Tänases keskeprogrammis esineb taas arhitektuuriajaloolane Oliver Orro. Me oleme rääkinud saatesarjas erinevatest Eesti linnadest ja Tallinna linnaosadest põhiliselt ajaloost, nende ruumilõikude kujunemisest, sellest, miks on seal nii või naasugused, hooned või linnamaastikutüübid tekkinud. Millised sotsiaalajaloolised poliitilised majanduslikud protsessid on seda mõjutanud. Tänases saates võiks siis rääkida mõningatest saate teemadest, mis puudutavad meie linnade, tänapäeva ja ruumilise planeerimise probleeme. Linnaplaneerimisel tegevusena on pikk ajalugu, mis ulatub tagasi antiikaega ja renessansiaega ja sai eriti oluliseks klassitsismi siia valgustusajastul kui linnaplaneerimine pidi väljendamas ka selliseid ajastu filosoofilisi ja sotsiaalseid või ühiskonnakorraldusega seotud ideid. Nüüd Eestis sellist teadlikku linnaplaneerimist on varasematel sajanditel üsna vähe olnud. Tõsisemast linnaplaneerimisest saab meil ikkagi põhiosas rääkida alates 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest rohkem võib-olla isegi alates Eesti vabariigi esimesest iseseisvusperioodist. Muidugi Tallinna puhul algavad need protsessid pisut varem ja teame ka ju tsaariaja lõpust seda Tallinna generaalplaani tegemise võistlust, mille võitis kuulus soome arhitekt Eli Saarinen oma suur Tallinna plaaniga. Kui vaadata neid linnade planeeringuid Eestis 20.-st sajandist olgu siis Eesti vabariigi esimesest iseseisvusajast või ka Nõukogude okupatsiooni perioodist siis muidugi enamik nendest linna planeeringulistest ideedest ei ole mitte kunagi teostunud. Ja mõnikord on selle üle ainult hea meel, sest et eriti 1900 kuuekümnendatel ka veel seitsmekümnendatel aastatel tehti selliseid väga suurejoonelisi plaane tervete linnade ja linnaosade ümberkujundamiseks, kus pidanuks tekkima uued tänavad läbi varem väljakujunenud linnaosade isegi läbi vanalinnade ja uued linnaosad varasemate majade asemele, seal, kus neid plaane ellu viia jõutud, nagu kasvõi näiteks Tallinnas keldrimäel, kus kõik vanad majad lammutati ja asendati siis 1970.-te aastate teisel poolel paneelelamutega ei ole selle kujunenud linnaruumi üle tänapäeval väga õnnelikud. Nii et võib-olla on isegi hea, et neid suuri linnaehituslikke plaane ei ole jõutud Eestis väga terviklikult ellu viia ja meie linnad on kujunenud mõneti isetekkeliselt ja kaootiliselt. Tänapäeval linnade planeerimisega muidugi ka tegeldakse meie omandisituatsioonist, kus peaaegu kõik maatükid ja hooned linnades on eraomandis ja meie seadusandlusest lähtuvalt on muidugi see üsna keeruline ja linnaplaneerijate ja kohalike omavalitsuste võimekust seetõttu paratamatult piiratud. Aga püütakse teha nii palju, kui saab ja teatud seadusandlikud hoovad kohalikul omavalitsusel ikkagi siinkohal on. Ja linnaplaneerimine ehk siis linnade üldplaneeringud ongi ennekõike kohaliku omavalitsuse kompetentsi kuuluv tegevus. Nii et kui siis vahel leitakse, et meie linnaruum ei ole päris selline, nagu ta peaks olema ja leitakse, et üks või teine asi on valesti planeeritud puudutagu see siis ühistransporti või mahulist arhitekt, Touri tänavatevõrku, liiklust, haljastust, mida iganes, mis kõik sinna suurde planeerimise valdkonda kuulub siis üldjuhul ei ole vabariigi valitsust võtet siin kiruda, vaid vaadata ikkagi oma linna või vallavalitsuse otsa, kes planeerimisküsimustega tegeleb muidugi sellisel määral, nagu seadusandlikud aktid meile selleks volija võimalust annavad üldplaneeringuid vaadates, mis on tehtud siis nüüd taastatud Eesti vabariigis siis 1990.-te üldplaneeringud, eriti just väiksemates omavalitsustes on mõnikord sellised pisut abitud ja naljakad. Ühelt poolt on siis selliseid üldplaneeringuid, mis tegelevad peamiselt olemasoleva olukorra fikseerimisega ja tegelikult mingeid planeeringulisi ideid, mis võiks selle linnaga edasi saada. Millised võiks olla selle linna vajadused, mida me tahame säilitada ja mida muuta. Seesugust ruumilist analüüsi seal peaaegu ei olegi. Lihtsalt seadus nõudis, et üldplaneering tuleb teha nõukogude aegset generaalplaani ei saanud enam kasutada ja tehti siis selline üsna formaalne planeering ja tegelikud linnaehituslikud protsessid ja linnaruumi kujundavad protsessid kulgesid omasoodu. Sellest formaalsest planeeringust suhteliselt sõltumata ja selle tulemusena tekkinud kaunis kummalisi situatsioone ja kaootilise olukordi me näeme mitmel pool Eestis, eriti just väiksemates linnades. Teisalt tehti ka selliseid linnaplaneeringuid, mis siis olid üsna utoopilised, kus unistati suurelt ja kavandati ka selliseid ruumilisi nähtusi, mida jällegi väiksemates linnades ellu viia oleks olnud toona 1900 üheksakümnendatel või 2000.-te algul peaaegu võimatu ja ilmselt ka veel tänapäeval või lähitulevikus niisugusi asju me päris teha ei saa. Nagu terved uued tänavad, uued ühistranspordivõrgud ja ka siis mitmetes väikelinnades ühel perioodil unistati kõrghoonetest ja Teie ette mingisugune ala, millele siis üldplaneeringus pandi näiteks kas nimeks siis lausa kõrghoonete ala või piiramatu kõrgusega hoonestusala, kuhu siis nähti ette pilvele kujate tekkimine. Nüüd võib-olla uuemates planeeringutes on hakatud seda taas ümber vaatama või järele mõtlema, kas see üldse on võimalik ja kas see üldse oleks ka hea ja vajalik näiteks sellistes linnades nagu Rakvere või Paide või Viljandi. Mida aeg edasi, seda enam on need planeeringud jõudnud korrelatsiooni reaalse eluga ja neid on hakatud tegema professionaalsemalt ja kvaliteetsemalt ja vastavalt selle linna või linnaosa vajadusele. Üks küsimus, millega järjest enam on hakatud ka üldplaneeringute tasandil tegelema, on siis miljööväärtuslikud hoonestusalad ja siinkohal on eeskuju näidanud suuremad linnad Tartu ja Tallinn aga järjest enam on neid moodustatud ka väiksemates linnades ja see tähendab siis kohaliku tasandi muinsuskaitset. Muidugi, miljöö on laiem väärtus kui ainult majad ja nende ajaloolised detailid, see hõlmab ka piirdeid, haljastust, kruntide suurust ja kuju, hoonestuse üldist mastaapi ja nii edasi, aga järjest julgemalt ja rohkem on on sellega tegelema hakatud ja järjest enam on hakanud avalikkus seda mõistma ja kohalikud kogukonnad ise tegema ettepanekuid, et nad sooviksid siis oma ajaloolise elukeskkonna säilitamiseks üldplaneeringuga seada mingisuguseid piiranguid. Muidugi, kuidas leida tasakaal arengute ja siis olemasolevate väärtuste säilitamiseks vajalike piirangute vahel traditsiooni ja innovatsiooni vahel, see on planeeringute koostamisel üks keerulisemaid küsimusi. Ja eriti puudutab see miljööväärtuslike hoonestusalasid, aga miljööalade puhul lihtsalt teadmiseks, et need tulenevad ka just siis üldplaneeringutes ja on kohaliku omavalitsuse kehtestatud, samuti seal kehtestatud piirangud on kohaliku omavalitsuse kompetentsis ehk et siis erinevalt riiklikest muinsuskaitsealadest või riiklikult kaitstavate arhitektuurimälestistest miljööväärtuslike hoonestusaladega ei tegele riigi muinsuskaitseamet, vaid nendega tegelevad just kohalikud linna- ja vallavalitsused mis mõnel pool on ka probleemiks. Sest et tegelikult, et kohapeal, eriti väiksemates omavalitsustes võib puududa ka vastav kompetents, miljööväärtuslikud hoonestusalad küll kehtestatakse aga reaalselt nende ajalooliste hoonetega ja selle ajaloolise linnaruumiga hoonete vahel ja ümber keegi seal tegeleda ei suuda. Piirangud, kas siis tegelikult ei realiseeru või vastupidi, järgitakse neid liiga rangelt, ei osata leida tasakaalu, selles mõttes on siin ka mõeldud noh, erinevaid lahendusi, kuidas see võiks olla, kas maakondade tasandil või näiteks ka kohalike muuseumite juurde võiksid tekkida sellised kompetentsikeskused, mis siis rohkem oskaksid koha peal nõustada, kuidas ajaloolist linnaruumi planeerida ja paremini Meie kaasaegsesse ellu integreerida. Aga täpsemalt ehitustingimused, mida kuhugi ehitada saab, määratakse detailplaneeringutega. Ja need on muidugi need asjad, mille ümber on ka palju poleemikat ja vaidlusi. Ikka me kuuleme, et kuhugi on tehtud halb detailplaneering või kohalikud elanikud on näiteks mõne detailplaneeringu vastu. Üldiselt Eestis juba alates 1990.-test aastatest on olnud väga hea ja demokraatlik planeerimisseadus. Nii meie üldplaneeringud kui detailplaneeringud läbivad avalikustamise ja kõigil juriidilistel isikutel, kui füüsilistel isikutel on võimalik teha ettepanekuid selle planeeringulahenduse osas, avalikustamisest peab teatama siis ka kohalikus ajalehes ja nii edasi. Üldiselt omavalitsused neid seadusepügalaid päris hästi ka järgivad. Küsimus muidugi on selles, et kõiki neid ettepanekuid, mis avalikustamisel tulevad, ei saa omavalitsus ju alati arvestada, sest need võivad olla ka omavahel vastukäivad ja võivad lähtuda kelleltki erahuvidest ja ei pruugi sugugi olla õigustatud. Aga muidugi on olnud ka selliseid probleeme avalikkuse kaasamisega, kus kohalikud omavalitsused võib-olla eriti suuremates linnades avalikkust täielikult ignoreerivad ja siis formaalsete põhjendustega saadavat tagasi kõik avalikustamisel tulnud ettepanekud ja tihti avalikustamine tehakse ka liiga hilja. Tallinnas on olnud päris palju sellist praktikat, kus varem tehti juba mingi detailplaneeringu eskiis, mis käis läbi kõik erinevad ametnike kabinetid. Lepiti juba kõik kokku, milline see planeeringu lahendus siis saab olema ja avalikustamisele läks juba peaaegu valmis planeering ja siis ei olnud keegi enam huvitatud millegi ümbertegemisest ütleme näiteks kohalikel selle piirkonna elanikel jäi selline mulje, et mis me siin enam kaasa rääkida saame, kõik on ju niikuinii juba nii täpselt otsustatud tänapäeval püütud selle poole, et see avalikkuse kaasamine oleks planeerimise varasemast faasis. Loomulikult, et see on üks küllalt, ehkki keeruline valdkond ja tegelikult lisaks sellele, et siis kohalikud omavalitsused teinekord ei ole olnud piisavalt altid avalikkusega koostööd tegema on olnud ka võib-olla Eestis sellisel laiemal, ütleme kodaniku avalikkusel varem päris suuri raskusi üldse selle ruumilise planeerimise valdkonnaga haakumisel mis osaliselt tulenes ka sellest, et nõukogude ajal kõik planeeringu otsused tehtigi ära siis võimuinstantsides ja toona mingisugust Sis avalikkuse kaasamist oluliselt matesse planeeringu otsustesse tavaliselt ei olnud. Inimesed ei olnud harjunud sellistes küsimustes kaasa rääkima, sageli ei osatud planeeringutest isegi aru saada, neid lugeda ei osatud tähelepanu pöörata neile detailplaneeringu avalikustamise teadetele ja alles siis, kui uued majad hakkasid kerkima, ehmatati, mida küll meie naabrusesse hakatakse ehitama. Samal ajal kui detailplaneering oli tegelikult kehtestatud juba viis aastat või näiteks kolm aastat tagasi omal ajal ka avalikustamise läbinud, aga lihtsalt inimesed ei osanud selliseid asju jälgida ega neile tähelepanu pöörata. Loomulikult, kas ja kui palju avalikkust sinna planeerimisprotsessidesse kaasata saab, kust läheb üld ja erikompetentsi piir? See küsimus ongi keeruline. Ja on tihti ka, et päris lõpuni ei saagi neid asju niimoodi lausdemokraatlikult teha. Sest et on ju teatud asjad, mis on riiklikult vajalikud, olgu see siis prügipõletustehas või surnukuur või ohtlike jäätmete paneku koht või midagi muud seesugust. Ka mõni tootmisettevõte näiteks mida mitte keegi oma naabrusesse ei taha, aga mis kuhugi tuleb siiski panna. On selge, et siis mõned sellised asjad tuleb ära otsustada nii-öelda ülevalt alla, mis puudutab ka maantee ja raudteetrass ja nii edasi ja ei saa küsida päris igalt elanikelt tema arvamust, sest nime ei jõuakski selle planeerimisprotsessiga kunagi kuskile. Samuti võivad olla erinevatel institutsioonidel või isikutel vastukäivad seisukohad. Näiteks kas mõnda tootmisettevõtted linna soovitakse või mitte. Suurele osale elanikest võib see olla vajalik, sest eriti väikelinnas on oluline, et tekiks töökoht. Ja see, kui keegi tahab ehitada kuhugi linna serva uue tööstuse on väga suur asi. Samas sinna lähedale jäävad krundi omanikud võivad olla täiesti selle uue tööstusettevõtte rajamise vastu kartes tänavatel suurenevat transpordikoormust, müra, ebameeldivaid lõhnasid ja mida iganes. Ja siin ongi siis nüüd puhtalt kohaliku omavalitsuse asi leida see tasakaal ja aru saada, kus on siis nüüd tegelikult see laiem avalik huvi. Üheks probleemiks, mis meie detailplaneeringutega praegu on ja mis puudutab väga paljuga just ajaloolisi linnasüdameid, on see, et vanad detailplaneeringud kehtivad edasi ja 1900 üheksakümnendatel aastatel ja 2000.-te aastate algulgi veel tehti üsna kummalisi planeeringuid, kus tihti ka eraomanike ja kinnisvaraarendajate huvid kippusid väga selgelt domineerima avaliku huvi üle ja lubati väga suuri ehitusmaht kummalistesse kohtadesse ajalooliste hoonete lammutamist sellistes kohtades, kus me tänapäeval peaksime vajalikuks neid pigem säilitada. Ja teinekord ka selliseid lahendusi, kus on küll lubatud ehitada suuri mahte, näiteks ärihooneid, büroohooneid, vaheliga tootmishooneid, kuid täielikult on jäetud lahendamata ümbritsev infrastruktuur. Eraomanikul justkui ei olegi kohustust sellisesse avalikku hüvesse panustada, sest et planeeringut tehes ei osatud seda nõuda või ette näha. Ja häda on siis selles, et meil ei ole praegu mingisugust piiri, kui kaua need vanad detailplaneeringud kehtivad? Nad kehtivad justkui tähtajatult igavesti. Nii et näiteks 1900 üheksakümnendatel aastatel kehtestatud planeeringute järgi on võimalik ka praegu hakata ehitama lisaks sellistele sisulistele küsitavustele sellele, et avalik huvi võib olla vahepeal muud tulnud, on seal ka lihtsalt selliseid nii-öelda tehnilisi probleeme, kus need varasemad planeeringud on tihti üsna pealiskaudselt vormistatud ja raske on üldse aru saada, kui suur see ehitusõigus just on või mida täpselt on siis tegelikult ette nähtud ehitada. Sest toona nende vormistamine võis olla ka vähem professionaalne ja vähem täpne kui praegu. Eks ikka vigadest õpitakse. Detailplaneeringute puhul on veel ka see asi, et peab arvestama, et need ei reguleeri arhitektuuri. Detailplaneeringus saab küll seada arhitektuurinõudeid hoonete kõrguse, mahtude, paiknemise kasutatavate materjalide osas ja miljööväärtuslike, hoonestusalade ja muinsuskaitsealade puhul näiteks kirjutada ette. Sellel hoonel peab olema kaldkatus, sest teistel piirkonna hoonetel on kaldkatus ja ka uus maja võiks olla küll moodsa arhitektuurikeelega, aga siiski kaldkatusega. Aga väga täpselt ei saa planeeringuga ette näha, millised need uued majad tulevad. Arhitektuur on ruumiline kunst, mis ei taandu sellistele sõnalistele kirjeldustele. Ükskõik kui täpselt me ütleme, mida me seal näha sooviksime. Tegelikult see ei anna meile hea arhitektuuriretsepti. Nii et need detailplaneeringuga tihti kaasa antud illustratiivsed materjalid ongi ainult sellised tutvustused selle kohta umbes missuguseid maju selle detailplaneeringu järgi võiks ehitada, aga ei ole mingit garantiid, et täpselt sellised majad just tulevad, sest et selle planeeringu järgi maju projekteerima võib hakata hoopis näiteks 10 aasta pärast mõni teine arhitekt, mitte see, kes planeeringu tegi. Ja sellest tulenevalt on ka tihti siis selliseid noh, vasturääkivusi või arusaamatusi. Et planeeringu avalikustamise juures on kunagi olnud üks ühtemoodi illustratsioon, kus olid näiteks hoopis traditsioonilise maa-arhitektuurikeelega majad aga kui hooned kerkima hakkavad, siis selgub, et selle ala näiteks on ostnud uus kinnisvaraarendaja, kes eelistab hoopis selliseid ultramoodsa arhitektuurikeelega maju. Nii et sellist absoluutset garantiid, millised majad me selle planeeringu järgi saame, seda mitte kunagi ei ole. Ja ükski planeering ei saa tagada tegelikult sajaprotsendiliselt arhitektuuri õnnestumist. Kunstis ei ole kunagi garantiisid ja arhitektuur paraku kuulub ka kunstide hulka. Mis puudutab nüüd ehitusprojekte, siis ka nende osas on vahel mittemõistmisi ja probleeme meie üldises arhitektuurikultuuris ja arusaamatusi, ütleme, erialaringkondade ja laiema avalikkuse vahel seda niisiis uusehitiste kui ka olemasolevate hoonete ümber ja juurdeehituste juures. Ehitusprojekte iseenesest on linnades alati nõutud alates juba 19.-st sajandist ja tänu sellele on ka meie arhitektuuriajalugu ja linnaehituse ajalugu päris hästi uuritavad. Alates 19.-st sajandist on neid projekte ka siis linnavalitsuste varem siis ka mingite muude institutsioonide tsaariajal näiteks kubermangu valitsuste arhiividesse kogutud. Nii et tegelikult juba mitmesaja aasta vältel on kehtinud see nõue, et linnades ilma professionaalse arhitekti või varem siis ka ehitusmeistri tehtud projektita midagi ehitada ei tohi. Aga kuna nüüd 1900 üheksakümnendatel aastatel, kui me olime taas saavutanud vabaduse, siis paljudele inimestele tundus, et see tähendab siis nüüd seda, et need nõukogude aegsed ranged ja ahistavad piirangud, kui kõik asjad ühiskonnas olid hirmsasti tsentraalselt reguleeritud, on nüüd kadunud ja eraomanik võib teha peaaegu mida iganes. Ja inimesed hakkasid ka arvama, et nüüd ei ole ka ehitusprojekte enam vaja ja ehitustegevus nii uusehitiste, eriti aga just siis olemasolevate hoonete ümberehitamise osas läks kauniskaootiliseks eriti elamuarhitektuuris. Ja siis tekkiski selline arusaam, et noh, väiksemad ehitiste puhul või olemasolevatele hoonetele üksikute tubade või korruste juurdeehitamise puhul ei ole ehitusprojekti tarvis ja kui nüüd on hakatud siis neid uuesti rangemalt nõudma, siis see on vahel tekitanud sellist vastuseisu ja eksliku arvamust et mingil põhjusel kohaliku omavalitsus kiusab inimesi liiga palju. Aga tegelikult arhitektuuri ja ehituse valdkond on olnud läbi aegade üsna täpselt reguleeritud ja selles, et ka eramaja ümberehitamiseks, kui selle käigus muutub hoone välimus, muudetakse näiteks ehitusmaterjale, hoonet väljastpoolt soojustatakse või midagi muud sellist, et selle jaoks on ka tarvis ehitusprojekti. Tegelikult see nõue ei ole üldse midagi uut ja see on alati niimoodi olnud ka Eesti ajal, näiteks arhiividesse laekus üsna palju selliseid projekte, mis käsitlesid käigult ühe maja akende või uste kuju. Muutmist on muidugi teatud hulk väiksemaid ehitusega seotud tegevusi mis ei eelda siiski ehitusprojekti ja mida inimene saab ise teha õue peale kempsuputka või kasvuhoone ehitamine, kus ei pea tingimata tegema ehitusprojekti ja võtma ehitusluba. Need asjad on seadustes üsna täpselt paigas. Millal, mida, mis reeglite järgi teha võib? On muidugi teatud ebamäärane hall valdkond ka, mida erinevad omavalitsused tõlgendasid erinevalt. Kas need tegevused nüüd nõuavad ehitusprojekti või mitte ja mida tegelikult kaua aega ka keegi ei suutnud kontrollida ja mille tõttu ka meie arhitektuuripilt siin näeb välja üsna kirju ja natuke häirivalt isetekkeline, teinekord see puudutab näiteks olemasolevate ehitiste uste ja akende vahetamist ja muutmist kaua aega, tegelikult seadus ei öeldud täpselt midagi selle kohta. Kas uste ja akende vahetamine näiteks puitakende vahetamine plastakende vastu või vanade välisuste vahetamine rauduste vastu on ehitamine või mitte, kas see ehitusseaduse järgi nõuaks siis ehitusprojekti ja kohaliku omavalitsuse nõusolekut või võib seda igaüks ise teha? Samamoodi näiteks rõdude kinniehitamine oli selline ebamäärane tegevus. Et kui lugeda ehitusseadust, siis see peaks nagu kvalifitseerume ka tegevuseks, mis nõuab ehitusprojekti lisaks veel ka kõigi maja, teiste kaasomanike või korteriühistu nõusolekut, kui tegemist on kortermajaga, kus on palju omanikke, aga sellest kinnipidamist ei suutnud keegi kontrollida. Ja nii ongi siis tekkinud suur hulk selliseid maju, kus igal korteril on isesugused, aknad või iga rõdu on isemoodi kinni ehitatud. Tänapäeval on see asi siis nüüd meil ära otsustatud niimoodi, et uste ja akende vahetamine ilma nende kuju ja raami jaotust muutmata. Ta ei ole ehitamine ehitusseaduse tähenduses ja selleks ehitusluba võtma ei pea, küll aga miljööväärtuslike hoonestusaladel ja muinsuskaitsealadel on siinkohal ikkagi vaja kohaliku omavalitsuse kirjalikku kooskõlastust. Samuti üks suur valdkond, mis kaua aega oli reguleerimata, on hoonete värvilahendused. Nimelt kui me hoonet üle värvime, ilma et me seal muudaksime uksi või aknaid, ehitaksime talle midagi juurde, siis ka see ei olnud ehitamine ehitusseaduse tähenduses. Ja seda ei pidanudki siis just nagu kellegagi kooskõlastama. Mõned omavalitsused püüdsid seda reguleerida täiendavalt ehitusmäärustega mõned omavalitsused. Täpsemalt püüti seda reguleerida miljööväärtuslike hoonestusaladel, aga igal pool neid ju ei ole või need olid kaua aega kehtestamata, sest üldplaneeringud venisid. Ja siis tekkis ka selliseid väga kummaliste värvilahendustega hooneid. Värvikataloogide värvi kauplused pakuvad ju palju selliseid väga eredaid värve, mis pildi peal võivad mõjuda päris kenadena ja vastata, aga mõnede inimeste soovidele oma elamist kuidagi elavdada ja moodsamaks teha. Aga eriti just ajaloolistes linnasüdametes on siiski päris kummalised niisugused neoontoonid, mida vanasti ei kasutatud ja ei saanudki kasutada, sest et ajalooliste pigmentidega ja ajalooliste värvitüüpidega ei olnudki üldse võimalik nii eredaid, puhtaid murdmata toone saada. Ja siin on nüüd jälle küsimus, kui palju peaks seda valdkonda reguleerima, kas see, mis värvi inimesed võivad oma kodumaja värvida, peaks olema kuidagi reguleeritud või võibki seda igaüks ise otsustada. Ja nüüd tänapäeval ikkagi ütleme, ajalooliste keskkondade, miljööväärtuslike, hoonestusalade ja muinsuskaitsealade puhul tõsisemalt hakatud sellega tegelema ja püütud seda kuidagi kontrollida, inimesi nõustada, teha tasuta värvipass, teha võrdlevaid värviuuringuid, et selgitada, mis värvimajad on selles või teises linnas ajalooliselt üldse olnud. Aga jah, kaua aega sellega ei tegeldud ja siis on tekkinud päris palju meie eriti sellistesse aed, linlikesse, elurajoonidesse, maju, mis oleks nagu kuskilt barbinukkude maailmast pärit. Keeruline valdkond on ka muidugi see kui palju peaks lubama vanade majade lammutamist. Eriti sellistel terviklikel ajaloolistel, hoonestusaladel ja vanades südalinnades. Lammutamine nimelt otseselt ei nõua detailplaneeringud ja seega lammutamise otsused ei käi ka alati läbi avalikustamise. Kui inimene tahab sinna krundile midagi asemele ehitada, siis on loomulikult vajalik detailplaneering, mis läbib ka avalikustamise. Aga maja ära lammutamiseks ei pea tingimata planeeringut tegema. Ja nii võib ka juhtuda. Mõni omanik lammutab mõnel terviklikule ajaloolisel hoonestusalal oma maja, kohalike omavalitsus mingitel asjaoludel annab selleks nõusoleku ja ega siis naabrid ei kuulegi sellest enne midagi, kui kopp juba kohal on. Tõsi, lähemaid naabreid muidugi peab teavitama, aga noh, tihti inimesed ei taha ka naabriga tülli minna ja ega ei ole ka võib-olla väga häid juriidilisi argumente, miks sellest keelduda. Aga nii võivad kaduda meie terviklikelt ajaloolistel hoonestusaladelt ka tihti just need kõige vanemad ja kõige väärtuslikumad majad, mis annavad sellele piirkonnale just oma karakteri ja millega ümbruskonna elanikud harjunud on. Mida nad mäletavad oma lapsepõlvest, mis on kujunenud piirkondade olulisteks sümboliteks? Iseenesest see, et hooneid lammutatakse, linnad uuenevad, on ju loomulik linn ei ole muuseum ja absoluutselt ei saa seda kunagi kuskil keelata, et enam ühtegi maja ei tohi uuega asendada. Aga tasakaalu leidmine on siin ka osutunud siiski problemaatiliseks ja on selge, et eriti suuremates linnades Tartus ja Tallinnas vahepeal lammutati ehmatavalt palju sealjuures ka väga suuri, kapitaalselt ehitatud ja väärtuslikke hooneid. Minul on alati natuke käib läbi ka mingisugune lõpmatus, kui ma näen, et kuskil lammutatakse näiteks mõnda paekivist ehitatud võimsad 19. sajandi või 20. sajandi alguse ehitist isegi kui tegemist ei ole üksikhoonena, teab kui väärtusliku objektiga. Aga nii korralikult ja kapitaalselt ehitatud maja, mis võiks veel mitusada aastat seista, tundub lihtsalt kuidagi mõistusevastane lammutada. Aga olukorras, kus jällegi meil nii hooned kui maa on eraomandis, on väga raske ka kohalikule omavalitsusele seda keelata, eriti kui tegemist ei ole muinsuskaitseala või miljööväärtusliku hoonestusalaga. Mitmetes naabermaades Rootsis, Soomes, Saksamaal on see asi võib-olla isegi natuke lihtsam kohaliku omavalitsuse jaoks, sest seal on sageli võimalik ka hoonete ja maa lahus omand, hooned kuuluvad eraomanikule, aga ma siiski kohalikule omavalitsusele ja kohaliku omavalitsuse või ka siis riigivõimu kaasarääkimise võimalus avaliku ruumi küsimuses laiemalt ka nendes küsimustes, mis puudutab hoonete lammutamist või uushoonete arhitektuuri, on tunduvalt suurem. Meil, kus ka kogu maa on erastatud, on päris raske kohalikule omavalitsusele mitmeid ruumilisi küsimusi üldse kuidagi reguleerida. Mis on ka veel üks probleem, ütleme, ehitatud pärandi seisukohalt on tihti mitte lammutamine ise, mis teatud olukordades on paratamatu vaid see, et maju lammutatakse ilma eelnevate uuringuteta. Tallinnas on rohkem seda nõutud omaniku kulul, kui ta soovib oma hoonet lammutada, tuleb eelnevalt teha ajalooline õiend, mis jääb siis kuhugi avalikku arhiivi alles niiet arhitektuuriajaloolastel ja etnoloogidel kui ka näiteks koduuurijatel suguvõsa uurijatel on hiljem vähemalt mingi dokument selle kohta, milline maja selle krundi peal üldse oli, kuidas see välja nägi, millises seisundis ta lõpuks oli enne ära lammutamist? Me saame aru ka näiteks, miks ta ära lammutati, sest et selgub, et ta oli põlenud väga hullus seisus, seal tõesti ei olnudki midagi muud teha, kui see maja ära lammutada, muidu võib ju jäädagi mõistatama, kas nad olid näiteks 1900 üheksakümnendatel või kahetuhandendatel aastatel nii rumalad, et nad ei saanud aru, et see maja on väärtuslik või miks nad sellise maja ära lubasid lammutada? Sageli väiksemates omavalitsustes selliseid ajaloolise õiendi ei tehta ja lammutusprojekti vahele ei panda isegi ühtegi pilti olemasolevast majast, mistõttu meie, paljude, eriti just selliste lihtsamate tagasihoidlikumate hoonete ja hoonestus kihistust uurimine linnades võib edaspidi olla väga raske või üldse võimatu. Üks niisugune üldine küsimus, mis puudutab ka siis just ehitatud pärandit seda valdkonda, millega ma ise igapäevaselt töötan, on see, kuidas vanalinnad kipuvad meil jääma kasutusest kõrvale. Ja kuidas meil on probleem vanade linnasüdamete kaasaegsesse ellu kaasamisel. Suuremate linnade puhul nagu Tartu, Tallinn mingil määral ka Pärnu, Haapsalu ja Kuressaare tähendab see linnasüdamete sellist turistist tumist või turistiatraktsiooniks museaalseks keskkonnaks muutumist, mida me näitame küll külalistele, teinekord suure uhkusega a, kus me ise enam eriti ei käi ja mida me ise eriti ei kasuta, kuhu tavalinlastel ei olekski nagu asja ja pikapeale hakkab kujunema probleemiks. Võib ju öelda, et noh, las nad ollagi siis sellised turistidele näitamise keskkonnad aga elu näitab just ka Lääne-Euroopa kogemuste najal, et pikapeale ei taha ka turistid enam neid liiga Disneylandi, laadseid ainult teema pargistatud keskkondi vaadata. Ta, kus puudub tegelik elu ja kohalike inimeste argipäeva maailm, selles mõttes linnasüdamete kõrvalejäämine meie argipäeva marsruutidest, see, et meil ei ole tegelikult vanalinna enam tihti üldse põhjust minna, see on küllalt tõsine probleem. Loomulikult sellega on püütud tegeleda ka kirikutes, korraldatakse kontserte, seal on muuseumit, kus toimuvad näitused, kus käivad ka lisaks turistidele kohalikud ja nii edasi. Aga seda siiski kõike on üsna vähe. Kui nüüd suuremates linnades kipub olema see vanalinnad, muutuvad selliseks turistile orienteeritud teemapargiks, kus peale kallite ja natuke imelikke kohvikuid, et ja suveniiripoodide suurt midagi muud ei olegi siis väiksemates ja sellistes tagasihoidlikuma arenguga linnades kipub olema see nähtus, et need vanalinnad jäävad üldse tühjaks. Sealt kolivad ära viimased poed, kontorid. Kuna majad on kaunis kehvas seisus, siis ka kui vanad elanikud noh, kas ka kolivad ära või lahkuvad päriselt üldse siit ilmast, siis nende asemele ei tule ka enam uusi elanikke, sest et elamiskohana on need vanad majad ebapopulaarsed. Ja on probleemiks üldse majade tühjaksjäämine. Ja seda me näeme Rakveres, Paides, Võrus, Valgas, vanades linnasüdametes muinsuskaitseliste piirangute, Ta järgimine ja majade korralik restaureerimine on nii kallis, et nendes väikelinnades ei suuda seda keegit teha. Teisalt, kui vaadata ringi mõnedes linnades näiteks Valgas siis ega olukord Valga agulites, mis jäävad muinsuskaitsealalt välja ei ole palju taim kui muinsuskaitsealal, et seal, kus neid piiranguid ei ole, seal on tegelikult samamoodi järjest ridamisi neid tühjaks jäävaid maju. Samamoodi näeb seda rakveres, pikk tänav on olnud niisugune õnnetu, aga ega seal kondivalu otsas ja seal raudteejaama pool Kuke külas on, on samamoodi tegelikult palju sellises rääbakas seisus puumaju, kus inimesed ei taha enam elada. Tegelikult see on seotud ikkagi ennekõike mitte nii palju muinsuskaitseliste probleemidega, vaid ikkagi üldise demograafilise olukorraga nendes linnades. Mingi piirini on see linnade kokkutõmbumine muidugi ka paratamatu. Ja ega seda ei saa ka vältida ja selliseid protsesse on igal pool maailmas. Kohtade tähtsus muutubki ajapikku. Ka mitmed Ida-Virumaa stalinistlikud linnad ongi sellised, kus on selgelt näha, et me saame neid protsesse võib-olla mingite meetmetega kuidagi ehk aeglustada, pehmendada nende mõju linnaruumile. Aga on selge, et oma kunagist suurust need linnad enam kunagi ei taasta või vähemalt niipea mitte. Ja tänapäeva väljakutse arhitektidele ja linnaplaneerijatele ongi siis ennekõike see, kuidas kohaldada linnaruum senisest oluliselt vähemate inimeste vajadusele. Kuidas teha nii, et inimesed selles linnas ennast halvasti ei tunneks ja kuidas siis teha nii, et me kesklinnagi uuesti elu tagasi saaks. Aga milliseks kujuneb nendes linnades selle ajaloolise linnaruumi Eestis ehitatud pärandi roll? See on linnati väga erinev. Kui võrrelda näiteks Haapsalu, kus üldiselt inimesed tunnevad väga suurt uhkust just oma vanalinna üle, kus järjest enam väikesi maju tehakse korda ja selle ajaloolise linnaruumiga on suhteliselt hästi, see toimib väga hästi ka seda linna tutvustava sellise märgina. Aga näiteks Valgas ja Võrus on olukord sootuks teistsugune, kus siis ütleme seda muutma Dust ajaloolise arhitektuuri ennekõike puit Ta arhitektuurikuvandis, mida me näeme Tallinnas miljööaladel ja ka Tartus, kus need vanad majad on, eriti noorte perede seas elukohana väga populaarsed, ei ole sellisena toimunud ja, ja pigem inimesed eelistavad elada paneelmajades Kružovkaates, kus on pisut paremad tingimused, kus ei pea tegema nii suuri kulutusi, dusi oma elamisruumi moderniseerimis. Ja need, ütleme, ajaloolised hooned on kaasaegsetest linna arengutest väga tugevasti kõrvale jäänud. Omaette küsimus on muidugi, mis saab nõukogude aja pärandist. Ennekõike puudutab see just nõukogude aja teise poole ehitisi. On ju palju räägitud sellest, mis peaks saama Mustamäemajadest, kas me peaksime valmistuma selleks, et näiteks Mustamäe majad mingi aja pärast lammutama ta, mis peaks üldse saama nõukogude aja tüüp arhitektuurist, kas nende majade loomulik eluiga hakkab läbi saama, kas nende renoveerimine on üldse otstarbekas ja kuidas siis seda korraldada, et neid maju uuematega asendada, kui need vajad, on korterite kaupa erastatud? Need on väga keerulised probleemid ja universaalseid lahendusi siin olemas ei ole, aga on ilmselge, et sellist massilist nõukogude ajal ehitatud elamufondi asendamist nii pea ei tule. Me lihtsalt ei saa seda endale lubada. Eesti majandus tervikuna ei ole nii võimas ja meie inimesed ei ole nii jõukad. Et selline nähtus saaks tekkida. Eriti siis nende linnude puhul, mis ainult nõukogude aegsetest hoonetest praktiliselt koosnevadki nagu näiteks Paldiski või Narva on seda ka peaaegu võimatu ette kujutada. Kuidas see siis oleks, et me näiteks 20 aasta pärast ehitame otsast peale täiesti uue Narva linna, noh see ilmselgelt ei ole võimalik. Ja tegelikult siin ikkagi me peame orienteeruma nende hoonete säilitamise moderniseerimise renoveerimise noh, paremate võimaluste otsimisele ja leidmisele. Aga see ei puuduta ainult hooneid, vaid muidugi ka hoonete vahelist ruumi. Kuidas korraldada Meie paneelelamupiirkonnad paremini elatavaks linnaruumiks? See on kindlasti, ma arvan ka üks järgmiste aastakümnete oluline küsimus Eesti linnaplaneerimisest, sest järjest enam hakatakse aru saama sellest, et need ideed nende majade massiliseks asendamiseks on ikkagi utoopilised. Viimase paarikümne aasta jooksul on meie linnadesse ilmunud uued, ütleme hoonetüübid. Ennekõike käib siin jutt suurtest kaubanduskeskustest. Olgu siis sellised massiivsed ehitised nagu Viru keskus või Solarise keskus Tallinnas või siis ka Need tüüpprojektide järgi ehitatud kaubanduskeskuse kastid, maksimarketid, Maximad, Rimid, Säästumarketid, misiganes. Ühelt poolt nad kipuvad vanu äritänavaid välja suretada, tama, Tallinnas ei ole see asi ehk nii hull, aga jube tatart. Ja samamoodi Pärnus on see mõju selgelt tuntav. Kus näiteks Rüütli tänav ajaloolise pea tänavana hakkab oma tähtsust kaotama, sest selline moodne äritegevus on rohkem koondunud sinna Port Arturi keskuse ja selle uue Pärnu keskuse kanti. Teine probleem, mis on, on siis nüüd need suured kaubanduskeskused, mis on ehitatud linnast välja, linnas sees ei ole ruumi ja siis ehitame me, eks ole neid uusi suuri kaubanduskeskusi linna taha sageli linnalähedaste valdade maale näiteks Rakveres näeb seda ja need põhjustavad siis ka niisugust täiendavat liikluskoormust, kus inimesed sõidavad autodega edasi-tagasi, et sinna linna taha poodi minna ja hakkavad omakorda välja suretama väiksemaid kohalikke poode erinevates linnaosades. Mis siis tähendab tegelikult sellist elukvaliteedi langust paljudele inimestele, sest kõikidele ei sobi see ainult autokeskne elulaad, et sul kodu lähedal poodi ei olegi, pood asub kuskil linna taga, sellises suures suures kaubanduskeskuse kastis. Tegelikult need tüüpprojekti järgi ehitatud niisugused sageli ka plekist välisviimistlusega suured poed, noh, nad ei ole niisugused loogilised kesklinlikud hooned, selles mõttes on ka selge, miks neid on tahetud pigem sinna linna äärde suruda. Ja nendega kaasneb ju ka parkimisvajadus, mis jällegi on selline asi, mida kesklinna kontekstis on hästi raske lahendada. Ja selliseid tegelikult veidratest kohtadesse ehitatud kaubanduskeskusi näeb näiteks jõhvis ka paides, kus siis selle koha peal, kus peaks olema uus linnaväljak, on tegelikult lihtsalt suur kaubanduskeskuse esine parkla. Selles mõttes tundub, et nagu head lahendust ei olegi, probleem on siis, kui nad on linnas sees, probleem on siis, kui nad on linna taga. Tegelikult siin on nüüd tänapäeval ikkagi koostöös arhitektidega püütud ka ja siis neid asju leebemaks teha ja mingisuguseid sobivamaid lahendusi leida nii parkimiskorralduse kui ka nende kaubanduskeskuste välimuse osas. Ja tegelikult mõned viimased, kus on ikkagi püütud ka nende tavaliste suurte poodide ehitamisel linna keskusesse teha siis tüüpprojektide asemel eriprojekte ja kohaldada neid kuidagi paremini olemasoleva linnaruumiga. Võib-olla on ka päris häid tulemusi andnud Võrus, Valgas ja mitmel pool mujal, mõned viimaste aastate projektid, parkimine ja liikluskorraldus on üldse üks valus teema meie linnades, sealhulgas ajaloolistes linnasüdametes. Suuresti on see tingitud sellest, et autode hulga nii kiireks kasvamiseks, kui see meil 1900 üheksakümnendatel ja kahetuhandendatel aastatel aset leidis. Mõistagi ei oldud valmis nõukogude ajal, eriti 1900 kuuekümnendatel, küll oli üllatavalt võimas liikluse planeerimine ja üllatavalt võimas linnaplaneerimine ja üsna autokeskne, kuigi tollel ajal autosid ju eraomanikel oli üsna vähe. Aga Lääne-Euroopast need ideed jõudsid ka nõukogude liit. Ja läbi vanade linnade planeeriti uusi automagistraale, planeeriti suuri, parkimisplatse mitmele poole. Noh, võib-olla me peame olema õnnelikud, et need asjad sellisena ei teostunud, aga ei saa öelda, et liikluskorraldusega siis ei oleks üldse tegeldud, aga neid asju üldiselt ikkagi ellu viia ei jõutud. Ja samuti on siis nüüd muutunud ka inimeste harjumused, vajadused soovitakse parkimiskohta oma krundil või kodu lähedal, samal ajal kui nõukogude ajal parkimine sageli kavandati sellistesse eraldiseisvates garaaži linnakutesse garaaž latesse pigem linnaosade servades ja see, kuidas siis nüüd neid parkimiskohti kodu lähedal lahendada, eriti just ajaloolistes keskkondades on probleemiks igal pool eriti nendes linnades, kus linnaruum on tihedam ja me näeme ka niisugust intensiivsemat linnaehituslikku arengut. Nagu Tartu, Pärnu, Haapsalu, muidugi ka Tallinn, sealhulgas ka Tallinna vanad miljööväärtuslikud alad, tänapäeval ju eeldatakse siis üldjuhul jaga, nõutakse näiteks majade ümberehitusprojektides vähemalt ühte parkimiskohta korteri kohta vahel koguni mitut, sest sageli eriti suuremate korterite puhul, kus elavad inimesed lastega peredega on ühes peres koguni mitu autot. See aga tähendab suuri muutusi krundi struktuuris, kus endised aiamaad, puuviljaaiad, iluaiad, tuleb paratamatult muuta parklateks et sinna saaks siis kõik need parkimiskohad ära panna. Ja sellega tegelikult me kaotame palju oma ümbritseva kodu miljööväärtusest. Seda ennekõike just korterelamualadel. Ja probleemid on siin siis mitte ainult sellistel vanadel eestiaegsetele tsaariaegsetel elamualadel vaid tegelikult ka näiteks stalinistlike elamualadel, kus siis ajalooliselt oli planeeritud ju sageli kvartali keskmesse selline ühishoov, mis oli teadlik ideoloogiline samm ja pidi aitamas kaasa nõukogudelikku kollektiivse elulaadi loomisele ja nii edasi. Need ajad, kui niisugustesse asjadesse usutud tyhja, palju neisse üldse toona keegi uskus, on ammu möödas. Aga tegelikult see selline pargilaadne ühishoov majade vahel on ka tänapäeval ju iseenesest väärtuslik ja annaks kogukonnatunde loomisele palju juurde. Ja oleks sellise laste mänguväljakute pesukuivatuskoht, tahate spordiväljakute ja kõige muu sellise rajamise kohana kindlasti vajalik, kui me suudaksime neid alasid paremini korras hoida. Paraku on aga tugev surve teha sinna hoopis parkimiskohti ja samuti neid kvartalisiseseid ühisalasid, mis sinna stalinistlike majade vahele siis algusest peale on kavandatud. Jagada aedadega erinevate elamud vahel konkreetse elamu juurde kuuluvateks kruntideks põhjendusega parem turvalisus ja nii edasi, mis tegelikult lõhub selle algselt kavandatud kvartali struktuuri täiesti ära. Ja tegelikult sarnane probleem on ka paneelelamualadel näiteks kasvõi Tallinnas, mustamäel, kus see majadevaheline haljastus, mis praeguseks on päris suureks kasvanud, teeb mustamäest sellise olulise park linna. Tegelikult see annab sellele elukeskkonnale palju sellist inimlikkust juurde ja vähendab seda külma ja võõrandunud mõju päris hästi, mida alati on muidu paneelelamualadele ette heidetud. Samal ajal on aga just viimastel aastatel tekkinud tugev surve neid haljastatud alasid majade vahelt kokku tõmbama. Ta, ja kaotada just siis parkimiskohtade rajamise eesmärgil. Aga võib-olla 10 või 20 aasta pärast. Me saame aru, et see mõte, et meil on haljasalade asemel paneelmajade vahel ainult suured parklad ei olnud üldse nii väga hea ja tore. Nii et tegelikult siin peab jälle mõtlema, kuidas leida tasakaalu, mida muuta ja mida mitte. Haljastus linnades on üldse ka niisugune asi, mis Eestis on alati võib-olla olnud natuke liiga tagaplaanile jäänud ja liiga alavääristatud selles osas, kuidas rajada ja hooldada ilusat linna, haljastust, puiesteid, majadevahelisi haljasalasid nii hoovialadel kui ka ütleme, avalikus linnaruumis. Selles osas me võiksime võib-olla õppida just ka rootslastelt soomlastelt, kellel on sama külm kliima ja veelgi külmem kliima kui meil. Aga kes siiski on linna haljastuse osas olnud võib-olla palju edumeelsemad meiega võrreldes? Maastikuarhitektidel oleks meie linnaruumi parandamisel küll kõvasti tööd. Aga loomulikult, siin saavad palju ära teha ka inimesed ise, korteriühistud ja majaomanikud samas. Ja siin peab hoiatama tendentsi eest, mis on selline üle korrastamine, mida me ka näeme, võib-olla just siis sellistes aed linlikes piirkondades, aga ka ütleme sellistel elamualadel nagu Tallinnas näiteks kalamaja või Pelgulinn, kus siis nüüd on toimunud selline taasärkamise protsess, kuhu on läinud palju tegusaid noori inimesi elama ja kus siis vahel tahetakse need ajaloolised agulihoovid ja nende juurde kuulunud vanad aiad korda teha rohkem kui need iial olnud on. Ja mis on siis üheks ohuks on see, et tänapäeva inimeste arusaam korras hoone ümbrusest ja aiast on sageli see, et seal peab olema väga-väga niidetud muru. Võib-olla mõned üksikud puud ja jumala eest ei tohi kuskil olla mingisuguseid kuuri putkasid ja, ja põõsad on ka väga kahtlased asjad, eriti mingid sellised, et liiga tihedaks kasvanud sirelipõõsad, need tuleb kindlasti ära likvideerida. Et oleks ikka hea hooldada ja hea niita ja oleks selline ilus ja korras, võib-olla mõned kadakad või midagi võib asemele istuda, tähendab nüüd tegelikult, mis juhtub, on ühelt poolt selline visuaalse miljöömuutus, et sellist üle korrastatud heakodanliku aedlinna paljudes just sellistes agulikumates piirkondades ei ole kunagi olnud ja sellised liiga lasteaiad, kus on mõned parkimiskohad ja siis selline ainult sile, niidetud muru ja võib-olla mingisugune laste hüppamise batuut kuskil mõjuvad natuke ka ebaloomulikuna sellistes keskkondades. Ja teisalt muidugi on ka näiteks see, et linnulaul, mis loomupäraselt kuulub ja ka sellise vana eeslinna juurde kipub selliste korrastamiste tulemusena ära kaduma, sest lindudele on vaja just põõsarinnet. Nii et kui me tahame, et meil ka linnud pesitsevad, näiteks siilid, kuskil elaks, siis võib-olla ei olegi hea liiga korda neid hoone ümbrusi ja laiemalt ka seda linna haljastust teha. Me ei peaks oma pärandit häbenema, see, mis võib tunduda, võib olla sellise tühise ja provintslikuna. Seda võib-olla peaks nägema hoopis kui kohaliku omapära. Me ei pea põdema selle pärast, et meie linnad ei ole päris samasugused, nagu on näiteks Prantsusmaal või Saksamaal või Rootsis. See, et meil on linnades säilinud nii palju puumaju üldse selliseid tagasi hoidlikumaid, lihtsamaid hooneid, kitsaid tänavaid, suuri aedu, see on tegelikult Meie omapära meie suur väärtus ja me peaksime oskama selle üle uhkust tunda ja oma ehitatud pärandit ka väärtusena välja pakkuma. Külalistele keskeprogrammis esines arhitektuuriajaloolane Oliver Orav.