Lööge tantsu ja laulu, siis saan asuda rõõmsana viimsele teele, lahkuda siit elust, ütleb meremees oma kaaslastele laeval, mil nimeks Lõuna-Austraalia šoti balla, esitajaks Eyell loidja Ivan Mcool. Meie, nii kaugele briti impeeriumi nurka küll täna ei seilanud. Meie seekordne lugu algabki tegelikult Šotimaal Edinburghis, kus sündis 1859. aastal aastal Ignaatsus Conan Doyle. Ja pärast pikki põnevaid keerdkäike jõuab see lugu lõpuks Londonisse ühe tagasihoidliku hoone juurde. Kitsa ukse taha koguneb rannikul kõigist maailma nurkadest kokku sõitnud rahvast ja ootab kannatamatult ukse avamist. Ühinege siis tänasele kireva seltskonnaga. Ilusat pühapäeva vikerraadiost Helgi Erilaid. Raimo seal jama häda sõnalanud. Väga lugupeetud kuulejak praegu 1880.-te aastate Londonis. Ma tahaksin loota, et sellist külastusest jäävad meile kõigest põgusa, sellest hoolimata vähemalt ilmekad muljed. Ma võtaksin endale kohe vabaduse anda sõnatuks Otsonile, kellel oli õnn. Kaas tegi mulle selles luus, mis mõninga oma voliga hilisemate kujundajate poolt on pealkirjastatud kolm jalarauda mustal taustal ja mille juurde meil kavas oli asuda. Kas tohin paluda häravatusele? Palun, palun. Oli küll lahke liialdus, kui te kõnelesite minu kaastegevusest seal kus kõige rohkem ehk tunnistajana seisundit märkida võiks. Härra Watson, nii mina kui enamik meie kuule jäist, oleme hästi teadlikud teie kadestamisväärsest osast Sherlock Holmsi detektiivitöös. Ma ei tahaks alata. On olnud rõõmuma sõbrale mõningat tagasihoidlikku kaasabi osutada. Kuivõrd vähesel määral seda muidugi üldse võis vajada. Selline tähelepanu, väärne isiksus. Kui ma õigesti mõistsin, huvitaksid, tõid mõned seigad Lords, Simoni abiellumise selle abielu kummalise katkemise loost. Kui oleksite nii lahke, kahjuks ei ole üldsusele kunagi täit tõtt avaldatud ja teatavasti on teie sõbral Sherlock Holmsi koos teiega olulised, teenid selle asja lahendamisel. Ja minu sõbra kohta võib seda küll kahtlemata öelda. Kuid uskuge, et ma enda osa rõhutamist põhjusega pean mõnevõrra tarbetuks kuid asuksime siis nüüd ehk asja juurde. Ma palun teid ainult mind katkestada, kui lähen liiga pikale või peaksin takerduma tarbetutesse üksikasjadesse. Ma arvan, et see lugu võiks olla heaks näiteks minu sõbra kiiresti reduktsioonivõimest, psühholoogia tundmisest ja tähelepaneliku, sest see juhtus neil päevil, kui ma elasin vilgus Homsiga peeker striinil. Olin Sigurd jäänud üksi koju. Ka minu sõber oli sooritamas oma igapäevast jalutuskäiku teha ühel jalad teisel kergel toolil olin enda ümbritsenud terve kuhja ajalehtedega, mis ma lõbuks päevauudistest külastatuna olin laiali pildunud. Lamasin loiult silmade ees laual oleva ümbriku, suur vapp. Kolmi jalarauda mustal taustal Jambonogra hindamisi laisalt arutades. Kes küll võiks olla mu sõbra Audlikust korrespondent? Ei. Loe lehti, Watson ja kas on uudiseid kindlasti ja rohkemgi, kui tingimata vaja. Nii algab Eesti raadio kuuldemäng aastast 1963 kolm rauda mustal taustal, mis põhineb Arthur Conan Doyle'i jutustusele. Kõrgest soost poissmehe mõistatus, tõlkinud raadiole seadnud Tiiu Põllumaa, Ain Kaalep kuuldemängu režissöör Kaarel Toom, helirežissöör Eero Sepling, diktor Aino rippus doktor Watson Eino Baskin, Sherlock homs, Voldemar Panso. Raadiolainetele ilmus Sherlock Holmes esmakordselt, et see on kyll kuudi häälega. Aasta oli 1939 teatrilavale Broadwayl juba 1899 ja kinodesse 1911 seega kõigi meie tänaste peategelaste eluajal. Ning 1965 tuli päikestrid produ eile muusikali kujul. Sherlocki osatäitjaid läbi aastakümnete on tublisti üle 70 mängufilme, vähemalt 200 siis veel teleseriaalid. Tegeliku Homsiga sarnaneb kõige enam ehk Jeremy Brett nii teatrilaval kui teleseriaalis. See oli Jeremy Brett hools ja nüüd asja juurde. Voorimehe tõlk veereb nurga tagant välja rahvassagibedasi tagasi. Tänava poisid tembutavad poe akna taga mustas vormis ja kiivriga politseinik ajab nad minema. Kõva kübaratest. Džentelmenid kohtuvad ja tervitavad. Tori mees kaob vaateväljalt ning elegantne maani ulatuvas kostüüm ise kübaras, leedi ruttab talle järele. Kogu stseeni oma korruse aknast jälginud džentelmen tõstab mõtlikult pilgu. Seal Tanja argipäev, mida ta läbi ja lõhki tunneb. Tema Sherlock hals. Täna nimetatud Jeremy Pretty kehastatud Sherlock paljude meelest ainus ja õige Holms Holmsi aknad olid tohutu Londoni ilmatu suure Reidžensbacki edela küljelt alla keere vall päike Streetil. Maja number Conan Doyle'i Holmesi lugudes on 221 p. Kui saak küll olematu olemas olla seal, kus teda tegelikult pole, aga ometigi on. Kui võtta kaadress kaks, kaks üks p päikerstrid siis asub see ja numbrite kaks, kolm, seitse ja kaks, neli üks vahel. Ning sõõrkonnandoil kirjutab, et hools Otson elasid aastail 1000 881904 just siin. 1881 oli aasta, mil doktor John Hamish Watson ja William Sherlock Holmsi esmakordselt tõepoolest kohtusid. Muide, Watsoni teine eesnimi Hämis on šoti variant nimest Cheinis. Nüüd Otsoni ja Holmsi kohtumist kinnitab ka püha pardale Meusi kliiniku patoloogia laboratooriumi seinale kinnitatud tahvel kirjaga. Uue aasta esimesel päeval 1881 öeldi sellest paigas järgmised surematud sõnad, nagu näen, olete olnud Afganistanis ütlejaks härra Sherlock Holmes, kes tervitas niimoodi meditsiiniteaduste doktorid son Hamish Otsonit. Nende esimesel. Kuivõrd mõlemal mehel oli soov elupaika vahetada, mindi järgmisel päeval kaks, kaks, üks p. Päike Streeti korterit üle vaatama. See osutus meelepäraseks. Juba samal õhtul tõi doktor Watson oma asjad Strand hotellist ära. Teise päeva hommikul tuli hools Montygjuustriidilt oma mitmekarbi ja kohvriga. Ja olgu veel öeldud, et doktor Watsoni sünniaeg on 23 märts 1852. Kas seal Kamsi puhul on pakutud kuupäeva kuues jaanuar 1854 ja seal homse mitteametliku eluloo autorini rennissoni poolt 17 juuni 1854. Aga see pole veel kõik, mis ajaloolastele pole rahu andnud. See on ikkagi see aadress, sest aastal 1881 piirdusid päikas triidi majanumbrid vaid 100-ga. Esimeses doktor Watsoni mälestuste järgi kirja pandud Sherlock Holmsi loos etüüd punases kirjeldab Woodsambeige Street 221 p asunud korterit üpris põgusalt. Koosnes paarist hubasest magamistoast ja avarast õhurikast meeldivalt sisustatud elutoast, millel oli kaks laiaakent ja kõik. Ja elutoa avarus on vist küll päris suhteline asi, aga uurigem esmalt pisut selle kuulsa päike Streeti hoone fassaadi mis moodustab ühe tänavat piiravate fassaadide pikas ühtses reas. On rajada hoone ehitamise aeg 1815. Aastatel 1702 Mänd kuni 1830 valitses Briti kuningriiki neli Hannoveri soost monarhi. Kõik jorsid, esimene, teine, kolmas ja neljas. Siit on tulnud ka tol ajal Suurbritannias viljeldud arhitektuurivoolu nimetus jootšide ajastu arhitektuur. Linnaplaneerimine Mises harrastatigi meelsasti piki tänava äärsete maja frantide ridu, nagu päike Streetil leidus klassikalisi detaile, materjaliks olid peaasjalikult tellised või kivid. Väikest riideseisval Sherlock Holmsi majal ongi tellisfassaad päikesekiirtes peesikas pilvise ilmaga hall. Neli kuud Rust kahelt poolt lamedavõitu katust tõusevad korstnad. Fassaad on hästi kitsas, sellele mahub igal korrusel vaid kas nelinurkset akent. Alumise tänavakorruse seinad valgetest kiviplokkidest vasakul seisab kitsas, ümara kaarega uks kaarukse kohal moodustab klaasakna. Veel torkab silma valge kiri kaks, kaks, üks p. Kahel pool uksekaart kinnitavat seintele vahvad vanad laternad. Kaarukse kõrval fassaadi tänavakorruse parempoolses osas seisab aga pisut laiem nelinurkne uks, selle kõrval ristküliku kujuline pitskardinatega aken. Nende kohal paistab kohe silma silt Sherlock Holmsi muuseum, suveniirid, raamatud, antiikesemed. Sellest parempoolsest uksest pead ilmtingimata kõigepealt sisse astuma, sest suveniiripoest tuleb osta muuseumipiletid, nendeta ei lase kõrval uksel seisev 19. sajandi vormis politseinik sind majja sisse. Kingituste poe akna all on nii Londandlik kuldsete tippudega, mustadest varbadest, raudaed tillukese värava ja keldrikorrusele viiva ime kitsa trepiga Akste lasteaiast. Eks ole. Fassaadi teisel korrusel seisab kõrvuti kaks kõrget kitsavõitu, põrandani ulatuvat ja 12-ks ruuduks jaotatud akent. Nende ees on kitsas metall varbadest õitsvate taimedega rõdu akende vahel täpselt seina keskel seisab tagasihoidlik ent siiski päris silmapaistev ümmargune sinine silt, millel on valge kiri 221 v peegestrid, Kans alting pektiv ja aastaarvud 1881 kuni 1904. Kolmanda korruse aknad on juba madalamad kui teisel. Neljanda aknad veel madalamad. Seal olid tüüpilistest Londoni majades teenijate toad tore politseinik ja pikas kleidis ning valge põllega missis Hatson, kes muu seisavad juba Holmsi muuseumi ukse ees. Kuid veel on pisut vara siseneda. Sellised dramaatilised stseenid päikerstriidilt oma sõpra Holmsi iseloomus, kes ise ütles, et tal on ainulaadne elukutse. Tsitaat. Ma arvan, et olen sel alal ainuke maailmas, ma olen nõuandja. Detektiiv, oma ala viimane ja kõrgeim instants rabas doktor Watsoni teatud suur vastuolu. Kuigi ta oli oma mõtlemist betodides maailma kõige täpsem ja metoodilisem ja riietuses hakkas silma teatud tagasihoidlik peenutsemine oli ta igapäevaelus nii lohakas, et võis kaasüürnikku hulluks ajada. Sigarit kivis, korvis tubakas tuhvli ninas, vastamata kirjad liigendnoaga kaminasimsi küljes, püstolist märkilaskmine toas tugitoolis, vedeledes, kemikaalid, kriminaallugudes säilinud esemed ja paberid, paberid, paberid. Neid oli kõik kohad täis. Aga kui tal töötuju peale tuli, ei suutnud miski kahandada tema energiat. Ent aeg-ajalt tabasid teda tagasilöögid ja võist päevade viisi elutoa diivanil lesida, lausumata sõnagi liigutamata sõrmegi. Kui Ma õpetussõnu meenutada, siis ikka ja jälle ütleb Otson. Meenub mulle, kui sageli olen ma teile öelnud, et kui olete kõrvale jätnud kõik võimatu ja siis see, mis üle jääb, ükskõik kui ebatõenäoline see ka ei tunduks, peab olema õige soli, Holmsi kindel seisukoht. Ning et tilgad veest võib loogik järeldada Atlandi või Niagara olemasolu ilma, et oleks neid näinud või kuulnud. Nii on kogu elu suur ahel, mille olemus saab mõistetavaks, kui meile näidatakse selle ühteainsatki lülis. Päike Streetil, mis Sherlock Holmsi muuseumina kannab numbrit 221 vee, oli aastatel 1860 kuni 1934 kõige ehtsam tolleaegne pansion. Sherlock Holmesi muuseumi avas siin rahvusvaheline Sherlock Holmsi ühing aastal 1990. Ju siis leidis ühing, et just see no ja sobib kõige paremini hoonega aadressil päike Street 221 v. Kuhu aatherconandoil oma kuulsad tegelased Sherlocki ja doktor Watsoni elama pani? Politseinik bobi, nagu neid ametimehi kutsuti, Muuseumi kitsakaarukse avanud. Sa leiad end tillukesest eesruumist ja ongi trepp kitsavõitu ja päris järsk 17 astet üles hoone teise korruse ruumidesse. Oma esimeses kirjelduses kõneleb doktor Watson avarast õhurikast meeldivalt sisustatud elutoast, millele, kas laiaakent toosama elutuba ongi esimene ruum, kuhu sa satud ja ega ta avar küll ei ole, selles muuseumis igatahes küll mitte. Siinset ruumi kirjeldatakse õige lühidalt ka mõnes teises Holmsi loos. Ühes hüppes hoolemis oma magamistoa ukselt ühe sammuga üle toa et akendile kiiresti kardinaid ette tõmmata. Teises loos astus elutoa uksest sisse külaline, nii suur mees, et väike ruum sai teda praktiliselt täis. Nii et Holm siin muuseumi teise korruse ruumid on üllatavalt tillukesed, jaamas stiilsuses äärmiselt võluvad mööblit täis kuhjatud elutoa seinad on soojastume oranžist toonis nii palju, kui neid seinu, piltide, riiulite ja seinalampide vahelt näha. Akendest vasakule jäävas seinas on tore tume kamin, milles põlevad ehtsad halud. Kamina kohal on peegelpildid kahel pool seinal lambid kaminas. Insil Kell küünlajalad, kujukesed ka kuninganna Victoria püstkamina ees peaaegu kogu ruumi põrandat katva roosakates sinakashallides toonides vaibal seisab kaks mugavat tugitooli nende vahel tillukene, madal ja ümmargune. Sellel Sherlock Holmsi tuttav, stiilne Sony ja doktor Watsoni must kõvakübar. Keset tuba seisab tugitool idamaise kujuga kaheksanurkse laua ees. Parempoolse akna all on armsas vanamoodsas stiilis kaetud söögilaud valge pitslina ja kahe tooliga. Oskamatult palju esemeid mahub sellesse tillukesse kuidagi väga kodusesse ruumi. Akende vastasseinas seisab näiteks kah olemas tumedast puust kaunilt nikerdatud töölaud, kus on kirjatarbed, raamatud, luubid, märkmikud ja seinal oleval tahvlil ripuvad reas igas mõõdus piibud tervelt viis tükki. Minust vasakul pool seina ääres kõrgub raamaturiiul ja selle kõrvalt viib uks Holm siminiatuursena tunduvasse magamistuppa. Seina ääres kitsal voodil on lahtine kohver igasuguste detektiivitööks vajalik eristadega. Otsaseinas aken, voodipeatsi kõrval tilluke ümmargune pitslinaga laud, teises nurgas, kamin seina ääres, väike samuti nurgas. Pesulaud ongi kogu magamistuba. Ühe lühikese sammuga tagasi elutuppa ja alles nüüd märkad sa veel üht väikest lauda kamina kõrvalruumi aknapoolses nurgas. Sellel on katseklaasid, kolvid, uhmer, kaalud kõrval riiulil hulk salapäraseid purke ja pudeleid. Siin tegi sellogolmsama põnevaid keemilisi katseid. Laua ääres seisval toolil lebab tema kuulus viiul. Kuule, ega see ei häiri, kui veidi jälle viiulit proovinud pole, aga hea palun. Võib-olla käis keegi mind otsimas ja toodi üks kiri see väga peenvapiga läkitus siin laual. Sinu hommikused kirjad, kui õigesti mäletan, olid kalakaupmehelt ja tolliametnikud ja muidugi minu korrespondendil on mitmekesisuse võlu. Ja tavaliselt on kõige väljapais Batumad kõige huvitavamad. Aga see siin sarnaneb ühele sellisele ebameeldivale seltskondlikult kutsele, mis paneb inimesed tüütavasse seisukorda või sunnib valetama. Selline pildike doktor Watsoni ja Sherlock Holmsi argipäevast. Ja purustame ühe laialt levinud ja visalt püsiva müüdi. Mitte üheski Conan Doyle'i Holmsi loos kokku on neid 60, ei pöördu direktiiv doktori poole lausega elemente Aarne, mu kallis Watson. Tekstidest võib küll leida näiteks mingi järelduse puhul siis ütleb, olnuks elementaarne või siis, et lihtsalt mu kallis Watson, aga mitte kordagi, mitte kusagil, mitte üheski loos. Elemente Aarne, kallis Watson. Kui sai mainitud, et ilmunud on 60 Homsi lugu, siis Baskervillide koeras vihja hools 500-le ülitähtsale juhtumile. Ja kui mõelda, et Päskervili sündmused olid aastakümneid enne Holmsi taandumist aktiivsest tegevusest arvatakse, et kokkujuhtumeid, millega homs tegeles on 1800 ringis, seega kirja pandud lood moodustavad koguarvust umbes kolm, neli protsenti. Aga kust siis ikkagi on pärit pöördumine, elementaarne, mu kallis see või teine? Kas abivalmis kõiketeadja cheers ja napimate teadmistega Puuster on sööbel Han Grenouille uud house'i loomingu viljad ning muud house'i raamatutest piis, mis linnas ja teine raamat piis, mis ajakirjanik leiab ütlemise elementaarne, mu kallis sõber, üsnagi elementaarne. Tagasi ja edasi Homsi jälgedes. 1929 valmis esimene homse helifilm, Sherlock Holmsi tagasitulek, kus homse rollis olev William Killet ütleb. Oh, see on elementaarne, mu kallis sõber. Ja siis see fraas muudkui Lewis ja kõla. Ning muuseas leidis kasutust ka BBC homs raadioseriaalis aastail 1939 ja 1947. Sherlock Holmsi muuseumis Londonis päikest Tseetel viib teiselt korruselt päris kitsas ja järsk trepp üles kolmandale. See on sisustatud doktor Watsoni õuepoolse aknaga tuba. Jälle päris väike, kitsa voodi, kamina ja pesulauaga ruum. Töölauale toetuval riiulil on reas doktori, paksud ja targad, meditsiiniraamatud klaaskapis on näha arstiriistu. Samal korrusel on ka majapidajanna ja majaomaniku proua Hatsoni kena tagasihoidlik tuba, hele kamin, vaip, seintel peegleid ja pilte Raskatega vitriinlaudadel esemeid, mida üks pansioni perenaine 19. sajandi lõpul vajada võis. Kindlatele ajaloolistele isikutele kuulunud maja muuseumides või lossides ringi vaadates leiad end ikka mõtlemas, kui palju ruumide sisustusaegade jooksul muutunud võiks olla. Ja püüad kujutleda kunagisi elanikke neis ruumides ringi liikumas kuuldsemas Sherlock Holmsi muuseumis, seal veike Streetil tekib paugupealt pilt, kuidas kodu, kuues Holms istub tugitoolis kamina ees pärse tuhvlid jalas ja suitsetab mõnuga piipu. Mõtted ei tea, kus. Vastas istuv Watsoni uurib ajalehti. Ja sa mõtled, kas see nende väikene mööblit täis kuhjatud elutuba oligi päriselt selline või on siin üht-teist aegade jooksul muutunud. Ja siis sa taipad, et tegelikult tegelikult ei ole ei Meisterdetektiiv Sherlock ega doktor Watson kunagi neis ruumides teinud, elanud ega tegutsenud. Tegelikult pole neid kunagi olemas olnudki. Olematut tegelased olematuse elus olematule aadressil näivad olevat meie jaoks ellu ärganud. Kuid maja Londonis Space Streetil tõeline ning siia on sisustatud olematute tegelaste tõelised eluruumid vaid vähestele aastar Conan Doyle'i lugudest leitud viidetele toetudes, õigemini neist viidetest järeldusi tehes. Järelduste tegemine oli Sherlock Holmsi kunst. Homsi järeldused läheksid alatide. Tema eluruumide sisustajad ei saa oma järelduste kohta eales kindlad olla. Piibud luubid, katseklaasid, ajalehed, raamatud, need asetas Conan Doyle kindlalt oma tegelast ellu. Kuid kogu selle Victoria ajastu elumaja, sisustus, mööbel, tapeedid, pildid, raamatud, riiulites värvid on vaid muuseumi koostajate, järelduste, ajalooteadmiste, maitse, stiilitunnetuse ja arusaamiste tulemus. Töö, mis on ilmselt korda läinud, kui muuseumikülastaja hakkab Conandooli kangelasi nendesse ruumidesse kujutlema. Siibussennis rahvalaulu haldja poiss, instrumentaalvariante ema on mures, haldjad on poja ära viinud ja kuidas nüüd poega haldjate käest tagasi saada. Ja asine, ratsionaalne maailm oli mures, söör Arthur Conan Doyle'i vaimse tervise pärast. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal ilmusid avalikkuse ette fotod, mille te tegija, eks kaks tüdrukut jookseerist 16 aastane Elsa Vrait ja kümneaastane Francis kriifids. Pildid testi tüdrukute aias. Ühel neist oli Francis jäädvustatud koos nelja tantsiva haldjaga. Kolmel neist olid tiivad ja üks mängis mingit flöödisarnast pilli. Conan Doyle ütles, et fotod on ehtsad sel teemal. 1922 kirjutas ta ka raamatuhaldjate tulemine The Gaming of seeris asinama. Ilm vangutas, raputas päid ja väidetavalt saatis Sherlock Holmes Conan Doyle telegrammi tekstiga. Ei mingeid haldjaid kottingli aias, väikesed plikad, väikesed valevorstid. Conan Doyle'i see ei kõigutanud. Üks pettus ei tähenda, et kõik on pettus. Arthur Conan Doyle huvitus spiritualismist juba 1886. aastal olles läbi lugenud selleteemalise raamatu, mille autoriks oli Ühendriikide mõjukamaid spiritualiste ülemkohtu liige John voos. Edmunds Aja jooksul tõusis Conan Doyle üheks juhtivaks spiritualistiks ja käsitles neid silmale nähtamatuid teemasid paarikümnes raamatus, rääkimata artiklitest. Ning 1926 ilmus ka Conan Doyle'i kirjutatud spiritualismi ajalugu. Inimeksistentsi mitme mõõtmelisus reaalse maailma nähtamatu mõõde sellega seoste tabamine, ühendusse astumine, meediumid ning automaatkirjutus ja automaatjoonistamine. Hea näide silma klint tähendab nii ühe kui teise puhul, et pliiatsit paberil ei juhita teadlikult, vaid lastakse vabalt liikuda. Neist dimensioonide suheldakse meelte, mitte keeltega. Automaatkirjutus sai saatuslikuks ka kahe ministeeriumi meistri Arthur Conan Doyle'i ja illusseonist Harry Houdini sõprusele. Spiritualismi skeptiliselt suhtuv Hudeeni nõustus osalema Conan Doyle'i abikaasa poolt korraldataval seansil, et astuda kontakti akti oma teispoolsusesse siirdunud emaga. Leedi Doyle kirjutas automaatkirjas üles Houdini ema, mis Vaissi pika sõnumi sealpoolsusest tegi seda inglise keeles. Ilus ionist leidis, et tegemist on sulaselge pettusega. Sõprust purunes, öeldes mu ema ju inglise keelt ei rääkinud. Sherlock Holmsi muuseumi pööningukorrusele läheme nüüd seal veikestriidil ootavad sind Holmsi lugude tegelased nende elusuuruses vahakujudega kohtumine on ausalt öeldes päris ehmatav. Nad näevad enamvähem realistlikud välja ja vähemasti mõned nendest on jäädvustatud Conan Doyle'i kirjeldatud stseenides ühel igaveseks seiskunud ajahetkel. Oma laua taga sulg käes, paberid ees istub tüse pandimajapidaja Sheibersoojulsson kelle välimusest pole doktor Watsoni vaatluste põhjal midagi erilist, välja arvatud tema tulipunased juuksed. Söödes Wilsoni jutustusest hakkab hargnema jälle, eks salapärane lugu. Vanapeade liit, mida Holms õhinal lahendama asub. Päris suure toanurgast leiad stiliseeritud tänava urva, siin istub rätsepistmes, müts süles. Elukutseline kerjus, Hiiuun tegelikult küll Nevilson merinimeline härrasmees kes end iga päev koleda näoarmiga kerjuseks maskeerib ja niimoodi päris kenasti raha teenib. Nonii hõlms ta näolt maski maha peseb ja pettus päevavalgele tuleb see juhtubloos viltuse suuga mees. Õudusilme näol istub siin doktor Kremli õelat, kes kukkus iseenda seatud lõksu. Mürgine soo rästik pidi doktoriplaanide järgi tapma, tema naise hammustas aga hoopis teda ennast. Muidugi oli loos, mille nimi on tähnilise lindi mõistatusmängu Sherlock Holmesi ja doktor Woodsani käsi. Loomulikult on nemadki vahakujudena väiker Streeti pööningukorrusel väärikas ja elegantne Holmsama kuulsas ruudulises sonis ja mustas kõvakübaras doktor Watson nende kõrval aga viimasel hetkel elusalt matmisest päästetud, päris kahvatu leedi loost leri Francis Carfaxi kadumine. Londoni allilma pealik ja Sherlock Holmsi surmavaenlane vahast professor Moriarty seisab samuti selleskonnandoli karakterite galeriis ja tema juurest on päris raske midagi meeldivat leida. Ja veel selles müstilises ja vaikses ruumis vaipadega trapeeritud nurgas on koha leidnud valges kleidis suure kübaraga daam Aeryn Adler. Airiin Portooni ja ma ei ütle, et ma tahan. Ma ei ütle, et ma ei taha. Helgi poolt mainitud Airin Adler oli Holmsi jaoks alati naine suure algustähega. Ning Airin Adler on mõjutanud jätnud oma jäljega eesti kirjandusse. Loone Ots tõmbab selge igati põhjendatud võrdusmärgi Johannes Aaviku, Randvere ideaalnaise Ruti ja Irina Adleri vahele. Ja see pole veel kõik. Karl Ristikivi on kasutanud Irina aadlerit oma Irina Orloova nimelise tegelaskuju loomisel romaanis kahekordne mäng. Sherlock Holmsi mitteametlik elulugu peaks lõpetamata olema, sest mees, kes pole kunagi elanud, ei saa ju surra. Veel teadagi korra üritas oma kangelasest lahti saada saatestagosmoriaartiga Raichenbachi kosest alla kuid lugejate survel pidi autor oma detektiivide ase ellu äratama. Arukas, intelligentne, elegantne ja oma inimlikkuses igati usaldatav. Sherlock On lugematul hulgal sõpru võitnud ning tema muuseum Londonis lõike Streetil pole kaugeltki ainus omalaadne. Charin krossi raudteejaama lähedal mitte kaugel Trafalgari väljakust seisab Sherlock Holmsi pubi. Kõigepealt ehtne söör Arthur Conan Doyle'i tool ja laud, mille taga istudes ta kirjutas mitmeid Holmsi lugusid. Ja siin on ka nende lugude esimesele illustreerijale Sydney päätšetile kuulunud tool. Kuid Sherlock ei lahendanud ju kuritegusid kaugeltki mitte ainult Londonis. Ka Šveitsi saksakeelses piirkonnas vaeringenis Richen Bachi Kose lähedal. Illak, Holmsi muuseum. Selle omanikud on uhkelt teatanud, et just siin asub kõige suurem kollektsioon esemetest mida võiks seostada sela kolmseiga ning ka kõige õigem Holmsi elutuba, mille on sisustanud endine Londoni Holmsi Ühingu president Tony Haulet ja arhitekt žanreid kamin, õlilambid, tapeet ja kõik muu selles päike Streeti elutoast hoopis ruumikamas, ent siiski asjadega üle kuhjatud. Toas on kujundajate väidetel autentne Victoria ajastu antiik. Prantsusekeelses Šveitsis ühes Lozani hotellis on veel üks väike ja kitsavõitu võiks öelda 221 v koopia mida külastas sageli Conan Doyle'i poeg. Kõigil neil Sherlock Holmsi muuseumidel on aga üks iseloomulik joon on. Tundub, nagu oleksid Holmsi Watson just toast väljunud. Piibu lõhn tundub ikka veel õhus hõljuvat laiali pillatud ajalehed, raamatuid ja teetassid jätavad mulje, et Meisterdetektiiv ja tema abiline on kiiruga lahkunud üht järjekordset müsteeriumi lahendama. Ka teispoole ookeani Minnesota Ülikooli võlssoni raamatukogu neljandal korrusel seisab üks 221 ruum, nagu seda siin kutsutakse. Selle Holmsi elutoa pani kokku kirglik Holmsi lugude austaja Allen Mclar ning siingi on suur kollektsioon hõlmsija Conan Doyle'i aegsed mööblit, lauanõusid raamatuid ja kunstiesemeid, mis vahest ongi autentsed. Kuid see elutuppa tundub liiga avara ja korralikuna oma uue kamina ja klaasitud seinariiulit intega. Klassikalisi Conan Doyle'i tegelasi ei oskaks siia küll kuidagi kujutleda, kuigi uuel ajal tegutsevad juba uued Holmseidavatsanid. Muutub aeg on hakanud ka neid muutma. Meeldib see meile või mitte, nad muutuvad kuidagi. No kas pole seegi märk nende surematusest? Ja kes veel rohkem tahab teada aas Conan Doyle'i Williams, Sherlock Holmsi ja doktor John Hamish Watsoni kohta see haaraku kätte 1995 ilmunud Sherlock Holmsi entsüklopeedia mille pani kokku Johnbishoo. Donovan šotlane, temagi ja üks kummaline rännak.