Reporteri pooltund. Tänasele reporteri pooltunnil oli mul tegelikult alapeal kiriga mõeldud loetud hetked iseendaga. Just seesugusena sai ta kirja pandud, mõeldes teile. Eva Laidre. Tegelikult on ka päevi, kus ma kuskile käigus mul mingisugust niisugust esindusülesannet ei ole ja kui ma olin päeval või õigemini hommikul oma lapse viinud lasteaeda siis ma olengi juba iseendaga, olen kuni kella viieni, kui ma oma lapse ära toon. Aga see ei tähenda, et päeva jooksul alati iseendaga oleksin. Sest kuidagi see selline igapäevane elu kuidagi võtab ära selle nagu kontakti iseendaga, teed oma päevaseid toimetusi ja ei mõtle midagi tarka välja. Aga sageli siis, kui kõik need päevased lihtsad toimetused on tehtud ja kui laps on õhtul magama pandud, siis õhtul tulevad igasugused mõtted ja mõnikord tulevad isegi niisugused head mõtted, mida ma hiljem olen elus saanud ära kasutada. Nii et ma on alati isegi juba lapsepõlvest peale oodanud nagu kõige rohkem seda, sellist aega, kui juba õues on pimedaks läinud ja see nagu annab mingisuguse kontsentreerituse ellu. Ja siis, kui kui niisugused jah, õhtused toimetused, mis, mis nagu mõtteid kõrvale viivad, need on juba möödas, kas istud siis juba diivaninurka poed voodisse või isegi juba duši all, siis, siis mul tulevad need niisugused mõtted, mis on nagu minu mõtted, kus ma midagi välja mõtlen enda jaoks. See jutt kõlas küll. Vägagi argiselt, koduselt, aga ometi kõige selle juures te olete Eesti suursaadiku abikaasa, Eva Laidre, teie mees, Margus Laidre on Stockholmi Eesti suursaadik ja ma kujutan ette, et näiteks teie staatus on pannud siin maamuna peal nii mõnegi naise päris kadestama. Noh, ja naised, kõikkadestame alati midagi, alati on kellelgi paremini, alati tundub, et teisel on parem. Aga ma ei tea, ma olengi võib-olla niisugune loomulikke kodune inimene, et ma arvan, et ma siin selle oma mehe kõrval siin seda esindusülesannet täites küll teistsuguseks ei ole muutunud ja ma võin ka nendele naistele öelda, kellel niisugune niisugune andestatav naiselik kadedus võib peale tulla, kui ta mõtleb, et kuidas ma siin elan, siis ma võin lohutuseks öelda, et ega see ei ole ju nii teistmoodi kui tavaline elu, et lõpuks muutub kõik rutiiniks. Ja no muidugi on ju seltskond, mis Eestis sageli puudub, joon siin olemas ja on need kõik need huvitavad inimesed, kellega ma alati olen tahtnud kohtuda, keda võib-olla lihtsalt Eestis, kui sa elad ühes väikeses linnas nagu Tartu lihtsalt neid inimesi su ümber nii palju ei ole, siis nüüd need inimesed on kõik olemas. Ja huvitavad inimesed annavad ju väga palju sulle endale ka juurde. Ja muidugi mulle meeldinud vahel käia, pidulikult riides, käia tõesti nii teha õhtune jumestus ja kanda ilusaid ehteid, aga see on ka põhiliselt kõikega mesi, rahase seisuple. Ja me oleme ikka võõral. Meie tulevik on kindlustamata, meil ei ole õiget kodu. Nii et noh, need on ka sellised miinused, mis võib olla, mis võib-olla igalühel tegelikult ei sobikski, selline elustiil. Jah, nii ta on, aga suursaadiku elu ei kesta igavesti. Ja seetõttu te ilmselt tunnetate tõesti aeg-ajalt, et huvitav mis saab edasi ja missugust elu toob tulevik. Ja muidugi me oleme sageli püüdnud arutada, et mis me edasi hakkame tegema, Me mõlemad oleme erialalt ajaloolased ja minu mees töötas ülikoolis õppejõuna, tegeles teadusliku tööga ja mina töötasin hoopis muuseumis, nii et meie endine elu erines väga palju sellest praegusest ja kunagi võib-olla tuleb selle juurde tagasi pöörduda. Aga kui me oleme mõnikord istunud maha ja mõelnud, et mis asja me nüüd teeme, kui aeg saab siin ümber või leitakse, et keegi on siia kohale hoopis hoopis sobilikum kui meie, et siis siis tuleb mõnikord isegi hirm peale, ei oskagi enam midagi peale hakata, sest Eesti on ju selle kahe aastaga, mis meie oleme olnud nii kohutavalt palju muutunud, et seda Eestit nagu, mis mõni aasta tagasi seda Eestit enam ei ole ja ma ei tunne seda eestit, mis praegune Eesti on. Sest varem ütleme, kui võtta siin 10 aastat tagasi, siis Eesti aastaid ühesugune, minu meelest vist 10 aastat kuskil välismaal ja läksid ikka samas Eestisse tagasi. Aga nüüd seda Eestit enam ei ole ja see nagu tekitab natuke sellise kõheda tunde seda enam, et isegi kodu meil ei ole Eestis alles noh, seda korterit, mida me koduks nimetasime. Ja kõik kogu elustiil ja ellusuhtumine ja ja kõik on ju muutunud ja palgad ja jah, ja kõik, kõik hinnad ja kõik, milles ma üldse ei orienteeru enam. No aga ma loodan, et ei pane pahaks, kui ma ütlen, et mulle tundub praegu selline jutt, Eva, natuke küll üledramatiseeritud, sest et lõppude lõpuks te lähete ikkagi tagasi oma koju kaks kõrgema haridusega erudeeritud noort inimest ja küllap te kindlasti leiatega seal taas oma pinna oma jalge alla, sest et oma sünnimaal seda peaks leidma. Noh, ja muidugi Eestisse ma lähen hea meelega tagasi ja kindlasti lähen Eestisse tagasi, aga mõtlen lihtsalt seda, et võib-olla ma olen natuke liiga ebakindel inimene ja mul niisugune nagu eneseusaldus puudub, siis ma ei ole ka enam kahekümneaastane, kellel nagu noh, kõik teed maailmas on lahti ja ma nagu ei oska ei oska võib-olla mingisugusele teisele erialale minna ja ma ei tea, kas mind minu erialal enam üldse vajatakse, et see on minu hirm, aga loomulikult Eesti on ju ikka Eesti ja need inimesed, kes meid seal ootavad, need inimesed on ikka inimesed. Aga noh, lihtsalt ma tahan sellega võib-olla öelda võib-olla natukene liiga üledramatiseeritud tõesti, et et kõik on muutunud kahe aastaga väga kiiresti. Seda ta on, aga kui ma nüüd tagasi hetkel siirusse jutuajamine meil teiega aset leiab, Rootsimaale Stockholmi linna ja teie siinse elu juurde. Teil on siin enesest mõista rohkem võimalust tunda ennast esindusliku naisena käia ringi ilusates tualettide, mis pole sugugi mitte Vähetähtis ja suhelda põnevate inimestega. Aga samas olete te selline inimene ise, keda aeg-ajalt Häirib liiga pingutatud etikett, ma sageli tunnen ennast nagu eemaltvaatajana või pealtvaatajana. Ma isegi ei tunne kunagi seda, et mind ei võeta vastu. Ma isegi imestan, et alati igasse seltskonda mind väga hästi vastu võetud. Aga sageli nähes neid inimesi, kellel on teatud seltskond, igal seltskonnal on oma kindlad mängureeglid, kes rangelt nende mängureeglite järgi mängivad, tunnen ma lihtsalt ennast eemaltvaatajana selle tõttu, et ma ei tunne neid mängureegleid nii hästi. Ma olen harjunud olema väga lihtne ja loomulik, aga pas seltskonnamängureeglid ei näe ette, et sa oled, oled see, kes sa oled seal, pean nagu mingisugune mask ees olema, võib-olla see on nagu isegi kaitseks. Sa ei tohi ennast liiga palju avada, et seda ma olen siin õppinud, et natukene pean rohkem endale hoidma. Need on ilmselt ka need asjad, mille üle te mõtisklete ka siis, kui te iseendaga kahekesi olete, lihtsalt analüüsite läbi nii mõnegi päevase sündmuse. Ja seda ma teen, eriti kui on mõni niisugune suurem vastuvõtt, kus mul on tulnud paljude paljude inimestega rääkida. Niisugune väga pidulik õhtusöök, kus minu kõrval on kaks hästi tähtsat minust palju vanemat meest, siis ma õhtul sageli, kui ma juba olen voodis, siis ma käin nagu mõttes läbi kogu selle jutu, mida ma olen pidanud rääkima ja siis mõnikord ma õudusega avastanud, et ma ju ei ole rootsi keelt, ei räägi perfektselt inglise keel, et ma olen teinud mõne sellise või sellise grammatikavea, muidugi mu mees ja minu peale ütleb, et noh, naised on sellised perfektsionistid sellises asjas, aga sageli elan seda nii nagu ehmatusega üle, kui mul tuleb meelde, et ma ütlesin seda või seda nii valesti. Ja siis. Ma mõtlen, et ma peangi need alati nagu läbi käima, kuidas need niisugused sündmused, et siis vähemasti nii nagu öeldakse, et inimene vigane, sest õpib, et siis ma vähemasti niitiku teinekord ei tee. Et need võib-olla tõesti üldse pole vead, aga nagu inimene oma sees ja oma, sellise kriitikameelega eriti öösel, kus kõik kõik tundub hoopis suurem ja hirmsam, mõtled need Näbis mõnikord ma mõtlen küll, et ma olen väga suuri lollusi võib-olla öelnud, mida ma tegelikult öelnud ei oleksid. Nojah, et tõepoolest õhtu ja öö teevad asjad suuremaks hirmsamaks, sest et mulle nüüd võhikuna kõrval tundub küll, et kui inimene teeb mõne grammatilise vea mõnel pidulikul vastuvõtul, siis ei olegi see veel kõige hullem admista niisugusel vastu. Sul teha võib ja muidugi ei oleks vigu teevad kõik, aga no nüüd ma olen natuke keeles kindlam, aga algul ma rootsi keelt nii nii hästi ei rääkinud küll nagu minu mees. Ja siis minu jaoks olid grammatilised vead juba nii hirmsad, aga nüüd ma panen, kuna ma ise keelt paremini oskan, siis ma panen tähele, et teised teevad neid samu vigu ja siis nüüd ma olen palju kindlam selles suhtes. Ja olete te mõtisklenud ka omaette, olles inimeste üle ja võib-olla jõudnud ka niisuguse tähelepanekuni, et mine tea, äkki need, kes võib-olla sisemiselt ei ole väga rikkad, muutuvad etiketi automaatselt täites kuidagi võltsimaksja kunstliku maksaga. Araabia põnev isiksus, teda etikett ainult kaunistab. Ja muidugi, no etiketi peab teadma teda tõesti niisugused seltskonnaelu mängureeglid, mis teevad selle seltskondliku suhtlemise kergeks ette määratuks, sest kui sa näiteks võtad inimesed, kellel on nagu raske võõra inimesega kontakti leida ja kui tal ei ole mingisuguseid reegleid ees etiketireegleid, ma mõtlen, siis tal on võib-olla ka raske nagu Terest kaugemale jõuda, aga kui sa tead teemad, millest räägitakse, noh, see ei olegi etikett, aga see tuleb nagu ajapikku, et sa tead lihtsalt, millest räägitakse, neid teemasid, millest on ilus rääkida ja millest ei räägita, need ongi juba need mängureeglid. Ja siis need mängureeglid teevad inimestevahelise suhtlemise lihtsalt lihtsamaks, sest kui vaatad mõnda eesti seltskonda lihtsalt seltskonda, kus tulevad kokku omavahel täiesti võõrad inimesed, siis sageli vaikitakse, 10 minutit vaikitakse pool tundi, kui kutsutakse, laudasid, julgemad lähevad ees ja siis aremat lähevad nende järel. Lapsena pani see mind väga imema imestama, et kuidas täiskasvanud inimesed, kes ometi noh, peaksid olema leidnud selle enesekindluse ja, ja ja seltskondliku suhtlemise oskuse muutuvad nii kohmetuteks, kui nad võõras keskkonnas kas või seda, et on, on oma töökaaslase sünnipäeval, aga seal on mõned võõrad inimesed, keda te ei tunne. Jah, et laud on kaetud teise tuppa, kus ta tavaliselt on harjunud, siis siis inimene nagu kaotab mingil määral nagu selle pinna jalgade alt. Aga kui sa täpselt tead neid reegleid, nimetame neid etiketireegliteks, siis niisuguseid piinlikke situatsioone või niisuguseid pikki mõttepause neid lihtsalt ei teki. Ma mäletan mulle kunagi üks hea tuttav inimene, petised ühes seltskonnas oldi harjutud, et tema on ikka esimene, kes piinliku vaikuse katkestab, ükskord tal sai sellest villand. Sisemiselt otsustanud, et vot mitte suud lahti teinudki. Vaikus oli ikka väga kaua väldanud maa enam mäleta, millega see kõik lõppes, igal juhul oli seda päris naljakas kuulata. Aga ilma Laidre, mis on need teemad, millest on, kuidas te enne ütlesite väga kenasti ilus rääkida seltskonnas. No tegelikult need teemad on väga lihtsad, ilmast võib alati rääkida, Eestis ka alati räägime ilmast, lastest võib alati rääkida, perekonnast võib alati rääkida, võib-olla et Eestis me olemegi harjunud, et rääkida nagu tähtsamatel teemadel, rääkida tööprobleemidest ja üldse probleem Eestis? Noh, oli vähemasti väga niisugune tähtis sõna oli probleem, siis sa näitasid nagu oma sellist tööalas pädevust ja kõik, et sa võtsid üles mõne probleemi. Aga siin räägitakse mõnes mõttes hoopis Isamatel teemadel. Kõigepealt, kui, kui sinuga tutvutakse, sinuga vestlust alustatakse ja tõesti, kuna siin inimesed, ütleme, diplomaatide seltskond, igaüks on oma keskkonnast oma minevikuga, dialoog oma kultuuritraditsioonidega, siis on niisugune üks lihtne teema on tõesti perekond ja perekonnast räägitakse haruldaselt palju. Eriti ütleme, inimesed, kes on lõuna poolt, magas Hispaaniat saali ja seal on ju perekond väga tähtsad asjad ja perekonnast räägitakse põhjalikult, räägitakse lastest, nende haridusest, räägitakse isast, emast, oma päritolust ja samu asju küsitakse ka minu käest, aga see oli hästi kerge teema. Siis muidugi küsitakse ja räägitakse sellisel teemal nagu selle maa kultuur ja traditsioonid ja toidud pärit oled, eriti kui sa istud just õhtusöögilauas, siis alati üks teema on, toidud, küsitakse võõrustajalt, kas need on siis peremehe ja perenaise maal traditsioonilised toidud, need niisugused rootsi köögi toidud siis la naabrite käest küsitakse, millised on nende niisuguse pidulikud toidud ja tavalised toidud. Sest noh, toit on ka niisugune üldinimlik teema ja muidugi räägitakse ka poliitikast. Poliitikas räägivad rohkem mehed. Kui näha, mina ju alati istun kahe mehe vahel ja kaks meest on alati targemad kui üks naine nende vahel, siis nad selle ühe naisega küll ei hakka niisuguseid põhjalikke poliitilisi vestlusi ette võtma. Vestlus on selline lihtne ja kerge ja mõnes mõttes pealiskaudne. Aga samas selge see, et mehed, kes on diplom, maadi, teevad tööd ka sellisel vastuvõtul aga seal on jällegi nagu ma olen aru saanud, neid probleeme võetakse mitte nii sügavuti ja mitte nii tõsiselt, kui neid võetakse kuskil nõupidamise laua taga natukene lihtsamas sõnastuses ja ja natuke mänglevamalt. Kui on teada, et järgmine päev ootab ees üks või teine Vastuvõtt tee ju ikkagi valmistute selleks kas niisugune valmistus, toimub põhjalikult ette ja iseenesega kahekesi olles või olete te suur lootja oma intuitsiooni, reaktsiooni peale? Las ma mõtlen, et ma mõtlen, kui on niisugune tavaline vastuvõtt, no siis ma küll midagi Te ei valmista, sageli ma saan seda võib-olla paar tundi enne teada, et täna on seal ja seal vastuvõtt, et siis ma lihtsalt vahetan riideid ja võib-olla värvin huuled ära ja lähen sinna vastuvõtule sageli meie laps on kaasas, kes istub autojuhiga autos ja me oleme seal üks 45. Et siis ma küll tõesti midagi ette ei valmista ja inimesi maju ei karda ja ütleme nendega suhtlemist. Ma kardan pätte ja selliseid inimesi küll täiesti, kes võivad mingil moel kahjustada, aga kenad, intelligentsed, viisakad inimesed neid ma kunagi nendega suhtlemist, nii et seda ma endale ette ei valmista. Aga tõesti, kui on niisugune, ütleme kasvõi siin eestlaste üritus või siis on mõni suurem õhtusöök või mõni muu niisugune pidulikum üritus. Selleks valmistun küll ette juba kasvõi selles suhtes, et ma mõtlen, kuhu me oma lapsehoid annan või keda ma siia kutsunud siis mida ma selga panen, seda ma pean väga läbi mõtlema. Kas see seltskond, kes seal parajasti koos on, et kas ma selles seltskonnas kas selle või teise kostüümiga või kleidiga juba olen käinud või ei ole käinud? Ja siis noh, ma sageli, kui meid on kutsutud mõne kindlama, näiteks residentsi õhtusöögile, siis ma natukene ka mõtlen, mida ma sellest maast tean, isegi mitte sellepärast, et ma võib-olla seda seal räägiksin vaided kuidagi kuidagi ma lihtsalt tahan seda teha ja ma arvan, et see on ka nagu austus selle maa vastu ja see on ka huvitav, et ma siis võib-olla neid asju, mida ma enne ei teadnud, et saan ka teada selle läbi lihtsalt. Aga tihtilugu on nii, et teie koos Margusega olete teinekord esimesed, kellest saadakse esimesed arglikud ettekujutused Eestimaast ja eestimaa inimestest üldse. USA-s on ju küllalt neid maid siin, kes pärast seda, kui Eesti sai vabaks, kuulsid esimest korda Eestist ja inimene Eestist ütleme siis mina või minu abiga, kas sa, me olime esimesed eestlased, keda nad oma elus nägid? Ja sageli see esimene pilt ju jääb inimesel eluks, lisaks võis, on väga tähtis ja sellega ma olen püüdnud arvestada, ma jälgin ennast natukene sellises situatsioonis kõrvalt, et minusse ei suhtuta ainult sellisena, et mina kui isiksus, et ma võin täitsa ära unustada, mis mu nimi on ja kes ma olen, aga et ma olen üks inimene Eestist ja see on minu jaoks küllalt suur vastutus ja võib-olla siin muutunud ka natukene kriitilisemaks üldse eestlaste ütleme Eestist tulevate eestlaste suhtes, kuna ma tean, et neid vaadatakse natukene teistmoodi, kui neid nähakse, esimene kord. Nüüd muidugi ei ole enam nii põnev tõesti näha inimest Eestist, aga algul ju neid inimesi käis ju vähem, ütleme niisuguseid delegatsioone ja ja noh, ametialastel reisidel inimesi, et pandi tähele, kuidas me oskame keelt, kuidas me riides oleme, väga räägitakse isegi siin sellest, millised hambad eestlastel on, mis kahjuks ei ole kõige parem, et ma tean, kuidas vaadatakse, ma tean, mida vaadatakse ja ma tean, räägitakse ja siis ma olen nagu kuidagi sellise teritatud tähelepanekuga alati vaatan Eesti inimene, nagu sa jälgid oma last, eks ole, kui ta kuskil on, et mõnda sigadust ei tee või on ta kristallvaasi maha ei pilla. Noh, ma püüan nagu, nagu olla nende poole peal hoida pöialt, et kõik hästi läheks, seda ma tahan öelda, see on tohutu pinge tegelikult. Ah, ma ei tea, no muidugi, ta ei ole nii, pinge, räägin emotsionaalselt, aga, aga ma olen üks eestlastest, ma olen üks, kes on Eestist ja me esindame just seda Eestit praegu olemas on. Ja sellepärast me oleme ka ise samasugused, nagu on Eesti just praegu ja ma leian, et ühte maad esindav diplomaat peabki olema selline, nagu ta on, sellelt maalt, see ei pea olema mingisugune nagu selle maa nagu niisugune üliinimene mingi väljavalitu, vaid ta peab olema muidugi intelligentne ja haritud inimene inimene kogu selle maa nagu sarmiga ja kogu selle maa puudustega, sest siis saab nagu ka õigel ettekujutluse sellest maast ja tema diplomaatiast. Aga mul ei ole kunagi sellist tunnet, et oh, mul on kõrini, et ma enam ei suuda kellegagi kohtuda või rääkida. Ilmselt ma ei ole nii paljudega suhelnud või ma talun päris palju inimesi. Ja ilmselt on need inimesed ka olnud piisavalt erinäolised, kõik ja piisavalt põnevad isiksused, igaüks omaette, see on ka kaasa aidanud, et niisugust tüdimust pole peale tulnud. Jaja seda kindlasti loomulikult need on inimesed, siin on ju väga palju eestlasi, seal, eriti Stockholmist. Ma ma suhtlen kõige rohkem siin eestlastega, aga muuseas sinu väga huvitavaid ja toredaid eestlasi siis on teine ringkond, kellega me suhtleme, on siinsed rootslased. Paljud neist on meie vanad tuttavad ja paljud on juurde tulnud. Ja siis on, ütleme need välisdiplomaadid niisugust kolm erinevat ringi. Ja Ma olen väga palju huvitavaid inimesi siin kohanud ja isegi väga palju ma julgen öelda, isegi sõprusin leidnud nii eestlaste, rootslaste kui ka välisdiplomaatide hulgast. Aga sageli, kui ma olen jälle endaga kahekesi, siis maju meenutan ka oma endist töökohta ja seda tööd, mida ma tegin Eesti Rahva Muuseumis etnograafina. Ja olid väga huvitavad suved. Nimelt me käisime ju välitöödel mööda Eestit, kus me ka kohtusime, palju huvitavaid inimesi. Ma ei ütleks üldse, et üks lihtne eestimaa inimene oleks vähem huvitav kui mõni uhke tagapõhjaga diplomaat mäleta paljusid neid inimesi ja mõtlen nende peale. Ja see oli nüüd veel suvel jaanilaupäeva hommikul, kui ma sõitsin tartust oma vanematekoju, jälle tore vanem naisterahvas, ta istus minu kõrval ja sõitis kuni Põltsamaani ja ma tundsin ennast nii halvasti. Päeval mul oli südamega probleeme ja ma ei saanud algul piletid ja ma hakkasin lihtsalt nutma kõike sellest jõuetusest ja mulle tundus nii lootusetu ja ja hall ja must ja siis see vanainimene, ta oli nagu üks päikesekiir, ta oli üks usklik inimene, aga ma sain tema kõrvale istuma ja ta rääkis minuga kuni siis Tartust Põltsamaani oma rasket ja samas niisugust jumalakartliku ja ausate elu, kuidas ta kasvatas üles oma, ma ei mäleta, kas viis või kuus või seitse last, kõik tublideks inimest näiteks ja temast kiirgas sellist soojust ja intelligentsi ja päikest, nii et ta tegi mind silmapilkselt optimistlikuks ja terveks. Ja ja ma mõtlen, et kui selliseid inimesi oleks Eestis vähemasti Ta inimest, et siis Eesti asi läheks palju paremini, aga ma kardan, et neid inimesi on, ütleme üks 20 inimest, nii päikeselist inimest, niisuguse tugeva loomuliku intellektiga inimest, nagu oli see vana naine, see oli minu jaoks haruldane. Kas ta võis teile anda ka sedavõrd jõudu, et te ise ütleksite praegu mõne sõna tröösti? Yks niisugusele inimesele kodu Eestis, kellel võib olla antud hetkel, on mingil põhjusel väga raske. Ma ei tea, kas ma oskan seda teha, on ju inimesed ja ka mina, kes leiavad tröösti jumalast ja, ja jumal ju aitab, kui inimene usub seda. Aga seda usku jumalasse, seda mina küll inimesele anda ei oska ja seda mõistmist jumala mõistmist, kui inimene seda ise nagu ei ole leidnud enda sees. Aga inimesed nagu oleme, me peame ju oma elu edasi elama ja inimeses on ju antud ka see jõud, kui ta elab, siis on tal jõudu elada, leiab selle jõu endas, aga kui meie inimesed ka mina, kaasa arvatud ainult viriseme ja seda halba ja koledat läheme siis me unustame ära, et meil on ka mingisugune jõud, mis meid elus edasi viib, aga seda, seda jõudu tuleb kasutada ja sellega elus edasi jõuda. Lihtsalt muud soovitust ma ei oska anda. Ma olen ka ju väga tavaline inimene, ma olen sageli nii pessimistlikke, mul ei ole tervis kõige parem sageli ja tuju ei ole paremini, nagu siin on. Ilmad on nii halvad nii Eestis kui Rootsis. Et kõik see ju inimesest see mõjub, aga tuleb ju sellest stressist välja. Lõpuks järelikult me leiame ju selle jõu. Muidu ei tuleks selle stressile sele hallusel ja nendel kurbadel mõtetel üldse puu ja ma usun nii, aga iga teise inimesega oled sellest 10 korda välja tulnud sellest stressist siis sa tuled ka 11 korda ja tuled 100 korda niikaua kui need elupäevi meile antud on. Reporteri pooltund.