Minu vestluskaaslaseks on täna noor ooperilaulja, Vanemuise teatri solist Aare Saal. Võib-olla te tutvustate ennast ise oma lauljateed ja elukäiku? Tere päevast. Kõigepealt ma soovin ilusat, ilusat kevadet kõigile raadiokuulajatele. Enda tutvustamiseks ma võin nii palju öelda, et elan Tartus oma armastatud naisega. Töötan Vanemuise teatris, ooperisolistina. Praegu olen küllaltki üllatatud sellest, et minuga tehakse sellist intervjuud sest viimane taoline oli võib-olla mitu aastat tagasi. Täiesti lapsepõlvest peale. Mulle meeldis poisikesena maal koeraga võidu joosta, aia kastani otsas kõvat äärt teha, sest seal seda võis. Linnakivide peal oli see nagu keelatud. Aga hiljem, hiljem juba peale keskkooli, mul oli täiesti suur probleem, mida ma edasi hakkan tegema, sest reaalained nagu ei köitnud millegagi. Mul oli, tegelikult oli üldsegi soov näitlejaks saada. Aga kuna mulle laulmine nii kohutavalt meeldis, siis ma mõtlesin, et miks mitte, et ma võin proovida neid katesse ühendada. Ja ma leian, et ooperilaval on see täiesti võimalik. Kui väga tahta. Tallinna riiklikus konservatooriumis õppisin aastatel 1982 kuni 1989. Siis mul tuli selline idee või õigemini see mõte ümboli peas. Et kui ma tahan tõesti olla saada ooperilauljaks, siis kuidas ma seda olen, kui ma ei oska itaalia keelt? Kui ma ei ole seal käinud sealmaal, kus sealmaal, kus ooperi sündis. Ja siis peale seda otsustussiis ma hakkasin kõikvõimalikul viisil otsima seda võimalust, kuidas sinna minna. Ja see sai teoks tänu Liiviko juhtkonnale, sest oli ju veel nii-öelda vene aeg ja ega niisamuti lihtsalt välja ei pääsenud ja lase Reiski maksis küllalt palju. Aga kõik läks õnnelikult ja koos pianisti Jaak Lutsuga, kes praegu õpib, töötab, ta õpib küll ka veel Tallinna selles aspirantuuris või kuidas teda kutsutakse. Magistrantuuris töötab Soomes. Temaga koos käisime Roomas konkursil ja sealt juba edasi tulid sidemed peale, mida käisin Firenze ooperiteatris ette laulmas ja koormeister ütles, et või võiks kohedeid tööle võtta, aga oli juba hiline aeg. Sügis 1989. Aga ta ütles, et igal juhul kevadel teid võtame tööle 90. aasta kevadel. Ja nii see saigi teoks, mina läksin sinna, tegin lepingu 90. aasta aprillis laulsin Firenze Teatris kolmes suures ooperis ooperikooris kusjuures solistideks olid kõik puha maailmanimed. Alates. Passidest Ma mäletan, Samuel rämi. Minule see aeg oli kohutavalt tähenduslik, see oli alguses. Alguses tundus kõik nii loomulik, aga nüüd mõned aastad hiljem tundub see nagu mõnes mõttes unenägu, et seal poleks nagu minuga juhtunud. Ometi seal minuga juhtunud ja ma olen sa sealt väga palju õppinud sellest. Nüüd, kus on meil täiesti võimalikud sellised kontaktid Itaaliaga, et keegi tuleb siia, laulab midagi või keegi tuleb siia suvekursust andma. Või lihtsalt isiklikud kontaktid Itaalial, et mitte keelt unustada. Et kuidagi püsida vee peal. Evald Aav Olavi aaria ooperist Vikerlased esitavad Aare saali ja Vanemuise sümfoonikud Endel Nõgene juhatusel. Itaalia ooper on maailmas kõige kuulsam kahtlemata kuid tänases saates on meil võimalik kuulata ka teie esituses eesti heliloojate loomingut eemaldava Vikerlastest Olavi aariat. Kes on teie lemmikheliloojad? Seda on raske öelda, igal juhul itaalia heliloojad. Rossini tonitseti, Berliini viimast muidugi Põhjamaades üldse ei puudutata, sest sest isegi itaallased ütlevad, pelganto on, laulustiil on kadumas, et tänapäeval enam nii laulda. Aga me võime seda siiski kuulata. Kui me kuuleme näiteks Tito koopit plaadi pealt siis juba peaaegu pool sajandit tagasi. Sest nendelt on veel kuulda seda. Igal juhul on itaalia heliloojaid minu lemmikud kuigi vahel laulnud kapritenit rootsi keeles Maalmest ads teatris. See oli täiesti erakordne kogemus. Aga igal juhul jäävad lemmikuks itaalia heliloojad. Rodrigo aaria Giuseppe Verdi ooperis Don Carlos laulab Aare Saal kontsertlindistus Vanemuise kontserdisaalis 23. märtsil 1995. aastal. Kas Vanemuise teater on see, kus see Eesti hea laulja saab saavutada sellist tõelist sotsiaalset resonantsi, nagu ta igatseb? Te mõtlete tähendab sotsiaalset heakskiitu, et kas inimesed sind tunnevad või sinust vastukaja vastukaja? Ma arvan, et vastukaja on küllaltki väikesest. Kui, kui ma mõtlen sellele, kui palju kirjutatakse näiteks draamast näitlejatest, siis siis vahest on päris kahju, on, meil on siin toredaid inimesi muusika poole peal, kes, kes väärisid võib-olla rohkem selliste esiletõstmist nagu näiteks Eve randkivi. Sellepärast, et eks meiegi teeme ju. Püüame teha südamega oma tööd ja, ja võib-olla tahaksime, et rohkem rohkem kirjutataks, aga kummatigi see nii ei ole. Võib-olla, võib-olla me jääme rahvast nii kaugele, mõeldakse, et ooperikunst on nii liid kunst. Aga näiteks Itaalias käivad ka väga lihtsad inimesed ooperis. Ja isegi Rootsis Stockholmis, kus ma laulsin 91. aastal Garmin aburanat käisid täiesti laevatehasest, inimesed olid vaimustuses, kuigi see, mida ma laulsin Karl Orphy karmina Burana, see ei ole ju ka mingi tänapäevane ooper, selles mõttes. Aga igal juhul see lavastuslik variante, kõik läks nendele niivõrd hästi peale, et seal oli algusest kuni lõpuni kõik sõude aut välja müüdud. Ja siiamaani on veel mingeid järeldusi sellest. Aga meil võib olla. Reklaam natuke kehva või või lihtsalt ei peeta seda nii oluliseks ooperi puhul kui näiteks draama draama puhul. Isegi balletti ma leian, et käiakse rohkem vaatamas ja kuulamas pole silmaeluga rohkem kui näiteks puhast ooperit, olgu see siis. Aare Saal laulab nüüd Valentiini kavantiini Charles Kuno ooperis Faust. Me ajame teatrijuttu Vanemuise ooperisolisti, Aare Saaliga. Millised on teie lemmikrollid, see, mida te olete Vanemuises ja Estonias teinud ja see, mida te veel elus tahate teha? Lemmikrollid on raske küsimus, ma olen saanud juba teha päris palju neid asju, mida ma olen tahtnud teha. Õnneks. Ja need on näiteks malatesto Donbass, kohales Vanemuises. Või siis eskaamilioga armenis, samuti Vanemuises. Aga Tallinnas, Eestis tuli ju esmaesitusele Verdi teine ooper kuningas üheks päevaks, kus ma laulsin kuningat. Dirigendiks oli siis Eri Klas. Samuti aasta tagasi sain laulda see vilja Sevilla habemeajast Igarot Tallinnas. Ja ma leian, et praegu on, need on just need rollid, mida ma peaksin tegema selles vanuses. Et tingimata minu vanuses ei ole võib-olla vaja teha veel Iisakest Sermooni, mida ma laulan praegu Vanemuise Trovjaatas. Aga miks ka mitte vokaalselt võib ju olla asi varem küps kui sisuliselt. Kuigi selle sisu võib-olla võtab aega veel paarkümmend aastat. Ometi mulle tundub, et nagu te nimetasite, isake Sharmoondi osa tuleb teil küllaltki hästi välja. Muidugi, siin on igasugused teatrikujundid appi võetud nagu juuste värvimine, kortsud, kepp, lonkamine. Ent ometi, täna on meil ka võimalus kuulata seda Shermondi aariat Verdi ooperis Travjaata mille tegelikult on Eestimaal kuulsaks laulnud Georg Ots. Eesti Eesti võib-olla kõige kõigi aegade kõige hinnatum bariton ongi just Georg Ots, sellepärast et tema sisuline lähenemine asjadele olnud nii delikaatne ja väga intelligentne. Võib-olla teist sellist enam Eestimaal ei, ei sünnigi. Kuidas te teete rolle, kas need tulevad kuidagi iseenesest inspiratsiooni kasutades või võidega analüüsite põhjalikult enne läbi, kui te selle seda osa hakkate tegema? Ma arvan, et üks rolli sündon selline asi, et ega sa ei teagi, kuidas ta, kuidas ta sünnib, aga igal juhul on need komponendid kõik vajalikud, et sa valdad muusikalist materjali täielikult, et sa tead, mis rolliga tegemist on. Milline see tegelane on, sa pead mõtlema, kuidas ta käitub, kuidas ta elab ja üleüldse, miks ta selline on. Aga muidugi tuleb mul teha analüüsi nii muusikaliselt kui, kui ütleme, sisuliste, Shermooni aariat Giuseppe Verdi ooperis Travjaata etendusel Vanemuise väikeses majas laulab Aare Saal, Vanemuise teatri orkestrit juhatab Endel Nõgene. Ma vaatan, teil on praegu sall kaelas. Kas teie olete selline laulja, kes alati väga muretseb oma tervise ja ja kurgu pärast või või arvate te, et et kui te peate haigeks jääma, ju see siis nii peab olema? Ei sall on mul täiesti täiesti pragmaatilistel kaalutlustel praegu kuna on üks selline delikaatne delikaatne probleem nagu suitsetamine ja kuna mina ei suuda midagi ära teha selleks, et Vanemuises oleks rohkem, puhasta õhku, siis ma lihtsalt käin salliga ringi, et kui tuleb jälle selline sinine müüri ette, siis ma tõmban selle salli endale ette. Ellips on sealt kähku läbi. See on praegu ainus ainus viis nagu selle vastu võitlemiseks. Aare Saal, ma tahan teilt küsida, muidugi natukene ootamatult. Ent milline on olnud teie kõige suurem triumf ja kõige suurem läbikukkumine Tügi juhul, kui läbikukkumisi üldse on olnud? Kõige suurem triumf võib-olla oli, kui te mõtlete nüüd minu lavateed ja laulukarjääri kui sellist siis oli see kindlasti Rootsis, Stockholmis, karmina, Burana, mida esitati tohutu suures mahajäetud ütleme, angaaris või tehasehoones, kus siis kõik üles ehitati etenduse jaoks. See oli kindlasti kõige suurem läbikukkumisi, ma ei tea küll nii väga aga, aga elulisest küljes. Trump oli kindlasti see, et kui Vanemuine mind üldse kutsus siia, siis esimene roll oli Don Giovanni ja samal ajal, kui don suvanni lava peal oma tegusid tegi, samal ajal samal ajal elus sündisid teised asjad hoopis lava taga kus ma leidsin oma naise. Dagmar Rang Saal on tema nimi ja tema on väga-väga hinnatud balletisolist praegu Vanemuise teatris. Ma olen õnnelik, et me saame koos olla praegu siin ühes teatris. Et me ei pea olema eraldi kuskil üks siin ja teine seal. Ometi peate te laval vahel armastama hoopis teisi inimesi, kes on need Vanemuise solistid, kes laval inspireerivad nõuavad sellist pingutamist, väga head mängimist ja laulmist. Nagu põhipartnerid, kes mul olnud on. Eks kõik inspireerivad ju omal moel. Ma ei oskagi nagu öelda midagi. Siis on mõni, kes ei inspireeri Seda on raske öelda, kui keegi inspireeri siis ei pruugi tulla sellest, et et ta üldse inspireeriv, võib-olla ta alati kellelgi näiteks ei õnnestu inspireerida. Võib-olla oma rollis nii hästi. Aga kõigil on ju omad võimed ja igaüks püüab teha ju parima laval. Ma ei saa öelda, keskmised üldse inspireeri igaks inspireerinud omal maal. Vanemuise. Tarvis on tehtud alati draama ja ooperi kõrval ka opereti. Praegu on ettevalmistamisel Aabrahami operett Victoria, tema hu saar, mis esietendub sügisel. Tee Aare Saal mängite seal Hussari osa. Kas opereti lauldes peavad ooperilauljad ennast kuidagi eriliselt ümber häälestama või kasutama oma hääleaparaadis mingeid teisi võtteid? Opereti samamoodi nagu ooperit siin küll midagi ei ole vaja ringi muuta, ainult küsimus on selles, kuidas saab nende kõnetekstidega hakkama ja ütleme, kogu rollis, kus tuleb vahepeal ka rääkida, mitte ainult lauda. Selles suhtes on muidugi ooperilauljale ooper tänuväärsem, aga igal juhul operett annab võimaluse. Noh, nagu öeldakse, lahti mängida või, või tuua paremini esile näitleja omadusi. Ja kui veel kõnetekstid loetakse muusika peale, siis no tahaks loota, et tulemus on selle võrra parem, ka muusika rõhutab alati tundeid paremini välja kui puhas puhas tekst. Praegu on selle rolli kohta midagi vara öelda. Niipalju kui ma nüüd olen lugenud klaviirija kõnetekste, siis roll ise mulle meeldib. Kuigi, kuigi see peaks olema tenor, mitte bariton, kes seda rolli teeb, sest ta on ikka kirjutatud tenorile. Nüüd tuleb teha siin väiksed muusikalised mööndusid, et bariton sellega hakkama saaks. Operetis on see näitlejaanne lauljal väga oluline see draama pool seal operetis, kuigi ka ooperis tuleb ju mängida, aga seal nagu lauljad enamasti päästavad ennast lauluga vokaaliga. Kus te olete teie, Need näitlejavõtted ja selle näitlejameisterlikkuse saanud, mida te laval kasutate? Ma ei ütleks, et mul nii väga erilised nüüd seda meisterlikkust on, aga aga nüüd, kus on juba tehtud üle 10 ooperirolli, siis suur hulk nendest on olnud just koomilised rollid ja võib-olla see on andnud selle mingisuguse mängu pagasi. Aga ma toonitan, et operett minu elus see nüüd saab küll esimene olema täiesti. Giuseppe Verdi ooperit raviaato teine vaatus Georges Shermooni osas Aare Saal Violetta osa, Seewerand kivi lindistuse etenduselt käesoleva aasta 13. aprillil Vanemuise väikeses majas. Millised on teie tulevikuplaanid? Ma tunnen, et on just selline aeg kätte jõudnud, kus oleks vaja üks korralike meistrikursus läbi teha ja ma ise arvan, et see peaks olema kindlasti Itaalias väga hea pedagoogi juures peale mida ma tunneksin ennast kindlamini kui kunagi varem. Ja eks ole, see kursus annab võib-olla sellise kindlusega kogu edaspidiseks, ütleme laulja teeks. Ja mõni aasta tagasi ma ei tundnud seda, et mul seda väga vaja oleks, aga nüüd on siis mingisugune punkt kätte jõudnud, kus ma tunnen, et kui ma tahan veel edasi minna, siis on mul see tingimata hädavajalik. Lõpetuseks, ma tahaksin küsida, mida teie, Aare Saal, ütlete nendele tartlastele või eestlastele üldse? Miks nad peaksid kindlasti Vanemuise ooperit vaatama tulema? Kui nad seda näinud ei ole, siis nad kuivad kindlasti tulla. Aga kui nad näinud on, siis nad võivad jälle tulla. Igal juhul. Igal juhul, kui tullakse draamasse ja balleti, siis võib Kaiu ooperisse tulla. Muidugi, meil võiks vast rohkem midagi ooperit kui sellist näidatav kas või tallannaliseeris, mis läks alguses väga edukalt, aga siis kadus publiku huvi ära, aga vaata, see oli see just üks tükk, mis mis üle hulga aja Vanemuises väga õnnestus. Siis tänu soome lavastajale Leena salonenile või siis kõigile osatäitjatele, kes tulid oma tööga suurepäraselt toime. Ka tänu külalissolistile Leili Tammelile Seda ka kindlasti jaa leili, Tammeli etendused võeti väga hästi vastu. Eks tal ole tohutu suur laulja. Näitlejakogemus ka ja võib-olla su partii talle istus ka hääleliselt väga hästi. Tänan, selle intervjuu eest ja kuidas siis lauljatele peaks soovima. Jõudu ja õnne edaspidiseks. Kont kurku. Cove itaalia keeles öeldakse. Pokaal Luubo siis hundi suu ja siis vastatakse creepy hundihambad siis täna. Saadet jääb lõpetama Travjota teise vaatuse lõpus. Stseen esitavad külalissolist Itaaliast Giuseppe tšakoone vane muislased, Eve Randkivi, Tõnis Uibo ja minu tänane vestluskaaslane Aare Saal. Teatrijuttu Vanemuises klassikaraadios jälle kuu aja pärast. Mina olen Priit Põiklik kuulmiseni.