Tore saade on sündimise lauludest ja selle on koostanud Ene Lukka. Tänapäeval ei ole piisavalt võimalusi, kus inimene saab minna nii sügavalt iseendaga kontakti nagu oma sünni ja surma puhul. Viiendal ja kuuendal novembril käsitleti Eesti põllumajandusülikooli peahoones toimuval seminaril sünni tähendus rahvuskultuuris inimese sünniteemat. Kuna seminaril viibisid ka leedulased, lahendati kahe Baltimaa rahva esivanemate tarkusi. Kui varasemas kombestikus leidub soome-ugri ja balti rahvaste kultuuris põhimõttelisi erisusi, siis tänaseks päevaks leiab piisavalt sarnaseid seisukohti eriti oma traditsioonide ja kombestiku kasutamise kohta. Regi värsilisi sündimise laule sünnitaja ja sündinud positsioonilt tutvustasin mina juhtides tähelepanu laulmise osale naise igapäevases elus. Ja just tänasel päeval. Teisalt, millised on siis naise laulud, ema laulud, üldse täiskasvanu inimese laulud tänases päevas? Sünnikogemuse tähendusele inimese edaspidises elus tegi panuse Argo Moor. Tiia kadalipp püüdis leida vastust küsimusele, miks naised vajavad liikumist tantsu enam kui mehed ning milline osa on tantsus sigivusmaagi all kuni tänapäevani. Rasa ratsio näite Leedust andis ülevaate ristimisel ehitusest leedu vana skulptuuris. Vytautas must Eikis väitis kahetsusega, et oma vanade traditsioonide kadumine annab võimaluse võõraste traditsioonide sissetulekuks igalt poolt mujalt eriti aga Ameerikast ning läänest. Leedus otsitakse juba pikemat aega aktiivselt võimalusi väärikaks elu tähtsündmuste tähistamiseks. Seminarist osavõtjad põhiliselt Tartu Põllumajandusülikooli ning Viljandi kultuurikolledži õppejõud ja üliõpilased täiendasid ettekandjaid oma sügavalt isikliku suhtumise ning kogemustega. Peamine tähelepanu oli pööratud sünnitajale, kellel napib rituaalset toetust. Reeglina elatakse vanematest ning vanavanematest kaugel ja traditsioonilisi meditsiinilisi, maagilisi ja muid selliseid abivahendeid ei tunta. Mitmesuguseid oskusi ja toetust aga vajab noor ema, hädasti ei piisa ainult arstilt saadud meditsiinilistest teadmistest tahetakse midagi enamat. Mitmel korral kuuldus väiteid selle kohta, et kaasaegne teadus alles hakkab jõudma selleni, mida meie esivanemad teadsid juba ammu kuidas tervislikumalt ning psüühiliselt paremini valmis olla sünnituseks lapse uue elu ilmaletoomiseks ning ka sellele järgnevale vältida asjatuid ning tervist kahjustavaid üle pingeid nii emale kui lapsele. Järeldus tuleb enam vaeva näha oma rahva läbiproovitud varamu tundmaõppimise ning kasutamisega tänases päevas. Tavalise inimese eluviis erineb muidugi oluliselt eelkäijate omast vähe või pole üldse enam sidemeid talupoeglik eluviisiga, millest on läbi põimunud varasem traditsioon, On ning kombestik. Kuid me elame ikka samal maal ning samades looduslikes tingimustes. Samas kliimavöötmes elamine viitab meie olemuse sarnasusele või vähemalt lähedusele. See annab hea võimaluse rikastada oma tänapäevast elu varasemast sobivate riituste kommete lauludega ning tuua need oma kuju. Põllumajandusülikooli maasotsioloogia filosoofia Instituudi dotsent Asser Murutar lõpusõnad avatusest ning paljastatusest andsid eriliselt ilmeka kuigi rusuva pildi praegu maailmas Euroopas Ameerikas toimuvast. Ta ütles, et ta soovib elada küll avatud, kuid mitte paljastatud maailmas, viidates. Naise paljastatud positsioonile massikommunikatsioonis, filmitööstuses ja mujal. Sündimise lauludest Eestis on teada, et tänapäeval napib naist toetavaid riitusi ja laule. Viimse piirini vaesustanud sünniriitus vajab meeldetuletamist ning seda mitte ainult naise, vaid kogu pere pärast. Ja lauludel on liitustes tähtis roll ning seda mitmel põhjusel. Eesti rahvalaulu kogumis sündimist käsitlevaid laule ei ole just palju leida. Kui lapse sünniga seotud maagilise sisuga värsse ja ütlemisi võidi lugeda tsiteerida ilmselt nõidussõnadena ka sünniriituse juures siis regivärsile iseseisvaid laule lauldi hiljem peale lapse sündi ette tulevates traditsioonides nagu varud joodud, katsikul käimised. Kuigi siin on viited varasemale ajale, on mul isiklikult näiteid selle kohta, kuidas tänapäeval noored naised, sünnitajad, kes on traditsiooni õppinud tundma, on kasutanud neid samu sõnu ja laule nii enne sündi, sünnituse ajal kui ka pärast ja on pidanud väga oluliseks nende olemist enda läheduses. Kui mitmesuguste protseduuride eesmärgiks on olnud sünnituse kergendamine ema ja lapse kaitsmine haiguste oletatavate kurjade jõudude eest ning vastsündinule õnneliku käekäigu kindlustamine siis lauludes otseselt sellest juttu pole. Laulud on pigem naise või siia ilma sündinud lapse kriitiliste üleminekute peegeldus enese välja elamine, asjade paikapanemine, nii nagu tunneb ja näeb laulude looja esitaja. See tähendab seda, et iga naine laulis isemoodi. Lapse ilmale toomine on ühtviisi tähtis, teisalt vaevarikas kõigil aegadel, seega ikka ja alati ühtemoodi. Samuti ei ole kerge uuel ilmakodanikul end kehtestada ühelgi ajal. Seetõttu peaksid vanad läbiproovitud tekstid olema üldises plaanis mõistetavad ka tänapäeval. Last ümbritsesid mitmesugused meditsiinilised ja maagilised protseduurid nii enne sündid, sünnitamise kui ka lapsekasvatamise ajal. Mõningatele neist on viiteid siiski ka lauludes, nagu puhastuslikele, veeprotseduuridele, saunas, uste ning sõlmede avamisele. Neid laule on vaadeldud mitmest kandist. Herbert Tampere rahvalaul uurija jaotab sündimist kasvatamist ema ning lapsevahelisi suhteid käsitlevaid laule järgmiselt. Ülistus ja tänulaulud lapse ja tema vanemate auks laulud lauldud peamiselt peolauas laulud sünnitaja naise vaevadest ning ohtudest ja laulud hoolest ja lapse kasvatamisest. Kahjuks on see tõesti nii, et sündimise ja sünnitamisega seonduvaid laule iseloomustab sügav traagilisus ülistus ja tänulaule, aga teatud kargus, talupoeglik, elu, karm reaalsus. Talupoja maailma väärtushinnangud on üle kandunud ka lauludesse lapse kasvatamisest ja hoolest. Nii esinegi nii-öelda idealistliku õnnetunnet, väljendavaid laule, lapse sünnist või lapselt emale tänuks kasvatamise eest. Kui need laule seminari rahvas koos laulis põhiliselt naised, aga ka mõned mehed siis võis tajuda pärast istest vestlustest, et tegelikult need vanad laulud olid äkki väga tuttavad ja arusaadavad. Ja see äratundmine tekitas teatud turvalisuse tunde ka nendes noortes naistes, kes polnudki veel sünnitanud. Iga naine, eriti last ootav naine. Ema vajab laulmist, laule laulutekste. On tähelepanuväärne, et lapse ootamisest on juttu just lugulauludest. Tütar vette parem tütreid kui poegi. Parem pojad, tütred, ema ootab poegi minia tooma. Ei saa väita, et pojad on olnud ülekaalukalt oodatumaid kui tütred kuid vastsündinud tütre ära põlgamisele isegi hukkamisele viitavad laulud on tähelepanuväärselt esindatud ning läbi aastasadade meeles peetud. Need laulud on tegelikult kui mälestusmärk emale, kes ühiskonna nõuetele julges vastu hakata ning vastsündinule tütarlapsele elu jätta. Kodaverest üks tekst, kui mina sündisin emale, kui minu anti haudujale. Külanaised küsisid, mis on sulle sündinud, mis on antud Audujale, kasson poega, tütar kui on poega, too tuba, jää, mähi poega, mähkme, je siduv siidirätiku. Kui on tütar Vii vesile kanna järve kalda alla meelitada, meresse joo. Neis lauludes kirjeldatakse pikemalt lapseootamisega seonduvaid maagilis meditsiinilisi protseduure. Sangastest laul. Kui mu mäe minnu hälli kalli see mäe lasta kann ees. Ki obeste poissi, Weilida see tallipoiss. Saarda, see sõidupoissi, sõsaarta, see sõidupoiss. Lüüdi ta la taaderi-le pandi barre paperyl lüüdeegolga Kullussile ussi uusi Rõngeile tülli, vaene tütarlats, võeti ta laadaaderi. Ist võeti barrebapperist, võeti barre Paupperist, võeti Kolga kulusist usse uute rõngastest isemoodi, oi, viie Veli käske vette, viie sõsar lähetletele sõsar, lähed lättel minu mäe mõtteliku mõtteliku tõkkelik isse maha, imet mäe mätta pääle, mähkimai lei jalga, vastama ta põrut jalga põrmandule. Ennemal paas lahe nagu paemüüri pure nagu paekivi paugata kuu, kui ma veere vette viska. Vaivalase Elaine, ela armukaevu kaota. See oli siis laul, mis kõneles emast kes viimsel hetkel otsustab ümber. Ta ei ole nõus oma tütart hukkama. Neis lauludes leiab ka kattulitsismi jälgi, mis viitab kristluse mõjule eestlusele. Sündimissõnades ning lauludes kutsutaksegi sagedasti sünnitajale appi Jeesust, Peetrust ning eriti muidugi Maarjat kui katoliiklike maade sünnitajate kaitsepühakud. Eestlastele aga kui ühte naiste kaitsjat. Samad motiivid kaastuvad nii regi värsilistes sünnitussõnades kui ka lauludes. Lapse voodisõnad Kolga-Jaanist, tule maha, maarjaemane, tule maha, taevasta lahti pika pistamista, laialehtede kohalda. Lõika valud, lõika vaevad, lõika nyyd lõngad punased, astu uksest, astu aknast, tee lahtiluised, uksed, kisu kinnitud väravid. Ehk kui tahad kinni panna, siis pane kinniluised lukud kinni. Kinnitud väravid. Või laulus nurganaine helmest Joose halli karga, mustaveere, veripunane José looja usse suile mari ehk maarjakammerite lävele, Ossa looja, suuri looja, astu välja, kammerista Toomul, viska villa vaka pessa, alla pehme padi. Laulus kujutataksegi Maarjat kohati koduselt mariks nimetatud Maarja sõitu sünnitaja kambri lävele, et abistada sünnitajad punaste poolte läbilõikamisega. Punaste paelade läbilõikamine võib viidata ühelt poolt elu sümbolile ning teiselt poolt vereohvrimärgile. Kaasas on siis poeetilises keeles maarjavillavak sünnitaja vaevade kergendamiseks ning valu vähendamiseks. Enam esineb lapse sünniga seonduvatest lauludest loitsulaadseid tuhu laule, mis on ilmselt algselt olnudki sünnisõnad ehk loitsud ning alles Aja jooksul lauludeks muundunud. Sageli algavad sellised laulud näiteks memme vaev pilgetega joodule tulnud meeste aadressil kelle osa sünnitamisel võrreldakse koera vaevaga Simunast. Oh seda Ella eide vaeva taadi vaev ja koera vaev. Aga äärmise kaastundmusega kujutatakse muidugi naise sünnitusvalusid ning asjatuid katseid abi paluda abi saada näiteks puudelt pihlakas toomingas Vaher. Või siis tõesti taevastelt kristlikel tegelastel, nagu eelpool juttu oli. Meestele aga heidetakse ette nende vaevadeta elu jõhvist pärit laul, nurganaine. Mehed söövad, mehed joovad kui need ruunad rukki essa, kui härjaade ta la peala, kui äriaade ta la peale. Ei tun, needus ka tuuba ta häädaa Päivi pealehe käima. Tite naiineedil geene tõikus minna domeen kai, maaroos minna pahtee raise piikus minna pihlakai. Etjaxtuskado miin, Kai Etti jääks vaeva Vahterile tuusad juure, Jeedu leebuvad vaevad juure jeebaajuvad ta päeva pealee käivad ta päeva, Tealee käivad tee naiineedillogeene 1000 kord käis too Aadeeda, 1000 kord käis too aia deeda saada, kord käis saun Aadeeda. Ta peos, ta onu, ta taanu käessa otsiis ahju Keezeelt abi, keeriksesta kergiitusta. Samas laulus kirjeldatakse sünnitaja rasket seisukorda sel määral, et sünnitaja kaalub ilust lahkumist. Kutsudes kohale surma jõhvi laulus pakub naine end surmale naiseks, ehk teisisõnu on valmistilus valmis elust lahkuma. Tee naiineedil logeene tuule surma ju surmaaja lahti hauauksed, kalla lahti kalmu kaane, et tuua naine, ema ja jeeni siini lintiili vaakusse. Kui see ei aita kutsutakse viimases hädas ning ahastuses appi taevased abilised. Nagu ikka maarjaet see tuleks, jätaks siiski sünnitaja elule. Kui sinised lindid viitavad surmale, siis punased nagu eelpool öeldud, elule. Lapsed nutsid laua alla kaasa lutiskambeeris tuule SO kee tuuba, haarud A ja T heledad Leica need, kuna see paelad Leica need, kuna see paelad tuuli Maari ja tuuba je haarudaazaiaad, heledad Leicas need puuna, see, et paelad Leicas need, kuna see paelad lapsed naersid laua alla kaasa, naeris Campteerissa. Tuulesurma ju surma aja kinni, hauauksed, kalla kinni kalmu ka need kalla kinni kal muuga need Eidu naista maa jaane siini linti liiva, kus. Väljakutsutud surm tuli tagasi saata. Need tuhu laulud on tõesti ka kurvad. Need tekstid on väga kurvad, need on naiste poolt loodud laulud, nende poolt loodud. Tekstid ja et need tekstid on nii traagilised ju siis see on kõige olulisem, mida tahaks naine kuuldavas vormis välja öelda. Ja see rõõm, mis nüüd võiks järgneda sünnituse vaevadele rõõm lapse sündimisest, seda ei ole peetud vajalikuks enam laulu panna. Kui nüüd mehe roll nendes lauludes on veidikene kauge olnud, siis mõnes laulus on ta ka lähem ja on naise sünnitaja, naise mehe vahel isegi dialoog. Kusjuures mees pakub siis oma moraalset tuge naisele. Siin on üks laul helmest, kus siis naine pöördub mehe poole, Mahmumeesi meeleline abikaasa, armuline meel mõtleb mulda minna. Sea armas hauda, saade taha ei ilman, elade teasid tuhu tulevad Ta naiste haigust alganevat, võta otsi otsalaudu võtta kiskuv kirstulaudu võtta kaia kaanelaudu. Messis püüab nüüd naist toetada, käskida tal vastu pidada ning surmale mitte alla vanduda. Ole vali naine, noori mulle vali, pane vasta, ole kalki. Kanna surma. Need kättesaadavad tuhu laulud on siis ühelt poolt naiselikult poeetiliselt ning teiselt poolt kannavad ka rahvausundilise tausta. Niisiis, naised, kes kuulasid neid vanu laule sellel Tartu seminaril võisid tõdeda päris ühel meelel, et oluliselt naise elu ei ole ju muutunud. Ta on teistsugune. Kuid oma sügavas olemuslikkuses on ta samasugune. Traagiline on ka tänapäeval naise elu perekonnas lapse kasvatamisel ja see puudutas meid väga traagilist pitserit kannavad ka vanad laulud, milles kõneldakse naise elust peale peale lapse sündi sest algavad ju uued mured ning vaevad. Haljalas laul, naisuke kaasukene, mis said sina Mihesta, mis said kallis kaasadesta, lapsed said pilliks pilusse, nutu, räägu, rätikusse, särgisiilu, situjagi, palaka, pasandajagi. On tavaline, et naine jääb nüüd vaeseks laste vangiks, nagu kõneldakse samanimelises laulutüübis. Mina vaene laste vangi, mina poigide emake käed ei lõpe kätt kesta, jalad noored, nõtkesta. Oma murede läbi laulmine võib pingeid maandada küll. Ja seetõttu see peaks sobima ka tänasele naisele, kui talle tuleb meelde laulda. Ja küllap ta ikka tuleb, kui ta on omakeskis oma murede ja vaevadega ja tal on aega mõelda iseenda peale, sedapuhku siis laulmas vormis. Kõige suuremaks õnnetuseks peetakse laulude põhjal siiski lastetud sigimatut naist. Ka sellest ei ole elu ilma lapseta. Lastetutena naistele korraldatakse mitmetel riituste sigivus maagilisi toiminguid, et lapse saamine siiski õnnestuks, on laule, kus kurdetaksegi oma lastele Dust lapseta naine Türilt. Mul pole rüppe röökijada käe peal Käuxujada sülemul tühi süüesse, käed tühjad, käiesse. On laule ka sündinud lapse seisukohalt. Ja jällegi peab ütlema, et ei esine laulutekste, kus tuntakse rõõmu ma siia ilma sündimise üle. Küll aga leidub hulgaliselt üle-eestilise levikuga ning suure populaarsusega laule, kus oma sündi ning kasvatamist peetakse asjatuks raiskamiseks. Ja tegemist on justkui etteheitega oma vanematele, eriti emale sünnitajale, et ta lapse, nii neiu kui ka noormehe siia ilma üldse toonud, on sündinud, madalaks ennem loonud, puuks asjatult loonud, rikaste risuks, halval ajal sündinud, kurvaks kasvatatud ja nii edasi. Selliste laulutüüpide alla on koondatud neidude ahastus, meeleoluga laulud, milles kõneldakse, tühja jooksnud ning nurjunud elust. Need on mure ja kaebelaulud, milles inimene esitab küsimuse, miks ta üldse siia ilma on loodud ning üles kasvatatud õnnetuseks iseendale ja teistele rikasteriisuks vanematele tüliks ja põlguseks. Vanem looduta siis puuks, maetud mätta alla või uputatud ojja, kuhu peata vaene küll minema. Usun, et sellised mõtted võiksid olla väga tuttavad nendele peredele, nendele lastele, kes elavad väga rasketes oludes praegu Eestimaal või kellel üldse kodu polegi. Ja mille, mille, mismoodi siis see too vaevatu endale vastab, kuhu peab ta vaene küll minema. Sügav on meremenna Alemen Allikai kallas kaevu karata, pime pilve pugeda. Madal on maha vajuda. Korge on tõusta, Daeway polegi kuskile minna, vastust ei anta. Justkui polekski kohta sellele õnnetule hingele. Kui neiud heidavad vanematele eriti emale ette lisaks oma kasvatamist, kui ta elu ei ole sugugi kena heidetakse ette loomulikult ka oma inetust rasket elurikaste või kurja mehe juures. Siis noormehed panevad süüks sündimist meheks, mis sunnib meid minema võõrväkke teenima või kasuta piinuta parem vete mähkinud tasse, söötnud hunte või kasvatanud karusid kui sünnitanud ning kasvatanud poisi. Miks ei sündinud ta ometi tütarlapseks muile, pulmad, nekruttile, teekond, tütred, mehel, pojad, soldatiks, asjata kasvanud soldatiks saanud. Jõhvist üks laul, minu hella heidekene, minu kallis kasvataja, tihedaksid sina tuuessani ja ilus imetas sani ennem veeretanud vede, kui sa veeretid, vibu ja ennem tuisutanud tule jää, kui sa tuisutud tubaja enne määrinud mättaie, kui sa määrid, mähkmeid, soldatist, sina Suisutasid, Grenoderist kasvatasid laanepüssi laskijasta piss oli suuri, raud oli raske. See käis hella hinge pääl kahukese kasula pääl. Mõnedes lauludes süüdistatakse oma raskes saatuses vanemaid, kes last oodates ja kasvatades pole täitnud ilmselt vajalikke õnne taga, vaid halba tõrjuvaid maagilisi toiminguid. Nagu sündinud madalaks ja miks tillukene, ema marju söönud ja muud laulud. Siin on neiusid soov olla uhkete ja ilusate puude, näiteks õunapuu, pihlapuu, Sarapu sarnane. Kuna ka neiu pole siiski nii kaunis kui nimetatud puud süüdistati selles ema ema olevat siis selles, et ta neiu kandmise ajal sõi maast madalaid maasikaid ligi Teeda lillakaida küla vahel ta Vabarnid, mistõttu ka Tiina tillukene ja Maie madalukene Karksist. See nuhkest Ui, puista Seenu pikast pihla, puista Seenu sirgest sara, puista söönu sirgest sära, puista uhke oskasu nui, puista uhkeos kasu nui, puista pikoskazun pihla, puista sirge, oskasvun Sarap, puista past sündinu pesemisel täidetavatest ettevaatusabinõudest on juttu laulutüübis, halval ajal sündinud, kus neiu ütleb, et ta on halb sellepärast, et ei olnud vett mu vihalda. Lobjakast, minu loputata allikad, hane ujuda. Laulutüübis kurvaks kasvatatud, süüdistab meie oma kurbuses, samuti eksimist pesemisprotseduuridest. Minanes kurvas, anna katus seda kurvas, anna minane leinalätte salvita. Leinalete minanes leinakaske lehtete Oleine kaske. Johannes on kurva kuuske. Kooritab, on kurva kuuske. Minanes on leinaleppe. Latvate on leinalepe. Ja ütles, et meil ei ole ma sööja Vaithall seal ajama ja ei ole ma veel. Vaip hällis laama. Kui ükskord suureks kasvas, siis saim ilus ja kui ükskord suureks kasvasin, siis taim ilus ja. Milbee mõisas seda liikuvat häma. Min Freedee raa mõises seda puhuvad. Sealt saadeti jazz koos püssipauku. Sealt saadeti Jazz, kus püssipauk kus suures müras ja bemm võitlejasi, kus suurest. Haavatu ja mu õega raiutu. Seal sain mina haava ja rai. Ema ja laps, ema, tütar, ema ja poeg. Poegadega seonduv on läbi aegade kahjuks ikka ühtemoodi, et emal on see hirm, et ta sünnitab, kasvatab poja, aga kes teab, kuidas tema elu kulgeb kas ta jääb sõjast puutumata või mitte. Meie igapäevane elu aga ütleb meile, et iga hetk meie selja taga midagi sellist, et me peame tundma muret oma poegade pärast. Lapse kasvatamise laulud hoiatavad halva sõnakuulmatuse ning vasturääkimise eest oma vanematele. Sellist halba last nimetataksegi kurjaks ning ta võidakse isegi ära sajatada. Kurja lapse saatus Viru-Jaagupist. Kes ütleb isale halba, kes ütleb emale halba, ütleb halba haudu, jälle sel piim pihasta, tulgu naine teele, naeratage, saagu käevarred vaevatud lehmad viia lüpsikulta hobud hauda, aetakse väljalt vihad, viidanikse õllud, paljast põletakse, seda pikka piinatakse, seda valjust vaevatakse, pigistatakse, pitsitatakse, vaevatakse, vannutakse, õuesta, ületatakse päravasta, vannutakse, muud on tal mulla pealla haledused, haua pealla, kiusatused, kalmukünkal, veri varvaste vahel. Oluliseks peetakse õdede-vendade head läbisaamist, hoiatatakse omavahelise riidlemise eest, viidates ühistele juurtele. Ühe ema, lapsed ärme riidlema. Ära sõima, sõsarida ega vihka Vellesida. Meie ite Idelatse üte taadi, taimekese õitsmeid, eite imetanu õitsmeid, kätki, kiigutanu, hüvitsme itaati, õpetanu õitsmeid, kammerkasvatanu õitsmeid, kallis karja, sõiti õitsmeid, lepik, õllet teda õitsmeil jõgi supelda ja nõidsmeli jõgi, supelda. Lauldakse ka sellest, kui laps ei täida vanemate ootusi. Kasvas üks ja kangekaelne, mis sai memmele minusta, tugi sai sellel, kes ei tundnud? See on laulutööd, kus kurdetakse oma kurba elu tuima mehe juures. Tugi sai sellel, kes ei tundnud emakene memmekene kasvatasid tüterida, kasvatasid, kallistasid, mõtlesid tuge tuleva, mõtlesid abi asuva tugi sai sellel, kes ei tundnud abisay sellel, kes ei arvanud tugi sai tuimale mehele tuimale tule puhujaks laisale lapse kiigutajaks. Kuidas tänatakse ema kasvatamise eest? Liigutavad on tänu viga ülistuslaulud, ema, armun, põhjatu memme vaev. Millal maksan eide vaeva enam vaeva, nägid minust sõid eide südant. Aitüma imetamast. Ema viis põlles põllu peale. Alleaa alleaa. Ema hoidis hädade eest ema hoolest. Ilus ema hoidis halvast. Memme vaev haljalast. Millal maksan ei tee vaeva, ei tee vaeva Ellaabima ja Emaime. Tuss vaeva, käe pääleegandeemise, Su juure, Suiskoomise mitu tooli tuuneta, mitu päeva lõuneeta, mitu suitsu suurukseta, mitu hommiku toosouta. Memme vaeva vaeva ei olegi võimalik tasuda. Või kui siis olla oma lastele sama hea ema. Ema viis põllest põllu peale. Põltsamaalt olgu terve memmekene minu Ella hoidemasta ei tema viinud vihma kätte ega saatnud sajuga. Ta viis mind vilja välja peale, pani Parmaste vahele seljatäite keskel. Emakene memmekene ei sa sundinud sulaste kuuldes noominud noormeeste keskel. Ema ei tänata hea olemise, vaid virgaks ning töökaks kasvatamise eest. See on aga üks raskemaid kasvatamise ülesandeid. Lihtsam on lapse eest ise kõik ära teha ja pärast imestada, kellesse ta küll läinud on. Pedagoogilist järjepidevust kannavad mitmed õpetus, laulud, mille kaudu õpetatakse last olema virk. Terane, puhas ning hoolas ei õpetanud õlut jooma, ema ei lasknud laiselda, ära mine mustalt muude hulka. Või õpetus laulud noormeestele. Karda kurja, ära võta leske, võta väike naine, ära võta rikast, ära võta üksikut, võta vallast vaeslaps, võta naine töölt ära võta mõisast naist ära võta linnast. Õpetus, laulud, neidudele ära tee soole, häbi pannakse eluks ajaks pahaks. Hoidku halba kohta, Toomast, ärgu naergu naine naist ära mine noorelt mehele, katsu kaasa kombeid, ära jookse joodikule ära ihka ilusale. Ära mine valgele mehele äramine uhkele mehele. Äramine mustale mehele ära mine lesele, võta vaene ära usupoisi jutu. On loomulik, et õpetatakse oma last olema igati väärikas ühiskonna liige ning tegema õigeid valikuid. Äärmiselt oluline on olnud juhtida tähelepanu õige naise või mehe võtmisele. Eks ole see nii ju tänagi päeval. Mida ütlevad need laulud tänapäeva naisele? Usun, et palju. Neid lauludes on sees eesti naise ema järjepidev manitsemine olema tugev, olema valmis elu raskusteks, sest ega tegelikult naise ema elu pole kergemaks läinud. Teisalt ongi naise ema roll äärmiselt raske ning laulude ülesandeks on ka neiks raskusteks valmistumine ning nende nende raskuste kergendamine läbi laulude läbi laulmise. Laulame, naised on tugiomast käest. Nii oli. Kambakann kaada jaane. Läheks? Villa kamba. Ta kanga oli villa. Villanaril. Kutse, kuhu ta nii väike ja kambakutse, ta valis see täide. Ja Tonga milla ta laava. A gamba. Kuues kuule, mis ta Ella kamba täige Ollel kuulu hall vill, kamba läike mõtsa naka, Mil lambavilla villa. Villa.