Ennemuistsed head teinud targad. Peened. Salajased ürgsed läbi nägevad. Nõnda sügavad, et raske mõista Kuna neid on raske mõista püüdkem kirjeldada välist Hoolikat nagu talvel jõge ületajad. Kahtlevad nagu neljas kaares naabreid, pelgajad. Väärikad nagu külalised Tuhmid nagu sulav, jää. Loomulikult nagu tahumatu puit. Haarad nagu org. Hägused, nagu nõudan. Kas saad muda sõna seista, kuni puhtus tasapisi selgub? Kas saad rahulikult oodata kuni töödeks saabub aeg? Nõnda saidki vanana ja kulunina täiustuda. Mis on ida? Kui me räägime idast selle riikidest, rahvastest, nende kultuurist ja kunstist siis selle nimetuse alla ei kuulu mitte ainult need riigid ja rahvad, mis asuvad idas. Mõiste ida sisu on paljuski kokkuleppeline. Erinevad kultuurid eri aegadel on iga mõistet väga erinevalt määratlenud. Nii kuulub siia vanade traditsioonide järgi ka rida Aasia Vaikse ookeani ja Aafrika maid. Mõned neist maadest asuvad meie suhtes aga lause lõunas või edelas. Tänases saate pooltunnis läheme tutvuma Ermitaažis asuvate ida rahvaste kultuuri ja kunstivaradega. Meie kogus on üle 155000 idast pärineva kunstiväärtusliku eseme. Silmetalletame kunstimälestisi vana Ameerikast, mis vana vene idateaduse traditsioonide järgi loeti samuti idamaaks Vana-Egiptuse, keskaegse Egiptuse lähis-ja, Kaug-Ida-aga, ka Kesk-Aasia ja Kaukaasia rahvaste kultuuri ja kunstiloo kohta. Tutvustab oma valdusi rahvaste kultuuri ja kunstiosakonna juhataja Vladimir Lukoonin. Meie väljapaneku saalid asuvad Ermitaažis esimesel ja kolmandal korrusel. Esimese korruse saalides saab vaadata nõukogude liidu aladel elavate Kesk-Aasia ja Kaukaasia rahvaste, samuti Vana-Egiptuse, Babüloonia, Assüüria, kultuuri ja kunsti. Kolmandal korrusel asuvad Bütsantsi lähis-ja, Kesk-Idamaade, Mongoolia, India, Hiina ja Jaapani kunstiloo väljapanekud. Vanimad eksponaadid pärinevad viiendast neljandast aastatuhandest enne meie aja arvamist. Kõige hilisemateks mälestusmärkideks, mis need alletame, on Indoneesia, Jaapani ja Hiina tänapäevane kunst ja 19. 20. sajandi Kesk-Aasia Kaukaasia rahvaste kultuurimälestised. Ent ida rahvaste uuem kunst kolmanda korruse ekspositsioon on suurele publikule suletud. Sinna kogudesse laseme üksnes neid huvilisi, kes eelnevalt meile soovi avaldavad, täpsustab Vladimir Lukoonil. Pöördume orientalist Linnart Mälli poole. Linnart Mälli, kas huvi idakunstide idamaade kultuuri vastu on Meie ka eestlaste hulgas tõusnud? Nii see on tõepoolest. Ja võib öelda, et meil see huvi tõus on isegi võib-olla hiljaks jäänud mujal Moskvas, Leningradis on see huvi palju varem ärganud kui meil. See on täiesti loomulik protsess, mis toimub? Ma arvan, et paljud ida kunstiteosed on niivõrd kunstipärased, esteetilise elamuelamuse saab ilma ilma midagi teadmatagi. Kuni teie käite Ermitaažis, heida osakonnas. Mida teie sealt kõige rohkem vaatate ja mida te soovitate? Vaadata? Ma soovitaksin vaadata muidugi Hiina ja Sise-Aasia vanadest linnadest toodud freskosid. Winston Huang Ifreskosid edasi selle Mongoolia surnud linna haraphoto freskosid ja, ja muid mälestusmärke just nendest vanadest kunagistest tähtsatest kultuurikeskustest, mis hiljem mattusid liiva ja mis avastati tegelikult alles käesoleva sajandi algul. Metallasjadest no Ermitaažis on väga kuulus Tiibeti pronksskulptuuride kollektsioon, mille kogus See on täiesti unikaalne kollektsioon ja selle põhjal on võimalik tundma õppida kogu Tiibeti budistliku kaanunit väärismetallikollektsioonidest väärtuslikumat, Sossaniidide hõbedat kollektsioon, siis Sküütide kuldesemed. Asume nüüd Ermitaažis idamaade kunstiväärtusi vaatama. Alustame kõigepealt esimeselt korruselt teejuhtideks Ermitaažis kunstiteadlased Vladimir Lukooni ja Ali Habank. Sealhulgas, kes töötab Ermitaažis juba 52 aastat nimetab akadeemik Jossif Forbylin, kes juba 1920.-st aastast idakunsti osakonna loomisest peale oli selle juht ja innukas kunstikoguja. Tema pani arusega kuulseles Ostraniidide hõbedakollektsioonile. Ermitaaži varamus on hoiulile 50. Assaniidide hõbenõu, mis leiti Uuralites ja selle ümbrusest. See rikkalik kogu peamiselt neljanda kuuenda sajandi Iraani suurepäraste hõbeseppade töödest on ainulaadne kogu maailmas. Hõbenõusid kaunistavate kujutiste süžeed on võetud valitsejate elust. Sagedased on jahi- ja võitlusstseenid. Üks kaunimaid hõbe taldrikuid sellest kogust pärineb neljandast sajandist. Seal kujutatakse valitseja sapurdeist jahil. Siin on üheskoos nii ahi, algus kui lõppvalitseja, lennutab noole ühe lõvi poole. Teine lambaga juba hobuse kapjade all. Sapuri külm ja kohkumatu näoilme sümboliseerib heroilisust. Taldriku teeb eriliselt maaliliseks reljeefne peenuse ja loomulikkus. Hilisemad viiendast kuuendast sajandist pärinevad hõbeasjad on aga juba stiliseeritumad ja rohkem taimse ornamendiga. Ermikasi Bütsantsi neljanda kuni 15. sajandi kultuuri ja kunstikogud on samuti ühed parimad kogu maailmas. Eriti nauditavad on vaadata Bütsantsi väikesed mosaiikikoonid viga Anermitaaži kogudes üsna rohkesti. Mosaiik OlyBet santslaste armastatuim, tehnika. Suured meistrid taipasid, et värvijõud võidab, kui üksikud värvi pinnakesed ühinevad ühtseks värvitooniks, olles vaataja silmas Bütsantsi Kuusatestikoonidest püsituks silmade ette veel kindlasti sügavas mõtluses pühak, kelle rahulikes näojoontes avaldub suur hingelisus. Pühak osutab käega raamatule. See on 12. sajandi Konstantinoopoli koolkonna meistrite töödest kahtlemata paremaid. Grigori džudotwaretzi portree. Kui Bütsantsi kunstjevitriinidega tutvuda, siis köidab tähelepanu kindlasti ka väike elevandiluust lipp. Tühon. Sellel kujutatakse gladiaatorite võitlust metsikute punkrite ja lõvidega. Gladiaatorite rõivastus on edasi antud väga peenelt ja veel selgelt on ära tunda isegi etniliste tüüpide eripärad. Ja kuigi luust dipliphony vanus ületab viit sadat aastat on ta erakordselt hästi säilinud. Vaata, mida kunstiteoseid rohkus harjutab silma, neid vaatama ja neid nägema. Eriti tajutavaks saab selle kunsti sisemise seotus terviklikkus. Kui ida kunsti vaadata harjumatul pilgul diste algul kindlasti vapustab oma ebatavalisusega Lääne kunstiliigiomased mõisted nagu realism, naturalism ja suur jagu veel teisi. Ism, milles meid kasvatatud on, on ida kunstist kõneldes täiesti sobimatud. Kui vaatad vanu reljeefse, näiteks Assüüria omi, siis näib, nagu poleks kunstnik sugugi mõistnud joonistada mis pärast kulutab ta jalgu proofilis, keha otsevaates pead, aga jällegi proofilisenud, mitte selles suunas kuu jalad. Tundub, et kõik pole sugugi nii, nagu elus tegelikult. Idakunst alates Vana-Egiptusest lõpetades Hiinaga, on äärmiselt sümboolne. Neid sümboleid tuleb teada selleks, et mõista, mida kunstnik väljendada tahtis. Ism Ida kunstis ei olnud kunstnik joonistas seda, mida ta ei saanud, soovis. Tema isand oli valitseja, kes samaaegselt oli ühtlasi ka jumalaks. Seepärast kõik, mis kunstnik lõi, tähendas oma jumala oma valitseja helistamist. Tõusele kitsast puutrepist Ermitaaži kolmandale korrusele. Vladimir Lukooni viib meid Jaapanini hetkede juurde. Puhul üllatab nende meisterlik töötlus. See Netsc kujutab suure kõhulist rõõmsat meest. See on muidugi pisut naljakas. See näiteks ei kujuta üksnes inimest, vaid ta on rikkuse jumal. Selle tööga soovib kunstnik heatahtlikult, et ta isand rikastuks. Netsc pole lihtsalt niisama kujuke, vaid eelkõige sümbol. Nii et mis ta on, seda ongi tarvis idakunstis mõista. Ida kunstiteosed on eelkõige sümbolid. India kunstikogud Ermitaažis on eriti jõudsalt täienenud just viimase paarikümne aasta jooksul. Üks väljapaistvamaid eksponaate on kaheksandast kuni 10.-st sajandist pärinev noormehe ja neiu armastust kujutav Pisiskulptuuride grupp mida nimetatakse armunud Ermitaažis olevat kujud on osa suuremast kompositsioonist. Imetleda võib inimkeha plastilisust, vabaduse ilu kujutamist rohkes Tian Ermitaažis buda kujukesi, milles ilmneb uus joon. Inimene kätkeb endas vaimset olevust. Budistlik kunst avastas inimeses sisemise maailma ja andis inimese kujule erilise väärikuse. Hoolika ja Canoniseeritus kunstis korsvas. Budakujud nüüd on vast meil Eestiski nähtud. No kui buda parem käsi on suunatud allapoole, siis see tähendab seda, et tema puudutab maad ja saab maast väge. Nüüd kui buda käsi on tõstetud üles peopesaga väljas väljapoole see tähendab seda, et tema annab inimestele ja kõigile olenditele kartmatust julgeolekut. Nüüd, kui aga buda käed on paigutatud jalgade peale et peopesad ülespoole siis see tähendab, et kuju sümboliseerib sügavat mõtlust. Kas on võimalik ühte või teist kunstiteost vaadates ära öelda, millise filosoofilise ideega seal on tegemist? No kus liuseid dateerida on väga raske, sest traditsioon on seal väga ja väga pikk ja praktiliselt näiteks 20. sajandi algul tehtud kunstiteosed, need on peaaegu samasugused, nagu olid 11. 12. sajandil muidugi spetsialist, tunneb vahed ära, vahed on detailides. Aga siiski on, on tulnud ette väga suuri eksitusi ja seepärast dateerimisel praegu püütakse välja töötada hoopis muid meetodeid, näiteks värvianalüüs, siis lõuendianalüüs või kujude puhul. Isegi metallisulamite analüüsist on teada, milliseid sulameid teatud ajal kasutati, näiteks mõni metall tuli Indias kasutusel alles 12. sajandil, enne ei kasutatud seda, kui seal see metall puudub, järelikult on tegemist enne kaheteistkümnendat sajandit tehtud kujuga. Kuigi ka siin võib kahelda, sest mõni koolkond võis edaspidigi mitte kasutada seda metalli. Anietuateerimine on jah, on väga raske probleem. Kuidas võrrelda, mida, kui Euroopa kunstis mis on milles staatiline ja mis on dünaamiline? No ma ei tea, kas tasub vastavalt dünaamilisust ja, ja staatilisustest tundub, et ila kunst tegi selle dünaamilise perioodi läbi varem ja võib-olla idakunst on juba jõudnud oma tippu võib-olla on juba jõudnud täiusele, kust kaugemale lihtsalt ei ole enam mõtet minna, otsida. Ma kaitsen kaitsetuid ja näitan tee teekäijale. Teisele kaldale ihkajale olen elavaks sillaks parveks. Lamp pihkajale olen lambiks aset tihkajale, olen asemeks. Ja orja ihkajale, olen orjaks. Ma olen, olen teile soovi kalliskiviks õnne anumaks, võlusalviks, soovi puuks ja soovi lehmaks. Nagu ja teised ürgolluse pakuvad igal viisil rahuldus eranditult kõigile ilmaruumis viibivaile. Põhjendamatu vile. Olen teile. Nõnda olen ka mina ilmaruumis elavale olendi vallale igal viisil eluvahendiks. Kuni tõite on nirvaanasse vaibunud. Imelised on Hiina rõhutatult esteetilise loodus tajumisega maastikumaalid. Tähtsamad elemendid on siin rahu ja vaikus. Erakordne terava pilgulisus ja avaruse taju lähendavat maali kalligraafiale. Idakunstniku eesmärgiks vähemalt deme Kaug-Ida ja, ja hingekunstniku eesmärgiks ei ole mitte Te ennast iga hinna eest vastandada kõigele olemasolevale, vaid püüd anda täiuslikult edasi seda, mis on juba olemas, traditsiooniline ida kunstnik ei maalinud mitte loodusest, kuigi nad väga palju loodust maalisid. Mitte kunagi, nad ei läinud niimoodi, nagu Euroopa kunstnikud võtsid oma lõuendi kaasa panid selle kusagile mäe jalamile ülesse, hakkasid siis mäge maalima, oh ei. Nemad elasid selle läbi võib-olla nädalate ja kuudega. Said, tähendab, teatud looduselamusi jälgisid loodust ja siis lihtsalt maalisid see pilt, mis nad maalisid, see ei vasta mitte millelegi konkreetsele ole olemasolevale. Ometi ei ole seal ka midagi väära. Peeti ideaaliks ja seda saavutas enamik kunstnikke. Maaliti kohe algusest lõpuni ilma parandusteta, kõik pidi enne olema peas valmis. Miks ei ole Ida kunstis selliseid suuri nimesid läbi ajaloo nagu Euroopas? See ei tähenda et seal ei oleks suuri kunstnikke, aga see on tõsi ja seal suuri nimesid ei ole, nimelt kunstnikud ei ole tundnud huvi oma nimede jäädvustamise vastu ja on eelistanud enamikul jaol jääda anonüümseks. Aga suure nime puudumine ei tähenda veel suure kunstniku puudumist. Ent kas nende originaalsus individuaalsus säilib või on nende kunstis ka teatud selline tehnilisest ühtsusest tuleneb juba kindel stiil olemas. Ühtne stiil on olemas ja individuaalsust on raske märgata. Aga siiski. See, kes on paljuhida kunsti jälginud, see näeb seal ka individuaalsuse avaldumist individuaalsus kahtlemata on olemas. Idamaade rahvaste kultuurid on alaliselt püsinud keerulises vastuolulises toimes. Ühel samal ajal segunesid eri tüüpi kultuurid ja läbisid erinevaid kunsti traditsioone. Kuidas hommikuma kunst Euroopat mõjutanud? Vali Habank arvab, et idakunstis kütkestab peamiselt vastandatud tänapäeva realismile tema mitte realis sümbolite keel. Seda kasutasid ja harrastasid nii kauget minevikku loojad kui ka tänapäeva kunstnikud. Skulptor Inglise skulptor Moore'i tööd tunduvad abstraktsed enamasti selles ulatuses, mida ta võttis idast. See on tunduda aafrika skulptuurides, ent ka muus intressionisti, näiteks kütkestasid jaapani gravirid. Ka Picasso loomingus leiame palju seda, mida ta nägi idas. Nii et kõik see kunst, mis Euroopa kunstnikud Ida ainetel loonud on veel üks Isme, kuigi seal kunstis neid polnud. Kuidas aga rahvad, kelle kirjaoskus on küllaltki madal oma kultuuriloo sajandeid ja aastatuhandeid talletavad ning tundma õpivad? Vladimir Lukaanil ütleb, et inimesed jäävad oma kirjandust erakordselt hästi. Võib kohata neidki, kes ka kogu Sahnamee epost seega oma 60000 värsirida peast teavad. Ja kui selline rahva lugulaule teadev kirjaoskamatu inimene näeb miniatuurne, mis kirjandust illustreerivad, olgugi need sümbol poolsed, olgugi, et inimest pole just realistlikult kujutatud siis ta mõistab, millega on tegemist. Poeesia ja kunstimaailm, tema sees on sedavõrd assotsiatsioonide rikas. Kirjaoskamatuse probleem on, on omaette probleem, on olnud ajajärke, kus kirjaoskus on idamaadel suurem olnud ja noh, nagu teada, ka trükikunst sai alguse idamaadel. Mitte just päris Hiinas, aga, aga praeguse Hiina läänealadel Sise-Aasias teadeti, Sise-Aasia budistlike kloostrites trükiti esimesed raamatud. Aastatuhande algust trükitud raamatute tiraažid olid igal juhul üsna aukartust äratavad, nii 100000 ja rohkemgi. Näiteks ühest sellisest teemant suutrast on ainuüksi riiklikus Ermitaažis mitu eksemplari säilinud, tänapäeval. Oma rahvaloomingu suusõnaline põlvest põlve edasikandmine on iseloomulik kõigi rahvusskulptuuride algaegadele. Ent sel viisil teiste rahvaste kultuuridega tuttavaks saamisest ei piisa ida keelte teoste eesti keelde. Tõlkimisega tegeleb meil Linnart Mäll. Mis printsiibi järgi ja mis valikul te olete? Kinod noh, kui midagi eriti olemas ei ole, siis tuleb alustada sellest mis on kõige tähtsam. Ja selle järgi ma olengi valinud nõndanimetatud tähtteoseid India kui ka Hiina tähtteoseid. Ja paistab, et vähemalt lähema 10 aasta jooksul peab sedasama teed edasi minema. Et mingeid haruldasemaid asju veel. Kui pinnas on ette valmistamata, ei ole mõtet välja anda. Mis selle pinnase loomiseks teil praegu käsil on või lähemal ajal? Tõlkimisel praegu on mul kirjastus Eesti Raamat leping Konfutsiuse mõttetarkuste tõlkimiseks. Ja edaspidi tahaks tõlkida Loomingu raamatukogule India romaanid andini 10 printsi seiklused Schvel eesti raamatuga on läbi räägitud. Tiibeti teose tarkusest ja rumalusest. Tõlkimise kohta. Hoiab kavas on veel üht ja teist, aga see on juba kõik kaugema tuleviku muusika. Kuidas on eesti keelde sanskriti, teiste vanade keelte ümberpanek? Ega see lihtne ei ole, tuleb eriti just mõtelda sõnade tähendusele grammatika ja stiiliküsimused ja, ja need on ka muidugi tähtsad, aga, aga kõige tähtsam on siiski püüda leida enam-vähem õige vaste Ida terminitele. Kas sellist hingelist sõnavara eesti keeles? Aga tundub, et jätkub ja kui eriti vaadata vanemaid sõnast ikka näiteks Wiedemanni sõnastiku ja üht-teist muud veel siis leiab teinekord üsna täpseid vasteid just nende sõnade osas, mida praegu eriti ei kasutata enam, aga mis inimestel on ometi veel arusaadavad. Idauurimine ja ida kunstiteadus ei küüni veel kunstiteadvuseni. Selleks puuduvad mõisted, mis haaraksid kõike ja suudaksid küllalt hästi kogu teadaoleva olemust avada. Ida kunstide uurimine on praegu kultuuri uurimise järgus. Kunstiteadlane Mihhail Alpaato on öelnud. Viimaste sajandite maailma kunsti areng ei ole oma põhijoontes lähtunud ida kunstipärandist kuid idas loodud kunstiväärtused on niivõrd silmapaistvad ja iseloomulikud sealjuures aga veel nii vähetuntud ning seepärast ka mitte vääriliselt hinnatud. Täielikult püsib võimalus, et tulevikus saavad paljud rohtunud rajad taas kunstiideedeks. Ja et need kõrvalrajad muutuvad maailma kunsti arengu tähtsamaks magistraaliks.