Hardi Volmer, sina oled küll selline inimene, kelle puhul igatahes esimese hooga tekib mulje, et elu on üks väga lõbus asi on ja nii tundubki, et kõik äpardused, mis sul vähegi ette tulevad, lahendad seal lihtsalt mängleva kergusega. Aga kui ma hakkan mõtlema, siis see võib olla küll samamoodi, et ma olen suutnud sellise mulje jätta või kas tahtlikult või tahtmatult. Pigemini ma kujutan ette, et inimene alateadlikult püüab endast Ta muljet kui lustakas ja vahvastvemblast, kes, kes on oodatud nagu igasse seltskonda ja et, et selline tore, tore ja lõbus ja laulab ja lööb trummi ja kui vaja, siis tantsib ja et selline mulje must võib jääda. Ellujäämisstrateegia üks osa, eks oodatum tegelane kui selline vingus mossita, morn ja morn ja tige ja kibestunud ja ja küüniline, kes ma tegelikult olen? Ahhaa ütlen ma selle peale. No nii või teisiti see on siis meie rubriik saan hakkama ja siin ikkagi reeglina räägime sellest, kuidas inimesed on ühe või teise mure, aga oma elus toime tulnud ja kuidas nad on hakkama saanud ja no selge on see, et ka sina ei ole selline ainuüksi hea tuju ja lõbusa oleku robot sa täpselt samamoodi lihast ja luust inimene, et samas on sul abiks see väline kiht vahel öeldakse läbi välise sissepoole, et mis siis on selline hakkamasaamise retsept sinu puhul? Tõsiselt analüüsima hakata siis nagu arenenud huumorimeel on see, mis aitab ellu jääda, sest et see on nagu noh, ma möönan, et on, on neid juhtumeid, elusa, neid selliseid fataalseid olukordi, kus ei aita, Tal on mingi nali ega, ega asi. Et noh, nüüd on õnneks vähe, eks ole, meil kõigil, aga aga sellised viperused ja ja, ja mis esialgu tunduvadki tohutut tragöödiat tegelikult võla tagasi vaadates enam seda ei ole, nii väga huumorimeel ongi see, see ongi see kaitseventiil tegelikult nii-öelda, et hommikul jälle naeratus näol kuidagi ärgata, et ütleme, et kui üks selline mure siis, siis on alati alati sulle on seal küll jätsi mingid rõõmsad hetked ka, eks ole, aga aga pahatihti on see nii, et need nagu kumuleeruvad kuidagi hästi saatuslikud momendid, eks ole, kus tajud, et see läheb nuripidi ja see läheb nässu ja too asi, mis oleks võinud nagu sedapidi on teistpidi tohutu hulk selliseid ütleme, et kust maailm kukub kokku või, või asjad ei lähe nii, nagu sa oled plaaninud. Ja sellisel hetkel, et seeläbi elanud, aga muidugi ja korduvalt ja pidevalt, kuidas selliste olukordadega hakkama oled saanud? Mis seal salata, et, et ega omade jõududega haruharva kui üldse seda tavaliselt on ikka see, et, et sul on sõbrad ja tuttavad ja lähedased ja käida, nutad kellegi najal ja vingud jõulud ja ägati ja saad abi, tähendab et räägi inimesega. Ütleme, et kui sa oled iga päev tegeleda igas seltskonnas kuuekeidel nutad ja halada ja oma lalised oma nutulaulu, siis lõpuks ilmselt sind hakatakse vältima, tõugatakse muutute tõrjutuks, ma kujutan ette, aga kui seda nagu mõõdukal määral vinguda ja halada, et siis see toimib, tähendab inimesed neid ka ikkagi enamikul on see nii-öelda selline kaasasündinud kaasatundmise vabadus ja selline empaatiavõime on ju täiesti olemas ja ja see töötab ja hakkavad asjad liikuma ütlemata, sest et kui ma hakkan mõtlema, et mis on sellised väga pöördelised põhilised sündmused elus olnud. Kui me esimese abikaasaga lahklesime, meie teed nii-öelda lahku läksid, siis tekkis moment, kus mul ei olnud kuskil elada näiteks. Ei olnud nagu elukohta, sest et nagu ei saa, on enamasti kui ikkagi Mehhiga alus katuse all isegi hakkama saada, aga ühel hetkel muutusega nagu kuidagi kuidagi nagu pentsik, uksele naeruväärseks. Ja ega siis midagi tulid tegelikult sõbrad appi. Esialgu need olukorrad lahenesid tegelikult toredasti, see sõltub seltskonnas ka, muidugi sa pead ka tajuma, eks ole, et mis jutukese, kuhu seltskonda läheb ja, ja mis vormistusesse seda esitab tegelikult, et, et kui seal oma Mõttu tegelased on nagu oluliselt lihtsam muidugi. Aga ma saan täiesti aru nendest inimestest, kellel ikkagi kuri saatus, eks ole, kuidagi kuidagi on määranud, et neid tabab üks löök teise järel sisse kipub olema mõnikord niimoodi, olgugi, et seal mingi protsent on kindlasti seda, et et ütleme, et noh, rumal inimene teebki rumalusi, rumalaid otsuseid, eks ole, ja selle järelmid ongi üsna traagilised teinekord. Et mida, mida targem ja nutikam kavalam inimene, eks ole, seda targemaid otsuseid teeb ja väikse põhjuslike seoste jada, eks ole, on palju rõõmsam. Vaat võtamegi nüüd need inimesed, kes võib-olla mõni neist ka praegu kuulab meid ja mõtleb, et Ahjah, mis teil seal viga rääkida. Vot ongi selline inimene, kellel järjest-järjest-järjest juhtub, ühesõnaga väga tumedad pilved on taevas, mida sa talle soovitaksid? Ei ole väga tõsiselt mõtlema, sest et noh, paratamatult, mida vanemaks saad, seda rohkem ikkagi nagu üritada analüüsida ka seda, mis su endaga on juhtunud ja mis pärast need asjad niimoodi on läinud, tähendab, et jõuda nagu algallikate nii tagasi ja tavaliselt ongi asi selles, et et nagu maailm ei ole mustvalge, eks ole, või on need kõik need halli varjundid nii-öelda. Et, et samamoodi põhjusid tavaliselt need, neid on mitu ja, ja, ja nad nendega kaasneb veel erinevaid selliseid külgnevaid tõukureid, Eureid või nimetame muutujataks või kuidas vaid eks ole, et mõni on tugevam, mõni nõrgem, sedasama liblika tiivalöök, eks ole. Millest te kõik nagu vallandub, et alati tasub seda analüüsida tagasi vaadates kuidagi kuidagiviisi nagu katsuda leida põhjuslikke seoseid, et miks need asjad sedapidi on, nagu nad on mida julgeb soovitada, on see, et muidugi loomulikult tuleb selle mure käest eemale saada. Vaevalt, et see, see ongi, see hull asi on see, et sa praed ennast selle sees küpsetad, eks ole, et, et see nagu ei lase sust lahti ja tekib kinnismõte ainult ainult sellega elad ja, ja, ja lõpuks ise ka aru, kui, kui sa oled üksi jäänud sellega. Et sa pead ikkagi katsuma võimaluste piires lähedaste ja sõpradega ja tuttavatega toredate inimestega suhtlema ja just nimelt ja ka rääkima nendest asjadest. No nii, nagu sa alguses ütlesid, sõbrad, milleks on jah, käia teatris, kinos, kontserdil, otsida kõik võimalik rõõmsaid, ehkki kunstlikult endale tekitada neid kasvõi ja tervislik ja ergastavaid ja õnnestavaid. Teid pidi reaalsusest natukene väljuva ja see pole lihtsalt ilusat, sa oled seda kõike omal nahal ka tundnud. Oi, kuidas veel.