Kas ma pean selle ette lugema? Paluksin või loen endale nii silmadega. Ma olen kuulnud, et süüdlasi, kes näitemängu näevad nii hingepõhjas, halvab lavakunst, et kohe süüdnud üles tunnistavad. Sest kuigi mõrv on keeletu on kõneks tal imeväärseim elund näitlejail malaseni etendada lelle ees mõnd näidendit, mis minu isa tapmist umbkaudu kujutab. Ta ilmet jälgin, ta hinge katsun. Kui ta võpatas, siis teadmist, et ma käin. Vaim, keda nägin, võis saatan olla. Saatanal on võimega meeldiv kuju võtta ning võib-olla Tarmo nukrutsema meele nõtrust. Sest säärast loomust mõjutab ta võimsalt. Mu hukatuseks kasutab mul tarvis tõhusamat tunnistust, kui see. Las näitemäng siis näidatagi nüüd. Kas Lellel on või pole hingel süüd? Tuttav on küll ja see on nüüd Hamleti monoloog, eks ole. Aga millegipärast mul tuli ette Mikk Mikiver, kui ta etendas Riias seda näitlejat. Ta asendas Mati Klooreni, et see oli nii vapusta. Ta õppis selle ühe õhtuga ära, selle teksti. Ja teie olite saalis selle vaatamine saalis vaatamas ja Johan mängis Hamletit. Raadiosaade hiirelõks on näitleja portree, peaosaline draamateatri näitleja Lembit Ulfsak. Näitelaval tongi hote osaline suitsu-õhtus, Ühte laulu tahaks laulda kevade Kiir, Vargamäe Indrek, Mihhaili Rovoi härra punt tila tagahoovi Belski onu Vanja, võinitski, Mort surma õpipoiss, surm, eesti matusebiit ning veel palju rolle. Lembit Ulfsak on lavastanud nii, et silme eest läheb mustaks meister tulumaks ning filmid keskea rõõmud ja lammas all paremas nurgas. Mänginud hea hulga filmiosi Tuisu Taavis, diil kuulesbiigelini mänginud telelavastustes ja seriaalides mõmmi aabits, salmonid, veri, Õnne 13. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Intervjuu Lembit Ulfsakiga toimus kolmandal novembril 2004. No sellest ma tahtsingi alustada, tegelikult 30. novembril 1978 esietendus Hamlet Draamateatris ja seal kavalehe peal oli pilt kahest Hamletist. Mind on veerand sajandit vaevanud see küsimus, et miks Lembit Ulfsaki Hamlet tookord mängimata jäi. Noh, eks ta puhtalt minu oma siia proovima tegin ja etenduse päev oli ka kindlaks määratud. Aga siis juhtus selline asi, et ma ei võtnud nagu vahepeal seda asja eriti tõsiselt. Ja siis, kui meil oli pärast esietendust Mikiveri veel paar proovi sellist individuaalset proovi, siis tulid nii temal kui minul need suured tööd ette ja siis rohkem ma sel teemal temaga vestelnud, nii ta jäigi tegemata. Aga on see jäänud hingele kripeldama ka. Ei ole, ei ole, sellepärast et see lavastus, mis Draamateatris oli, mina ei oleks sinna sobinud. Tähendab, me olime nii erinevad Hamletit nagu tagavara osana, ma ei oleks sellesse konteksti sobinud. Et oli rohkem Viidingu peale rajatud, sega vastus. Ta kujunes nii välja ja ja siis ta läks selliseks. Üsnagi mõtlikuks, intellektuaalse kiskus. Ma vist oleks rohkem möllanud seal. Aga kas Hamlet niisugune unistuste roll ei ole siis? Ei ole ma siiamaani mõista seda näidendit, mul on tunne, et sealt midagi puudu mingid osad on kaduma läinud, eriti Liinofeeliaga, mida ma siiani mõista, mingi saladus on selles näidendis sees ja ma ütlen teile ausalt, et mina ei ole ühtegi head Hamleti lavastust näinud. Tähendab, head ma olen näinud, aga vapustavat ma küll ei ole näinud. Mida ei saa öelda näiteks kuningas Leari või Richardi kohta. Aga üldse on teil olnud niisuguseid unistuste rolle või midagi sellist, mida väga tahaks mängida, mis on kas täitunud või täitumata. Ei ole. Ma ei ole eriti unistanud konkreetsest rollist, vaid ma olen rohkem unistanud lavastajast või autorist nendest kaaslastest, kellega koos mängida. Sellest ma olen küll unistanud. Need unistused muutuvad ja aeg läheb edasi. Milline see tänane päev teatris teie jaoks on, on see hea teatriaeg. Vanasti oli ikka lumi valgem ja maasikad magusamad ja ma ei loe ennast teatris praegu selliseks nii oluliseks tegijaks. Et ma nüüd läbi enda analüüsisin teatriseisundit või seisukorda. Minu jaoks on praegu teatris väga uhke olla, kui ma näen mõnda head lavastust, mängin ma seal siis või ei mängi või? Mulle tundub olulisem, millises seisus teatri üleüldse on ja mitte ainult meie teater, vaid, vaid ka teised teatrid. Ma olen selles eas, kus ma ilmselt rohkem vaatlen, kui mõtlen iseenda saavutuste peale, aga vaatlejate palju. Ma vaatan kuidagi väga ratsionaalselt, ma uurin kolleegide käest siit-sealt, mida tasub vaadata ja smul lapsed ütlevad tihtipeale, et ära sina küll seda vaatamine või ütlevad, oi, sulle peaks meeldima, mulle üldse ei meeldinud, aga sulle peaks küll meeldima. Ma ei pea üldse teateid kõige olulisemaks asjaks maailmas. Ma kuulan muusikat ja loen ja teater on üks üks nendest võimalikest variantidest, millega aega veeta. Aga elukutsena, te peate seda ikkagi ainuvõimalikuks. Seda küll, jah, aeg on juba selline, et ei saa enam rooli nii järsult keerata. Antud juhul kahjuks on see ainuvõimalik kutse minu jaoks. Olete te mõelnud niimoodi, et et kui saaks seda rooli järsult keerata, siis kuhu? Sellised uitmõtted on kõiki külastanud. Ma olen paljude kolleegidega rääkinud, on olnud kõigil selliseid kriisimomente ja ja mingi tüdimus tekib näiteks, kui sa sarnaseid asju teed kogu aeg ja kui ta enam ei toida sind seesmiselt. Looduse ringkäik näiteks, iga kevad on erutav aga teatris ei ole iga hoo. Noorest peast oli see nagu võib-olla vähe lõbusam. Sest et see suhtlemine seltsieluteatris oli ka üks oluline asi, aga praeguses etapis on teater minu jaoks ainult töökoht. Kui palju teie arvates üldse selles elukutses sõltub õnnest ja juhusest ja kui palju näitleja ise saab määrata oma teed oma saatust? No õnn ja juhus on ühekordsed asjad. Sa võid sattuda kuhugi näiteks filmi või ma ei tea telesaadet juhtima, kui see nii oluline asi on. Aga teatris ei jää ükski hea näitleja kõrvale. Muidugi võib juhtuda selline asi, et ta ei klapi näiteks minu jaoks on lihtsalt vapustav, et selline näitleja nagu Katariina lauk jalutab mööda linna ringi. Tihtipeale ma loen, et ta mängib siin või seal, aga ma arvan, et Katariina lauk on selline näitleja, kelle peale võiks üles ehitada terve teatri terve repertuaari. Sellist tüdrukut ei ole võib-olla üldse olnud või väga pikka aega Eesti teatris olnud. Kui mina oleks teatrijuht, siis ma võtaks ta kohe tööle. Meelitaks ta tööle, pakuks, ei tea mida, sest see tüdruk võib mägesid liigutada. Aga seesama vistega enne ütlesite, et nähakse ühes ampluaas või antakse ühe laadilisi rolle kui loominguliselt lavastajat, näitlejat vaatavad, selles mõttes. See on nüüd küll väga sõltuv asjaoludest sest et on olemas näidendeid, kus on näiteks isa või vanaisa või onu, kes tuleb sisse, noomib natuke noormeest, ütleb paar tarka sõna ja. Selleks, et see näidend toimiks, et see noor näitleja saaks seda lavastaja mõtet ellu rakendada, siis on seda isa või vanaisa vaja ja ma olen sellises eas, kus ma olen koordisa kord vanaisa, siin ei ole midagi parata, ma olen nooremas eas ka väga pikki tekste pidanud pähe õppima. Ma ei ole harjunud teatris rolle ära ära ütlema, ma olen seda teinud elus, aga ma ei ole uhke selle üle. Ja sellepärast ma mängin seda, mida teater mulle ette näeb. Eks ma natuke kobisen, jaa, jaa, urisena, aga, aga selge on see, et sünniks hea tükk, siis peavad kõik osalised olema sellised, keda lavastaja tahab. Aga teistpidi, et ise küsida endale rolli, kas see on võimalik? Seda on juba tehtud, aegajalt. Seda tehakse vist haruharva, mina ei ole seda. Las ma nüüd mõtlen. Ei, ei usu, ma ei ole teinud? No tõesti, mul ei ole selliseid osasid, mida ma nii väga tahaksin teha, sest et mul on alati suured kahtlused, kui ma ükskõik, mis tööga alustan. Nii et ma ei pea ennast selliseks mees, kes on kuskilt kõrvale jäänud ja kui antakse ilma, siis näiteks mul on pigem olnud seda, et mulle on antud võimalus näidata, aga ma ei ole välja vedanud. Selliseid asju on vast rohkem olnud. Kas see on niisugune enesekriitiline sisetunne või on see kinnitust saanud kuskilt väljastpoolt? Kust kinnitusse ikka nii väljastpoolt saad ikka ise pead otsustama. See väljastpoolt tulev on selline, kui seda jääda nii väga uskuma ja siis siis võib väga põdema jääda. Peale selle selle väljastpoolt tuleval kriitikal on ka mingisugust oma titaktilised suunitlused siis peale selle, see on kinni väga subjektiivse sihikus ja mulle ütles kunagi üks minu kolleeg, et igal näitlejal, isegi kõige kehvemal näitlejal on, on kas või üks inimene, kelle jaoks ta lemmiknäitleja. Ja siis tookord ajas mind naerma, ma arvasin, et ta räägib iseendast, et ta oli natuke svipsis käe. Aga kui ma hakkasin pärast mõtlema ja kui käid teatris pärast kellegagi, räägid sellest etendusest, siis selgub, et temale meeldisid hoopis teised asjad. Minule meeldisid teised asjad ja mu naine näiteks ütlesid, temale meeldisid hoopis kolmandad asjad, nii et kogu see asi on üsnagi subjektiivne ja, ja nii on see väljastpoolt tulev arvamus väga erinev, nii et näiteks mõned asjad, mis mulle endale väga meeldinud, millega ma olen olnud nagu ütleme, peaaegu et rahul. Nende asjade eest ma olen küll mööda päid ja jalgu saanud, aga, aga siis ma vilistan selle peale ja 100 protsenti näitlejaid nii peale selle, meil on ju võimete piirid ka olemas. See, et keegi üle oma võimete piiride astub, see ongi teatriime ja. Aga mõni näide nendest, millega te ise rahul olete. Ma nagu eriti ei tahaks. Tähendab, kui ma ütleksin etendused, mida ma tahan mängima minna ja pärast, kui ma koju tulen, siis ma võib-olla autos vilistan või mõni isend mõnda laulukest. Siis neid on küll olnud, mul ei tule nad kõik muidugi meelde, aga noh, ütleme praegu ma käin suurima naudinguga mängimas Eesti matust. Mulle meeldiksid dramaturgia, lavastus kaasosalised ja see on etendus. Mind toidab omal ajal mulle meeldis väga selline vallatu etendus oli puntile Draamateatris, siis meeldis mulle väga oma kahe armsa kolleegi Tõnu kargija Ain Lutsepp, aga mängida kunsti siis väga meeldiv oli mängida kussilvelaidle ja, ja Aarne Üksküla ja Ülle ulaga kvartetti väikses saalis, noh, need sellised tükid, mis, mis mul nagu praegu meelde tulevad. Aga kui on vastumeelsem see minek proovi või etendusele, milliste mehhanismidega te seda ületate või kuidas ta siis hakkama saate? Ega ei saagi hästi? No eks ma analüüsin siis kogu aeg, et miks see nii on. Ma teen, 90 protsenti on selles, et ma ei ole selle seina nael. Tähendab, see roll on, on selline, mis oleks võinud minust mööda minna või mina temast mööda minna. Aga on ka olnud selliseid juhtumeid, et mõtisklenud mõtiskleda, muudad natuke suunda, paned käed taskusse ja hakkab midagi tulema. Trollid sünnivad ümber tihtipeale. Nii nagu me isegi. Näitlejad on küll selliseid enesepiinajad tihtipeale. Ma vaatan etendust saalist, mulle väga meeldib, lähen pärast kiitma, ta ütleb, et oh, täna läks meil nii kehvasti ja ma olen tähele pannud, ma ise räägin samasugust juttu. Kuuldemängu rolle on Lembit Ulfsaki kogunenud 40 ringis. Kuulame valikut aastaist 1974 kuni 2002. August Gailiti Ekke Moor, praostodja Herta Laipaik, Surma-Kusta ilmutamise lood, küürakas. Aleksandr tümaa Tartanyani lugu, tardanyan Christian Montaanu seiks piiri lugedes. Noormees Mihhail Lermontovi deemon, nimitegelane Mati Unt sauna kuuldemäng mees Eno raud jälle need naksitrallid Kingpool. Režissöörid Härma saar, Astrid Relve, Mikk Mikiver, Tamur Tohver partnerid, Ago Saller, Jüri Karindi, Anne Palu ver, Mari Lill, Ülle Kaljuste, Aarne Üksküla. Professorist poeg on sõitnud mind noomima. Eks tule nüüd pikki ja põhjalikke kõnelusi. Küllap on proua kirjutanud, kuidas meie elu siin allamäge käib. Pole enam hilpumis kõlbaks selga panna ja ja et kogudus tahaks teiste hingekarjaste, kellel hinge asjad oleksid enam südamelähedased. Meeles tuleb praosti härral pole aega, väärikalt laulab dada nende tütreid koolnuhaaval paar tundi häält väristada silmi leevendada ning vastsündinute võrratut ilu keeta ja öelda see on. Ma võin oma vastusega hätta jääda. Aga votaaži juhtus pooma päeval, mina käisin veel alajagu madise siga tapmas, kallid jõulupühad olid ukse ees oma, vantsisin hilja õhtu kodu poole. Tolle aastane talv oli üldse külm, sellel õhtul paukus kabakal aiateibasse Koojus taevalaotuses, nii kui üx, igavene tulekahju. Me elasime siis, kust, aga siis veel seal mäletad kusta talled, surnuaia vahi tares. Nii, mina pidin siis, et kodu minna, ma pidin kabeli juurest mööda minema vastu minu oma, saatke, saatke, saatke, ütlevad kuradi küür, pime nahk tegi ka vaeva, igavene külm ilm ja ainutahtmine oli Saksamaa kere pikali visata ja ei tea mina, tänase päevani, mis jõud minu pilgu üles kiskus. Vaatan mina küllast sadu, Aadu seisab surnuaia väravas ja nagu ootab mind. Kõrvik oli ka teisel veel pääl ja lambanahast kasukas selgas ja päevinäinud vildid olid jalas ja nii tema ikka ringi uitas. Mul veel käis mõte peast läbi, et no kuradi, mis sa siin seisad siis ise küsin tema käest, mis aisa taadu, sa ju tead küll, kus me elame, kus ta koduläind tuppa ja tema, tema, tema ei musta ega valget, astub surnuaia väravast sisse ja kaob minu silmist haudade ristide vahele. Mina veel tampisid lumes ringi, otsin, otsin, aga keda polnud, see oli Aadu ai, ai, ai. Ja järgmisel päeval mina kuulsin tema toonud vanale Erdelile metsa küünist heinu kukkunud koorma otsast alla ja murtud selgrooga, tema hange ära külmas. Miks te seisma jäite, härrad, astuge sisse. Me kõik oleme kuninga ja härra kardinali truud teenrid. Tähendab, härrad ei takista meid käsku täitma, otse vastupidi, kui vajame, aitame teid ometi lubasite mulle, mis saame teid päästa ainult siis, kui jääme ise vabaks, kui meie teid kaitsemiseks arreteeritakse meid koos teiega. Tulge, tulge, härrad, tulge, tulge, tulge, mul pole mingit põhjust toda härrat kaitsta. Mees minema. Alatu, te ju lubasite, vaikige teie, mu armastavate lurjus, tulite minu musketäri käest korteri üüri nõudma, vanglasse härrad, pistke ta puuri, ütlen teile ja hoidke teda nii kaua luku ja riivi taga, kui võimalik. See annab mulle maksmiseks aega. Läksid, ma ei saa mitte millestki aru, olge rahulik, ärge erutuge portos, kohe hakkate mõistma. Niisiis, härrad, meie deviis on ju kõik ühe eest, üks kõigi eest, eks ole, kõik ühest üks kõigi eest. Ma õpetan sulle midagi. Kui mind ei ole. Mine igal õhtul akna juurde. Ja mina kutsun sind. Sa ei kuule mind kohe. Ma kutsun sind jälle seekord teiste sõnadega. Ja sa kuulad, sosinad, saba, seisbir. Õnnis õnnise kuid ütleme siis kardan, et on kõik vaid une nagu. Ma vannun, et sa kuuled Nii tõesti nagu kastab õnnis kuuneid viljapuude latvu hõbedasse. Mu armun puhas, kuu nimel ära vannu. Kuu on muutlik, siis mille nimel? Vannu enda nimel, kes sa oled minu palvetuste jumal. Ja mina usun sind. Tee proovi siis veendud ise. Mina lähen kuuldamatult ära. Jutt inimeste raskest elust tööst, vaevast, õnnetustest. Eks näid tühine seoleskelu mopi nendega võrreldes. Ja mis on inimese elu. Nad tulevad ja kaovad selles maailmas, kuid võivad loota, et kohus õiglane, neid ootab. Kes andestada, saaks ja peaks. Kuid väiksematki patuveaks loeb meelsasti. Ent minu murre. See nagu minagi ei sure. Ta vahel kõrvetab kui leek. Kord nagu mürgiuss, mind purev. Kord raskelt mõtteid lõhub see kui lootust ja kirgede jäik. Kõikumatu hauakabel. Kuid milleks minu ettetöid? Sama kurbusejanud kaastunnet. Oled patustanud, nii palju sinu vastu või? Meid kuuldakse. Rumal siin üksi oleme, kuid jumal, mis tegu, on tal sinuga. Ta töö on taevas, mitte siin, kuid karistus. Kops, mis Ast? Seal oled minuga? Miks sa ei suudle mind nagu vanasti? Suudlen sind nagu vanasti. Aga võib-olla sina ise ei suudle mind nagu vanasti. Ei suudelnud, nii, seal mäetipul, kui langes lehti, siis, kui linna tuled olid meie all, siis suudlesid hoopis teisiti. Dinaalses suudlesid. Kas sa kuuled, niikuinii ei ole, et mul hinges, sellepärast ma teen sulle haiget, et sa ei suudle mind nii nagu vanasti. Sa ei vasta mulle niisuguse suudlusega nagu mina sind suudlen. Kui me mõlemad ühtviisi metsikut kirglikult saad, saad, saad aru, siis pole meil kummalgi valus ja kui ongi, siis ei märka seda, või kui märkamegi. Palju palun. Miks sa keelad, rääkimise? Keel, aga ma ei taha seda praegu võtta kõik sellest ära. Sillamäe laval. Teater, mis teater? Ütlesin, et siin pole teater, et me peaksime lavale minema. Oi kui raske on nii lippuda pea alaspidi. Ehk Saabe kulgla kivisi lauluga laskus üle. Piltlikult öeldes on meie laul niisama hästi kui lauldud juba kui juba pilklikuks müütuses pilt muidugi täitsa kurb. Kui saad, siis keeraks selle pildi, kui nii, et meil elab pea alaspidi, poleks samuti mulle. Pada huntidel on midagi plaanis, ei ole vaatlike hüppajad lausa. Tahad sa keri habe üles, kui hundid sulle habemesse kinni jäävad, painduv puu latva alla ja oledki omadega läbi. Ei keri, kergel. Ja peegelpsul ööd Klasiga salli, et enam pole vaja karta, et kurk tuulega külma saab. Paistab, et see on neil jälle üks õppetund. Vanad lõpetavad saartele hüppanist, liige on sul nagu spordivõistlus ja au hüütud, eks ole, meie sinuga, nad, nad haistavad midagi, kuskil on vist midagi lahti. Töö. Ära lähevad. Ärge nüüd siis nii suurelt. Lihtsalt ka jälge. Ma sättisin lavale mõned asjad, aga praegu ei kipu seda tegema, ei kipu, ma sain oma asjad ära tehtud ja peale selle, see oli aeg, kus olid sellised näitlejad, keda sai kasutada, praegu seda võimalust mul enam ei oleks ja peale selle mina tegin ainult komöödiaid. Uudishimust ma tegin seda. Sellisel tasemel võiks edasi vändata, aga ma enam ei viitsi. Komöödia lavastamine ja mängimine ka on vist üsna keeruline kunst. E-ei tea, et keeruline on, jumal hoidku, selliseid näiteid käes on, nagu mul olid, siis ei olnud seal midagi keerulist, ent tuli olla üsnagi karm, sest näitlejad hakkavad. Kui üks asi hästi välja tuli, siis nad tahavad veel paremini, aga komöödias kui sa sellest paremast paremini teed, siis enam ei ole komöödia. Mind, see asi, huvitaski seal mingisugust matemaatilised mudelid. Seda on võimalik tuletada. Mulle tundus, et nii on ja nii oligi. Tegelikult kui aus olla, siis ma rakendasin seal mingisuguseid loetud asju, mis ma uurisin kunagi Chaplini fenomeni. Need kehtivad huumorile on mingid omad reeglid, et kuidas see mõjub ja räägitakse küll, et eestlased on sellised tuhm ja tuim rahvas. Mul naine istus üks kord mingil etendusel, mina olin vist lava peal. Igatahes mind tema kõrval ei olnud, kus ta ütles, et üks mees tahtis kogu aeg naerda, naine togistada küünarnuki, ütles lõpetaja ära. No mis häbi meile. Te olete jaganud ennast kino ja teatri vahel väga palju. Kui erinevad maailmad need on või kuidas nad teineteist täiendavad. Et, et nad ei olegi nii erinevad seal tuleb kuidagi kohaneda asjadega. Kino on selline nagu naisterahvas, et kui ta sind tahab, siis ta võtab, kui ei taha, siis kukud sealt kõrvale ja ega see ei tähenda, et midagi halvasti oleks. Lihtsalt kinol oma magnetism. Ja kui päris aus olla, siis enne seda, kui see kooli ära lõpetasin, olin ma kõva kinohuviline, käisin siin, olid mingid kinoklubid, käisin filme vahtimas ja lugesin palju raamatuid ja muldavad mingeid märkmeid kino kohta ja ma isegi pärast lavakunstikateedri lõpetamist mul oli unistus minna Moskvasse kino õppima, aga siis tuli mul perekond ja ja see mõte jäi kõrvale, kui mind esimest korda kinno kutsuti ja ma seal mingeid proovivõtteid tegin, juba võteteks läks ja siis ma sain aru, et see on see koht, kuhu ma olen tahtnud tulla. Mulle meeldiks kinosse sebimine, süsteem kohanesid sellega hästi ruttu. Hiljem oli väga raske. Ma ikka üks viis-kuus aastat püüdsin ikka hoolsalt ära öelda, filmiosasid ei saa kahjuks tulla, ma olen teatris kinni ja siis ühel päeval ma sain aru, et et ma enam nii ei jaksa ja siis toimusidki Hamleti proovid. Ja siis ma läksin ja ma olin üle 15 aasta kinos. Kui siin enne oli sellest endast kahtlemisest juttu, kas kinoga seoses on siis neid kahtlusi vähem? No ikka kahtlusi, mul on ainult kaks suurt filmi, mida ma olen teinud ligi kaks aastat ja sa ei tea mitte midagi. Mida sa teed, kuidas sa teed, kas see klapib? Lõpuks lõigatakse see film kokku, kleebitakse kokku, pannakse muusika alla ja alles siis sa näed, see on väga pikk periood, ikka tekivad kahtlused. Aga kinos on see asi, mis mulle kohati sobib, on see, kui nässu läheb siis stopp, teen uuesti. Ja filmis on võimalik episoodi ikka matemaatiliselt üles ehitada nagu ütleme muusikast tõusud ja langused ja tõusud ja langused ja. Aga see on võimalik ainult siis, kui sul on suur osa, seda on võimalik nii käsitleda, ütleme väikestes sutsakad peal pead ikka iseendast väljas oleme ikka on kahtlusi, jumala, igal pool on kahtlusi. Kui perekonnaseisuaktide büroosse lähed allkirja andma, siis ta kahtlasi igal pool on kahtlase. Aga kui ei kahtle, siis on midagi halvasti. Ma olen mõnda sellist inimest näinud meie elukutses, kes ei kahtle. Nad küll ei tööta enam teatris, aga aga see vist on üks, üks paha asi, mehe elukutse juures oleks. Florestiino laul Tallinnfilmi 1971. aasta mängufilmist Don Juan Tallinnas. Muusika Olav Ehala. Poisid piirilt alla vaada, õitsva ei saama 100 pluss nõel ja küllap varsti kuulma pea andma surmakisaga. Tapu nahas tapjad, torge tõrjumisele. Taevas hoidku, kui ei näe ta etnong kaitsmata talveöö. Tee ICT kas või puust lettide. ICT kraanseedee torka juba alleed. Pöördteine tuur, jah, tal ülekaal on suur. Oodal pole kaitset ees, selge, surnud on see mees. Pöördteine tuur tõesti, ülekaal on suur. Tabamus ja veel ja veel otsa saime ja. Kas need seriaalid on kinoga võrreldavad või see on üks kolmas maaline? Täiesti kolmas maailm, minu jaoks on see täiesti arusaamatu. Tähendab, seriaalides kõige tähtsam mees on stsenarist ütleme, seriaali kino erinevus seisnebki selles stsenaariumis, sest kui see stsenaarium oleks teistsugune, siis ta võiks kinoks nimetatest ikka kaamera võtab üles ja seriaalid on ju tegelikult selliseid lobisemise ütleme, filmihakatised. Ja mis on Eesti seriaalide kõige suurem plusspool on vast see, et, et ta ikkagi fikseerib antud hetke näitlejaid. Tal on ka mingisugune kultuurilooline tähendus. Mitte kõik seriaalid. Ma pean silmas selliseid noh, parimaid M-klubi ja väga vabandan, aga Salmanid ja kindlasti fenomenaalne Õnne 13. Te olete jah, jõudnud sinna õnnesse nüüd, mis on nii kaua kestnud? Ja minu meelest oleks võinud varem sattuda, aga ma nagu ei tahtnud. Aga siis, kui Ain Prosa mulle helistas, siis ma ma ei oleks iialgi ei tulnud selle peale, et mind sinna kutsutakse. Esiteks, Ain on mulle sümpaatne inimene, Me oleme temaga teatris teinud mitu tööd ja need kolleegid, kellega ma seal põhiliselt kohtuni mängin ja need on mulle sümpaatsed. Ja siis ma olin need esimesed võtted ära teinud, siis ma olin nagu kana takus. Ega ma ei saanud üldse aru, mis ma teen või mis ma räägin või ja, ja selge on see, et kogu aeg on, on seal küsimus õhus. Mida võiks teha, et Kallas ju jutt tunneb huvi selle vastu, mida näitlejad arvavad, et kuidas võiks liine liigutada ja ta ei ole ka selline enda keskne mees, kes ei luba seal lauset muuta Ta või midagi välja jätta, kui see ei klapi. Aga eks ta üks niukene Tuija mulle see vanamees olin vahepeal täitsa segaduses, sest et mingi tuim lihtsalt rääkimine. Aga see oli ka mu enda süü, sest et ma ei osanud küüsi taha ajada kuhugi. Aga nagu ilmus mul tütrekene sinna mängu, siis ma hakkasin hoopis teistmoodi asjade peale. Tema nüüd on mul pruutsina tekkinud ja võib-olla see annab ka mingisuguse, ütleme, ühe dimensiooni juurde. Sest muidu ma olin ainult raamatutega suhtes. Millega asi lõpeb, ma ei tea. Igaks juhuks peaks vist kulturismi, hakkame tegema, äkki lükkavad sängi? Seriaalis Õnne 13 on Lembit Ulfsaki roll Uku Palm veidi salapärase minevikuga linnapea. Tema tütart amoranta Ursulat mängib Evelin Pang. Millised on noore näitleja esmamälestused seoses Lembit Ulfsakiga on need pärit teatrist või kinost? Kinost muidugi eelkõige kapten granti lapsed ja Mary Poppins ja ma mäletan seda just Mary Poppins puhul, et kuidas ema mulle näitas, et venekeelne lastefilm oli ema neitsaga, vaata, see on eesti näitleja minu meelest selline nagu väga enneolematu ajates eesti näitleja mängib vene keeles vene filmis. Ma võisin olla Maran kuue seitsmene. Kui me jõuame selle koostöö juurde, siis millised need tundmused olid? Kõigepealt, kui selgus Kesse isasel seriaalis saab olema ja milline partner ta siis on, tegelikult käis asi nagu niipidi, et kui Ain kutsus sind mängima, siis ta nagu ütles kohe oma trumbi, et sinu vastas näitleja Lembit Ulfsak. Mis seal salata, noorele näitlejale on alati väga, väga huvitav ja väga vajalik. Suurte meistritega koos mängida, sellest õpib väga palju. Ja koostöö on sujunud väga hästi, vähemalt mulle tundub, ta tegi nagu minu jaoks asja üsna lihtsaks selles mõttes, et ei olnud meie vahel alguses kohe sellist luga barjääri või et et tema ise tegi vanema näitlejana selle sulandumise minu jaoks nagu kergeks. Ta on aidanud mind selles mõttes, et kui mina tahaks teha kohe midagi, mis nagu kohe hoobilt pähe tuleb, et teeme ära, siis stan vahel pakkunud mingeid võimalusi. Et võiksid ka nii teha või ka olnud nagu teine režissöör minul kõrvale mida temalt eelkõige õppida on number üks muidugi see, kuidas tema kaameraga töötab või kaamera ees on. Ta on ju ainus näitleja Eestis, kellel on nii tohutu suur kogemus. Seda salamahti piilun ja ka seda, kuidas varem ei saanud, siis tihtipeale ma vaatan, et kui lausa mustvalgel kirjas, siis mul nagu kõrvus heli heli, isegi kuidas seda võiks öelda. Lembit nagu leiab nüüd huumoriselt kergelt ylesse, mulle tundub. Mees, oleme kinost vestelnud, palju. Lembit on, mul on jäänud mulje, et on ka väga kursis praktilisel hetkel kogu maailma Ginaga, mis toimub, ta vaatab väga palju filme. Õli küll ühiseid teemasid, millest rääkida. Aga nendesamade filmides, et kas maitse langeb kokku ka või on erinev väga ikka just langebki kokku hea film on ikka hea film ja kas tahaks teatrilaval ka koos mängida, kui oleks võimalik? Muidugi tahaks, muidugi tahaks teistes antavate saludes kokku saada. Kindlasti mõtlen, et oleks põnev teha temaga koos mingisuguste tugevate karakteritega näitemängu, siis mulle tundub, et Lembit on väga tugev karakternäitleja eest. Kui tagasi tulla nende teatrielamuste või vaimustavate lavastuste juurde, on teil niisuguseid, mida te läbi elu kaasas kannate. Ja siis võib-olla nüüd viimasest ajast midagi, mis on. On küll jah. Kõige esimene suur teatrielamus oli minu jaoks, kui ma keskkoolis õppisin, siis oli Panso lavastus Draamateatris inimene ja jumal ja ma käisin seda mitu korda vaatamas. Oligi hea küll ja seal olid võimsad näitlejatööd ja no mis ma tol ajal taipasin, aga mul jäid need nimed meelde, see oli võib-olla esimene kord, kus ma tulles teatrist välja õppisin ära nende näitlejate nimed, et kui ma nüüd järgmine kord tahaks teatrisse minna, et siis, et vot äkki mängib siis sama Rein Aren seal või või Mikk Mikiver või, või, või Mati Klooren või kes mulle väga meeldisid seal. Ja kui õppisin lavakunstikateedris, siis me käisime üsna palju teatris. Mäletan mind õudselt vapustas Grigori Kromanov lavastus. See oli tudengitega tehtud korki põhjas, see on nüüd juba noorsooteatris eriti mul on meeles seal Jaan toomingas saati nina seal midagi vapustavat. Väga võimas oli Voldemar Panso Hamlet, kus Jüri Järvet Claudisena hiilgas. Siis oli minu jaoks väga suur elamus, oli Jaan Toominga põrgupõhja Vanemuises Lembit Eelmäe. Ja ütleme, viimaste aastate minu kõige suuremad teatrielamused on olnud punniiaba potitehas, millel oli Pedajas lavastanud Pärnu näitlejatega ja sealt jäi mulle meelde noorsööt. Olgu, muld talle kerge. No see oli vapustav lavastus. Ma olin täitsa nagu mul lapsed ütlevad, sillas. Ja siis ma nägin Nügase Dianolat, mis mulle väga kohe meeldis. No vot need on sellised etendused pärast, mida ma olen nagu endast väljas või ma ei ole tajunud aega etenduse ajal. Aga mul on paljud asjad jäänud nägemata, nii et väga võimalik, et et miski oleks veel mind liigutanud. Kuidas te sellesse suhtute, mis seal Von Krahli teatris toimub? Kui tihti te seal käite, kas vaatate kõik ära, kus Juhan Ulfsak mängib? Jah, võib-olla alguses käisin teda vaatamas ikkagi nägin diplomilavastust ja selle teatri esimesi etendusi, mis rahustasid maha, aga muljet ei jätnud. Aga see, milliseks see teater nüüd on kujunenud minu jaoks fenomenaalne mina pean seda Eesti kompaktsemaks kõvemaks tropiks ütleme, teatri väljendusvormide otsimise või leidmise osas on seal sellised lavastused, mis mind on nagu veennud, et on veel võimalik leida midagi. Mulle siiamaani tundus, et ma olen kõike näinud, et kõik see vigurdamine mind absoluutselt ei, ei, ei liigutanud ja siis ma olen tihti mõelnud, milles asi see on, aga see trupp on võimeline näiteks balletilavastaja käe all välja tooma Luikede järve, mis on ka ütleme, viimaste aastate minu jaoks kõige suuremaid elamusi teatris ja mängib see minu poeg seal või ei mängi mitte selles ei ole oluline ja ma käin seal pidevalt. Ma ütlen, et mul on peaaegu kõik etendused, mida ma olen näinud, on mulle hästi meeldinud. Ja on asju, mille puhul noored ütlevad ära sina seda küll tule vaatama ja ma ei ole läinud. See on väga huvitav teada, annaks jumal neile tuult tiibadesse, nad pole ka enam esimeses värskuses või nooruses, ütleme niimoodi, värsked annad küll. Sõna saab Von Krahli teatri näitleja Juhan Ulfsak. Ja isa on väga hästi meelestatud selles suhtes, mis me siin teeme ja käinud ka enamus asju vaatamas. On olnud asju siin, mille puhul ma olen arvanud, et äkki isa maitse jääb konservatiivseks aga alati on saanud teisiti. Aga mõnel asjal on ikkagi veto peale pandud ja vanemad on kuuletunud. Ma olen aru saanud. No kindlasti, eks ka mul on Draamateatriinimene ja asja peale rätta pandud. Need on vastastikused i, aga ega me ei olegi ju kumbki ei saa ka väga suured teatriskäijad, ehk siis see ei ole nagu nii suur probleem praegu meil siin otseselt välja justkui kibe, läksime aja joosta üks draamasse, teine siiani tükke vaatama ja, ja siis vetot peale seda ei saa teha, et, et pigem on see nii, et, et kui midagi uut tuleb, siis arutab omavahele, et kas tasuks vaadata. Nii et see väide, mis ka Lembit Ulfsak ütlesite, ka teater ei ole elus peamine. Seda jagate. Teatur jah, kindlasti ei ole, elus. Võib olla kunst, on, aga mis on need isikuomadused, mis kindlasti on isalt päritud, eeldusel neil ikka on? Ma arvan, et ma jätan oma isiku praegu tahaplaanile, vastan professionaalsest seisukohast, siis ma arvan, et selleks võiks olla teatav praktiline meel ja ratsionaalsus ka näitleja tehniliste kunstiliste küsimuste lahendamisel. Kas oleks himu isaga koos mängida, mõtlen teatrilaval? Ma arvan, et sobiva materjali ja sobivate asjaolude kokkusattumise puhul miks mitte. Me oleme koos mänginud küll, mitte teatrilaval. Oleme mänginud teleasjades ja filmis ja ausalt öeldes ei ole see sugulased olema küll tekitanud nagu mingisuguseid lisapingeid või pigem nagu vastupidi. Et see koostöö on olnud hästi-hästi meeldiv ja ilmselt ongi olnud meeldiv. Seetõttu, millest alguses rääkisin, et läheneme asjadele suhteliselt ratsionaalselt ja tegevuslikult. Algselt küllap see muu peab iseenesest sinna tulema. Lembit Ulfsak arvas, et äkki tema kipuks selles koostöös liiga palju õpetama või seletama, on see talle nii loomuomane. Jah, see on talle üsna loomuomane, ta? Ei, mitte kuidagi väga palju õpetakse seletaks, aga tal on iga asja kohta alati ja oma arvamus. Aga ma pean ausalt ütlema, et nii palju, kui see arvamus puudutab näitlemist või, või kuidas lahendada stseeni siis üldiselt see arvamus on tihti sellel hetkel kõige adekvaatsem. Ma olen selle arvamusega nõus, et mis puudutab eraelu, siis tihti palju vähem nõustuda. Aga see selleks. Kas on niisuguseid absoluutseid lemmikrolle Lembit Ulfsaki loomingust, ma mõtlen nüüd nii laval kui kinos. Minule meeldib, kui isa mängib tõsiseid rolle ja mulle tundub, et ma olen teda viimasel ajal rohkem näinud. Komöödiažanris või, või asjades, mis mingit pidi on koomilised, kuigi ta saab ka selles žanris hakkama. Aga mulle meeldis, kui nad tegid koostööd draamas kunagi Katri Kaasik-Aaslav ja seal oli punttila ja siis onumaania eriti pointile. Täiesti ootamatu ja kihvt lahendus minu arust. Lembit Ulfsak laulab Rebase Reinu laulu teleseriaalist Mõmmi aabits. Muusika Tõnis Kõrvits. Heljo männid. Sest ma pole pehme tordimees, vaid olene spordimees, löön palli pea jalaga, Jon tarvis sabaga. Tapal ja mängu pole, all. Lendab, pall lendab, pall. Pole ta. Mulle meeldis palli taguda, ballil meeldib ka tooda kordroosisse, peidab Emport lohu sisse, ei ta pehmem. On teil hobisid ka? Ei ole minu ainus hobi on ootamine. Ma ootan kevadet. Sellega ma tegelen küll, ütleme iga päev peaaegu ja, ja siis, kui kevad on käes, siis ootan suve ja siis on jälle pime ja siis meeleootav. Sellega ma tegelen pidevalt. Aga kui tõsisemalt vastata, siis ei ole mul hobi, nagu ma nüüd väga pingutada tahaksin, siis ma võiksin öelda, et minu hobi on. Ma natuke kuulan ja kogun ja džässmuusikat mul on ka plaanis võib-olla natukene süvenenumalt seal uurida nende mängijate tausta ja teha enda jaoks mingisugune süsteem, nagu ma omal ajal noorest peast kinotegijatest tegin. Aga mulle piisab ka kuulamisest. See toidab. On teil mingisugune juhtlause või kreedo, elus on teil midagi, mida te endale ütlete kevadet oodates, mis teid aitab olla pimedas sügises talves. Ma olen tähele pannud, et siin elus üldiselt peab olema alati valmis, sa pead olema valmis, sest nii uksest kui aknast või läbi korstna võib tulla üks töö või juhus, mis rahuldust pakub või mis su elu muudab või niimoodi ma ei tea, kust näidendis on, aga on olemas üks selline ütlus, et valmisolek on kõik. See on ikka seesama Hamlet vot just. Hiirelõksu peaosaline oli Lembit Ulfsak tema soovil musitseeris Django Reinhardt. Saate seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Laulma jääb Amor Trio koosseisus Lembit Ulfsak, Juhan Viiding, Tõnis Rätsep. Kaminas. Hõõguvad põletavad. Välja sees. Möllamas torm ja lumetuisk. Istudes nüüd. No ta oli Meil ka siis. Mängib balalaika koor, rõõmsalt lauldakse. Süda vol, vaata lase valsi. Koorida. No ta oli inimesi, kes ise ei saa, no aga siis need leegid