Saates maailmapilt rubriigist tõlkijad on Vilma Jüri salavestluskaaslane täna Agu Sisask. On täna rõõm vestelda haruldase külalisega ja ütlen kohe, mille pärast haruldased. Et Agu Sisask tõlgib jaapani keelest ja see on keel, mida ma arvan, et ega Eestis ei ole kuigi palju inimesi, kes seda keelt oskavad, kui palju neid võiks umbes olla. Raske öelda, kui palju neid võiks olla, kindlasti võib ja peab nimetama Rein rauda, kes on väga hea ja tuntud jaapani keele spetsialist ja on neid teisigi. Ka praegu õpitakse jaapani keelt Õismäe koolis ja, ja nii edasi, nii et see nagu räägime keelest ja tahate, et ma vastaksin, kui palju on keeletundjaid teil seal tõlkijaid on, aga no Rein raud kahtlemata ei, seda on väga raske nõndaviisi vastata. Ma arvan, et kõik, kes on tegelenud keele ja tõlkimisega on aru saanud, et keele keele tundmine on natuke. Ma ütleksin selline keeruline mõistet. Kuidas me selle hinnangu ja lati seame? Mingi keele suhtes? Ja minu jaoks on olnud alati nagu kuidagi võõras, kui kellegi kohta öeldakse, et ta valdab keelt täiuslikult. See on muidugi selline ilus väljend, aga ilus unistus minu kõrvus ta rohkem kõlab sõnakõlks suunasest. Ma arvan, et neid, kes eesti keelt täiuslikult valdavad ka neid inimesi on vähe. See oleneb kahtlemata ikkagi sellest sfäärist, mida ta tunneb, mida mitte erialast, kõigest muust. Nii et täiuslikku valdamist ma nimetaksin selleks, kui inimene on kodus kõikides kõikides valdkondades, olgu see siis meditsiin või küberneetika või ükskõik mis kui ta on võimeline seda tõlkima mitte ainult kirjalikult, vaid ka suuliselt. Ja kui seda nüüd mõõdupuuks seada, siis teab iga igaüks vist ise, kui palju ja mil määral ta ühte keelt tunneb. Ja kui palju on veel õppida? Nutnud? Teie olete erialalt orientalist ja lõpetasite Leningradi riikliku ülikooli 74. aastal, aga enne enne seda te õppisite kaks aastat usuteaduste instituudis kose, vastab tegelikkusele. Kas te tahtsite vaimulikuks saada? No ma arvan niimoodi, et küllap ma siis tahtsin, kui ma sinna astusin. Ja ma tundsin üldse bioloogia vastu huvi, ma ei mõtle ega taha öelda, et ma kindlasti vaimulikuks tahtsin saada. Ma tahtsin bioloogilist haridust ehk saada. Ja, ja noh, võib-olla oleks tulnud siis töötada vaimulikuna, kui ma oleksin leidnud enda selle koha väärilise olevat ja oleksin selle kooli lõpetanud ja seda ma ka ei teinud mitte mingisuguste tõekspidamiste või veendumiste muutumise pärast, vaid lihtsalt mind hakkas huvitama jaapani keel ja nii ma sattusin siis Leningradi ülikooli Olete rahul selle õppeasutusega? Õppeasutusega, ma olen kindlasti rahul, sest selleaegne Leningradi ülikool, mida teaduskond oli üks liidu tugevamaid, kus saiust tugeva, tugeva teadusliku kallakuga põhja alla ta ei olnud tugev kõnekeele alal milles Moskva kindlasti aga Vladivostok, kus ka palju jaapanlasi elas ja ilmselt ka jaapanlased, siis õppejõudude noh, tegutsesid oli praktilise keele osas kindlasti tugevamaga aga teaduslikus osas Leningrad liidu esikohal ja küllap on seda praegugi. Aga oli ka õppejõudude hulgas jaapanlasi. Ja oli, oli üks jaapanlane, ta oli sõja vankissida. Küsida tema õpetas meile kõnekeelt, ta noh, oli kaua aega juba peale vangist vabanemist liidus elanud. Vaatamata sellele ta rääkis väga viletsat vene keelt ja noh, võib-olla oli hea, et see nii oli. Tähendab, põhiliselt rääkis oma keelt, mida me pidime siis praktiliselt omandama. Aga kui te ülikooli lõpetasite, mida te siis oskasite tähendab juba rääkida ja ka tõlkida Teate minuga lugu niimoodi, et jah, et vaadake, ma oskasin rääkida, noh mingil tasemel muidugi, aga, aga ma olin võimeline aru saama ja ennast arusaadavaks tegema. Ja see vist oligi minu eelis, sest et mul tuleb lihtsalt ülikooli päevilt meelde, kui me lihtsalt seminarist tõlkisime tekste ja kui üks õppejõud ütles teistele, et näete, eks Sisask oskab tõlkida sellepärast, et ta oskab rääkida. Ja see on ka neile praegu kasuks töötajatega tõlgina. Jah, ma töötan nii-öelda mõlemas liinis, siis tõlgina ja ma ei oska kumbagi poolt eelistada ega alavääristada, minu jaoks on nad mõlemad huvitavad, nii millised kokkupuuted jaapanlastega ja suursemale tõlkimine kui, kui ka teoste tõlkimine. No te olete ka viis korda käinud Jaapanis. Millal oli esimene kord? Oja raskeid küsimusi esitate väga ammu ja peale ülikooli mul oli võimalus käia kaasas siis tõlgina, nii üleliidulise turismigruppi tõlgina kui ka mitmete Eesti kultuuripäevade ja sellist tülist Duste läbiviimise juures. Sellised kokkupuuted selle maaga otseselt on olemas. Jah, aga nüüd, kui te õppisite mitu aastat ja teil tekkis kindlasti omaettekujutus Jaapanist, kui te sinna läksite, kas see vastas teie ettekujutusele, mida te siis tegelikus elus nägite? No ma arvan, et Jaapan ei vastanud minu ettekujutustele väga kaua aega. Ma arvan, et see periood oli, oli üsna pikk selleks, et Jaapanit tegelikkuses mõistma saada. Aga, aga samal ajal ma arvan, et siiski ülikoolist saadud pagas ja, ja see piiska mõistmise juurde niimoodi, et nagu ikka ühe riigi külastamine, see ja tema mõistmine ja kohapealne arusaamine sõltub sellest, milline pagas inimesel on selle riigi, kultuuri ja kõikide kommete, tavade ja kõige muu osas. See oli olemas, aga kuidas seda alguses tegelikkuses sai sobitatud ja milliste silmade läbi seda kõike nähtud, selles olid kahtlemata erinevused võrreldes sellega, mida aeg on andnud. Ja ma arvan, et sellised avastused kuigi põhimõtted on selged, aga sellised tunnetuslikud avastused selle eripära suhtes, need, need toimuvad veel praegugi. Nojah, te olete oma tõlkeraamatutele kirjutanud ka järelsõnu ja olete oma raamatus mõrv Jaapanis rääkinud jaapanlaste mõttelaadist et nad on õppinud mõistma kõige nähtava illusoorsust suhtelisuse näilikust mis on selle mõttelaadi eeliseks meie mõttelaadiga võrreldes. No esiteks, ma arvan, et jaapani mõtlemine on paljudest teguritest tingitud ta tingituna märksa sügavam kui, kui eurooplaste mõtlemine, ta on ühest küljest sügavam ja teisest küljest on ta kõikehaaravam, ütleksin nõnda. Ja see illusoorses ja mitte milleski kindel olek noh, millel on loomulikult budistlikud alused ja nii edasi. See on kahtlemata, väljendub nii jaapanlase endast, tema olemuses kui, kui tema tema poolt loodus ja tema kirjanduses. Ja see on üks nendest nähtustest, mis on eriti noh, võib-olla tugevasti tõuseb, tõuseb esile kune, jaapanlaste uurime ja vaatame lähemalt. Ja minu jaoks isiklikult on see üsna meeldiv, sest väga paljud me eurooplastena oleme väga resoluutselt ja kinni oma konkreetsetes tõdedes ja maailma nägemuses ja leiame, et teistmoodi asjad nagu üldse olla ei saaks nagu kas mina või siis meie mõtleme. Aga tegelikult oleneb ju kõikide asjade nägemine paljust ikkagi sellest pinnast ja millest inimene on välja kasvanud ja kuidas ta oskab näha ja kuidas ta näeb kõike muutumises ja ja, ja arengus ja samal ajal seosed nähtu ja iseenda vahel ja nii edasi selles pesukohast lähtudes, nagu võiks küll öelda, et, et jaapanlase, see analüüs, maailmaanalüüs, nägemus maailmast, ümbritsevast ja ka iseendast on on minu arusaamist järgi laiem ja sügavam kui meil. Tähendab me varem juba rääkisime sellest meie ratsionaalsest loogikast, jaapanlaste emotsionaalsest või tunde loogikast. Võib-olla seletate lähemalt seda tunde loogikat. Ratsionaalne tunde loogika, need on täiesti kaks ise asja, ühest küljest me seda tunde loogikat, kui me läheneme sellele euroopalike mõõdupuudega, siis me võiksime seda täiesti absurdseks nähtuseks pidada. Oleks nagu miski, mitte loogika selles mõttes. Aga ometi me räägime tunde loogikast, niisiis loogika on, aga ta ei ole ratsionaalne. Ta ei ole sellest Aristotelese loogikast lähtuv ratsionaalne loogika vaid mõistmine ja arusaamine. Ennekõike tunnete põhjal. Ja. Arusaamine jaapanlaste juures, et mitte midagi ei ole kindlat ja et inimene näeb ühte ja seda sama asja ka üks ja sama inimene erinevatel silma pilkudel erinevalt võtab vastu. Selles on loomulikult sügav tõde, eks ole, palju oleneb minu meeleolust, missuguste silmadega või millise hingelise seisundiga ma mingitele asjadele vaatan, aga see seisund ju muutub, alatasaseisund on praegu selline, aga siit välja minnes võib-olla hoopis teine ja, ja need, need külmunud puud paistavad mulle siis ka hoopis teisiti kui siia tulles niga tõlkimise juures, kui me räägime. Me võiksime tõlkida jaapani teoseid teiste euroopa keeltesse teistesse, ma mõtlen, kahelt tasandilt lähtudes, üks on tõlkida sõnasõnaliselt seda, mida on kirja pandud. Ja teine on lähtuda sellest emotsionaalsest tasandist ja, ja sellest tõest, mida kirjanik püüab edasi anda just emotsionaalsel pinnal. Nüüd need on siuksed, kaks poolust ja kumb see siis nüüd õige oleks tekkinud küsimus. Ja kui nõnda rääkida, et lähtuda ainult emotsionaalsest tasandist, siis tundub mulle, et siis peaks teosed paljuski täiesti ümber tegema, Nad ei vastaks enam sellele, mis sõnades kirja on pandud. No väga paljud ehk on kuulnud ja teavad, kui jaapanlased saadavad kirju, siis need alustavad neid kirju tavaliselt looduspildiga, milline, milline ilm väljas on. Ja see ei ole mitte informatsiooni edastamine selles mõttes, kui palju kraade külma veega vihma sajab või, või mitte vaid see on oma tunnete edastamine, millises meeleolus? On kui ta seda kirja kirjutada, niisiis tuleb seda teksti lahti dešifreerida, et aru saada, et kõik, mis järgneb, on kirjutatud ühes kindlas meeleolus. Kui me tõlkiksime nüüd seda puht emotsionaalsel pinnal, siis me võiksime selle ilma kirjelduse ära tõlkida ja ümber mõtestada selleks tema emotsionaalseks seisundiks, aga see ei ole ka õige. Räägitakse ju ikkagi ilmast. Aga et ei tekiks vastuolusid? Mida taolisest pildist, mis mudelile jutustasin mida võib jaapani kirjanduses kohata kõikvõimalikel moodustel nii-öelda siis tuleb leida selline tee, et mitte patustada sõna vastu. Aga samal ajal anda edasise sõnadetagune tunne ja hing, mis tihtipeale sõnadele ei past. Ja te olete lugenud siin tõlkeid, mida te praegu laua peale olete laotanud siin ja nendesamade tõlgete juureski lugeja kahtlemata ei näe seda tagatausta ja neid probleeme, mis tõlkijat tõlkides kerkivad. Me näeme, et tihtipeale on autoril oluline mitte niivõrd sõna kuivõrd tegelase poosi või ilme välja joonistamine, sõnaliselt mõne mõne sõnaga välja joonistamine. See omab märgatavalt suuremat tähtsust autori seisukohalt kui see, mis ta ütleb. Ja näiteks sonarikava vaata mäe hääles. Seal nagu ei toimugi midagi, üksikud tavalised laused, mida vahetatakse, vaadatakse aknast välja eks ole, ja mida keegi näeb näiteks lõunasöögilauas, need on õnnelikult, kes näevad aeda, eks ole, näiteks. See, et ei toimu midagi, see ei ole ainult vabathersonaarisin mäe hääles. Selline tegevusetus ju leiab aset ka Abecobo romaanis luite naine, kus tegelikult on üsna üsna niisugune staatiline seisund ja toimub üks liivakühveldamine kogu aeg. Aga samal ajal on küsimus selles tõlk tõlgete juures loomulikult tundmata seda tagatausta, nägemata seda. No tulevad need tõlked eesti keelde absurdsed tihtipeale kuna autori poolt kirjapandu on tihtipeale nii niivõrd vastuoluline nendesamade nendel põhjustel, et ta tahab anda edasi emotsionaalset pinda, aga mitte ei lähtu ratsionaalset loogikast. Meie lugeja seisukohalt aga tekitaksid sellised vastuolud lihtsalt kummalise tunde. See need tihtipeale hakkaks midagi kõlama lausa sellise absurditeatri, nagu Igna selline sellena mõeldud ei ole. Ja tõlkijana. Lõppkokkuvõttes võib öelda niimoodi, et midagi peab tõlkija võtma nii-öelda oma südametunnistuse peale. Mitte kunagi ei saa ma väita, et ma talitanud täiesti õigesti, kui ma midagi selleks, et meie lugeja aru saaks, tõlgin, nii nagu see sõna-sõnalt kirja pandud ei ole. Et ma talitan siis täiesti õigesti. Kindlasti võib ühte lauset väljendada väga paljudel erinevatel viisidel kontekstist võib leida erinevaid nüansse, kuhu võib selle raskuse kanda, aga põhimõte on see, et tuleb leida lähtuda teose üldtonaalsuselt. Vot sedasama mäe häälega seoses muide see pealkiri paljudele ei meeldinud. Ma mäletan tookord, et nagu hääldus on need mäed Näe hääl. Ja ma jään siiski oma arusaamiste juurde ja olin selle pealkirja poolt. Ilusamini kõlaks mäe ohe, võib-olla. Aga samal ajal on jaapani keeles võimalik ka nii kirjutada. Mittejaamanaoto vaid Dameiksis on näe, ohe. Hääl on laialdasem mõiste, selles on võib-olla nii ohe kui, kui ükskõik, on see siis rahulolematusega väljendatav või rahulolu väljendav ohe, tähendab, milline ohe tekib küsimus ja ja nii edasi ja sellepärast sellepärast ma arvan, et kuna jaapani keel teatavasti suuresti antakse edasi hieroglüüf näol Hiinast üle võetud hieroglüüfides ja nende eiravlifide mõisted, mida sisaldab üks kiirabile, on väga laialdased jaapanlane võib näha ühes hieroglüüfides korraga tervet pilti, tervet nii-öelda mõistete rida mille ampluaa võib küündida täiesti vastanditeni ühelt ja teiselt poolt ja ta võtab selle kõik korraga vastu, meie aga omas kirjas saame võtta vastu ainult seda, mida me konkreetselt oleme väljendanud ja mõelda siis sellel sellel sõnal võib olla laialdasem tagapõhi. Tähendab, kas see meeleolu muutumine on seotud ka too teatrimaskide ilme muutumisega olenevalt nurgast, kuidas valgus nendele langeb? Näete, kui hästi olete te kursis Jaapani Jaapani, teinud järele kapten ja nii edasi, küllap nii tuleb osata näha. Tuleb osata näha. Kas me oskame näha neid varjundeid, maskide varjundeid, eks ole. Kas me oskame mõelda, et üks mask. On kontsentreerunud endasse nii nagu hieroglüüf väga palju erinevaid mõisteid niga üks teatud mask on, mask on kontsentreeritud, väga palju erinevaid aga samal ajal nii-öelda ühe mütsi alla mahtu vaid ilmeid nähtusi. Kuivõrd seda eurooplastena oskame arusaadav, mõista, kuivõrd me tunneme seda tagatausta. See kõik oleneb sellest ja nii ongi lugu, et kasvõi jaapani diaatris ikka tuleb mul meelde, kui ma kunagi ütlesin kaaslastele, et ma arvan, et teatud peale ei tasu teil raha raisata. Ja jah, ja keegi nende hulgast intelligentne inimene ütles, et kuidas ta võib ise olles, eks ole, jaapanispetsialist nii eba intelligentseid soovitusi jagada, eks ole. Aga tulemus on see, et vaadake rahulikult üle üle tunni. Keegi seal vastu ei pea, kui ta seda ei mõista, sest see on kõik nii staatiline, see tegevus mõistmatu ja arusaamatu tavalisele inimesele. Ta ei, ei, tal puudub see lihtsalt, see tegevusetus muutub tüütuks. Näete, rääkisime siin kirjanduses ka tihti, et tegevus nagu puuduks, aga samal ajal ometi melu aine ja me naudime seda. Sest et kõik need korduspildid, eriti vabataja sonariteoses hääl, need korduspildid, nad järgnevad üksteisele teatud ajavahemiku tagant, aga samal ajal on juba aeg on edasi läinud, tähendab, seesama pilt ei ole jaapanlase silmis enam sama pilt, tema meeleolud on juba muutunud, sedasama pilti näeb ta teises, teises meeleolus, teises, teises ajas, teises kun tekstis ja üks ja sama samuti kirjeldatud pilt muutub, järjest muutub. Teiseks, aga kas meie oskame eurooplastena seda näha, kuivõrd seesama pilt, mis kordub ja kordub? Teiseks muutub ja teiseneb. Raske öelda. Kas me ütleme, et me sõidame sügisel maale selleks, et vaadata sügisesi Vahtreid? Me sõidame kas suvilat korda tegema või kartuleid võtma või midagi niisugust. No ja ma arvan, et ega meie inimestelegi ehk looduse nautimine võõras oled ja ja küllap nii, aga see kuulub rohkem nagu võib-olla loomeinimeste jah. Juurtel, istuda mere ääres ja vaadata loojuvad päikest ja ja kahtlemata pakub see paljudele inimestele Rahuldust, aga samal ajal on, on jällegi küsimus selles, kuidas vaadel mida, mida see kõneleb meile mida see kõneleb meile see päikeseloojang või tema, jah, mitte ainult loojang, vaid tema tõus ja loojang, ütleme siis tema ringkäik selles mõttes, mida ta meis millised keeletame, helisema paneb ja mida ta meile räägib, see on kahtlemata erineb sellest, mida tunneb ja tunnetab jaapanlane. Ja kirjanduses on see ka väga poeetiline. Ta on poeetiline ja lõpuks võib öelda nõndaviisi, et. Me räägime ühest küljest arusaamist mõistmisest ja selle kultuuripagasi vajalikkusest ja kõigest see on vajalik kui sellele, kes edastab seda kultuur kes olgu ta siis tõlgina või, või muul teel. Aga samal ajal ei tähenda see mitte seda, et tavaline lugeja ei võiks saada naudingut sellest Jah, te olete tõlkinud, aga te olete veel sammukese edasi läinud ja olete ka ise kirjutanud raamatuid jaapani kirjanduse laadis võib öelda. Jah, ise kirjutamine on nii pisku, et seda ma ei tahaks üldse esile tõsta. Küll aga igaüks, kes midagi lugenud on, ma mõtlen, kas nägija lehvik või siis Draakoni lend veel Jaapanis ja on taibanud, et, et need on seotud minu erialaga ja et nende eesmärk on üks kuidagi aidata avad, aidata mõista, mida see jaapani kultuur tunnetuslikult tasandilt tähendab, ikkagi kujutab. Ja nii oligi, huvitav, ma mäletan, kui ilmus see mägi ja lehvik ja siis keegi minu tuttavatest küsis, kas siis tõesti Jaapanis nii armunud olid. Et sa tagasi tulles kohe sellise asja valmis kirjutada, ütlesid. Niimoodi kuigi jah, selles nii-öelda armumises, mis sellest nendest luuletustest läbi paistab, on tõesti armumine, armumine, jaapani tuuri püüje ja tahe minna süvitsi ja mõista tema tema olemust. Need armastuse armumise objekt on küll, aga mitte konkreetne isik, eks ole. Jah, aga teil on veel üks raamat millega ma tutvusin mõni päev tagasi ja see on 89. aastal ilmunud. Ja mu tähendamissõnaks on vabadus. Ja näete, küsisid alguses minult, et ma olen õppinud vaimulikus kõrgemas vaimulikus koolis. Ja kui te nüüd lugesite seda. Ma ei oskagi teda millekski nimetada, on ta midagi poeemi taolist või sinnapoole vabavenerides või on nad tähendamissõnad siis selle tagataustaks on jah. Läbipaistvalt, Johannese ilmutusraamat ja. Kuulub kuulub sellesse ajastusse, kus Kisendas nõnda, et sundis paberile panema neid nägemusi, siis meie riigi rahva läbielatud ees ootavat. Ja sel ajal oli ta paljudele mingisuguseks toeks, sest et ka osalt oli ajaleheski, võib-olla see lõppev lugu. Nende piirikivide paigutamisest selleni Läänes ilmus, ilmus eraldigi veel ja keegi ülemnõukogu tolleaegsetest saadikutest öeldis ütles, et ta käis siis käest kätte. Ja see oli periood, kus ma kirjutasin selliseid selliseid luuletusi, mis ilmusid siis ka väliseesti väljaannetes ja ma arvan, et mingil määral kajastavad seda läbi elatud ajastut ja. Ja siin on niimoodi, sina ei pea mitte kartma, sest vaatama veeretan, piirikivid Narvast Petserini ja raiun nendesse oma sõnad. Ja keegi ei saa nendest mööda. Aga siit ma leidsin veel, et Jehoova, miks sa heitsid mu maa ahnete lõukoerte ette? Miks sa andsid neile hingata õhu ja juua vee, eks sa näe, mis kõigest on saanud. Hääl ütles, tund on tulnud, oli teil pahandusi ka 89. aastal? No siis, sel ajal oli pahandusi mitmesuguseid Loomingu raamatukogus, kui esimesena kolmevärvilise teose Nalja andsin, siis paljud minu kolleegid ütlesid küll, et kas ma üldse mõtlen, mida ma teen ja nimesid nimetamata. Üks aga erudeeritud ja lugupeetud kirjandusteadlane, ta ütles, et on täiesti võimalik, et rabast tuleb välja hoides käes ja lehvitades lippu nagu lipp, puu. Ja mis siis sellele järgneb, noh need on omad ajad, on üle elatud ja loomulikult midagi ka niisugustele asjadele järgi, seal aga, aga nagu te näete, asjad mis said välja antud, jäid põletamata, nii kaugele siiski ei mindud, aeg oli. Hoidis tagasi.