Tänaseks pühapäeva hommikuks loen teile tänaseks päevaks antud kirjakoha luuka evangeeliumist, mõeldakse aga üks variseride panustada enda poole sööma. Jeesus läks variseri kotta, istus lauda ja vaatel, linnas oli keegi patune naine ja kui see sai teada, et Jeesus istub, variserid majas lauas tõida ala pastel riista mürriõliga astustama, tahad jalgade juurde, hakkas nutestama jalgu kastma pisaratega ja kuivatas neid oma juustega suudles tema jalgu ja võidis neid mürriõliga. Pöördudes naise poole, lausus Jeesus Siimanale. Näed seda naist? Ma tulin sinu majja, sa ei andnud minu jalgade jaoks vett. Tema on aga pisaratega mu jalgu kastnud ja oma juustega kuivatanud. Sina ei andnud mulle tervituseks suud. Ega tema ei ole sellest ajast peale, kui ta sisse tuli, lakanud minu jalgu suudlemast. Ma ei võinud mu pead õliga, temaga on võinud mu jalgu mürriõliga. Seepärast ma ütlen, sulle on temale palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut. Aga naisele ta ütles, sinu patud on sulle andeks antud. Siis need, kes istusid Jeesusega ühes lauas, hakkasid isekeskis mõtlema, kes on tema, kes ka patte andeks annab. Aga tema ütles naisele, sinu usk on sind päästnud. Mine rahuga. Aamen. Me kipume inimesi tahes-tahtmata lahterdama. Kes on hea, kes halb, kes väärtuslik või mõttetu kellega on hea sõbrustada, kellega mitte hinnanguid anda oskame liigagi kähku ja põhjapanevalt ning eks meie endi kohta antakse samamoodi kogu aeg mingisuguseid hinnanguid. Täna kuuldud koos on üsna ilmekalt kirjeldatud seda, kui suure väärtuse asetab Jeesus igaühele siin maamuna peal. Ja seda hoolimata kellelegi sotsiaalsest, majanduslikust staatusest kellelegi omadustest või eksimustest. Patusest naisest pole midagi muud kui ühe armastava südamekirjeldus, mis kohati kummastust tekitab. Meile tundub kindlasti veider juba pilt sellest, kuidas nuttev naine suudleb Jeesuse jalgu, neid oma pisaratega kastes ning müria üliga võides. Ja pilt ongi veider, sest meil selliseid kombeid pole. Ning isegi toona tundus selline stseen ehk veidi ülepakutuna. Ent kombed olid on tõepoolest sarnased nagu tänases loos. Kui variserid kutsus Jeesuse oma majja, teadis ta, et tegemist on rabi ning aukülalisega külalist tervitades oli kombeks teda suudelda Polnud mingit kiindumuse märk vaid lihtsalt viisakas tunnistus sellest, et külaline on saabunud. Et oma väärtusest ollakse teadlikud. Ariser, kes on Jeesuse enda pole kutsunud ei suudle teda tervituseks. See on umbes sama, kui meid kutsutakse külla. Kohale jõudes avastame, et uks on lahtilaud, on kaetud, aga pererahvas istub teleka ees, jäi suvatseb tõustega vastugi tulla. Võiks öelda üsna ebamugav olukord. Jalgade pesemine oli toona enne söömist kohustuslik. Külaline oli erilise staatusega, siis tegi seda vastuvõtja ise. Kui mitte, siis tegi seda teener. Eriti viisakas võõrustaja võimaldas külalistele lisaks oliiviõli võidmiseks. Kui Jeesus jõuab Pariseri majja, ei oota teda suudlused, õli ega vesi jalgade pesuks. Küll aga juhtub midagi ootamatut. Üks patune naine otse õeldes prostituut kuuleb Jeesuse tulekust ja reageerib sellele ootamatult. Küllap on ta niivõrd täis igatsust ning tahtmist oma elu muuta. Ta võtab kokku oma julguse, lipsab majja kuidas külalist koheldakse ning kui vähe on õhus tajuda armastust. Ja nii võtab teine üle võõrustaja rolli ning peseb Jeesuse jalgu, hoides neid lõhnavate õlidega. Siimon muidugi ei mõista naise käitumist. Veel vähem mõistab ta Jeesuse käitumist. Miks peaks ühele langenud naisele osaks saama nõnda palju au? Eks küsima meiega vahel ühe või teise kohta. Jumala õnn, tänu laisk looder, või siis millega oma selle au on ära teeninud, kas pole ta siis joodik, liiderdaja? Need on muidugi mõnikord õigustatud küsimus, et Jeesus selgitab oma liitumist mõistujutuga võlgade kustutamise kohta. Seal on 50 eurone võlge, teisel 500 eurone, siis kumba võlga kustutades on tegemist suurema kingitusega. Vastust me teame ja vastust teab ka Siimon. Mida rohkem on meil kaotada, seda rohkem leiame endas olukorra lahenedes tänu ning armastust. Patune naine demonstreerib meile elavalt armastava südames saladust. Saladus on tänulikkus, tan tänulik armastuse ning andestuse eest. Ta võtab vastu kõrge külalise parimal viisil. See on tema tänu tema vabanemistunde siiras väljendus. Selge on see, et me kasvamine on erinev. Jumalatunnetus on erinev, mis tänase loo mõtte, leidkem aega ning põhjust tänutundeks. Ning ärgem püüdkem otsida hukkamõistu nende suhtes, kes elada sellist elu, nagu meie tahame. Jumal on peidus igal pool ja igaühes. Ning elu paradoks on see, et mõnikord võib see meie silmis väärtusetu inimene osata näha jumalat palju enam kui me ise. Iga inimene on väärtus, iga elu on hindamatu. Näidake ja siis välja nii oma kaaslastele kui ka jumalale. Kui ta iga päev hea ning oodatud külalisena meie kotta astub. Aamen.