Tere on käes jälle reed. Kell on pool viis ja eetris on saade maskid ja muusikat, stuudios on Harry Kõrvits ja Olav Ehala. Saate tegijad kibelevad nautima suve, nii et tänane saade jääb meil kahjuks viimaseks. Ja nüüd asja juurde. Iga saadet on päris raske alustada, samamoodi on näitlejal raske alustada etendust etendusel siis rolli sisseelamisega ja kõik muu, mis sellele järgneb. Eriti kui on näiteks kirjutatud seal igasuguseid keerulised laulud välja ja laulda fonogrammi järgi. Täna siin üks fonogramm ja me demonstreerimine teile, kuidas kõlab see fonogramm siis laval, kus puudub praegu näitleja või tähendab selle fonogrammi järgi hakkab siis näitleja proovi tegema ja vaatame, kas ta üldse on võimeline seda selle järgi laulma. Kuulame seda ja see on, kust koha pealt? See on tal papa Carlo laul muusikalist Buratino ja seda ütleme küll, et eks näitleja peab proovides juba selle fonogrammiga harjuma ja tal on lava peal sel juhul tõesti mitmekordne koormus, sest ta peab ikkagi kuulma seda fonogrammi, et seda jälgides täpselt selle meloodia sinna peale laulab, samal ajal ei saada, eks ole rollist välja minna, etetet kuulab lihtsalt linti ja laulab laulu või raha, nii et väga kõvad näitlejaid on need, kes sellega hakkama saavad. Ja kuulame selle fonogrammi ära ja siis laseme juba päris professionaalse näitleja, aga kes on sellesse sisse laulnud? Mul kahjuks seda professionaalse näitlejaga ei ole, sest professionaalne näitleja Karl Kalkun, tema kahjuks on juba siit ilmast lahkunud. Aga ei, me jätame kuulajale, mõistad. Kuulame. Nii kes oli, kes meie kuulajatest on andekad, need võib-olla improviseerisid praegu juba oma meloodia sinna sellele fonogrammile peale, aga kuulame nüüd ikkagi koos solistiks ja väike küsimus, mille vastuse saame ka kohe pärast selle loo lõppu teada, kes laulab? Kõiki ja ema, mis on vanal mehel enne surma, kui saab õnnistust, ta veider. Kuigi maalitud on kolle annab sooja tuli. Tean mu elu. Nüüd jätkab poeg, mu järeltulija. Sina. Emale unikoor ka seina äärde Mul üks on tõde. Mingi vale ei saa kustutada iga see luu, udu. Sellepärast. Varsti tõttetama sule oma elurännakut. Äratan, kui laul on liiga lihtne, õpetlik. Ula. Selles ilmas. Meie eitus, meie jaatus liugleb tuules. Mis saadab, ongi saatus ikka õiglane jaanist. Omachingeri või kuri, las surnud. Ainult seda omaks ja mis su hinge puuduta? Ei saa kustutada igavese elu udu. Nii ma arvan, et nüüd me saame ka vastuse, kes seal rahvakunstnik oli, kes. Mis ta oli tenor või laseniga paritonaalne bass? See salvestus on pärit tegelikult. Vastus, kes on, ma tahtsin öelda, et see salvestanud olid möödunudaastase kiigelaulukuuiku plaadi pealt, kus on minu laulud erinevatest filmidest ja etendustest ja see on selles mõttes ainulaadne, laulad, kui mina muidu olen harjunud teisi inimesi piinama ja tüütama lauludega, siis kiigelaulukuuik sundis seda laulu mind ennast laulma. Mis põhjus oli, noh, me võib-olla mingil määral ka selle laulu sõnum, see on Juhan Viidingu ilus tekst ja kuna kiigelaulu kuuikut koos minuga vaatame, siis ma olen tõesti sealt vanuselt kõige vanem, mitte mina oleks aga lihtsalt kõige vanem ja nii edasi, nii et sellepärast pandi mind seda laulu laulma. Ja see oli vanamehe laul ja see oli siis pealkiri ka vanamehe laul juba elab iseseisvat elu väljaspool seda Buratino lavastust, seal lavastuses oli ta papa Carlo laul ja sa ütlesid ennist, kes pidi seda laulma. No noorsooteatri lavastuses laulis seda kadunud. Eks tal tegemist oli proovide ajal eriti ikka mõnikord ta läks nii pabinasse selle rütmikuulamisega, unustas oma sellise mõnusa oleku laval täiesti närviliselt, kuulas seda rütmi, et pihta saada, siis mõni mõni teine onju, kas mingisugustes muusikalides on ta laul on anda? Sai sellega hakkama ilusti küll, aga mõtlen, ilmselt vajas harjumust alguses. Ja Eesti Raadio fonoteegist olen üles otsinud veel sinu kirjutatud muusika. See on vist nukufilm või multifilm Ramses. See on jah, aastatetagune neljaosaline joonisfilmiseriaal, mille tegi Heiki Ernits Edgar Valteri koomiksite põhjal väga tore lõbus film lastele vaadata, kui ka lapsemeelsetele suurematele inimestele. Võib-olla oleks ei jääks näiteks sellest, kuidas üht ja sama teemat, et tuleb nii ka teatri lavastuses tihtipeale kui filmides erinevalt esitada. Kuna see film oli neljaosaline, siis igas osas oli see üks ja see sama teema esitatud lihtsalt natukene erineval moel. Nii et need kaks erinevat lugu, mida me praegu kuuleme, on tegelikult ühe ühe loo. Head variandid ja siis esimene, mida me kuuleme, on jahikoeraregi. Ja need andmisest lõbusad pretentsioonitud filmid jahikoera seiklustest ja nüüd me võime kuulda, mismoodi sama lugu teises filmis natukene teistmoodi tehtud, teistmoodi esitatud on. Pealkirjaga vanamehe soul. Aga ma tean ka seda, et sul on nii-öelda sinu multifilmimuusika on läinud, toppis rändama ja väga eriskummalisi teid pidi. Nojah, kui mu sõber Rene eespere pani kokku Eesti algklasside laulikud siis tal tuli meelde, et ta on näinud ja kuulnud mõningaid minu muusikaga neid laste multifilme ja ta soovitas, et ma võtaks sealt mõned teemad ja laseks sinna peale mõne teksti kirjutada ja siis hea semu leelo tungal tegigi ühe filmi, mille pealkiri oli päkapikupuu selle peateemast. Laulu, mille pealkirjaks sai kolm mammutit. Ja nüüd võiksime kuulata aga siis muusikakeskkooliõpilaste poolt lauldud varianti, kus on siis juba kasutusel leelo tungla teksti laul pealkirjaga. Kolm mammutit. Ja nüüd teeme ka kardinaalselt juurde ja lähme päris teatrimuusika juurde ja nimelt nukuteatri. Kuidas me ütleme, selle kalevipoja lood, mis oli üks kümmekond aastat tagasi isegi rohkem ära ja repertuaaris, mis oli kahjuks ainult vist üks hooaeg, kuna see oli küllalt kallis etendus teatrile? Nad on niisugune suur vabaõhulavastus, kus oli väga palju igavesest taustmuusikat, aga selles mõttes erinevad. See ei ole niisugune meloodiline muusika, elektro krooniliselt tekitatud igasugused efektid ja selline muusikaga sinna sekka pisut ka nagu rahvuseepose peale tehtud lavastusele sobilik ka regi laululist muusikat ja siis ka üks, üks niisugune nukker Sul oli võimalus taas hiilata. Ei tea. Kuulamiseks vaid võiksid ehk tõesti valida selle Kalevipoja ema Linda laulu, mis, mis lõpetas ka etenduse, kui kui Kalevipoeg oli oma lõpu leidnud. See oli, see on üks väga äärmiselt meloodiline, ilus laul, kuid kahjuks nukker, aga noh, me läheme veel täna veel rõõmsate teemade juurde, nii et kuulame ära. Ja laulu esitab Kadi-Signe sel. Kargas ta. Tabandiga habemega naine. Otsi lolli, kes ei kardaks. Ja ka ma ise. Ei näinud. Aga see väike armas, kirjeldatakse. Otsi lolli, kes ei kardaks. Kui. Ta tahab tantsida. Nii no selle laulu tundsidki kindlasti kõik meie raadiokuulajad ära. See oli rahateemaline raha pajast laul populaarsest nukitsamehest. Kas oli nüüd teatrivariant? Ei, no see teatri saadan ta muusika Alina ja, ja elus sure orkestriga, see oli veel selle niisugune vahepealne, ainult kasutatud oli vana saate fonogrammi ja uuesti lauldud kiigelaulukuubikuga. Aga film ja, ja teatrilavastus, sealse muusika osa on praktiliselt samad, seal teatris on natukene mõned laulud juures ja erinevaid tekste ja kordusi on teistmoodi võrreldes filmiga, aga samas filmi tegemisel. See oli ju ikka juba 20 aastat tagasi. On meeles väga palju lõbusaid lugusid, kui see võttepaik oli kuskil Karksi-Nuia lähedal ja ja need kollid, kellele hommikul tehti krim, mille tegemine võttis aega oma kaks tundi nende lõunavaheajaks hakanud seda maha võtma, käisid kohalikus sööklas söömas, aga kohalikud inimesed olid sellega harjunud, aga kui sinna saabus üks Läti bussiekskursioon on need astusid sinna sööklasse sisse ja seal esimesel korrusel vesi käsiost parasjagu. Lätlased loobusid käte pesemisest, panid Padinal teisele, ühesõnaga seal istus terve laudkond, selliseid ehmatasid ikka tõsiselt ära alguses, et, et pidalitõbist ühe ühe Eestimaa maakonna rahvas selliselt välja näeb. Pärast seda kannatasid Eesti-Läti suhted. Ei tea, kuidas seal ja mäletan veel seal oli üks väikene niisugune õllegi oska, kus sa, kohalikud käisid iga päev natukene joomas ja ükskord pärast lõunat Kibuspuu võttis päikest oma täisgrimmis seal pingi peal ja üks mees tühjendas just parasjagu kolmandat õllet tema kõrval rüüpas, keeras nagu tema poole ja haigestus niimoodi, õlu voolas pudelist. Ja ei, ei, ei, ei edasi ega tagasi ja selle peale muidugi veel Kibuspuu ütles jaja jojo, akad iga päev selliseid nägema. Tõenäoliselt mehest sai täiskarsklane pärast, ta on väga hea, väga hea propaganda, propaganda ja nii. Lõpuni on jäänud veel paar minutit ja mida me kuulame, need lõbusad lood, nagu me kuulajatele lubasime, need sa rääkisid ära. Aga on veel midagi, mis meie lõpetab meie saate. No on tõsiselt hea meel, et nukitsamees nüüd teatrivariandis väga edukalt läheb ja seal on kodu laulvast üks, üks olulisemaid laule, nii et ma leian, et meie saadet võikski lõpetada kodulaul muusikalist nukitsamees. Ja jätame siinkohal oma kuulajatega hüvasti, meie lähme suvepuhkusele. Soovime teile ilusaid päikesepaistelise soojasid ja natukese ka vihmailmasid ja mida veel? Mida siis veel ilusat kodu? Ja stuudios olid Olav Ehala ja Harri Kõrvits.