Alates 78.-st aastast on kunstiülikooli tudengid käinud Kaljo Põllu juhendamisel ekspeditsioonidel hõimurahvaste juurde. Neid ikka mäletatakse ja ka nimetatakse Kaljo Põllu ekspeditsiooni teks. Viimased kaks aastat on ekspeditsioone juhtinud arhitekt Andri kseno fontov. Ja igal kevadel on kunstiülikoolis korraldatud konverents ja ekspeditsioonil käinud kunstnike tööde näitus. Sel aastal oli näitust võimalik vaadata ka väljaspool kunstiülikooli ruume. Pirita lillepaviljonis. Palusin Andri kseno fontovil meenutada, kuidas sai alguse tema ekspeditsioonidel käimine ja milline eesmärk niisugustel käimistel tema arvates on. Ei hakanud koos koljupõlluga. Algusest peale ekspeditsioonidel käima, aga ta on mulle ise rääkinud, kuidas mõte korraldada kunstiüliõpilaste uurimisretki soome-ugri rahvaste juurde alguse sai. Kaljo Põllu ju varem töötas Tartu ülikooli juures tegelasel kunstikabinetis ja võttis osa Wizarite rühmitusest ja tal oli ka hea kontakt Paul Aristega üldse selle aja Tartu intelligentsiga. Just Paul Ariste pakkus selle välja sellise võimaluse, et miks mitte kunstiõppijad ei võiks käia ekspeditsioonidel. Ta ise ju käis näiteks vadjalaste juures folkloori kogumas sõnu. Aga ometi ka siis rahvakultuur ei koosne ainult keelest. Eesti Rahva muuseum ka muidugi tegeleb sellega, et kogub esemeid ja ka joonistan nüüd ülesse. Aga nüüd kunstiüliõpilaste puhul on asi veidi teine. Kõigepealt muidugi see on üks väga hea vahend maailma tunnetamiseks käia kusagil mingisuguse kauge rahva juures, võtta osa nende elust ja siis seda jäädvustada, uurida. Seda enam, et see kauge rahvas tegelikult on ju sugulane. Justkui rääkida nüüd üliõpilaste kasvatusest et kasvatada neid hõimuvaimus, et nad teaksid ka, kellega, millega nad seotud on, kust nad pärit on. Teine asi, üliõpilased siis Kaiult joonistavad, pildistavad see ongi see, mille pärast nad käivad koolis. Seda nad õpivad, aga samas võtta ka neid asju ära, mida ta on joonistanud need kõik ja pärast neid olles, nii nagu nad sinna läksid, see on eriti viimasel ajal on muutunud väga raskeks küsimuseks, et k hõimurahvaste juures käib väga palju kogujaid ja iga selline laine praktiliselt rüüstab muidu ühtegi juhtumit, kui keegi oleks mingi eseme kusagilt ära ostnud õige hinnaga. Tegelikult tuleb kõik, et võileivahinnaga tegelikult mängitakse selle peale välja, et kohalik rahvas ise ei hinda seda vana pärimust. Kas sina tundsid oma ekspeditsioonidel ka niisugust vastuseisu kohaliku rahva poolt? Ja väga palju lihtsalt keeldutakse tunnistamast, et neil midagi on. Ja see aitas, muidugi me rääkisime, et me ei võta midagi ära, ainult joonistame, pildistame, ma võin siin näiteks liivlased teatavasti liivlaste rahvust tuur, traditsionaalne kultuur jõudis sajandivahetuseks üsna heale järjele ja esimene maailmasõda hävitas kõik absoluutselt sellepärast, et kõik see kitsas rannariba kus liivlased elasid, evakueeriti sakslaste poolt. Praktiliselt üleöö. Kästi kõik asjad maha jätta. Öeldi, et siis see soldaat pannakse iga maja juurde valvama, maradore sisse lasta. Paar nädala pärast saavad inimesed tagasi tulla. Paarist nädalast kujunes paar aastat ja palju maju põletati lihtsalt maha. Rüüstati ka kohad, kuhu inimesed jõudsid midagi peita ja ainus, mis järele jäi, need olid mõned riideesemed, tekid, soojad tekid ja need olid kõik käsitsi valmistatud. Ja samal ajal see oli ka ainus mälestus, mis oli jäänud siis emadest ja vanaemadest oli ekspeditsiooni üks paremaid tulemusi ongi see et me leidsime tekke, mida ükski uurija polnud varem näinud. Kuidas selle mälestuse nendes tekkides talletasite? Joonistasime üles, tegime sellest tekist ühe üldvaate, kus märkisime ära skeemi mõõdud ja, ja mustrite paigutuse sentimeetrites. Ja, ja täpsemalt detailsemalt tegime üks-ühele maha fragmendid, siis. Kas nüüd hiidlastele endile näiteks oli ka mingi kasu sellest, et selle vaiba täpselt niimoodi üles märkisite? Siin tahaksingi kõigepealt tagasi tulla jälle selle päris alguse juurde. Kindlasti Paul Ariste, ka Kaljo Põllu pidasid silmas seda et kui tudengid niimoodi praktika korras õppepraktika korras joonistad üles etnograafilisi esemeid siis neil joonist seal on hindamatu tunnetuslik väärtus. Nad on ikka ajalised dokumendid, neid tuleb säilitada etnograafia muuseumides. Ja, ja igasugune selline vara talletamine juba põhimõtteliselt on alati kasulik ka selle rahvaesindajale. Aga see on juba niisugune juba spekulatiivne küsimus, see on juba küsimus, rahvas kui sellisest. Et ikkagi tõepoolest see inimene, kes on selle tekke valmistanud või ekeseda tekki näites üldse eset. Nüüd läks millegipärast tekkide peale temale ka tundma siiski mingit tagasisidet. Et tunti selle vastu huvi. Siis liivlaste puhul mul õnnestus teha neist joonistest värviliseks koopiaid. Ja ühe komplekti mõtlesin üle liivlaste seltsile, mis asub peakorteriga Riias ja osa ka neile inimestele nende esemete omanikele ja neil oli selle üle väga hea. Nii et praegu räägime just Liilastest, kas nad ise ka oma ajalugu uurivad ja on nende hulgas ka üles joonistajaid. Ei nende seas üles joonistada ei ole, aga nende seas on just nimelt väga aktiivseid oma ajaloo uurijaid ja kultuuri talletajaid. Kohe ühte nimetaksin ongi Pauline klavina, kõlab Riias. Aga temal on isakodu vaid külas. Ja selle oma isa kodunt tema säilitanud niimoodi, nagu ta on olnud puukuur, on temal tegelikult puudu esemete, üldse tööriistamuuseum ja nii on ka teisigi, kes ka niimoodi väga hindavad seda oma vara. Eelmisel aastal käisite siis Vepsamaal. Millised mälestused sellest ekspeditsioonist? Kui nüüd rääkida vepslastest, siis noh, muidugi see masendav, mismoodi nad on seal assimileerumist viidanud juba praktiliselt araažimileerunud ja ometi on tunda ka nende juures mingisugust tõusu nii-öelda vepsa haritlaskonna noh, tähendab, et haritlased, kes on päritolukest uurijad, essa problemaatikat ja on selle oma südameasjaks võtnud, nemad on tegelenud selle asjaga kogu aeg ja aktiivne ülesastumine oli neil siis 88. aastal, kui ma ei eksi, karjalasse Petroskoisse pidasid maha tere konverentsi eksa teemal kõikide avalike pöördumistega, võimude poole, konkreetsete plaanidega, mismoodi ühendada kõik vepsa külad, taastada neid ühendavat teed ja nii edasi. Aga just inimeste nii-öelda lihtsalt inimeste meelsuses oli ka mingisugune mingisugune liigutus märgata, mitu korda just mehed palusid, et kui Eesti eraldub, astud välja Nõukogude liidus niimoodi nemad ütlevad, et siis võtke meie neid kaasa. Noh, see oli niisugune nagu puht poliitiline moment asja juures. Aga, aga mis mulle tundub kõige lootust anda, on see, et nende usupühad avanevad. Raha seal päris palju ka noori inimesi, et see on mingisugune vahetult pärimuslik traditsioon, mis seal edasi kestmas. Kui nüüd rääkida uskudest, mis saavad meist ida poole, siis muidugi kõige domineerivam on õigeusk. Samas ei tohi unustada, et õigeusk on paljuski sarnane katoliku usule mis sallib kohaliku traditsiooni, kui vepslaste läheksid õigeusku või kui nad pöörati usku kohati ka väga vägivaldselt, muidugi siis neil poolenisti säilus ka nende paganausk ja ka praeguse väga tugevasti tunda. Usupühad toimuvad kindlates kohtades. Tähendab, et sellel usupühale kindel koht loodusest, 11 mingi püha väejärve ääres või küla juures. See on selle järve püha. Kui selle küla pühasammas tehakse kaasaga kõik üldise kirikupühad ja enamasti ka nende paganausus pärit pühad toimuvad ka siis õigeusumärgi all. Naljakas nagu osaliselt muidugi traagiline, et neil ei ole, nad papisin, need on kõik ära hävitatud. Ja siis eided, kes mäletavad papitaja kirikuslaavikeelset laulu jumalateenistust üritavad seda rekonstrueerida. Ja siis üks versa tädi, kes õieti ei oska vene keeltki, tema emakeel on puhas essa keel laulastel teistele tädidele ette kirikuslaavi keeldumist seal umbes nii nagu eesti talupojad lauluks ladina keelt. Väga liigutav muidugi nüüd need paganausuriitusi, nüüd on ka väga tugevalt näha näiteks ikooni suudlemine pärast seda Hikoonialt läbikäimine siis ikooni vette kastmine ja ikoonikastiga pühitsetud vee valamine pudelitesse, millega tädid ennast ravitsevad, nagu vanadel headel siis paganlus aegadel. Rääkisid siin enne, et Vepsamaal on ka omad haritlased? No millised nad on, kas nad sarnanevad näiteks Eesti haritlastelt? Mingis mõttes kindlasti hea, aga noh, eesti haritlane tahab väga olla euroopa haritlane. Aga vepsa haritlane loomulikult sovjetlik haritlane ja, ja siin ei maksa seda nüüd sugugi mõista, kui nüüd negatiivsed hinnangud nendele hariklastele vaid nad on tõesti nõukogude koolis Nõukogude riigi vahenditega hariduse saanud inimesed lihtsalt, kuid see ei tähenda sugugi seda, et mingisugust mõtet, tegevus varem on üldse selles kultuuris puudunud. Iga inimene traditsionaalse skulptuuris on sunnitud rakendama palju rohkem oma oma hallollust oma elus. Kui ma arvan, et näiteks Tallinna linna elanik, kellel on ikkagi väga palju ette-taha ära tehtud. Ja siis muidugi käib ringi ja loeb sedeleid silte ja nende järgi orienteeruda. Kes loeb ajalehte, mida ta peab homme tegema? Vilopic raamatust välja traditsionaalse skulptuuri, seda ei ole seal midagi, pidev olelusvõitlus. Kui te nüüd vahetasite seal kohapeal mõte, et kas said sa ka midagi niisugust oma maailmapilti, mida sa üldse enne ette ei kujutanud mingeid täiesti uudseid vaatenurki? Kui ma olin mansi külas Obi jõe ääres uurida ka seal oli külas kaks Harglast üks raamatukoguhoidjad, kes oli kõik külaraamatut läbi lugenud, ilmselt kõige lugenud mees muide, jalutu käis kahe proteesiga ja teine külaradist. Loomulikult muuda seda reid vist ametit õppinud harimata mees raadioaparatuuriga käsitsi. Aga need kaks meest olid just kaks Ülo hirmu, kaks omavahel seal siis kana, kitkujaid, demojagajat, kaklejat, kellele kummagile oma sõbrad ja nägin, mismoodi siis üks haritlane, ütleme meie mesi siis jutumärkides teiselt kargu kaelalt välja võttis ja talle selle vastu pead puruks lõi. Aga kui ma siis küsisin ühe küla inimese käest, et kuidas saab ikka nii olla. Tugev terve mees haarab teiselt jalutult karvu kaenla alt, lööb talle vastu pealt puruks, noh, hullemat ei saa välja mõelda, siin künismi tipp. Siis ta ütles selle peale. Sara arva, aga võib-olla ta ütles talle halvasti. Vot see on nüüd see nagu täitsa uudse avate koha leidmine või niimoodi nagu, nagu ka lausa ilmutusliku omadusega kogemus. Kui ma siis kogesin vaheduse elus etnilist tähtsustatud inimene omistada igapäevases elus sõnale. Mekasin latrami ja see plära käib kogu aeg keele peale kõrvade ja meel ikka sõna ei tähenda midagi enam. Me oleme sellega niivõrd harjunud. Aga mujal on sõna niivõrd võimas asi, et seda kuidagi teisiti muud ei saa. Ei saa leevendada, kompenseerida, kui, kui peab ikkagi kaikaga vastu pead, on. Ja tõepoolest, kui nüüd mõtelda üldse meie meie hõimurahvastele tekkis kohe selline mõte, et tegelikult see akt, see tegu oli, oli vägagi soome-ugri elik vägagi hõimupärane. Seepärast võib-olla eestlasedki peaksid mõtlema selle peale, et peaksid väga tõsiselt sõnas suhtuma. Sest nii palju, kui ma olen lugenud kangelase epaseid, rahvuse epaseid siis ainult Rae vallas olen kohanud kahevõitlust sõnaga see tuntud jooga, haise, Väine möise sohu loomise stseen ja ka paljud teised kohad mujal ikkagi võideldakse relvadega mõõkadega odadega tõrvikutega või ükskõik millega need siis need kaks mansi Harglas tegid mulle selgeks sõna jõu nüüd ei maksa muidugi mine jutus teha järeldust, et et need on üks hirmus vere rahvalt. Tõesti tegelikult inimesed, kes on rikutud kontaktist, intensiivsema, tugevama pealetükkiv, eksponsiivse kultuuriga peale selle mõlemad olid paradioodikud. Sest samas peab tunnistama nende traditsionaalset väga suurt tarkust, kuidas kasutada sõna mingil heal otstarbel. Psühhoteraapia, traditsiooniline õnneliga võõrat, sest üldse põhjarahvad, sealhulgas komansid ja siberi rahvad elavad rasketes keskkonnatingimustes, mis tekitavad tugeva psüühilise pinge ja samas inimesed, kes nendega koos töötanud näiteks vesteldes, rongis seal ja, ja, ja sealkandis venelastega kinnitavad, kuivõrd hea sõbralik psüühiline kliima on näiteks ütleme, neenetsi põhjapõdrakasvatajate seltskonnas. Et see oleks just nimelt traditsiooniline rahvatarkus ja tarkade tarkus. Inimesed, kes nüüd kogu aeg seal elavad ja kes ei käi kuskilt väljastpoolt seda haridust hankimas, kas nad on sellise uue informatsiooni suhtes vastuvõtlikud, kas nad usuvad kõike seda, mida sina näiteks neile räägid, või on neil tugev kriitiline suhtumine kõigesse, mis tuleb väljastpoolt? Kõik, mis tuleb väljastpoolt, on väga hea vaatlev, väga peibuta, kõik omandilets, see on neile parasjagu jõhkrusega julmusega ja alandamisega selgeks tehtud. Kuid samas traditsionaalne kultuur on ka arenguvõimeline. Et hea küll, kuidas seletad üks mansi sputnikuid, lennukeid. Aga neelan oma jumal, kes on võimeline tegema tehnilisi uuendusi, umbes nagu siis mürk uuris või Hermes. Ja nad usuvadki, et just see jumal tegigi sputniku. Kas kõikjal, kus sa oled ekspeditsioonidel käinud, räägitakse vene keelt? Jah, välja arvatud muidugi Hiiumaal, kus räägitakse emakeelt ja Liivi rannas, kus räägitakse läti keelt aga muidu tõesti igal pool vene keelt. Kuigi on veel alles inimesi kõige vanemast põlvkonnast, kes üldse vene keelt ei räägi. Nendesamade manside juures peres vanaema, isa rääkida lastelastega. Ja lapselaps on ära viidud internaati ja lapsed räägivad väiksed, ainult vene keelt ja mansi keeles ei saa midagi aru. Mis sa arvad, kas nende väikeste rahvaste keeli on võimalik nii-öelda uuesti kõikidele rahvaesindajatele? Kodumaa suhtun sellesse siiski skeptiliselt. Pretsedent on olemas juudid kes oma vägevas Iisraeli riigis oma väga suurte rahadega on pannud käima hariduse, mis ühtlustab maailmal juutide keelt mingi vana algupära suunas. Aga sellisele väiksele rahvale need võimalused, stiimulid selline keskkond puudub. See on muidugi väga valus küsimus, sest et keel on tõesti väärtus, mida peaks hoidma. Aga ometi oleks minu arust keelega karuteene kui me püüaksime seda taastada oma endises hiilguses. Ma kardan, et see pikemalt ässitab inimesi sellele keelele üles. Ma ei tea, kui, kui äkki nõutakse inimest, kes on 20 eluaastat või 30 eluaastat 50 eluaastat, rääkinud ühes keeles. EKi teha talle selgeks, et ta rääkinud vales keeles. Nüüd ta peab hakkama õiges keeles rääkima siis kui see venelaste kogemus Eestis, kuivõrd suurunud kõrge siiski eesti keele õppimise suhtes nimelt mingi muu keele äraõppimise suhtes, see tõrgenike kõikides inimestes kõikides kultuur koondades olemas minu arvates ainus, mis nagu hoiaks või säilitaks keelelises mõttes selle rahva identiteeti on see, kui kõigepealt, et need inimesed saaksid omavahel ka edaspidi läbida selles samas kohas. Et säiluks keskkond, kus on veel käibel valu, keelendid, kus veel tegeldakse elualadega. Kuna keel kirjeldab kõige paremini kõige adekvaatsemalt tegelikult et siis võib-olla tekib seal mingisugune kohalik murrak, kohalik dialekt, mis väga tunduvalt erineb ümbrus kaudsest. Aga nüüd lauses sama keel säiliks. Seda ma küll hästi ei usu. Kõne all olevatel ekspeditsioonidel hõimurahvaste juurde käivad kas kunstnikud või kunstnikuks, vaata tahtvat noored inimesed. Ja tagasi tulles kasutavad nad oma muljete edasiandmiseks kunstnikule omaseid väljendusvahendeid. Kas on oluline, et vaataja leiab kunstiteoses üles just selle, millest teose loomine alguse sai kunstniku tööle pannud algimpulsi. Ja kas on tähtis, et kunst oleks äratuntavalt rahvuslik? Edasi arutleb Andrei kseno fantav. Need on siis kunstnikud, kes on käinud uurimas soome-ugri rahvaid. Tõesti, usun, et ka Aristele põllul oli algselt niisugune lootus, et suvi suvelt kunstiüliõpilaste ütleme karjakaupa soome-ugri rahvaste juurde viimine võiks tuua eesti kunstis Hoogsa nähtuse, nagu oli näiteks Soome rahvusromantika sajandivahetusel või ka Eestis. Et äkki tekib mingisugune soome-ugri lik stiil. See oleks kahtlemata olnud ootus, mis oleks tuginenud kunstiajaloo viimase sajandite arengule, stiirilt, stiilile ja samas ka kui põllualustas siis mõtte, et meie juured on idas ei olnud sugugi populaarne, vaid seda mõtet kandsid eesti kultuuri tik mehed. Vot praegu töötab pära, see ugrimugri värk, eks ole, Uurali tagune värk. Sel ajal oli see siiski uus huvitav mõte ja sellest võis tõesti ükskõik mida välja kujuneda, seda siiski tekivad, ei ole mingisugust kunstnike rühmitust tekkinud ei ole. Muidugi, kui vaadata Kaljo Põllu enda loomingut tema kaks kodalasse sarja, siis siin kindlasti avaldub ka tema uurimisretkede kogemust. Ilmar Laaman tõi ühe huvitava tsitaadi, et igasugune rahvuslik kunst on halb aga igasugune hea question, rahvuslik. Olen sellega täitsa nõus. Sest kui võtame mingi väga hea kirjanik, kes on kirjutanud hoone, mida antakse välja kordustrükis keda tõlgitakse teistesse keeltesse ja siis muuhulgas teatakse, et ta on handi kirjanik siis loomulikult äratab see huntide suhtes positiivset tähelepanu. Aga kui nüüd lihtsalt üks asjasse innustunud hundi noormees suurimas hariduse saanud hakkab kirjutama huntide elust-olust raskest saatusest, aga ta oli väga vilets kirjanik, siis minu arust kaasa jääb kuist kaugele. Tõepoolest laevani olen õigused rahvuslikkusest kui mingisugust morfule, loogilisest märgilises tunnusest ei maksaks üldse numbrit teha. Samas muidugi ma usun, et ega põllu ja nüüd Ariste ja ka jootorid tingimata seda et iga maali hüppab kuskile pilli nurka muhu Männa panema. Kuid samas, ega ometi kunstiallikas loomingu allikas ei ole mingisugune ebamäärane pilv, mis kuskil hõljub. Kuskil ma pole näinud ka seda elevandiluust torni kus sees ära käia, siis saab häid ideid, see on ikkagi meie keskkond, milles kunstnik elades jõuab oma loomingu nii tähtsad elamused ise. Kahtlemata üks tugev elamus eesti kunstnikele üldse Eesti inimesele igasugusele väikerahvuse esindajale, võib-olla tema identiteedi elamus. Võib-olla see oligi see, mis tegi sajandivahetuse rahvusromantikast just nimelt rahvusromantik. Ma usun siiralt, et eelil Saarinen ja kallen kallale, et neil oli väga tugev identiteedi elamus. Nii palju kui ma tean neid uurimisretkedel käinutest. Nad on kõik siiamaani oma Modka mõju all mingil määral see tendents, et eesti kunstnik käib oma hõimukeskkonnas see võiks siiski säilida, see on ikkagi väga rikas elamuste allikas, miks ta peaks kuskile Austraaliasse või melaneesiasse sõitma, sest ega ta ei ole sunnitud ju oma publikut taastuma kui eesti etniline kunstnik või eesti etniline kirik vaid lihtsalt kui kunstnik. Ega publik ei pea siis moosid teadma, kus ta oma impulsid, kuidas ta oma ideed sai jagu, ameeriklane loeb raamatut, mis on eesti kirjaniku kirjutatud. Ega tal ei pea olema esimene elamuse saladus see, et tegevus toimub Eestis. Tegelane eestlane.