Tere, tere kuulama meie seitsmendat saadet sarjast Eestis kasvan suureks. Nagu ikka, on stuudios Jane ja Silvia Karro. Meie saatesarja toetab Jaan Tõnissoni Instituut ning avatud Eesti fond. Igas saates kohtume erinevast rahvustest inimestega, kelle koduks on saanud meie, Eestimaa, räägime ka mõnedest Eesti riigi tähtsatest seadustest. Täna kõneleme keeleseadusest, võistlejad Häädemeestelt ja mujalt, pange ikka ka paber ja pliiats valmis. Küsimused teile on meil juba mõeldud. Kellega me täna kohtume? Tere Me oleme Valgevene kultuuriühingu, mille nimiandlus tähendab eeste keres saatust. Ja me ütleme tere, tere tulemast, mis Valgevene keeles on ka. Ja siis praegu me tahaksime esitada teele Valgevene laule ja luuletust. Niisiis, täna on meil põgus, kohtun, näeb valgevenelastega arvult venelaste ja ukrainlaste järel kolmas rahvusrühm Eestis kuid vestlust nendega jätkame saate teises pooles, sest praegu esitame küsimuse keeleinspektsiooni peadirektorile. Miks on Eesti riigil tarvis keeleseadust? Vastab härra Ilmar Tomusk. Kui me vaatame nüüd Eesti vabariigi põhiseadust siis põhiseaduse üks esimesi põhimõtteid on see milleks on meil vaja riiki. Ja riik on meil vaja selleks säilitada eesti rahvast eesti kultuuri. Ja seal on öeldud, et läbi aegade ajad, mis Eesti riik on läbi elanud, on olnud väga rasked. Ja pärast 1900 neljakümnendat aastat Eesti rahvastiku koosseis muutus kardinaalselt. Ja praegu on seis on selline, et meil elavast umbes pooleteistkümnest miljonist inimesest umbes kolmandik on mitte-eestlased. Väga paljud neist on Eesti kodanikud, paljud neist ei ole Eesti kodanikud, aga nende nii-öelda emakeel ja keel, milles nad suhtlevad, ei ole eesti keel. Need pool miljonit, mitte eestlast ei ole loomulikult kaugeltki kõik, ainult venelased, umbes 15 10 15 rahvust on Eestis, kelle nii-öelda arv on üle 1000 paarkümmend, on selliseid kelle esindajad on Eestis üle 100. Ja paarkümmend on selliseid, kelle esindajaid on üks või kaks. Kas nii, et näiteks 89. aasta rahvaloenduse andmetel Eestis elas 121 rahvuse esindajaid, nii et see pilt on vägagi kirju selleks, et et riigis asjaajamine toimuks ühtsete reeglite järgi ja enam-vähem kõigile arusaadavalt. Selleks ongi meil keeleseadus, sest keeleseaduseelkõige sätestab ametliku ja avaliku keelekasutuse küsimused. Eesti on demokraatlik riik ja kõik see, mis demokraatlikus riigis toimub, peab vastama põhiseadusele või põhiseaduse mõttele. Selline mõiste on olemas põhiseaduse mõte. Paljud seadused, mis Eestis kehtivad, tulenevad otse põhiseadusest. On öeldud põhiseaduse, selline seadus peab olema. Keeleseaduse kohta seda otseselt öeldud ei ole, selline seadus peab olema. Aga keeleseadus nii-öelda vastab põhiseaduse mõttele, sest põhiseaduse paragrahv kuus ütleb, et Eesti riigikeel on eesti keel. Ja siin ei ole öeldud, et see tuleb nüüd reguleerida omaette seadusega, aga riik on näinud vajalikuna selle seaduse olemasolu. Just nimelt selleks, et, et sätestada konkreetselt erinevates valdkondades keelekasutus ja mis on kõige tähtsam on see, et inimeste keelelised õigused oleksid tagatud ja kuna me elame Eesti riigis ja Eesti territoorium on eestlaste ainukene selline asu asuala ainukene koht, kus eesti keelt väga paljud inimesed räägivad. Maailmas on muidugi veel umbes 100000 inimest, kes erinevates paikades eesti keelt räägivad. Aga Eesti on ainukene koht tegelikult, kus eesti keelt saab niiviisi ametlikult arendada. Nii et selleks on ametlik keelekasutus Eestis ametiasutustes. Eesti keel ja kõik inimesed vastavalt keeleseadusele omavad õigust ajada oma asju eesti territooriumil eesti keeles. Keeleseadus esitab keeleoskusnõuded neile, kes eesti keelt, kes ei ole oma haridust omandanud eesti keeles, aga kes peavad isikutega suhtlema. Näiteks, kui on meil politseiametnikud või, või tolliametnikud või lihtsalt riigiametnikud ja kohaliku omavalitsuse ametnikud, kes on oma hariduse omandanud vene keeles ja neid on ju väga palju. Siis need inimesed peavad vastavalt keeleseadusele sooritama eesti keele eksami omama eesti keele oskuse tunnistust ja selle tunnistuse omamine on siis üks nõue, kui ta sellele ametikohale tööle läheb. Nii et tänaseks on selle eesti keele oskuse eksami sooritanud Eestis umbes 100000 inimest. Ja need on siis riigiametnikud, kohaliku omavalitsuse ametnikud, aga ka teenindussfääri töötajad, näiteks juuksurid müüjad kõik, kes ütleme, teenindussfääris tegutsevad ja kes peaksid isikutega suutelised olema, suhtlema mitte keegi ei keela kaupluses venekeelsel müüjal suhelda venekeelse kliendiga vene keeles, aga keeleseaduse ja põhiseaduse mõte on see, et eestlase keelelised inimõigused oleksid tagatud. Nüüd põhiseadus ütleb väga selgelt, igaüks võib järele vaadata. Põhiseaduse paragrahv 49 ütleb, et igaühel on õigus säilitada oma rahvuskuuluvust. On äärmiselt oluline. Kui me räägime viimasel ajal üldse väga palju eesti keele õppesse integratsioonist, siis paljudel juhtudel on tekkinud selline arvamus, et nüüd need, kes on mitte-eestlased et nad õpivad eesti keele ära ja nüüd peast peaks neist saama eestlased. Mitte mingil juhul, tähendab need, kes on venelased, need jäävad venelaseks ka siis, kui nad on eesti keele väga hästi ära õppinud ja need, kes on udmurdid naidavatud murtideks ka siis, kui nad on õppinud suure hulga muid keeli ära. Näiteks siin võib näiteks tuua meie presidendi, kes valdab väga mitmeid võõrkeeli, aga tema on eestlane vaatamata sellele, et ta räägib saksa, inglise ja prantsuse keeles. Nii et see integratsioon eelkõige tähendab seda et mitte-eestlased saavad aru, mis Eestis toimub, suudavad jälgida raadiosaateid, telesaateid või võivad osaleda ühiskondlikus elus, aga samal ajal neil on ka nii-öelda õigus arendada oma keelt, oma rahvuskultuuri, säilitada see, mis on neile omane. Ja ma võiks öelda, niised saada rikkamaks selle võrra, mis, mis eesti keel, eesti kultuur võib anda. Aga ühe küsimuse juurde ma tuleksin veel tagasi ja see on seesama rahvuskuuluvus ja meie juured. Kui inimene teatud ajal kaotab ära oma juured oli juttu, et meil on 121 rahvuse esindajad ja kui, kui nende hulgast need inimesed kaotavad ära oma juured, siis mul millegipärast on selline tunne, et siis on neil ka ütleme, teise rahvakeelt ja kultuuri väga raske mõista. Nii et see oma kultuuri säilitamine, omakult tuurid, tunnetamine, oma juurte tunnetamine ja ütleme, uue keele ja uue kultuuri tundmaõppimine rikastab meid palju rohkem. Nii et kui näiteks noh, Eesti ühiskond tervikuna on ka liikumas ütleme, Euroopa integratsiooni suunas siis see ei tähenda seda, et me, see, mis on Eestile eesti keelele kultuurile omapärane, et me selle kuidagi nagu salgame maha või jätame maha ja hakkame nii-öelda mingit üldmõistes mingit Euroopa kultuuri omandama. Kaugeltki mitte Euroopa kultuur ongi see, mis koosneb Saksa-Prantsuse-Eesti mis tahes erinevates kultuurides, nii et mida enam me liigume lähemale võimalikule ühinemisele Euroopa Liiduga, seda enam me peame oma rahvuskultuurist ütlen sellise väljendi 10 küünega kinni hoidma, et me seda ära ei unusta. Ja keeleseadus tegelikult aitab sellele väga tugevalt kaasa, et me teadvustama oma riigi avalikus elus. Et me kõneleme eesti keeles, me esindame, ütleme seda eesti kultuuri siin. Kui me räägime keeleseadusest, siis me ei saa öelda, et me räägiksime nagu ainult eesti keele rääkimisest. See tähendab ka seda, et asjaajamine toimub eesti keeles ja et kõik meie dokumendid on eesti keeles, aga ühtlasi ka seda tänavasildid oleksid õigesti kirjutatud või et kuskil poe akna peal mingi kuulutuse, et see oleks eesti keeles küll kirjutatud, aga väga vales eesti keeles. Ja see on üks üks probleem, millega meie asutus keeleinspektsioon väga palju kokku puutub. On avalik teave tänavatel tõesti needsamad tänavate sildid, me oleme juba ammu-ammu Nõukogude Liitu, ammu enam ei ole, aga väga paljudes Eesti linnades, linnades. Me kohtame venekeelseid ja kakskeelseid tänavasilte ka Tallinnas, Mustamäel ja Lasnamäel, majadel kakskeelsed tänava nimesildid, mis on keeleseaduse rikkumine. See informatsioon, mis on kaupadele nii-öelda kleebitud. Kui me tähelepanelikult seda lugema hakkame, siis väga paljudel juhtudel ma olen viimasel ajal käinud bensiinijaamades ja näinud, et see informatsioon, mis on bensiinijaamades müüdavatel kaupadel, on küll noh, pealtnäha eestikeelne, aga ta on tihtipeale väga valesti tõlgitud väga halvas eesti keeles. Paljudel tarbekaupadel, mida tuuakse teistest riikidest sisse, on kasutamisjuhendid kas puudu või on väga halvasti ja arusaamatult tõlgitud. Nii et tegelikult see keeleseadus on väga tihedalt seotud ka tarbijakaitsega. Keeleseadus on üks tõsine seadusega, kas võiks öelda, et see on ka tegelikult huvitav seadus? Seda on huvitav lugeda. Keeleseadus on nagu seaduse tekst ikka, ta on esmapilgul üsna kuiv, on öeldud, et Eesti riigikeel on eesti keel, iga muu keel peale Eesti keel on võõrkeel, aga kui hakata uurima, mis selle taga on mis on riigikeele taga, mis, mis paneb selle riigi keele toimima, siis on see äärmiselt põnev ja loomulikult keeleseadus ei räägi ainult eesti keelest, kelle seadus räägib ka võõrkeeltest, räägib võõrkeelte kasutamisest. Keeleseaduse alusel võib paljudes kohtades nõuda võõrkeelte kasutamist. Näiteks lennujaamades, rahvusvahelistes bussijaamades on nõutav ka võõrkeelte kasutamine ja selleks on keeleseaduses isegi spetsiaalne paragrahv paragrahv 18. Ja, ja selle alusel antud välja vabariigi valitsuse määrus, kus on täpselt öeldud, mis valdkondades ja milliseid keeli peale eesti keele võib ja peab kasutama. Me paljudel juhtudel räägime, et Eesti peaks olema nii-öelda selline maa, mis tõmbab ligi turiste. Aga kui turistid tulevad Eesti ja, ja samuti ei saa mitte midagi aru, mis siin toimub, siis nad võib-olla enam ei tule. Nii et selle peale mõeldes lihtsalt teeninduspunktides, võib-olla ka restoranides peaks olema eestikeelsete hinnakirjade ja menüüde kõrval ka ütleme, inglise või, või ka miks mitte venekeelne. Et turistid mõistaksid ja, ja hea meelega siia tagasi tuleksid, et nad mõistavad seda, mis meil toimub. Nüüd üks oluline osa keeleseaduses käsitleb rahvusvähemuste keelt ja vastavalt põhiseadusele on Eestis võimalik moodustada vähemusrahvuste kultuuri, omavalitsusi ja nende nii-öelda sisemine asjaajamiskeel võib-olla hoopis see keel, milles vähemusrahvus omavahel suhtleb, nii et keeleseadus ei räägi mitte ainult eesti keelest ja mõnikord on püütud jätta sellist muljet, et kõik teised keeled oleks justkui keelatud. Et see ei ole sugugi nii. Eesti on demokraatlik riik ja, ja põhiseadus ütleb, et mitte kedagi ei tohi diskrimineerida, aga tema keele alusel, nii et igaühel on õigus tõesti oma keelt ja oma kultuuri viljeleda ja areneda, arendada ja vastavalt põhiseadusele, aga noh, tõesti ka omakeelseid koole luua. Nii et sellised võimalused on Eestis kõik olemas. Ja selle nimel peavad natuke vaeva nägema just ka noored et neil peaks olema huvi oma rahvakultuuri vastu. Just nimelt see mõtet mitte saada kellekski vaid olla see, kes sa oled. Tähelepanu võistlejad, meie emakeel on väga ilus keel ja selle tõestuseks kirjutage umbes ühe lehekülje pikkune jutt teemal minu Eestimaa. Kasutage selles jutus teie arvates kõige ilusamaid sõnu, mis on eesti keeles. Kordan, kirjutage lühike jutt teemal minu Eestimaa ja kasutage sellest teie arvates kõige ilusamaid eesti keele sõnu. Elu ei ole iga päev pidu ja siis muidugi Meyranca kurbat laulud. Kas järgule laulnud natuke kurvameelsem? Me oleme, ütlen, et ja Kolgjuuniibisur mitu tähte on taevas? Tumist valgevenelastega laulavad ja kõnelevad Margarita Seppel, Tatjana niisnikiaga, Liinat oktanjets ning Paavel Olgaja, Irina. Täna olen kaassuurest armastusest vageli rahvas läheb, et inimesel on nii palju armastust ja õnne kui palju tähte taevas. Ja siis laul oli sellest kas inimesel alati on nii palju või on seal veel midagi. Valgevene rahvas mõtleb, et nii on, nii palju peab olema Olgahvad luuletuse, Kurohani. Kohale on kuulus Valgevene luuletaja. Ja siis tuledust oli sellest, et on paljud tundmatu Avagi rõngad koos on palju kuused, häid inimesi maetud. Ja siis on vaja ka neid tundma vajanid mälestama, mõnikord siis järjest oli luuletus, saatus oli teie kultuuriseltsi nimi ja millega te siis tegelete siin, mida võiks iseloomustuseks rääkida. Ja meil on kultuuriühing ja siis meie eesmärgiks on kultuurid areneda, siin Eestis elan olemas. Päevakool, kus me õpime oma emakeelt, peame suhelda selles keeles, miks on oluline? Huvitab, on vaja mäletada oma keed, on vaja teada oma kultuuri, nii nagu eestlased, et inimesed, kes äravatiine, unusta oma Elle vanematest, kes elasid Valgevene eranga, tihedad sidemed teiste kultuuriühingutega siin Eestis. Palju on üldse Eestis Eestis kui EK, siis 200000 ja kas niisuguseid seltsi on üle Eestimaa erinevates paikades? Siin Tallinnas on nii nagu mina tean, kolm Valgevene seltsi aga palju ka teistes linnades Eestis, näiteks märtsis käisime Narvas ja Jõhvis, neil oli jube, siis imetlesime neid, aga Irina, kui te kokku saate, mis keeles te räägite? Haage vene keeles. Ja vanemad teavad kui kaagi vene keelt, aga lapsed paljud ei tea, seda, näete, elasid siin kasvasid siin ja siis nad ei tea, sõjakeeld. Aga näete, õpivad ja proovivad ka suhelda. Nad kõik saavad aru, millest rääkivad. Aga mida kõigu oskasid vastata Valgevene keeles. Kui ei oska teie keelt, võiks arvata, töökeel on peaaegu sama nagu vene keel, muide ta palju sarnaneb ukraina keelega. Aga inimene, kes teab hästi vene keelt. Aga varsti saab aru ka Valgevene keelest. Aga kas mingisuguseid sarnaseid jooni või midagi sarnasteks otsida ka eesti keelega? No võib-olla mehed nägid needeks tähestik, tähti kirjutatakse sama nagu eesti keeles ja tõepoolest, et kui vaadata teie tähestikku, siis vii on täpselt samamoodi. Tõmbame ühe kriipsu ja paneme punkti peale ja mis see tähendab? See tähendab eesti keeles ja Pavel, tule sina ka vahepeal siiapoole. Kas sa tahad eesti keelest aru? Natukene, kus koolis sa õpid? Mõõti Valdeku kooli mis klassis? Viiendaks, sotid vene keeles praegu? Jah, ma praegu vene keeles, eesti keelt koolis, aga kas sa saad rääkida ka kellegagi eesti keeles? Räägite? Minu sõbradile räägin eesti keeles. Ei räägi, on ema ja vanaisale. Aga kas sulle meeldib elada Tallinnas? Jah, ma sündinud Minskis ja ma elan Tallinnas seitse aastat. Ma tahan, elan Tallinnas. Pavel on hea käsi kunsti peale ja talle meeldib käsitööd teha. Ei tee, kus on mingi joonistamine või? Mõne eks seemis löödi appi kare poisile ta monteerib, midagi aitab, aga sina ise, kuidas sina iseenesestki ühte keelt oskab? Mina pesin ka kooris, aga praegu õpin ülikoolis, õpin eesti rühmas võib olles ja oled lõpetanud Tallinnas kooli ja kogu elamine räsinud, siin Tallinnas. Olin agaaga sündinud, vaage Venemaal, aga kogu oma elu siin. Need pidid väga väike, kui sa siia tulid, paar kuud. Ahaa, need saavad ikka öelda, et sinu kodu on ikka Eesti. Aga kuidas näed sa iseenda tulevikku? Ja mine häbene ökonoomikat ja siis proovin teile tööd, mis on seoses sellega? Muidugi on huvitav ja mulle meeldib külastada oma vanavanemaid, kes säravad Valgevenemaal ja suhelda inimestega, kes elavad seal. Aga ma mõtlen, et mina elan ikkagi siin, Tallinnas peseme ajalehti, vage Venemaast ja ka ajakirju. Mis sa arvad, kas Eestis tehakse vahet rahvuste vahel? Kas on nii, et ühed on paremad kui teised rahvuse järgi? Muide, ainult praegu juba ei ole, oli midagi 90.-te aastate alguses, aga praegu juba ei ole. Mille järgi sa seda ütled? Nagu vaja leida tööd, siis keegi ei küsi, kas oled valgevenelane, kas oled juut või venelane või eestlane? Neil on, ükskõik kui sa tead, et keeld ostasid tööd teha. Aga neil on ükskõik mis rahvusmilla, millesse rahvusesse, kulat ja paljud ka meie kaasmaalased, kes elavad välismaal Eestist ka mõtlevad, et siin on parem elada. Sest inimestel on paju palju võimalust siin külastan oma kodumaad ainult üks kord aastas ja siis ei ole kaua aega. Tavaliselt on üks või kaks nädalat, olen seal ja siis tulen tagasi dise. Kuidas hüvasti jätame? Tähendab, Ženja, nägemiseni. Taas tähelepanu võistlejad, mille pärast tuntakse kogu maailmas Pelomeesijat. Põhjendage, miks teatakse maailmas Beloveežijat, aadressi mäletate Gonsiori 21, Tallinn Eestis kasvanud suureks? Ootame teie vastuseid ja kohtumiseni täpselt kahe nädala pärast ka samas saates. Eestis kasvan suureks.