Huvitav saade jätkub nüüd meditsiiniajalooteemadega ja me oleme rääkinud viimastel nädalatel Ludvig Puusepast siis mehest, kes oli neurokirurgia rajaja, eesti arstiteadlane ja temal on pühendatud Tartus ka lausa Puusepa tänav aga ühtlasi olid temaga kindralmajor. Ja meil on üks vana võlg ka veel. Nimelt rääkisime kunagi Aleksander Paldrok ist, kes oli üsna kuulus selle poolest tegeles siis leeprahaigetega ja omal ajal saavutas isegi teatavat edu leepra ravimises, mis siis, et siis veel antibiootikume ei olnud. Tal oli seal oma meetod ja ka tema oli kindralmajor, et mismoodi need Eesti arstiteadlased on ühtlasi ka justkui sõjaväelased, kindralmajorit. Ken kalling Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiini alal. Tore jah, hea küsimus, eks seal ilmselt kindlasti üks, üks on niisugune loogiline põhjendus, nendel aukraadidel on see, eks ole, et mehed nii Paldrok puusat alustasid oma karjääri juba, eks ole, tsaariajal ja ja seal selles, selles ühiskonnas mingite ametite, mingite positsioonidega käisid, käisid ka kaasas teatavad teatavad sellised auastmed. Puusepp oli nagu öeldud, oli lõpetanud sõjameditsiiniakadeemia. Nii et temal olid need need paguneid ilmselt ikkagi kohe peale selle selle kooli lõpu peal ja ka sõja sõjameditsiiniga ta selles mõttes mingil oma eluperioodidel väga selgelt tegeles, näiteks ta käis siis Vene-Jaapani sõjas ja seal seal tema need pagunid väga täpselt uurinud, aga juba vähemalt majori aukraadis oli ta tundub nii, et kui ta Eestisse Eestisse jõuab, siis kui sõda oli läbi, siis eks ole need invaliidid ja need need probleemid olid nagu jätkuvalt üleval, et siin ka varasemalt on räägitud, Puusepp käis välja mõned sellised, aga väga uljad plaanid, ta lõi kaasa siis Eesti sõjaväearstide seltsi töös. Ja kõneles just tal juba seda esimese esimene maailmasõda oli, eks ole juba aastaid käinud ja need esimesed haavatute leegionid olid saabunud juba arstide hoole alla, nii et tal oli olnud aega uurida just siis noh, eeskätt oma oma erialast lähtuvalt. Neid närvi närvitraumasid ja närvi vigaseid, mis, mis nendel sõjastunud meestel siis kaasas olid. Nii et siin eestis ta siis jätkas ka seda sedasama tööd, suhtles siis eesti sõjaväelastega ja, ja, ja ilmselt siis Eesti Eesti Eesti sõjavägi pidas, pidas vajalikuks teda nii-öelda Ta oma oma projektidesse oma mõtetesse, oma töödesse, nii et ta oli siis ka kindral siin siin eesti armees. Palju ta siin Eesti Eestis nihukest igapäevast sõjaväelase tööd tegema pidi ja noh, seda ma ei oska nagu väga täpselt öelda, et võib-olla see oli ka niisugune natuke nagu nagu auamet, ma julgen väita, aga ma, aga väga kindel ei ole siin Tartu kontekstis tegelikult nad ülikooli haiglad siin kohaliku diviisi haiglaga tegid, tegid päris palju koostööd ja jällegi sõjaväel oli teinekord võib-olla rohkem võimalusi, rahalisi võimalusi, aga kui me räägime näiteks siin patsientide demonstreerimiseks tudengitele siis oli ka seal see materjal olemas. Ja ütlesin, et kohalike sõjaväehaiglaid või kohaliku sõjaväehaiglat kasutati päris palju ära ja professorite huvi selle niukse sõjaväe kohaloleku vastu Tartus oli päris suur, sest noh, kasvõi finantseerimise poole pealt, et loodeti mingit koostööd teha. Aga jah, Paldokiga siis ka, et temagi oli Vene-Jaapani sõjas ja, ja oli tal see niisugune sõja kogemus olemas. Ja siis, kui tekib Eesti vabariik, siis saab ka siis saatke padrun kest meest küljest, meil siin ka varem juttu oli siis tõesti jah, niisugune naha- ja suguhaiguste arst saab ka temast kindralmajor ja sõjaväehuvi siis Paldroki eriala vastu. See oli ka tollel ajal ikkagi väga, väga selge ja väga tugev. Nagu öeldud, Paldrok tegeles nii naha kui suguhaigustega ja noh, eeskätt võib olla niukses tolleaegses sõjameditsiini, sealse sõjaajaloo ja meditsiiniajaloo üks niisugune väga, väga selge kokkupuutepunkt on just siis suguhaiguste teema. Et sõjaväelased, nende tervishoid, nende käitumine, et see, see ikkagi ilmselt küllaltki selline raskesti kontrollitav maailm olnud läbi ajaloo ja varasemate aegadel ka neid sõdureid niimoodi väga distsiplineerida väljaspool siis õppusi või seda lahinguvälja, ega ilmselt vist ei püüdnudki, et noh, jällegi võib-olla kuulaja teab ja on kursis, aga see niuke sõjalaager oli küllaltki selline veider veider keskkond, kus siis, kus siis olid kõik need soldati taga oli ka seal igasugust muud seltskonda lõpetades prostituutidega. Aga ühel hetkel just niimoodi teaduse arengu kontekstis hakkab teadvus veel enne, kui avastatakse baktereid ja kõik vajalikud mikroorganismid nende suguhaiguste taga tasapisi hakkavad tekkima teooriad seal juba 19 sajandi keskpaigas, alguses mis, mis vaatlevad nagu suguhaigusi kui sellist potentsiaalset ohtu populatsioonile, nii-öelda degeneratiivseid, generatiivsed tegurit. Kardetakse, et suguhaiguste läbipõdemine. Et see näiteks mõjub halvasti järglastele või siis mõjub halvasti selle konkreetse inimüksuse populatsiooni, eks ole, teovõimele sooritusvõimele noh, sõjaväe puhul väga tähtis teema. Teisisõnu kusagil 19. sajandi keskpaiku, kui aga hakkavad siis erinevad riigid niimoodi tõsisemalt mõtlema sellele sõdureid pasarmeerida, viia nad lahku igasugusest sellisest lodevus tegevusest seal sõja sõjalaagri ümber. Ja eesmärk on just just nagu siis jälgida, jälgida sõdurite noh, sellist nihukest füüsilist tervist, muuhulgas siis suguhaigusi, et nad oleksid tervemad, oleksid tugevad, nad saaksid, jõuaksid sõdida. Ja see teema ei olnud siis ka esimese maailmasõja ja vabadussõja ja Eesti vabariigi algusaastateks kuhugile kadunud. Suguhaigused sõjaväes sõjaväe ümber sõduritel levitatavat haigused tsivilistide ja sõjaväelaste omavaheline läbikäimine, mis puudutab just eeskätt suguhaiguste levikut, aga muude haiguste levikut, et see oli, see oli nagu aktuaalne teema ja selles selles kontekstis Paldrok siis ilmselt pidi pidin nishi täitma ja, ja sai siis Eesti kaitseväes vastava ala spetsialistiks. Jaa, Paldrockiga seoses siis võib jah jälgida päris päris palju selliseid noh, meie mõistes võib-olla huvitavaid diskussioone ajastu kontekstis jällegi igati adekvaatseid teemad, mis nagu üles kerkisid, tollel ajal oli siis kuidas nende suguhaiguste vastu ikkagi võidelda. Patriarhaalne, meestekeskne ühiskond, kange kiusatus oli kogu selle võitluse raskuspunkt väänata nii-öelda naiste kaela. Hästi lihtne oli süüdistada suguhaiguste levikus prostituute, kergemeelseid naisi, kuni selleni välja, et kas see on eesti keeles näiteks kohtab suguhaiguse definitsiooni, mis kõlab umbes nii, et suguhaigus on haigus, mida levitavad halbade elukommetega naised. Naised on naised, on süüdi suguhaigused, meeste haigus, mida levitavad naised, spetsiifilised küsimused maistel suguhaigusena, kui mõnikord ei juletud, ei osatud nii edasi diagnoosida, tundus, et nad ainult meestel saadakse naiste käest. Ja siin siis tekib meditsiiniajaloos selline päris põnev periood, millest ka tänapäeval on palju raamatuid kirjutatud, eks ole, et kuidas siis kuidas siis neid naisi, keda parasjagu on soov süüdistada suguhaiguste levikus, et kuidas kuidas need siis kontrollida, korrale kutsuda. Nüüd algab siis selline väga range prostituutide jälitamine, kõikvõimalikud kollased passid, koostuslikud läbivaatused, siit omakorda hakkab jõudu koguma naisõigusluse, kes just kõrgklassi ja keskklassi naised tulevad oma elu hammasrataste vahele jäänud suguõdedele prostituutidega siis appi hakkavad nõudma inimlikke tingimusi, et neid vaataks läbi naisarstid, siit omakorda jõuame, eks ole, naiste lubamise juurde meditsiinihariduse juurde ja nii edasi. Ja lumepall hakkab kasvama. Ja sellest siis on jah, niukse diskussioone, mõnesid näiteid juba nagu siin sai toodud, et see niuke, naiste naiste süüdistamine äärmuslik. Ja teine teema, millega tolleaegne ühiskond maadles, oli oli ikkagi, kuidas suhtuda kõikvõimalikesse, noh, suguhaigusi ära hoidvatesse vahenditesse, noh eeskätt räägime siis Condoomidest. Ühest küljest saadi aru, et nad aitavad tasapisi oli kummitööstus tekkinud ja neid osati juba teha. Aga teiselt poolt oli, oli just see moraali küsimus, et kas neid tohib välja pakkuda, kas neid tohib soovitada? Kui, siis kellele näiteks siin Eestis, et juba iseseisvas Eesti vabariigis, okei, et linnapoistele, kuna ta on sõjaväes, eks ole, anname selle kondoomi kaasa, kui ta saab linnaloa, aga maapoistele neile võib-olla veel ei tasuks sellist eks ole kergemeelset maailma tutvustada. Teisisõnu, kui me kondoome reklaamime kutsume üles neid kasutama, siis see kohe tekitab mingi tohutu moraalse kriisi ebaterve huvi, sugu ja seksuaalelu vastu. Ja tegelikult seda džinni nagu ei tohiks pudelist välja lasta, et tekib päris palju sellist. Meie jaoks veidrat diskussiooni, ühest küljest nagu tahaks suguhaigusi ära hoida, teisest küljest needsamad vahendid kaitsevad ka raseduse eest, eks ole, raseduse nisukest ärahoidmist, seda tollel ajal eriti lubada ei tahetud. Samad hügieenilised diskussioonid et kuidas nii teha, et hundid oleksid söönud ja lambad oleks terved. Paldrok siin selles nendes diskussioonides käitub nagu väga väärikalt ja tänapäevale arusaadavalt, et ta näiteks ikkagi kutsub, kaitseb naisi, ütleb, et ei tohi naisainult süüdistada suguhaiguste levikus, vaadake pigem mehi, kuidas nemad käituvad ja kutsub üles kasutama julgelt kasutama kõikvõimalikke neid, neid võimalusi, mis siis tolleaegne meditsiini olemas on. Et siis tõesti suguhaigusi suguhaiguste levikut nagu nagu ära hoida. Tänaseks ken kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.