Tere leedu keelest Poola keelest ja vene keelest ja kolme keele omavahelisest läbisaamisest. Räägime tänases saates Eesti keelenõukogu esimees. Uute Klaas-Lang käis uurimas leedu keele olukorda Leedu, Poola ja Vene koolides. Tere päevast. Birute Klaas-Lang. Tere. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan ja kui leedu keelt räägib kolm miljonit umbes siis kui palju neid teisi rääkijaid seal on, sest need suurusjärgud paika panna. Kõigepealt Leedus leedu keelt räägib, jah, natukene vähem juba kui kolm miljonit inimest, aga leedu keelt üleüldse maailmas räägib kindlasti üle nelja miljoni Neist välismaal, räägib leedu keelt, tähendab, leedu päritoluga inimesi on välismaal umbes 1,2 miljonit see on tegelikult sama palju ja isegi rohkem veel, kui üleüldse eesti keele rääkijaid kokku on kogu maailmas. Leedus endas on siis praegu rahvastikuloenduse andmetel umbes natukene rohkem kui kolm miljonit elanikku ja nendest üle 80 protsendi võiks öelda, 84 protsenti on leedu keelt emakeelena rääkijaid ja neid, kes ennast leedulaseks peavad. Ja kaks muud keelt, mis on need on väga olulised on poola keel ja vene keel ja mõlemate rääkijad on enam-vähem sama palju kuus, seitse protsenti. Ja siis näpuotsaga tuleb ka veel Valgevene keele rääkijaid, ukraina keele rääkijaid ja veel teisi ka. No üldiselt on need proportsioonid sellised, et ilusalt leedulastel oma keele kadumise pärast hirmu pole olnud seda kindlasti mitte võrreldes Eestiga ja sest ega neli miljonit annab ikka väga tugeva seljataguse see, mida, mis leedulasi närveerima paneb oma keele pärast ja üleüldse oma oma rahvaarvu pärast on ikkagi see viimase 10 aasta väljaränne. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Leedus kolm ja pool miljonit elanikku, siis nüüd meil on seal ainult kolm miljonit, nii et, et see on väga kõnekas fakt, et ikkagi oma keele kaitsmise nimel tegutsetakse kaitsmise nimel kindlasti, aga, aga ma ei ütleks, et seal oleksid sellised, et nüüd ütleme, aktiivsed tegevused nagu Eestis oma oma keele kestlikkuse ja säilitamise nimel. Pigem leedu Dane praegu väga palju jõupingutusi selleks, et välismaal elavad leedulased needsamad 1,2 miljonit et neid hoida oma keeleruumis ja eriti just identiteediruumis. 2012. aastal Leedus käivitati programm globaalne Leeduga kui Balil ja tuba mis kestab seitse aastat, praeguste prognooside järgi ja mille eesmärk ongi just see et jõuda igaüheni nendest välismaal elavatest leedulastest, sõltumata sellest, kas leedulane üldse räägib leedu keelt või mitte. Et selle programmiga on ühinenud, et väga palju ministeeriume ja ameteid Leedus, et võiks öelda, et tegemist on kogu riiki hõlmava trammiga vaatan päris kadedusega seda, kui, kui Eestis on need tegevused kipuvad suhteliselt fragmenteeritud olema, siis siis Leedu, Jaapani, ministeeriumide jõud kokku ja, ja, ja on on selle programmiga püüdmas siis jõuda tõesti iga leedulase, nii kasvõi virtuaalselt. Aga Eestis on juba räägitud suur Eestist, keeleteadlased on sellest rääkinud, et kas see on umbes midagi samasugust või umbes ja ka Eestis räägitakse ju praegu sellest, et väga hea, kui välismaal elavad Eesti juurtega inimesed oskavad eesti keelt. Aga see, et missugune see eesti keele oskuse tase on, et sa isegi ei ole niivõrd oluline, oluline on see, et oleks eesti identiteet ütleme siis selline ühtekuuluvusvõi või sidususe tunne Eestiga ka neil, kes käinud on ja siin selles osas saab riik ikkagi väga palju teha. Kui ma siin rääkisin ka sellest hoiakute muutusest, siis, siis tõesti leedus, viimase 10 aasta jooksul on, on hoiakud välismaale kolinud suhtes väga tugevasti muutunud, et veel kahe tuhandete aastate alguses räägiti noh tõepoolest majanduspagulastest või nendest, kes head elu otsima läinud ja suhtuti päris hõredalt neisse, et jah, et lähevad sinna välismaa marjamaadele, jätavad meid koju oma probleemidega. Ma ise hakkama saama, tuttav jutt, tuttav jutt just täpselt. Aga praegu on ikka sama suhtumine, nii nagu Eestis on ka viimastel aastatel muutunud, et mitte ainult talendid koju iga inimene, kes välismaal läbi lööb iga eestlane ega leedulane, kes välismaal läbi lööb tegelikult talent ja väga hea, kui on võimalik pakkuda sidet kodumaaga neile ja just nende lastele. Just see noor põlvkond, kes välismaal üles kasvab, see on see, keda keda peaks püüdma hoida ikkagi oma keele kultuuriruumis. Kuidas noored leedus, noored leedulased suhtuvad oma keelesse ikka nii nagu Eestiski? Loomulikult väärtustatakse keele suhtes on selline identiteedi alus või identiteedisamba hoiak igal juhul nii Eestis kui Leedus leedulaste eestlaste seas. Sest nii eestlaste kui leedulaste identiteedi üks alustest ka tugev alus on ikkagi keel. Et kõik muu on ehk isegi teisejärguline, aga, aga keelt peetakse väga oluliseks tunnuseks. Aga kuidas suhtuvad leedu noored poolakad ja leedu noored venelased leedu keeles? Ja see on nüüd keeruline küsimus ja päris keeruline on siin ka vastata sellele, sest eks iga inimeseni ei jõua. See, millega mina nüüd sel aastal olen tegelenud, on leedus Poola koolide ja vene koolides ütleme siis Poolakeelsetes venekeelsetes koolides läbi viidud uuringus. Kas ma olen intervjueerinud päris palju siis Poola emakeelega kooli nooriaga, õpetajaid, koolide juhtkond ja sama ka vene keele puhul, kui nagu ma siin ennist ütlesingi, et poolakaid ja vene emakeelega inimesi on enam-vähem sama palju me räägime kuuest, seitsmest protsendist mõlema keele puhul kui vene koolide noort. Tal oli vastus küsimusele, et noh, et kes sa siis nüüd oled kas venelane või, või kes siis päris palju oli ka sellist vastust, et et minu vanemad on venelased, aga mina olen leedulane. Siis Poola koolis sellist vastust küll ei kuulnud, et minu vanemad on poolakad ja mina olen leedulane, et see Poola identiteet, Poola keeleoskus ja, ja, ja üleüldse orientatsioon Poola suunas oli ikkagi väga-väga tugev. Et sellel on ka oma ajaloolised ajaloolised põhjused, loomulikult et Leedu ja Poola on päris mitmesaja aasta jooksul moodustanud ühtse uniooni ühtse riigi 1569.-st aastast alates kuni siis 18. sajandi ütleme siis peaaegu lõpu poole välja ja, ja nii kui eesti haritlaste jaoks oli saksa keelele üleminek suhteliselt tavapärane nähtus ja ka kodus räägiti saksa keelt päris pikalt veel välja 18. 19. sajandil, siis Leedu puhul või täpselt sama rääkida ka ka poola keele osas, et poola keel on olnud ikkagi leedus. Eliidi keel, haritlaste keel ja leedu, leedulased ise kasutasid poola keelt just need leedulased, kes olid haridust saanud. Päev siis venestuslaine muidugi tõrjus kõrvale ka Poola keele. Räägime me siis juba 19. sajandi lõpupoole, siis oli ju koolides keelatud isegi ka leedu keele rääkimine ära. Aga, ja kui siis jõuda ajas 20. sajandi algusest 1920.-tesse aastatesse, kui moodustati iseseisev Leedu riik, siis siis Vilnius, sel ajal oli ju tegelikult vägagi poolakeelne linn Vilniuse elanikkonnast üle 50 protsendi olid ju poolakad ja 40 ja peale protsenti olid hoopiski juudid, nii et Vilnius oli poola juudilinn ja leedulasi oli seal küll tõepoolest näpuotsatäis. Vilnius riiklikult ei kuulunudki Leedule iseseisva Leedu vabariigi pealinn nulli kaunas, kuigi kuigi Vilniuse kohta kasutati ka kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel Leedus sellist määratlust, et okupeeritud pealinn ja Leedu ja Poola vahel ei olnud ju esimese Leedu vabariigi ajal ka diplomaatilisi suhteid mitte. Nii et, et Poola küsimus on Leedus ikka väga-väga keeruline ja delikaatne küsimus ja on veel praegugi praepäevad tagasi olid kas just päris rahutused, aga, aga poolakad ikka väga kõvasti nõudsid oma õigusi ja, ja eks eks nende õiguste nõudmine kestab siiamaani, ütleme siis kohanimedes poolapärased kohanimed. Eks Eestis on ka ju nende pruunide kultuuriloolistel siltidel. Me võime kohata ka lõunaeestikeelseid kohanimesid, aga poolakate nõudmised olid kraadi võrra kangemad selles osas küll, aga ma pean ütlema seda, et vähemalt Poola kooli külastuse põhjal või mina küll öelda, et ollakse ikkagi vägagi lojaalsed Leedu riigile ja ja see, et oma kultuurilist identiteeti hoitakse ja seda, et väärtustatakse see on nagu üks küsimus ja samas leedu keele oskus. Poola päritoluga noorte seas on ikkagi väga-väga hea intervjuud, tegite leedud leedu keeles ja, ja ma käisin vaatamas ka tunde, ma käisin vaatamas kolmanda klassi väikeste lapsukest tunde, kus kus leedu keeleoskus oli suhteliselt kehv. Egannad kooli tulles ei ole sugugi nii ladusalt leedu keele rääkijad, aga samas kui ma käisin põhikooli lõpuklassi tundides, need 15 aastased noored rääkisid vabalt leedu keelt. See, miks, miks see kõik nii on, tahab muidugi veel süvenemist ja analüüsi, aga aga ma võin siin ka välja tuua, kasvõi need esimesed kokkuvõtted ka nende intervjuude põhjal ja nende koolikülastuste ja ja riigikeele ainekavade uuringute põhjal, mida võib teha, on põhjused, on kõigepealt, et selles, et tõepoolest leedu keel ja poola keelega vene keel, eks ole, on ju lähedased sugulaskeeled ja lähedase sugulaskeele õppimine ei ole nii keeruline kui, kui täiesti teise keelkonda kuuluva keele õppimine, nii nagu Eesti venekeelse elanikkonna puhul eesti keeles õppimine, teine on see leedu keel, kõlab ju kõikjal. Vilniuses läbi viidud uuringud näitavad seda, et Vilniuse elanikkond sisuliselt on kas siis kaks või kolmkeelne ja üks nendest keeltest on raudselt leedu keel. Leedus ei ole. On inimesi, kes ei oskaks leedu keelt rääkida, ei ole piirkonda alati ei, seda, seda võib tõesti öelda, et kuigi kasutatakse teatud piirkondades ka päris palju poola keelt ja on ka päris palju vene keelt. Kuid siiski ei ole selliseid nii-öelda laus mitte riigikeelseid piirkondi, nagu, nagu seda Eestis on. Ja kolmas põhjus muidugi peitub ka koolides ja õpetuses. Et Leedus on Poola koolis vene koolis juba põhikoolis leedukeelsed ainetunnid ja kõik leedu keele õpetajad nendes koolides jaganud ainult nendes poola ja venekeelsetes koolides on tegelikult leedu keelt emakeelena rääkijad. Et Leedus ei ole mingit probleemi sellega, et keeleõpetaja ei oskaks seda keelt või et oskaks seda keelt piiratud ulatuses, nii nagu pahatihti Eestis juhtub. Nii et neil on üks probleem, mitu probleemi vähem tegeleda probleemi vähem? Tegelikult jah. Kui nad õpivad leedu keeles aineid, siis, kui suures ulatuses nad seda teevad põhja poole ja vene koolis võrdne, see sõltub koolist, sõltub lapsevanemate tahtest, et reglementeeritud on ainult see, et vähemalt kaks ainet peab põhikoolis olema riigikeeles, aga paljudes koolides on ikkagi lastevanemate soovil neid aineid rohkem. Ja kõik sõltub sellest, et kas on võimalik saada pädev õpetaja, et et seda nüüd. Mul ei õnnestunud õnneks ka näha, et õpetaks ainet. Õpetaja, kelle, kellel küll on ainetundmine, aga kes ei oska selles keeles õpetada, milles ta on sunnitud õpetama, et, et ka seda probleemi Leedus ei ole. Vähemalt nende koolide põhjal, mida mina käisin vaatamas, et ma võin küll niimoodi öelda. Õppematerjalid, mida kasutatakse, huvitav vaadata näiteks füüsikatundi vene kooli põhikooli lõpus oli füüsikaõpik, oli Leedu, kelle nad kasutasid täpselt sedasama õpikut nagu, nagu ka Leedu koolides õpetaja ja rääkis vahel vene keeles, vahel leedu keeles täiesti ise lõpetanud füüsika. Vilniuse Ülikoolis oli pärit küll perekonnast, aga venekeelsest perekonnast võtanud leedukeelse füüsika õppekava. Ta oli absoluutselt kakskeelne ja õpilased vastasid kord ühes, kord teises keeles ja keegi ei teinud sellest nagu mingit erilist numbridki. Ja kodused ülesanded jaotati lehekestel välja. Ma kiikasin ka, et mis keeles need olid, need olid ka leedu keeles. Et õpilastel olid jaotatud kätega terminite lehed, et oleks võimalik siis omandada oskussõnavara nii ühes kui ka teises keeles. Et see oli päris huvitav, huvitav kogemus sellist väga toimivate kahes keeles õpetust näha ja ja see tootnud õpilastele küll mitte mingit mingit raskust selle üle ei arutlete Leedus siis, et kui palju see võib arengut pidurdada, et ainet sisuliselt õppida? Absoluutselt mitte. Leedus on kõik riigieksamid on tegelikult leedukeelsed, ükskõik mis koolis riigieksam toimub kas poolakeelses koolis või venekeelses koolis. Seitse-kaheksa aastat tagasi õpilastel oli võimalik riigieksamite ajal kasutada ka raamatuid ja noh, kindlasti oleks ka seda praegu võimalik ja olid jaotatud laiali kaaneta terminite lehed ja vajadus selle järele praegu täiesti puudub. Kõik küpsuseksamit Gümnaasiumi lõpus on riigikeeles leedu keeles ja kas neil on ka küpsuskirjand või essee, nad teevad seda sedasama, nad teevad nii poolakooli lõpetaja kui Leedu kooli lõpetaja, kui ka vene kooli lõpetaja teevad, teevad ühed ja samad eksamid, võib öelda seda, et Leedu koolisüsteem on üks. Selles on ka väga suur erinevus Eestiga, et vaatamata sellest, mis keeles põhiõpetus seal koolis toimub, ega seal on ka vene gümnaas venekeelset gümnaasiumide poolakeelsed gümnaasiumid. Vaatamata sellele, mis keeles see põhiliseks õpetus toimub, on ikkagi süsteemiks. Täienduskoolitus on, on koos Vene koolide, Poola, koolide ja leedu koolide õpetajaid ei koolitata eraldi eraldi. Et seda, no minu küsimuse peale, et, et, et kas teil on ka eraldi koolitused. Oldi üsna mõistmatu, et milleks seda vaja on. Et Poola koolide õpetajad saavad jah, aeg-ajalt täienduskoolitusega Poolas, aga, aga see on just mõeldud neile, kes õpetavad õpetavad poola keeles ja Poola keelte poola kirjandust ja, ja see on ka päris iseenesest mõistetav. Nüüd vene koolides on kindlasti tellist kakskeelset õpetust palju rohkem. Aga samas ma nägin mõlemal pool nii poolakoolis kui ka vene koolis. Kuidas need erinevad keeled kooliruumis ka koos eksisteerivad. Aga seda, kuidas, kuidas näiteks õpetajate vaheline suhtlus Poola koolis toimus ja õpetajate toas oli, kogu informatsioon oli küll leedu keeles üles pandud, aga minu koolikülaskäigukäik ka sinnapoole kooli oli just jaanuarikuus ja üks õpetaja oli hiljuti abiellunud ja ta kutsus kohvi ja torti sööma oma abiellumise puhul see teada oli siis poola keeles ütleme selline noh, ütleme, intiimne ja, ja, ja isiklikum suhtlus loomulikult poola keeles. Aga klasside see informatsioon oli ka kahes keeles väga palju oli näha seal leedu keelt. Õpetajatega õpilased, nad suhtlesid täpselt selles keeles, milles, milles õpetaja pöördus tema poole, kui ta pöördus poola keeles, siis vastus oli poolakeelne, kui ta pöördus leedu keeles, siis vastus oli leedukeelne. Et mingeid puudujääke poola keeleharimise koha pealt ei tuleneval, kine kindlasti mitte ja nende tasega akadeemiline tase nii poolakoolis kui ka vene koolis on täiesti võrreldav Leedu koolide tasemega vene kooli direktor rääkis ka nendest üle üle riigilistest võistlustest ka humanitaarainetes, kuhu no kasvõi väitlus, väitlusvõistlused, kuhu vene koolilaps läheb ja saavutab väga head kohad ja ta väitleb vene, mitte vene keeles, vaid leedu keeles. Et ka hoiakut puhul see, mida me uurisime, seal olid ka õpilaste hoiakud, siis kindlasti hoiakud leedu keele suhtes olid väga positiivsed, aga täpselt sama tuli välja ka uuringutes Eestis. Et keelt lapsed väärtustavad. Muidugi, see väärtustamine on pigem selline instrumentaalne, ma õpin keelt sellepärast et ma saan siis paremad võimalused edasiõppimiseks, mul on siis pärast võimalik paremat töökohta saada, paremini ära elada ja nii edasi. Leedus oli rohkem ikkagi selliste mitmekeelsuse rõhutamist, et, et see ongi nagu minu identiteet, et ma olen, mu vanemad on venelased, aga ma isane, leedulane, ma olen kakskeelne ja, ja see on rikkus ja et mul on mitu keelt ja, ja, ja seda sellist suhtumist kohtas just just vene koolides. Poola koolides oli ikkagi väga tugev Poola identiteet, kuigi positiivsed hoiakud leedu keele suhtes ja, ja ka see, et leedu keelt on võimalik igal pool kasutada. Selle poolest ikkagi Leedu erineb Eestist. Eestis on piirkondi, kus noortel ei olegi ju võimalik eesti keelt eriti palju kasutada väljaspool koolitund ja kui koolitundides on õpetaja ka eesti keele õpetaja, kelle eesti keele oskus enam-vähem piirdubki tükkidega, mida ta peab õpetama ja, ja tugeva aktsendiga, siis siis õpilane ei kuulegi väga palju sellist nii-öelda tegelikku eesti keelt. Iseküsimus on seesama meedia ja, ja virtuaalse maailmaruum, kus need õpilased viibivad. Et eks me seda küsisime kani nii siin Eestis kui ka kui ka Leedus, et ega eestikeelset televisiooni, televisiooni, kanaleid, raadiot vene koolilaps ikka ei kuula küll. Jaa, Leedus oli, oli küll ka seda, et, et vaadati ka vene kanaleid ja aga siiski oli ka ka leedu keel virtuaalses suhtlemises siiski see keel, millest mida kasutati. Kui haavad Leedumaal kokku leedu noor Poola noor Leedu-Poola noor siis ja vene noor, siis kindlasti leedu keel ei ole inglise keele abil midagi mu täiesti, seda ma küsisin ka nende käest, ei kindlasti leedu keeles küsitakse. Eestis oli küll vastuseid selliseid, et aga suhtlen eestlastega inglise keeles. Et meil juhtub minu meelest isegi väliseestlastega minnakse, noored lähevad inglise keele peale üle. No mõnes mõttes nendega heina praktiseerimise vajadus ja teiselt poolt kuidagimoodi on see Eestis nii-öelda põlvkondade kaupa tulnud sellised hoiakud, et kui minu vestluskaaslane on veidi kehvem eesti keele rääkija, et kui ma näen, et ta komistab ja tal on, tal on raskusi sõnade valimisega ja ma, ma nii-öelda püüan valida selle keelemistel, ladusam on. Et Eestis me oleme siin ju nii-öelda mitme keele rääkijad kõik olnud. Kolm-neli keelt on ju päris tavaline pagas, mis inimestel on. Aga ma arvan, siin võiks ka meie oma hoiakuid selles suunas ehk püüda muuta, et et iga eestlane oma vestluspartneri suhtes, kes eesti keelt väga hästi valda võiks olla ka natukene teine keele õpetaja, et aidata tal eesti keelt omandada, mitte liiga vastu. Tulevik olla, jah, mitte liiga vastutulelik olla, muidugi ma saan aru, et me oleme juba ja tõesti põlvkondade kaupa olnud sellised, et kord oleme püüdnud siis vägagi vene keeles rääkida ja neid me proovime siis vähegi inglise keelt kasutada, kui võib-olla isegi selleks vajadus puudub. Meie ajalugu Eesti ja Leedu ajalugu mõtlen, on olnud erinev ja keelesituatsioonid on olnud erinevad, aga kuid nüüd mõtlete siis, mis see esimene asi või, või, või kõige käegakatsutavam asi, mida saaks võtta Leedu kogemusest, et meie eluga nagu edendada? No võib-olla siiski tegeleda õpetajakoolitusega. Õpetajakoolitusega selles mõttes, et püüda tõsta vene koolides õpetajate kvaliteeti. Ja küllap on siin ka mingeid võimalusi ja ressursse ka eesti koolis teemi korrastamises, et kui on. Ja see ei ole mitte ainult venekeelsete koolide, vaid ka eestikeelsete koolide puhul, et kui ikkagi laps on vähe ja ei ole võimalik ühes linnas hoida kuut gümnaasiumi. Et lapsi jätkub ainult kahe gümnaasiumi jagu nagu Narvas, on näiteks, et siis oleks siiski mõistlikum ja, ja ka seda hariduse kvaliteeti väärtustades liikuda selles suunas, et, et koondada siis need tugevad õpetajad vähematesse koolidesse, mida veel Leedu puhul võiks eeskuju võtta, on seesama töö Me välisLeedu suunal hariduse valdkonnas Leedus on väga tugevalt varustatud väga palju panustatud välismaal leedu koolid aitamisse. Eestis on päris palju ära tehtud akadeemilise eesti keele kultuuriõpe ka välismaal. Et selles osas oleme me sammukese eespool. Aga Leedus on just oma rahvuskaaslaste pühapäevakoolide, aga samuti ka Horvaatia hariduse koolide aitamine. Ja mis on asi, mida Eestil tasuks kindlasti? Ta Leedus on praegu vähemalt kuus kooli üldhariduskooli Leedus, kus on võimalik programme läbida kaugõppe vormis. See tähendab, et välismaal ükskõik kus punktis olev leedule see noor saab leedukeelset kooliharidust kaugõppe vormis või tema vanemad selleks soovi avaldavad ja selliseid koole on, on Leedus juba kuus. Eestis räägitakse sel teemal viimasel ajal päris palju ja on, on ka noh, näiteks on võimalik Interneti teel läbida põhikooli eesti keele kursus, aga, aga sellest on väga vähe abi, kui, kui puudub selline toetav süsteem ja kui Eestis, kui laps lahkub välismaale, siis ta lihtsalt tõmmatakse talle kriips peale, kooli hingekirjas teda ei ole, keegi ei ole kohustatud temaga tegelema. Üks võimalus oleks ikkagi anda koolidele mingi ressurss, et nad, need lapsed, kes on ajutiselt lahkunud välismaale, et hoida neid nii-öelda oma oma kooli piirkonnas edasi, kasvõi kasvõi siis tugiõpetust pakkudes, eks see ole loomulikult koolile jälle lisakohustusi, aga aga, aga kuidas siis teisiti, et sellele lapsele kriipsu peale tõmbamine ja tema unustamine ei ole ju lahendus? Ei tohi lahti lasta, ei tohi lahti? Jah, täpselt. Et see ongi see minu mõte. Et kui me räägime, et iga eestlane on oluline, aga iga eestlane välismaal on oluline, siis, siis mida me selleks teeme? Et, et eestlane tõepoolest oleks oluline, ta tunneks seal välismaal, et on oluline Eesti jaoks nii nagu siis Leedu noored tunnevad, et ma loodangi olulised ja sellepärast, et välismaal tegutseb Ta üle 160 Leedu leedukeelse haridusasutuse, aga suuremalt jaolt nad on tõepoolest pühapäevakoolid keda ka Leedu toetab näiteks õpetajatega. Aga oluline on just see, et Leedu pered, kes tahavad hoida oma last leedu keeleruumis ja kes tahavad, et nende lapsed siiski saaksid leedu hariduse, et see võimalus on neile antud Eestist kui sellist võimalust ei ole. Aitäh Tartu Ülikooli eesti keele võõrkeelena õppetooli korraline professor Birute Klaas-Lang rääkimast leedu keelest. Eeskätt poola ja vene koolides. Keelesaade on lõppenud kõike head.