris võiks olla keskmisest sagedamini vanematega näost näkku kohtume tuua siin näiteks seda, et umbes kord kahe kuu jooksul toimunud me lastevanemate koosolekud kaks korda aastas arenguvestlused, siis siis lisaks sellele on palju muud, mida saab veel näiteks tuua selles toimivast koostööst, mille puhul on koolkodu tugi. Üks oluline osa selle koostöö juures ja see on nüüd kooli vastutus, on info vahendamine ehk siis arvamusel ja, ja selle järgi ka tegutseme, et vanemad peavad olema kursis, neile peab olema pakutud kogu vajalik info, see on nende otsus, kui palju nad soovivad kursis olla, kui palju sellest infost nii-öelda läbi töötada. Me küsima vanemate käest ausalt, kuidas neile meeldib, iga aasta lõpus toimub iga õppeaasta lõpus toimunud kokkuvõttev rahulolu uuring. Lisaks sellele siis aasta kestev palju üritusi, mille korraldamisse on vanemad kaasatud. Et ja ma loodan, et meil lähemas tulevikus nii kooli kui lasteaiapool on tekkimas ka ka vanematele kogu lisaks sellele, et vanemad on erakooli juhtimisse nii ehk naa kaasatud oma esindajate kaudu, kes on siis erakooli nõukogusse, on selline formaalne, aga, aga me loodame kooli kooli vanematekogus, sellist tulevikus sellist mitteformaalsete tegusamatuga. Kuidas selle kolmanda kohaga on koostöö kirikuga? Kirik on meie sõber, meil on selline privileeg vaata juuri kirikus, Peetri koguduse liikmed aastal 1906 Peetri kooli rahasid pakkumaks oma lastele eestikeelset kooliharidust, mis oleks rajatud õigetele väärtustele, mis neile südamelähedased olid. Kaasaegse Peetri kooli pidajaks Peetri kogudus ei ole, aga meil on Peetri kogudusega partnerluse sõprussuhe. Peetri kogudus on meid töötanud materiaalses mõttes aga ka, aga ka siis lihtsalt ka pakkudes õlatunnet, olles solidaarne. See kõik on väga vajalik ühe tärkava ja kas või varitsus saaks. Aitäh selle intervjuu eest. Tarvo siiraberg, Tartu Luterliku Peetri kooli direktor. Konverentsil, mis puudutab siis kristlikku haridust ja kristlikke koole on pidanud ühe ettekande ka Annika Laats, kes on eestikeelse luterliku kiriku Risti koguduse õpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Nagu me räägime kristlikust väärtuskasvatusest, siis mismoodi teie mõtestate, mis asi see väärtuskasvatuses on? Kristlik väärtuskasvatus? Minu jaoks on see sõna väärtused kuidagi viimasele lausa hakanud see kõrva häirima, sellest räägitakse niivõrd palju ja minu jaoks ei ole ta nagu päris piibellik mõiste. Nii et ma tahan, nagu oma ettekandes olen tahtnud rõhutada seda, et väärtused on tegelikult enamasti subjektiivsed ja ajas muutuvad kristlikke põhiväärtusi, igikestvaid väärtusi, võime öelda, on armastus jumala ja armastus ligimese vastu veelgi kitsamalt öeldes, jumal, bioon, inimene ja, ja kõik muu tuleneb siis sellest. Nii et mina ei olegi päriselt nagu see inimene, kes räägiks täna siin ka kooli väärtuskasvatus, sest ma olen siin koguduse õpetajana ja hingehoidjana. Ja tahaksin just rääkida sellest, mismoodi vabad maa kukkudes ja kool teha koostööd ja, ja mis jääb alati üksnes ja ainult kiriku nagu põhifunktsiooniks. No aga võtame selle näitajad kiriku ja kooli koostöö, et kuidas näiteks maapiirkondades kas seda on võimalik justkui siis maapiirkonnas paremini organiseerida. Mulle tundub, et ta võib kukkuda küll orgaanilisemalt välja või õnnestuda niimoodi loomulikku maitset ja kogukond, et lapsed on ühed ja samad, siin sõltub muidugi alati väga palju konkreetsetest isikutest sellest kui avatud meelega on kooli juhtkond ja kuivõrd tegev ja avatud meelega on kohalik kogudus oma piirkonna meie kooli risti põhikooli ja ka seal lähedal oleva Padise põhikooli meie koguduse näite ma võin öelda, et põhiline on see, et me armastame ühtesid, samu lapsime, hoolime ühtedest samadest lastest ja nende laste pinnalt ja selle hoolimise pinnalt me saame tõesti südamest koostööd teha ja see ei tähenda seda, et me nagu kogu aeg käsikäes sammuks või kogu aeg ühtlustaks oma õppekavasid. Aga me tõepoolest saame kokku. Räägime murekohtadest, räägime, kui on kriisiajad kellelegi ja, ja püüame toetada vastastikku. Needsamad lapsed tulevad täna õhtul paarkümmend last tulevad meile koguduse majja. Me teeme jälle nendega noortelaagrid, needsamad lapsed täna hommikul praegu on koolipingis ja, ja me tegutseme nende samade laste nimel, et nad kasvaks armastavate hoolivateks inimesteks, kes armastavad jumalat üle kõige ja ligimest nagu iseennast. Ja siinkohal pole tegemist koostööga kristliku kooliga, vaid maakooliga. Jah, tõepoolest nii see on, aga ma rõhutan siin vägagi palju sõltub mõlema osapoole avatusest soovist koostööd teha, seda ei saa kuidagimoodi ilmselt ette kirjutada. Me võime olla tänulikud, et meil on seal sellised avatud uksed, avatud südamed. Ma just mõtlesin selle peale, et, et me räägime kiriku kooli ja kodu koostööst, et kodu ja kooli koostööst saame aru, kui vajalik see on, nagu oluline see on ja mismoodi mõlemad pooled peavad pingutama. Aga nüüd kuidas täpselt, kujutate ette seda kiriku rolli seal ja kuidas ka kirik võib-olla siis omalt poolt peaks olema avatum, et et see on natukene võib-olla isegi keerulisem teema. Jah, ega ta on keerulisem teema, aga ma ei nöögi tegelikult tänapäeva ühiskonnas mingi suure ideaalina, kus kodu, kool ja kirik nagu mingid ringmängud Antsiks ümber lapse lepiks kõiges kokku kõiges absoluutses harmoonias idüllilist, et see laps saaks kasvada. Ma ei usu, et sellel lapsel niimoodi õige ja hea on selles ühiskonnas kasvatada peab nägema olevaid inimesi, erinevusi, erinevaid maailmavaateid õppima armastama ka neid, kes võtaks teistsuguse maailmavaatega. Nii et ma arvan ja nukrutsema selle üle, kui meil ei ole sellist totaalset harmooniat. Laps peab saama ka ise eriti teismelise eas teha ja teha oma valikuid ja, ja leida ise see elav osadus jumalaga. Nii et ma ei tahagi sellise üliharmoonilise koostöö poole tegelikult pürgida just sellepärast, et. Me ei tunnegi nagu hirmu selle eest, kui laps kogeb erinevaid maailmavaateid, ütleme siis koolis ja kirikus ja kodus ta saab mõtelda nende asjade üle. Me peame õpetama teda analüüsima, kriitiliselt mõtlema ja oma teed leidma kõige selle keskel. Ma arvan, et on hea, kui ta näeb seda, et inimesed võivad ka erinevalt mõtelda ja õpib selle keskel leidma oma tee, leidma isikliku osaduse jumalaga. Aga oma lapse te paneksite ja olete pannud, mis kooli? Minu lapsed on käinud erinevates koolides, nii et meil on olemas nii Tartu katoliku kooli kogemus kui ka vanalinna hariduskolleegiumi kogemus ja täiesti tavalise munitsipaal kooli põhikooli kogemus. Meie viimane laps käib igatahes rõõmsalt munitsipaalkoolis, et õppida tundma maailma erinevaid tahke, et ta jääks kitsasse kristliku kodu ja kristlikku kogudusse suletud ringi. Aitäh Annika Laats, Eesti Evangeelse Luterliku kiriku Risti koguduse õpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Tänaseks ongi kõik nagu saate algul öeldud, tegutseb Eestis kristlike erakoolide liit kuhu kuulub tänase seisuga üheksa kooli. Ja reedel toimus Tallinnas Õpetajate majas just nende eestvedamisel ja koostöös kirikute nõukoguga konverents kus arutleti selle üle, mismoodi kodu, kool ja kirik peaksid tegema koostööd, et toetada lapse kasvamist. Kirikuelu saates kohtume taas järgmisel pühapäeval õhtul kell 19, null viis, kui jumal lubab ja me elame kaunist palmipuudepühaõhtut kõikidele. Kuulsite kirikuelu. Saadet juhtis Meelis Süld.