Tänasest saates Ermitaaži kunsti varamust räägivad Galina Smirnovi arheoloog Jüri Selirand ja kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa tuhandete aastate vanustest kunstileidudest mis on vaatamiseks välja pandud Ermitaaži eelajaloo osakonnas ja antiikkultuuriosakonnas. Eelajaloo kultuurimälestised nõukogude liidu territooriumil. Selline väljapanek asub talvepalee esimesel korrusel. Galina Smirnovi eelajaloo osakonna juhataja tutvustab oma valda. Meie osakond loodi 60 aastat tagasi, libastub vaid esimesed arheoloogilised leiud, jõudsid aga Ermitaažis juba möödunud sajandi algul. Siis asusid nad vana kunstiosakonnas. Pärast revolutsiooni kasvasid kogud väga kiiresti, nii et otsustati teha omaette eelajaloo osakond. Vana-Kreeka kultuuri tutvustamiseks avati antiikkunstiosakond, kust on hoiused pärit. Esemed pärinevad kõikidest Nõukogude Liidu paikadest. Läänepiirist kuni idani Vaikse ookeani rannal, Hirmo, Moria Põhjas, Taimõri poolsaarelt kuni Kaukaasia vabariikide piirini, Musta mere põhjarannikuni, Kesk-Aasia liiduvabariikideni, Pamiiri mägedeni lõunas. Meie vanimad leiud pärinevad pale. Oliidi ajas liinid meie kogudes on märgika esimestest inimestest, kes saabusid Nõukogude Liidu territooriumile. Need leiud pärinevad Armeeniast. Aga meie kollektsiooni ülemine piir, seega kõige nooremad leiud pärinevad Vana-Vene riigi algusaastatest. Seega 13.-st 14.-st sajandist meie ajaarvamise järgi. Kogud on meil pole oliitikumistki näoliitikumis pronksi ja rauaajast rikkalikud kogud, pannes küüdi sarmaadi kultuurist seitsmendast kuni kolmanda sajandini enne meie aega ja samal ajal Siberi aladel elanud rahvastest samuti Baltikumi aladel, rauaajast ja Vana-Vene riigiajast. 19. sajandi keskel algasid ulatuslikud arheoloogilised uurimised Lõuna-Vene aladel nepri alamjooksul asuvates suurtes kurgaanides. Kõik nendest kurgaanidest leitud hinnalised esemed sattusid Ermitaaži. Nii hakkas Ermitaažis tulema leide kuulsatest Soloha Chirtum, lõki Alexandra opolski Sküüdi kurgaanidest ja nii pandi alus Sküütide kogule. Suur hulk hästi säilinud kunstiväärtusi pärineb pasa rukki kurgaanist. Seal leiti seni teadaolevad vanimad vaibad, hulk riideesemeid, muusikainstrumente rituaalset maske. Põnev leid oli puust vanker, mida kasutati üliku matmiseks. Vanker leiti osade kaupa. Restaureerijatelt ei tulnud ühtegi osakest juurde teha. See iidne viiendast neljandast sajandist enne meie aega pärinev vanker on ka vaatamiseks välja pandud. Oma kokkupuudetest Sküütide kultuuriga räägib pisut Jüri Selirand Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi arheoloogiasektori juhataja. Konkreetsem ja tõsisem kokkupuutumine küüdi kurgaanidega ja nende nende väljakaebamistega oli üsna hiljuti, kui mul oli võimalik tõlkida eesti keelde Leningradi arheoloogi Jossif prožinski raamatut spüüdi aarete otsinguil. Raamat ise peaks lähemal ajal ilmuma kirjastuse väljaandel eesti keeles, nii et sellega on võimalik asjast huvitatud. Siis tutvuda lähemalt. Mida on tarvis, et arheoloog saaks öelda, mis asjaga on tegemist? Esemel peab olema oma tüüpilised tunnused olemas, siis selle järgi saame nagu eseme selgeks, aga no ütleme võtame needsamad savinõukillud, savinõu kildude on üks iseloomulikke jooni, seal leiduv ornament ja võib-olla selle ornamendiga on siis selline asi, et kui seda kätte saabki, milline ta välja võis näha teatud iseloomulikus osasse ornament on säilinud, siis saab juba võib-olla ka keraamikarühma määrata ja selle järgi juba sinna sinna ühendada. Ja sellesama ornamendiga võib-olla jõuame nüüd selle arheoloogi töös ka sellise sellise küsimuse juurde, et arheoloog uurib küll ajalugu. Aga samal ajal temal peab olema ka nagu, nagu kunstisuund teatud määral. Ise ma pean tunnistama, et minul seda kunstisuund on võrdlemisi vähe. Mul ongi, tunneb arheoloog, see on omamoodi ikka eelajaloos, kunstiteadlane sellepärast et ta ikka leiab eelkõige tarbeesemeid. Tegemist on, jääb põhiliselt tarbekunstiga, sellepärast kui kui meie esivanemad valmistasid, savinõusid, kandsid nad sellel ornamendi ornamendil, oli oma kindel ilutunnetus ja maitse ja, ja oli omamoodi, sellel samal ajal võtame käevõrud, suled, rinnageed, rinnanõelad, et kõik on kujundatud kindla niisuguse kunstitunnetusega ja, ja kõik kogu seda ornamentika Peab peaks arheoloog üsnagi põhjalikult uurima ja selle põhjal vaatama vaatama, siis milline on selle eseme kunstiline väärtus ja, ja see annab muidugi väga palju jälle juurde selle, selle aja mõistmisele, sellepärast et kujutada ette nüüd meie esivanemad, kes oleks teinud siis ühe tarbeeseme ja ainult tarbeeseme ilma mõtlemata selle peale, et see tarbesega kaunis oleks ja otstarbekas samal ajal sellistes vanematel muidugi muidugi raske ette kujutada, nii et oli neil oma kunstitunnetus ja oma oma kunstimaitse ja kunstimeelde. Milliseid Eestist pärinevad asjad on olemas Hermitaaži eelajaloo osakonnas? Ermita siis on terve terve rida Eestist pärit leide ja need seostuvad perioodiga, ütleme möödunud sajandi lõpuga, kui Tartu Ülikoolis töötas terve rida vene professoreid, kes tundsid huvi arheoloogia vastu tegid Eestis väljakaevamisi eriti siin just Kirde-Eestis esimese kuni neljanda sajandi tarand kalmetel. Ja need tarandkalmete leiud, mis osalt andsid ka hilisema perioodi leida teise aastatuhande algusest need on Ermitaažis ja nende seas on Tursamäe kalmeleiud on pada, kalme leide ja veel mõningaid teisi, on seal ka teise aastatuhande alguse Pühtitsa käpad ja nõnda edasi duaare 12.-st sajandist, Ermitaažis ja veel mõningaid, nii et ütleme põhiliselt seal ühte, teist Eesti leidudest on aga põhiline osa meie arheoloogialeidudest säilitatakse Tallinnas Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, kus on siis arheoloogiakogud ja seened. Arheoloogiakogud on siis pärit väga pikka-pikka aega tagasi, nende algus sai pandud juba 150 aastat tagasi. Galina Smirnovi Praeguseks on meil kõik ajalooetapid ja ajaloolised kultuurid enam-vähem täielikult esindatud. Eelajalooeksponaatide all on 32 näitusesaali. Kas selleks, et näha Eesti esiajaloo väljapanekut, tuleb sõita Ermitaažis või on võimalus ka seda Eestis teha? Praegu on ehitamisel Ajaloo Instituudi arheoloogiakeskus Rataskaevu tänaval, Niguliste kiriku juures ja praegu oleme saanud valmis ka esimese hoone sellest kompleksist, kuhu ühtekokku peaks tulema neli maja mis siis annab välja terve arheoloogia keskuse kõigi tema vajadustega ja siinjuures arheoloogia keskuse üheks oluliseks koostisosaks kujunevad just näitusesaalid ekspositsiooniruumid ja nii on selles esimeses majas Rataskaevu 32 ettenähtud, et juba neli saali arheoloogia püsinäituse ülesseadmiseks ning selle kõrvale on ehitamisel praegu uus hoone vahepealsesse tühja ossa kahe maja vahel ning sellesse uude hoonesse on ette nähtud ainult ekspositsioonisaalid ja seal viime siis oma esiajaloonäituse lõpule. Galina Smirnovi ja Jüri Selirannaabiga heitsime pilgu inimkultuuri esipärandile. Läheme nüüd edasi Euroopa kultuuride hälli juurde. Kunstiteadlane Jüri Kuuskemaa, kus asuvad antiikkunsti tutvustavat saalid. Uue Hermitashi alumise korruse ruumidesse marmorrikka vooderdatud jahedatesse nagu poolkeldrisarnastesse, osalt võlvitud galeriidesse kus valitseb natukene hämar, väga tõsine ja võib-olla ka natukene jäigalt pidulik meeleolu on koondatud väga suur hulk nii hästi vanakreeka kui ka Rooma ja samuti siis musta mere äärsete Antiik-Kreeka kolooniate kunsti ja kultuuripärandit. Ja kuna need ruumid arvestatud antiikkunsti eksponeerimiseks, siis arhitekt Leo Glence on juba kujunduses kasutanud ka antiikset motiive ja samuti väga palju selliseid hinnalisi materjale. Eriti pääseb nendes galeriides, saalides mõjule oma materiaalsest, niisugust roomapärase, keiserliku arhitektuuri, sellist toretsevust ja uhket väärikust on nendes ruumides väga palju. Mis on antiikkunsti kõige ainulaadsemad väljapanekud? Muidugi ühelt poolt on Hermitage antiikkunstikollektsioonide hiilgenumbriteks Vana-Rooma portreeskulptuuride väljapanek teiseks ka rahvusvahelist tähelepanuäratavaks ala kollektsiooniks millelaadset ei ole ega ei saagi olla mujal peale Nõukogude Liidu muuseumi. Need on siis nüüd need kreeka kolooniad Musta mere rannikul. Ülemaailmse tähtsusega on ka Ermitashi valduses olev antiikfaaside kogu. Eriti silmapaistev, sealhulgas on just niinimetatud puna figuurilistavaside kollektsioon. Selles puna figuuriliste faaside kollektsioonis on nagu eriti hinnatud eksponaatide seas mitmesugused olümpia amforad ja veel kolm baasi, mis on maalitud ühe kõige nimekama antik vasimaalias Froonise poolt. Ja nende kolme vasi hulgas on siis eriti hinnatud beelikke, millel on kujutatud esiküljel kolm figuuri ja pääsuke. Ja seda vaasi nimetataksegi siis pelikke Pääsukesega ja see nõu ise. See noor tüüp, see peenike oli määratud siis nagu kas veini või õli jaoks. Teatavasti vanadel kreeklastel oli umbes 20 mitmesugust anuma tüüpinud mida siis paljude sajandite jooksul kasutanud ja mida ka väga kunstipäraselt kaunistati. Peale punafiguurilist stiilina on siis ajaloolises järgnevuses esindatud reljeefi tega kaunistatud vaasid, mida siis ka neljandal sajandil enne meid hakati tegema. Sealhulgas on kummast seansid Itaalia leitud toonitud külgedega vaos, mille alumises osas on üks lõvide protsessioon ning üleval veel mitmed jumaluste kujutised mida hakati nimetama Regina Vasoorum, mis on siis faaside kuningannad ja võib-olla sellest Vaažide kuningannast omamoodi isegi efektsem on plastilise lahendusega vaas, mis on leitud taamani poolsaarel. See on siis Kaukaasia eelpool endise Musta mere äärse koloonia fana kooria kaevamistel ja see faas on tegelikult üsna väikene kell 21 sentimeetrit kõrge, kui ma ei eksi. Ja ta kujutab tegelikult endast sellist lamavat sfinksi. Ja see sfinksi kujukena on üleni värvitud, kusjuures ta on värvitud väga heledates toonides, rõõmsavärvilistes toonides ja selle tõttu sfinks, kes tavaliselt see on vanas kunstis nagu pahaendeline surma sümbol või surmageenius või ütleme, mingist haua ja matusepaikade valvur on siin selles fana kooria Springsis tegelikult täiesti selline vitaalne ja, ja rõõmsameelne, naiselik olevus. Ja nüüd nendest. Kaevandustest leitud asjadest tahakski veel natukene eraldi rääkida sest need sellised nimed nagu pantika pai on siis praegune Kertši koht Herzoneesas, mis jääb nelja kilomeetri kaugusele praegusest Sevastoopoli ist, Ulvia, mis jääb mõne kilomeetri kaugusele praegusest Odessast ning terve rida muid antiikkolooniaid nagu ilu, rati ritta, hakanemfay on ja muud mis tihedalt palistasid Krimmi poolsaare lõunaosa ja osalt siis ka Taamani poolsaar alates kuuendast sajandist enne meid kuni meie ajaarvamise esimeste sajandite nii välja ja neid kolooniaid asustasid siis kreeka kolonistid põhiliselt, kuid nad segunesid kohaliku elanikkonnas Küütide sarmaatile draaklastega. Ja nende vahel oli segaabielusid, tekkis selline segakulg tuur, milles antiikse kreeka kunstijooned omapäraselt segunevad sellise kohaliku barbaarse, niisuguse nimetatud küüdizarmaadi, loomastiili ja muude muude kunsti kunstistiilide sugemetega. Ja vot selles osas on juba üle 100 aasta tehtud väga huvitavaid tulemusi andnud kaevama, mis nendest kääbastest ongi jõudnud mõnda Germitashi varakambritesse just antiikkunsti osas. Kõik nendest leidudest ei ole välja pandud antiikosakonnas, vaid osa on pandud välja ka eri hoiuosakonnas niinimetatud kullavarakambris kuhu on sattunud siis ühelt poolt need küüdi looma stiilis väga huvitavat põdraga, kujulised ja muud naastud, mis on arvatavasti valmistatud pantika Bayanis, post omaaegsest Bosporuse riigist tegutsenud Kreeka kullasseppade poolt teadlikult sellises küüdizarmaadi stiilis ja samal ajal on siis seal ka terve rida niisuguseid asju nagu Chatham, lõki, amfora siis soologa kurgaanist leitud erakordselt kaunis kamm kus on näha nii-öelda kohalikku rõivastust kandvaid mehi taltsutamas hobused ja, või võitlemas. Kusjuures nad esindavad ka mitte kreeka, vaid kohalikku etnilist tüüpi. Ja need esemed on ka sellisel kunstilisel tasemel, et et nad kuuluvad testi, tiik, kunsti, torantika seal metallitöötluse ülemaailmsete šedöövrite hulka. Ja eriti huvitav on just see tõesti, et nad on ilmselt kreeka tööd, aga nad on seotud kohaliku kultuuriringkonna jäätnasega. Üks kuulsamaid enam tuntumaid skulptuure Ermitaažis on Tauria veenus. Mis puutub sellesse taure Veenusesse, siis oma täpsema nime on ta saanud sellest, et vahepeal seisis Peterburis Tauria palees. Aga tüübilt on ta tagasiviidav Ühe praksiitelise poolt tahutud nyydose Aphrodite kuju juurde, mis valmis neljandal sajandil, aga nagu antiikkunstiuurijad on tuvastanud. On see eksemplar valmistatud kellelegi rooma kujuri poolt koopiana mitte praksiitilise originaalist, vaid sellest omakorda kolmandal sajandil enne meid valmistatud koopiast. Mis eristab siis nagu rooma koopiaid kreeka originaalist? Seda kõike võib vaataja väga hästi tajuda Ermitaažis, saalides, kui ta vaatab kreeka skulptuuriosakonda, mis peaaegu tervikuna koosnebki just rooma koopiatest sest teatavasti omal ajal roomlased pärast Kreeka vallutamist riisusid Kreeka peaaegu kõiksuguste skulptuurid ekspeaaegu täiesti paljaks ning lassid nendest oma villade ja parkide kaunistuseks valmistatud tohutu hulga kordusi. Ja need kordused hiljem sattusid siis antikvaar seal turul ülekaalu ning ka Vene ülikud, kes alates Peeter Esimesest hakkasid välismaal käima või omasid seal oma agente lassid endale Ta ja muretseda antiikskulptuure. Muidugi kujutage nüüd endale ette ka sellist psüühilist šokki, mis tabas habemik bojaare, kes olid harjunud kurguni nööbitult ringi liikuma ja see kurki oli kaetud veel pika habemega, kui nad nägid nüüd alasti inimeste meeste, naiste kujusid. Aga see oli tohutu murrang ja 18-l sajandil, kuid see sai väga kiiresti populaarseks ja Vene ülikud eriti just Katariina teise ajastust peale kogusid väga palju antiikskulptuuri. Ja sellele omandamiskirele võlgneb Germitas tänu oma tohutule just antiikskulptuuridekogule. Kui me pöördume siis Rooma oma skulptuuri originaalide poole siis näeme suurt väljapanekut Rooma kodanikke, püstidest, mis on teostatud väga realistlikku stiilis. Paiguti isegi võib seal nato realismi sugemeid märgata, notar pole tagasi põrgatud mitmesuguste kortsude ja põskedel olevate selliste väikeste kasvajat kujutamisest koguni. Ja ka need ebameeldivad psüühilised jaga jooned on toodud modelli näos ilmseks. Teisest küljest muidugi Rooma osakonnas võib ka näha sellist keiserliku ajastu idealiseerimist toretsemisele. Liialdatud näidetena on muidugi eriti huvitav ja õpetlik vaadata rooma keisrite portreid, kus need on kujutatud jumalustena ja tavaliselt ei vähema ega rohkemaga, kui lausa Jupiteri endana. Vaadake neid, kuidas nad seal üleloomulikus suuruses on pandud istuma, nende pead on pärjatud siis muidugi loorberi vanikutega ühes käes hoiavad nad saua ja teises käes on neil tavaliselt väikene võidujumalanna nikestatuid. Ning nende pooside selline tehtud väärikus. No tuletab meelde kõige võikamaid stseene Rooma ajaloost ning kõige rikkamaid lugusid maailma ajaloost nendel ajastutel, mil autoritaarsed süsteemid on saanud domineerivaks. Nii et veel üks selline ajalooline kogemus ja väga vahetult on Ermitashi antiikkunstiosakonnast nagu hoomatav. Üks kõige võluvamaid väljapanekuid on Koro plastika väljapanek. See on siis väikesed statid, mis on valmistatud savist põletatud ja värvitud. Ja kui nüüd seda materjali vaadata, siis on ta mitte nii idealiseeritud nagu kreeka jumalaid. Jumalanna Sid kujutavad suured marmorist meistriteosed vaid see on niisugune intiimne, tagasihoidlik maailm, mis on rohkem seotud argieluga. Seal me näeme inimesi mitmesuguste üsna tavaliste toimingute juures. Horm on ka selline väheldane ja nagu omamoodi sarmi annab talle veel värvingu säilimine. Sest me ju teame, et tegelikult ega siis Antiik-Kreeka skulptuur ka marmorskulptuur. Tihtipeale ei olnud selline külm Valev marmor vaid tihtipeale olid sellel mõned detailid värvitud. Maalikunsti algend sugemed antiigis kas Ermitaažis? Sellega saaks ka ajaloolist pidepunkti, enne kui näiteks minna edasi Lääne-Euroopa maalide juurde? Antiikse maalikunstnik saavutustega tutvumiseks tuleks minna siis Egiptuse osakonda mille lõpetab egiptuse Helenistlik periood, kus on väljas nimetatud Faiumi portreed. See on siis Encoustika ehk vahamaal maailma üks kõige nüüd selliseid vanemaid portreekunstialaliike mida siis kuuma vahaga puu tahvlikestele kanti ja need puu tahvlikese omakorda kinnitati siis muumiate sarkofaagi peateos näoks. Osa neist olid muide valmistatud ka küll reljeefsed, need olid kaetud siis tukiga ja värvitud. Aga põhiline osa need kujutasid endast puu tahvlikese, mis ei olnud suuremad, kui ütleme, et kuskil 25 30 sentimeetrit keskeltläbi. Faiumi portreed esitavad meile inimtüüpe. No mõneti niisuguses Egiptuslikus arusaamas, et kui inimene astub igaviku palge ette, siis ei ole tähtis, millised on tema hetkeliselt üleelamused. Tähtis on tema selline olemus, tähtis on tema kõige üldisem, selline mina. Ja selle tõttu on püüdnud kunstnikud neid kujutatuid nagu karaktriseerida, põld nagu karakter, portreed, mitte psühholoogilised portreed, kõik hetkeline seal püütud kõrvale jätta aitäh. Ja muidugi nende Faiumi portreede galeriis on eriti huvitav, et seal esinevad ka väga mitmesuguste rasside esindajad, kõiki, kes asustasid seda miljonilinna Aleksandria jätta, sest see oli ju tollal ikkagi üks maailma kõige tähtsamaid linnu, kus jällegi antiikse kultuuri. Seostuse liitus Vana-Egiptuse kultuuri ja kunstitraditsioonidega. Mis tunde peaks tekitama antiikkunsti nautimine? Ma arvan, et kui jalutada antiikkunsti osakonnas siis võib-olla selle tulemuseks on mingisugune niisugune rahustav ja ära seletatud tunne sealt lahkumisel sest tonni antiikse kunsti põhiliseks eesmärgiks harmoonia. Ja see harmoonia saavutatakse küll Idaliseerimise teel, aga Sid realiseerimine on siiski niivõrd veenev ja niivõrd tihtipeale niivõrd elulähedane, see on nagu mingi elu kvintessents. Et ta mõjub kindlasti tänapäeva inimesele, kes on pidevalt mitmesuguste stresside mitmesuguste argitoimetuste küüsis lõhestatud mitmesugustest vastuolulistest püüdlustest, ihadest ja ja mitmesugustest teostamata Ülemistest mõjub taoline kunst rahustavalt nagu palsam. Võib tekkida niisugune olukord, et vaataja selle kunstiteose ees, mille nimestki aru ei saa, mille tegelasi ta ei oska millegagi konkreetselt seostada, vaatab seda mõnda skulptuuri, vaatab mingit faasi, võib saada sellise elamuse, mis jääb talle eluks ajaks kestma.