Nüüd algavas maailmapildi saates on kaks esinejat. Kõigepealt Eesti Instituudi direktor ja prantsuse kirjanduse tõlkija Loore Listra räägib oma tööst ja maailmapildi saate teises osas kõneleb Ivar Trikkel Eesti Raadio ajaloo ühest raskemast perioodist nimelt aastatest 1946 kuni 50 nüüd aga Loore Listra ja kõigepealt räägib ta niisugusest mõistest ja nähtusest, nagu kultuuriinstituudid. Vähemalt Euroopa osas ma arvan, et peaaegu ei olegi sellist riiki, kellel ei oleks skulptuuri instituuti. See, et Eesti Instituudi nimi on Eesti instituut me tegeleda ainult kultuuriga, me tegeleme üldse informatsiooni andmisega Eesti kohta. Ja põhiliselt toimub see trükisammas. See toimub nojah, trükisõnas ja see toimub tegelikult ka virtuaalselt arvuti teel, sest Meie seni ilmunud trükised on kättesaadavalt ka internetileheküljel. Ja mida edasi, seda enam oleme hakkanud saama järelpärimisi just nimelt emaili teel ja, ja kuskil 500 sellist järelepärimist ja pöördumist meie koduleheküljele. Tegelikult see virtuaalse informatsiooni kasutamine ja kogu aeg kasvab, aga põhiliselt jah, trükised. Ma tean, et sakslastel on Göte instituut ja inglastel on British Council, jah, samalaadsed. No mitte päris, sest et, et nemad on suured, nendel on suur keel ja nemad saavad oma kultuuri levitada eelkõige läbi oma keele õpetamise. Ja nii ongi British Council üks põhilisi funktsioone, tegelikult keele õpetamise toetamine ja Göte instituut õpetab keelt ja levitab selle läbi kultuuri Eesti Instituut, et ei looda väga, et eesti keele õppimine maailmas saavutaks enneolematu ulatuse. Me oleme küll hakanud nüüd pisitasa toetama ka eesti keele õpetajaid. Seda me oleme väga vähe suutnud teha ja ma ei julge öelda, et see oleks meie tegevuse prioriteet hetkel. Nii et meie piirdume ikkagi kultuuriga ja selles mõttes võib-olla ise ma julgeksin võrrelda Eesti instituuti, Taani instituudiga ja Austria instituudiga. Jah, proportsioonid oleksid natukene normaalsemat, jah. Ta on instituudil, on siin oma esindus, on soomlastel. Kus on eesti esindused? Eesti instituudis on praeguse seisuga kaks filiaali, üks on Helsingis, see on Eesti instituut Soomes. Ja teine on alates selle aasta veebruarist Budapestis ja kannab siis nime Eesti Instituut Ungaris. Kuhu tuleb järgmine? No ma ei julge päris kindlalt lubada, äkki tuleb Rootsi. Oleks päris loogiline, tähendab siis säradeks juba ruumid, inimesed, kes seda tööd juba kohapeal teevad. Jah, Budapestis ja Helsingis on see kõik olemas, Helsingi toimib meil juba kolm aastat. Nüüd, kui me räägime teie Instituudis sünnist, ta on peaaegu 10 aastat vana ja te võid uhke olla ette ja esimene direktor oli siis veel kirjanik Lennart Meri. Nii ta oli ja me oleme tõepoolest uhked, et Eesti instituut on peaaegu 10 aastat juba eksisteerinud ja, ja minu arust väga vajalikku tööd teinud. Kas te tunnete, kui te nüüd inimlikult asja vaatate, te olete väikesed ja nõrgad suurte kõrval, kui te tahate Eestit läbi suruda, ütleme mingisuguses suuremas riigis, et seda natuke raske teha, et jõud on ikka ebavõrdsed. Noh, jah, hingejõud ei ole ebavõrdsed, füüsiline jõud ja finantsjõud on muidugi ebavõrdsed. Hingejõud on mõnikord, mulle tundub meil palju suurem ja tänu sellele on mitte ainult Eesti instituut aga ka meie koostööpartnerid igal pool suutnud minu arust teinekord pris imetükke korda saata. Üheks ime teoks loen ma näiteks selle aasta alguses Brüsselis Boscheti konverentsikeskuses toimunud Eesti kunstinäitust mis sai suuresti siis teoks tänu kultuurkapitalile. Tänud Omaroloogiledes Brüsselis, on ja noh, mis siin salata, tänu Eesti Instituudi töötajatele, kes olid jõuluajal valmis oma vabad päevad ohverdama selleks, et küll kataloogi kokku panna, küll näitus teele saata. Ja muidugi noh, Sirje Helme abi oli täiesti hindamatu. Kõigepealt te saate, eks ole toetust riigi käest, et oma niisugust süsteemi püsti hoida struktuuri ja inimesi. Aga kui te mingisuguse projektiga välja tuleta hakata seda mõtlema, kavandama, läbi viima, kust te siis Raasate? No eks ta sõltub, tähendab kultuurkapital on muidugi selline esimene allikas, kelle poole me pöördume ja, ja kui meil on olnud eelised, mõtleksin kandvat ettepanekut, siis me oleme ka toetust saanud. Aga mitmeid variante siin on trükiste puhul, kes huvi tunneb, see finantseerib välisministeeriumiga, on meil olnud väga head koostöösidemed siin muinsuskaitseamet ikka ja ja nii edasi ja, ja noh, meil on olnud ka mitmed väliskoostööpartnereid. Me oleme Unesco-ga koos teinud konverentsi ja, ja noh, siin on palju variante. Põhjamaad Soome, Rootsi reklaamivad endid kui kesk päikeseriiki ja siis on seal lappima igasuguseid jõuluväljasõidud ja, ja ülehelikiirusega Concordiga veetud rikkaid Lääne-Euroopas lapimaale millega Eestit saab teha mõnusaks ja mugavaks ja atraktiivseks. No see ongi natukene selline segane koht, sest tegelikult kõik need asjad, mis esimesena pähe tulevad, on juba kellegi poolt ära märgitud. Me ütleme, et meil on hästi tore ja puutumatu loodus ja tegelikult saavad seda ju öelda ka soomlased. Ja kõik need jõuluvanad, asjad on meil ka olemas ja aktuaalsed. Ma arvan tegelikult, et Eesti võiks ennast välja pakkuda kui teatud mõttes vanaaegne maa. Ja ma arvan, et see peaks päris hästi minema. Ja noh, sinna juurde muidugi see aspekt, et vanaaegne maa kes on säilitanud traditsioonilise sellise Eluviisi elulaadi. No ma arvan, et see jutt, kuidas Eesti inimesed naisterahvad eriti sügisel võtavad kätte, hakkavad sisse tegema küll moose, küll küll ma ei tea kurke, kompott, konserve, igasuguseid saneksootekraaniksootika ja ma ei arva üldse, et see on selline eksootika, mille peaks maha vaikima tahan, ma arvan, et tegelikult see on selline väärtus, mis hakkab mujal nagu uuesti hinda tõusma, see on Prantsusmaal on see küll kogu aeg olnud ka nagu päevakorras, et keeta sisse ja pakkuda külalistele enda tehtud moos näiteks, aga aga mitte igal pool. Pluss loomastik ja, ja kas loodust välja pakkuda on muidugi keerulisem kui linna välja pakkuda, sest kui kutsuda turisti ja, ja, või pakkuda mingile konverentsi külalisel Eesti tuuri ja öeldi, et me lähme nüüd Raplast, ütleb kohe, et esiteks ei ole mul riideid ja teiseks, kus ma magan ja kolmandaks, kuidas me üldse saame, aga aga proovida. Ja teine asi, mida Eesti juba teetia pakubki välja on tegelikult, et Eestimaa kaasaegne mõtlemine, see, et me oleme suutnud sammu pidada tehnoloogiat, et me oleme igas mõttes kaasaegne moe ja selles mõttes, ma arvan ta tiigrihüpe on olnud üks väga tänuväärne algatus. Kui Lääne-Euroopas Põhja-Euroopas inimene kuuleb sõna Eesti ja ta ei ole eestispetsialist, ta ei ole mingisugune eriline estofiil. Missugused on esimesed märksõnad, mis tema pähe tekivad, mis te arvate, mis oletata? No vot, Lääne-Euroopa on nii suur. Lääne-Euroopa on nii ebaühtlane ja täiesti võimatu on seda hõlmata ja öelda, et kõik Lääne-Euroopas mõtlevad selle peale. Ma eelmisel aastal uurisin läbi eelmise aasta prantsuse kirjutava pressi. Ja mul oli sügisel võimalus olla natukene aega Prantsusmaal, siis ma lihtsalt oma huvides küsitlesin prantslasi ja tundsin huvi, mis neile pähe tuleb, kui öeldakse eesti ja põhilised märksõnad, mis nad siis ütlesid, oli edukate reformide maa, oli makülgiksin jäärapäisus, oi, roheline maa ja oli rahulik maa. Ma arvan, et see on päris selline kasulik variant, jah, ja Paris. Kasulik selline lähtepunktide kogum, millest eks edasi. No siin on kohe tunda, et need olid estofiilid, inimesed, kes on Eestiga kokku puutunud, kes on Eestis käinud, ta oleksite võinud küsida taksojuhi käest. Taksojuhtidega on natukene keerulisem, ma olen küsinud muide ja Pariisi taksojuht on ju üldjuhul selline seltskondlik. Kui ta lennujaamast peale võtab, siis ta kohe küsib, et kust te tulete ja need reaktsioonid on muutunud. Ma mäletan, kui siin seitse aastat tagasi viis aastat tagasi veel küsiti, et ahah, Eesti ja siiski ehitati õlgu ja kui oli, siis mõni vanem takso juhtisse ütles, oi, Aedma tuld. Ma kuskilt mäletan, et koolis räägiti midagi. Aga viimasel ajal on mulle sattunud vähemalt sellised taksojuhid. Prantsusmaal, kes on väga kursis poliitikaga, kes teavad üllatavalt hästi, kui mitte Eestis, siis Baltimaid. Nüüd niisugune asi ja siiski me peame tunnistama, et algne lootus, et Eesti muutub niisuguseks turismimaks, ei ole täitunud. Eesti ei ole üleujutatud lääneeurooplasteks. Aga see on ju hea mõnes mõttes, et ei ole üleujutatud, ma arvan, niimoodi, kaugel sellest. Ja, aga ma ei oska öelda, kui Tallinnas nädalavahetusel ringi vaadata, siis on neid turiste jub päris palju. Ja eks iga asi tahab aega ja harjumist. Nüüd niisugune probleem, te suhtlete pidevalt erinevates keeltes. Kultuurid, tõlgitavus, mida see märksõna teile tähendab? Päris palju, sest seesama kultuuri tõlgitavus. Ma mõtlen kultuuri kui helist väga laia sfääri, ma mõtlen kultuuri kui kena definitsioon, ütleb kõik see, mis inimesed teevad ja mis nad tegemata jätavad. Ja selles suhtes on see kultuuri tõlgitavuse küsimus väga aktuaalne, alates sellest, et millest me kirjutame näiteks meie trükistes mida me ütleme, mida me seletame, kõik see, mis tundub meile väga loomulik ja selge on teistele suur küsimärk. Kui me võtame, kirjutame näiteks, hakkame Eesti kultuurilugu iseloomusta olles natuke aega tagasi tuli üks tekst, kus oli väga võluvalt kasutatud seda musta lae sümbolit ja siis tuleb välja, et me hakkame selgitama, mida see tähendab, miks must lagi, miks seda öeldi ja, ja kokkuvõttes tulebki, et tegelikult tuleks kirjutada eraldi liivist hoopis hakata seletama ja, ja ega see seletamine ei anna kunagi sümbolile sellist kaalu rehielamust peale selle veel. No millest iganes, see on niivõrd tabamatu, nii et mõnikord tuleb püüda võtta selliseid märksõnu selliseid asju, mis on a priori selged ja siis nendega selgitada midagi, mis on Eestile väga omapärane. Nii et ja muidugi lausa kitsamalt läheme selle, ütleme kirjanduse juurde siis seadki, kui tõlgitakse. Kui raske on leida teinekord sõnadele mingit vastet sellepärast et mingi väljend, mis toob kaasa kõneleja jaoks emakeeles kõneleja jaoks kaasa hoobilt kümmekond muud väljendite seost, kui ma võtan ta teisest keelest ja tõstan oma keelt, ütleme eesti keelde ümber siis kaob kõik see taust ära. No seda võib ette kujutada, et see niisugune probleem eksib, eksisteerib tõlkijatel. Aga ma kujutan ette eesti kultuurist üldse näiteks prantsuse keelde väga raskesti tõlgitavad prantsuse mõttelaad ja vaimuilma tan vist ikka natukene erinev. Semper kirjutas, kunagi prantsuse, vaimustas, see ütles, et eestlased ja prantslased on kohe nii sarnased, et et rohkem ei saagi peaaegu olla. Aga tegelikult prantsuse kirjandust eesti keelde tõlkida ka väga raske. Ja, ja minu arust noh, siin on nagu küsitud, mis on, mis on see, mis on Eestis niivõrd omapärast mida peaks tingima Euroopasse viiva Euroopa poolt, on nagu Lääne-Euroopa poolt küsitud ja minu arust see ongi seesama see meie, meie mõttemaailm, meie, meie suhtumine asjadesse, sest iga keele kõneleja mõtleb veidi erinevalt ja seosed on natukene erinevad ja ja see on vaieldamatult see rikkus, nii et igal juhul tasub seda rikkust kas või aimatavalt püüda tõlkida niietas toimunud. Missugused on kõige suuremad raskused lisaks nendele terminitele mõistetele, mõistete sisule, kui Eestit näiteks prantslasele sööta? See on keeruline küsimus, tähendab vaata, sööta ei saagi. Mina arvan, et kui kellelegi niimoodi vägisi toppida kohalasid, nuumatakse trehkliga, olen ma kuulnud siis ei ole mingit tulemust. Pakkuda saab näidata, saab, saab anda aimu ja kui osata seda teha niimoodi, et see aimu andmine säilitab sellise edasise huvi tähendab näidata vilksamisi, et midagi on ja kui siis inimene hakkab nagu süvenema siis on ülesanne täidetud. Kui nüüd oktoobris tõesti algavad need konkreetsed juba sisulised kõnelused Euroopa Liiduga ma kujutan ette, siis teie jaoks see on jälle üks uus šanss, teil on võimalus tähelepanu, järsku on jälle koondunud Eestile. Ja, ja ma arvan, et see tuleb ära kasutada ja see tuleb ära kasutada ka kultuurisündmuste kaudu, sellepärast et midagi ei ole teha, aga kui nagu me oleme kuulnud inimesed ei viitsi lugeda uudistelehekülgi ja süveneda pikematesse sellistesse käsitlus tõste, siis ma arvan, et kui inimene läheb tänavate, näeb, et paremal või vasakul on parajasti üks galerii, kus on Eesti näitus või või toimuvad mingid kontserdid, siis sellele pöörata ikkagi tähelepanu, kuigi esialgu nad eesti õigemini Eestit tutvustavad kultuurisündmused on olnud, et teinekord väga väikesed. Ja seda aega, kui me suudaksime näiteks riputada Pariisi täis loosungid, et Eesti Pariisis seda aega ma ei julge küll ennustada, sest see eeldab väga suurt raha alla panekut. Aga samas siin ma ei mäleta, kolm-neli aastat tagasi oli soomlastel suurepärane kampaania Pariisis, jõulud Soomes. Kõik tänavad olid täis kirju, tänavad olid täis põtru ja punaseid, jõuluvana käpikuid jõuluvanasid ja ja no pärast seda aastat teadis iga teine Pariislane, et on olemas soome hoolimata sellest, et paar aastat tagasi enne seda koolides väga sageli Euroopa kaardi pealt, nagu see viimane Euroopa tipp-Põhja-Euroopa lipul Eesti ja siis Lõuna-Rootsi osa. Niiet mõjub. Temaga vihjamisi nimetasite ka Prantsusmaa ajalugu teie kui prantsuse kirjanduse tõlkija olete viimasel ajal tegelenud just ajalooliste romaanide tõlkimisega. Tee viimane tõlge, mis on ilmunud maailma parim rüütel. Jah, Jamlemässall ehk maailma parim riik. Ja no vot see on nüüd see koht, kus ma ei teagi, mis oleks õigem, kas rääkida ajaloolisest romaanist, rääkida tegelikult ajalooromaanist, sest et softi pliis on tegelikult ajaloolane. Ja tema oli tema, oli see prantsuse ajaloolane, kes võttis ja tõstis nagu üksikisiku uuesti kesksele kohale ajalookirjanduses ja temaga tegelikult võiks öelda, algaski see suur kuum, kui ajaloo tähendab tõepoolest teaduslik käsitlus muutus niivõrd romaaniks niivõrd populaarseks. Kõik hakkasid seda lugema. Sest et kui vaadata kas või sedasama maailma parimat rüütlit, siis seda võib lugeda romaani. See on kirjutatud mina vormist lähtudes teinegi kord väga lähedalt vaadatud. Autor ütleb, et tema kojala kirjanik ütleb, et noh, mina arvan niimoodi niimoodi, niimoodi ta on isiklik autor ei arva, et ta peab panema sõnad suhu kihamlema kassallile. Ta säilitab selle väga subjektiivse suhtumise ja samas annab ta väga objektiivset informatsiooni. Ja selline seos on minu arust tohutult võluv. Kas võib öelda, et prantslased on oma ajaloo suhtes hullud? Väikese liialdusega? Kardan, et Eestimaal kiputakse väga sageli, ütlevad prantslased on ühe või teise asja suhtes. Ma ütleks hulludega, et eksalteeritud ma ei tea, aga, aga kas sa nüüd hullud eksalteeritud on, aga nad oskavad oma ajalugu hinnata. Ja nad on teinud seda väga-väga väärikal moel. Ei noh, seesama ajalookirjanduse buum, no tõesti, kui Prantsusmaal minna raamatupoodi, siis suured stendid on täis noh, keskaega iseäranis ja mitte ainult Prantsusmaa, vaid kogu Euroopa keskaega kogu ütleme Prantsusmaa kultuuriruumiga haakuvad keskaega, aga kõik muud perioodis on täpselt samuti läbi kirjutatud. Ja minu arust või noh, minu tuttavate hulgas on see ajalookirjanduse lugemine ikka väga levinud ja populaarne olnud. Tõesti, nii palju, kui mina mäletan. Prantslasi on peetud nagu ütleme enesekeskseteks muu maailm, ka muu Euroopa on ikka väga teisejärguline nende jaoks, kas näiteks ka raamatukaupluses silma torkab? Ma ei oska öelda, tähendab kas need prantslane on rohkem enesekeskne? Noh, kui me läheme Eestis raamatupoodi ja, ja kui me niimoodi võõra pilguga Eestis oleksime natukene aega, ma usun, et jääks mulje, et ka eestlane on väga enesekeskne kuigi me ise ilmselt hindame ennast väga avatuks ja, ja õige maailmas toimuvaga kursis olevaks, aga siiski tõlkekirjandust oli ka väga palju praegu Prantsusmaal ka ja mina pean näiteks ütlema, et väga sageli olen mina ikkagi ostnud maailmakirjanduse selliseid huvitavamad teosed eelkõige prantsuse keeles endale ja lugenud neid esimesena prantsuse keeles ja alles siis saanud kätte noh, kas või näiteks saksa keeles on muidugi minu probleem, sellepärast et ma ei ole Saksamaa sattunud, aga aga noh, ütleme siis sellised eksootilised keeled nagu jaapani ja hiina ja, ja noh, neid olen ma ikka heliga prantsuskeeles lugeda. Ka see raamat, mida praegu tõlgid, käsitleb Prantsusmaa keskaega Jah, see raamat on Koffi rahakott või elu. See on nüüd natukene vähem romaanilik raamat, et see on rohkem, ma julgen öelda ajalookirjandus. Ja see käsitleb pliia kasuvõtmise probleemi ja suhtumist liiakasuvõtjatesse. Mis on, mis on noh, iseendast ju väga selline huvitav liiakasuvõtmine, mis, mis ta algselt oli, see oli ju laenu peale raha väljaandmine mida teevad kõik pangad praegu. Lähete, võtate laenu, maksate protsendiga taga ja see, mismoodi läbi ajaloo on, on noh, liiakasuvõtjate halvustavalt suhtunud. Kirik on halvasti suhtunud, inimesed on halvasti suhtunud teiega, suviti oli see kõige hullem, kõige kohutavam, kõige põlgust vääriv on, aga teisest küljest oli tema ju see, kes kaasaegset majandustegevusest juba ju Lioodi initseeris ühiskond. Kõneles Eesti Instituudi direktor ja prantsuse kirjanduse tõlkija Loore Listra.