Tere minu nimi on Toivo Lipstok. Püüan teile täna hommikul meeste saadet sisustada. Olen valinud tänase saate pealkirjaks, ma tahan rääkida iseendaga. Rääkimine ei ole just pealtnäha eriti raske tegevus inimesele eriti sellele, kes rääkimisega ka leiba teenib. Raadioajakirjaniku töö on ju ka üks ameteid, mis seisneb põhiliselt sõnade ja lausete loogilisest ja korrektsest Ta seadmisest. Ehk nagu öelda rääkimisest on ju selle töö põhiline tulemus ja efektiivsus selles, millise räägitud too või teema sa oskuslikult linti oled saanud salvestada või oled osanud ja valiku teha vestluskaaslaste ehk lihtsalt öeldes heade rääkijatega. Püüan täna kasutada varianti iseendaga. Niisiis rääkida iseendaga. Ma proovin. Tahtmatult tuleb meelde Anton Hansen Tammsaare ütlus. Inimkond põeb rääkimise Bertofiat. Eks minagi olen selle haiguse ohver ka täna selle 35 minuti jooksul. Kartsin lapsepõlves inimesi. Ma ei tea, milles omal ajal tuli kas iseenda kartlikust iseloomust, kõhetust välimusest, küllaltki rangest kodusest kasvatusest või sai see alge juba emaihust tamisest Siberi kolkaküla muldonnist või kuskilt mujalt. Ma ei kartnud inimesi paaniliselt, vaid ma olin alati suhtlemisel omaealiste või vanematega pinge all. Mul ei valmistanud raskusi vestlused, viibimine seltskonnas, oma mõtete rääkimine, kui nad pidevalt püüdsin aimata ohtu, mida kaasinimeste poolt äkitselt tekkida oleks võinud. Kartsin jääda naerualuseks oma mõtete ja tegudega. See oli nagu noore koerakutsika luurav hoiak, kes on pere lastele mängu kanniks toodud ja kes on nüüd suurde tuppa lahti lastud ning kes tahaks justkui laste hellitustest ja hullamistest raha saada kuid on igaks juhuks alati valmis ohtu vältima ja ohu puhul voodi alla pugema. Mul oli häid lähedasi inimesi, kes said mu olekust aru ja mõistsid mind. Nad suunasid tegelema erinevate huvialadega, mis kasvatasid julgust, suhtlemisoskust ja mis kõige tähtsam õpetasid olema üle Dustest inimeste vastu. Õpetasid inimesi tundma õppima ja neisse ausalt uskuma neid usaldama. Läbi sai käidud kõikvõimalikud töölaagrid, sporditrennid, muusikakoolid, laululaagrid, matkalaagrid, ühesõnaga kõik see pagas, mis pidi andma kogemusi, eluks, eneseusku ja silmaringi sügavust. Ravinud rannad Ta koore on öelnud, et kui inimene on elus leidnud ühe sõbra, keda võib sõbraks nimetada, siis see inimene on õnnelik. Minul on see õnn olemas, on olemas olnud inimese näol, kelle kõrge iga ja läbielatud aastad on nagu elu entsüklopeedia mille peatükkidest ja märksõnadest võid alati leida nõu ja tuge oma sammude sättimisel. Olen alati valinud omale tutvusringkonda. Raske on seletada, miks just enamjuhul meeldib olla endast tunduvalt vanema inimeste seltsis. Vahest vast see, et olen palju viibinud oma isa ja ema heade perekonnatuttavate ringis. Olen näinud palju meie esimese vabariigiaegseid põllumehi, riigiteenistujaid, intelligentsi, olen viibinud omal ajal keelatud endiste üliõpilasseltside ja korporantide koosviibimistel. Olen puutunud kokku paljude välis ja kodueestlastega, kelle parimad loomeaastad ja energia on läinud eesti vaimu ja mõttehoidmiseks. Mind tõmbab sellesse seltskonda, tõmbab kohutava jõuga. Mina, kes ma olen oma haridustee käinud läbi 60.-te aastate algusest kuni 70.-te keskpaigani rasked läbi imbunud sovjetlikus soostist, saades erinevatel haridust, etappidel vaimset klistiiri ja dopingut ja kõigele vaatamata mind ikkagi kisub sinna sinna, kus ei räägita kassikullast karjäärist üle trumpamisest ei ole ajuvaba lamedat, juttu on väljapeetud stiil, peen huumor ja kohutavalt kõrge vaimsus. Ei mingit ülespuhumist. On aristokraatlik joon kõige paremas mõttes ja mis eriti paneb hindama neid inimesi, on see, et kõik see inimlik on säilinud hoolimata keerulistele ja segastele ajaloosündmustele vaatamata hoolimata vaimsest terrorist, nõmedusest ja politikaanusest. Nende vanade härrade ja prouade seltskonnas tunned ennast kindlalt, kaob ebalev olek, sulad ühte, tunned nendega ennast hästi ja koduselt, on mugav ja mõnus olla. Vaatamata suurele vanusevahele Mulle meenub paar aastat tagasi üks kohtumine Kanadas Torontos Eesti Majas Neeme rauaga kes oli sellel ajal, kui ta veel Eestis elas, noor, andekas ja lootustandev ajakirjanik. Mõned minutid tagasi oli eetris just tema saade nädal Ameerikas. Neeme oli elanud Torontos juba ligi pool aastat, et meil oli meeldiv kokkusaamine, oli palju, millest rääkida. Peale linna põhjaliku ekskursiooni, mille tema mulle korraldas, istusime me koos Eesti Maja kohvikus lauakaaslasteks vanem abielupaar, hilja jah, Jalmar Kuld. Me vestlus sujus ladusalt ja hoogsalt. Jälgisin neemet tähelepanelikult tema oskust vestlust juhtida. Kompetentsust nii Kanada kui Eesti olude tundmisel, mis mind aga eriti paelus, oli see, kuidas ta vanapaariga hea kontakti leidis. Olid nemad ju meile mõlemale võhivõõrad inimesed, olin harjunud Leemet nägema raadiomaja koridorides ja stuudiotes alati jooksujalul, ruttavana ja püsimatuna. Kohati tundus ta mulle siin Eestis natukene närviline ja tormakas mõtted teinekord laialivalguvad ja kärsitud. See, mida ma seal Eesti Majas kogesin, oli hoopis teine, Neeme raud. Ilus diktsioon, meeldiv vaba käitumine, võime oskus teisi kuulata. Ta laialdased teadmised väliseestlaste elust-olust Kanadas ja kõike, mida veel hiljem talle komplimenti tehes suhtlemisoskuse osas tuletasin meelde ka tema isikupära Tallinna päevilt. Ta juhtis jututeema oskuslikult kõrvale ning alles mõne hea tunni möödudes vastas ta minu eelnevale pärimisele. Nii. Ma tahan saada siin maal heaks ajakirjanikuks, selleks tuleb aga kõvasti vaeva näha. Ja kõige olulisem minu edu pant siin. On see, kuna oskan mõelda ja suhelda nii, nagu seda teevad põlised Kanada ja Ameerika eestlased, nagu seda oskab minust tunduvalt vanem kohalik põlvkond. Ja ega polegi siia muud lisada, vaid seda, et üks andekas eesti noormees läheb kindla sammu ja töökusega oma seatud sihtide poole. Ega see mingi uus tõde ole, kui mees elab ja trügib kindla eesmärgi poole. Kaootiline, vilgas, kuid viljatud tegevus jätab mehelikkusest hoopis teise varjundi. Ilma sisuta ja suunata rabelemine võib näidata küll esialgu suure võime omadust välist imposantsust, kuid kui ei ole käega katsutav tavat või meeltega tunnetatud tulemust, on kogu see mäng üks halb teatrietendus tühja koti efektiga. Olen tähele pannud oma tutvusringkonnas mehi keda olen omal ajal natukene kadestanud. Olen isegi püüdnud neid järgida, mõõtu võtta, kui teatud aja möödudes ja inimesega lähemalt tutvudes. Olen arusaamisele jõudnud, et minu ideaal on muutunud läbipõlenud säraküünlaks, kes enam kunagi ei pillu sädemeid ega avalda mõju ümbritsevatele kaaslastele. Olen tähele pannud, et mehed, kes kiirelt ja järsku esile kerkivad kellele loodus on andnud olla tähtmehed, kes sellest ise vaimustavad ja lähevad mänguga kaasa suutmata ise jääda väljaspoole oma kuulsuse ja populaarsuse sära kustuvad kiirelt varem või hiljem. Nende aeg saab lihtsalt ümber. Kõik see oleks nagu sarnane mõnele lõunama kaunile ja lopsakalt taimele mis siin põhjamaa tingimustes korraks oma ilus teisi peibutis tähendab ja siis mõne aja möödudes lootusetut longu vajub, nii et teda keegi enam omatu pappehteks ei taha. Mulle meeldivad sellised taimed, kes on aeglase ja visa kasvuga sellised, kelle kasvuaeg on olnud väga raske ja keeruline. Taimed, kes ei vaja väetist, on kasvanud justkui iseenesest, ilma aedniku hoole. Ta on kasvanud iseenese vigade puuduste ja pettumuste kiuste. On kasvanud kohati kalisteks, kohati õrn Helladeks midagi palmi ja kuusepuu vahepealseks. Teda ei murra, ei lõunama palavus ega põhjama külm ja lõõskavas päike ega lumetorm. Nad kestavad kaua, kuid kui ükskord murduvad, siis hoobilt jalalt. Pikaks ajaks mälestus. Ma tuleksin tagasi teema juurde, mida saate alguses rääkisin, see on vanadusvanus, vanad asjad. Just viimastest tahaks pihtida. Mulle meeldivad viimasel ajal kõik esemed, ehitised ja asjad, mis on vanad ajaliselt või on lihtsalt muutunud vanaks nende pideva kasutamise tõttu ei saa midagi erilist. Tunnen ennast kohutavalt hästi hoonetes, mille vanus tähendab mitut sajandit. Olles pikemat aega sellises ruumis, tajud korraga imelik välju, mis sinus tekivad, justkui koonduks sinu kehasse kõikide nende inimeste energia, kes aegade jooksul on selles konkreetses hoones või ruumis olnud või elanud. Oled mingis lummuses, mis aina süveneb ja süveneb. Sind ei häiri väljaspool neid ruume olev teine maailm eriti süveneb tunne koos muusika kuulamise naudinguga. Oled oma maailmas helges puhtas ilma plekkideta. Pähe tulevad selged ja head mõtted, mida hiljem reaalses elus oskad ära kasutada. Muutud ise puhtaks vabaned pingetest ja ainsast grammist. Sellise emotsiooni mõju võib kesta teinekord nädalapäevi edasi. Reaalses elus igapäevast tööd tehes. See annab kohutavalt jõudu ja enesekindlust. Kodus on mul mõned vanad mass kööginõud. Ainuke varandus, mille kadunud vanaisa läbi suurte segaste aegade oli suutnud säilitada muuseas ostetud Sankt Peterburgist kuskil eelmise sajandi lõpukümnetel. Vaatan ja uurin neid tihti. Filigraanne käsitöö ei ole aimu meistrist ega artellist, kes sellise imeväärse tööga hakkama saanud, kuid hoides neid lauanõusid käes, tajud, et meister, kes need nõud on valmistanud, peab kuskil siinsamas lähedal olema. Nii korrektne ja puhas töö. Ja mingi alateaduslik kõmin, kostab kõrvu kes justkui räägiks ja õpetaks, kuidas on sellist käsitööd võimalik meisterdada. Tajud just selle konkreetse meistri või selli kohalolek, kutt, kellel on sinu üle hea meel, et kiidad tema valmistoodangut. Tahes või tahtmata tekib alati huvi, kui jälgid mingit hästi tehtud eset, ehitust või tööd. Et kes on selle autor, kuid enamikul juhul on autor jaga teostajad, anonüümsed. Vot sellised kentsakad, tead nende vanade asjadega aja. Mulle meeldib sageli käia mererannas jalutamas, eriti peale tormi või just tormi ajal. Mul on see võimalus, sest omal ajal kuuekümnendatel sai koos isaga ehitatud kaunis väike suvemaja just peaaegu mere kaldale. Tuul ja vesi ajab randa sageli igasugust prahti ja vanu asju, mida keegi on kunagi ära põlanud, rääkimata Ta heast küttematerjalist, mis merre tulnud ja praegusel küttevaesel ajal kulub marjaks ära. Tuleb meelde kadunud vanaema võitlus ei tohi ühtegi vana asja ära visata, sest kunagi läheb sul seda kindlasti vaja. Selle mõttelaadiga elas praegune vanem põlvkond ning millest meie alles käesoleval momendil aru saame. Niisiis olen hakanud koguma merest tud asju, köiejupp, Pepe, vanu autokumme, kalakaste korki, kerget metalli ja mine tea veel, mida ja mis kõige naljakam. Kõik see pealtnäha tühine prügimäe kaup on nii vajalik aiatöödel ehitusel kui ka lihtsalt niisama nokitsemist öödel või iluaia kujundamise juures väikeste elementidena. Selline on meri mis viib, toob, annab, võtab. Aga ega muidu maa mere ääres jalutamas ei käi, ta lihtsalt tõmbab mind, tõmbab samamoodi kui mets. Ja kui mulle oleks keegi 10 aastat tagasi öelnud, et sina kad hulkuma üksi mere ääres ja metsas, siis oleksin ma ta lihtsalt välja naernud, kuid praegu on asjad hoopis teistmoodi ja mitte teisiti. Olen vähi tähtkujust ja mulle meeldib vesi, eriti meri. Tunnen merega hingelist lähedust. Kunagi väiksena elades sügaval sisemaal jutustas mu oma ema mulle merest sättis hinge jälje, mida siiamaani mäletan. Ma ei olnud võimeline mõistma ja aru saama, et kuidas saab olla nii palju suurel hulgal vett et ei ole võimalik silmadega kallast leida. Esimene kokkupuude merega vapustas mind, täielik, et ma jooksin nagu hull randa. Randa pidi, jooksin edasi-tagasi, hüpates lainetes, nautisin vee ja lainevahumöllu. Tundsin, et see suur sinakashall vesi on osa minust möllasin, möllasin, kuni väsisin ning õhtul rahulikult magama jäin. Siiamaani tunnen ma oma iseloomus midagi ühist merega, meri on mu usk ja tasakaal, lootuse nukrus. Ta võib-olla ühel momendil päikselised Sillandav ja türkiisroheline, samas aga muutuda halliks ja Sobuseks. Võib-olla peegelsile ilma tuulepuhangute ja samas tormine vihaste lainetega. Kalur elu merel, kes püüab noota seada nii tormise kui vaikse ilmaga ja enamiku läheb see tal korda ilma paat ümber ja kivina põhja läheks. Metsmetsaga on teine lugu. Metsa siis mind tegelikult raadiokolleeg Fret Jüssi. Viis kaudselt, sest olin aastaid tema loodussaadete tähelepanelik kuulaja. Mind köitis kohutavalt redi hääl. See oli ja on siiamaani justkui ühe metsavana põhjala targa jutustus iga saade, legend elust ja loodusest. Mäe osanud aru saada, kuidas oskab ta kõike seda näha ja kuulda. Mul tekkis soov ise sama tunnetada, läbi elada. Meeles Fredi õpetussõnad metsas pead olema kannatlik, siis tuleb kõik ülejäänu iseenesest. Mets õpetas mind saama kannatlikuks, mitte küll kohe, kuid aeglaselt ajamit, kui ta ei salli kärsitud inimesi ei võta omaks. Paneb proovile. Mets õpetab iseendaga rääkima. Kui meri annab sinu meelele kindluse, siis mets hoiab seda tasakaalus ja kinnistab metsaga võid alati rääkida, saad nõu. Kui ma rääkisin mererannast, mis on mulle kodune ja oma siis on mul ka päris oma mets. Et omand vaid oma amets, kus tunnen teeradu ja puid. Võõrast metsamaa eriti ei armasta. Mulle meeldib olla vihma või lumesaju ajal oma tuttava Kuusal jama, pisike lõke ja mõlgutada omi mõtteid. Kevadeti lähen ma alati tuttava kase juurde, kust nõristan head kosutavat kasemahla ning tuttaval suurel metsakivil lesin nagu praepannil, nautides ilma soojust, päikest ja linnulaulu. Ja kui ühel kevadel metsast räsitud pisikese kuuse poisi välja kaevasin, oma suvekoduaeda istutasin, tundsin, et ma ei ela siin maailmas asjata. Olen olemas, olen vajalik ühel või teisel moel. Ma ei karda, et minu vestlus iseendaga tundus natukene sentimentaalne. Ka seda vajame me nagu muidki iseloomujooni. Aus mõte ja vestlus iseendaga annab kosutust, ükskõik kes me ei ole, tahame alati rääkida, rääkida ka iseendaga, endast pole alati kerge.