Huvitaja saates läheme nüüd edasi meditsiiniajalooteemadega ja vaatame ühtlasi kalendrisse ka ja vaatame, missuguseid tähtpäevi võiks tähistada ja seostada võib-olla siis sellega, mis on toimunud arstiteaduses. Vaadates kalendrisse, siis tõesti reedel on suur, reede-pühapäeval on ülestõusmispüha või munadepüha või lihavõttepüha, kuidas keegi tahab seda öelda, aga ma saan aru, et munadest me tänasel päeval räägimegi ja stuudios on siis ken kalling Tartu Ülikooli. See eelseisev nii-öelda munadepühad ja annab ettekäände rääkida ühest omaaegsest arstiteadlasest. Tal on ka kolmapäeval siis esimesel aprillil sünnipäev, aga, aga see kõik juhtus väga ammu. Tema sünd, ta sündis aastal 1578. Ja tema nimi on William Haavi väga tõsiselt teaduse ajalukku ja meditsiiniajalukku läinud mees. Et eeskätt räägitakse temast kui tänapäevani arusaadava ja heakskiidetav vereringeteooria alustajast. Arstid olid aastasadu aastatuhandeid salongist inimeste füsioloogiat, kaasa arvatud vereringet vaadelnud vanade antiikset õpetuste alusel ja ühel hetkel jäi ajale jalgu. Ja siis William Haavib, 1628. aastal kirjutas niuksed põhjaliku uurimuse, mille ta oli teostanud siis eksperimente läbi viies jõudis, ühesõnaga sellesse positsiooni, kus oleme meie, et seletas ära suure ja väikse vereringet näitas ära veenide ja arterite tähenduse. Nii et jõudsime ühes niukses väga olulises aspektis, kui me räägime inimese kehas, ta selle mõistmist siis me jõudsime, jõudsime tänapäeva tänu temale. Aga jah, selle munadepühaga seoses tahaks rääkida selle mehe hoopis ühest teisest tööst, mis, mis valmis mõned aastakümned hiljem 1651. aastal ta siis kirjutab sisuliselt töö, meie ütleksime embrioloogiast tema jaoks siis elu tekkest, ütleme nii. Ja sellest tööst ta siis ilmselt kordab, ta ei ole seda ise välja mõelnud, seda, seda mõtet, aga, aga selle mõte on siis järgmine, et kõik on munast, kõik elaval munast, eks, Omnia ja oma tööst ta siis püüab ära näidata, et noh, alates kõige väiksematest maa peal elavatest Hussikestest ja tühistest elukatest lõpetades siis nimetajaga, et meil kõigil on, kui sul on see munafaas, on väga tähtis, et nad saavad munast alguse. Ühelt poolt on see see mõte, eks ole, tolle aja kontekstis ta oli uudne, sest siis ikkagi veel ja noh, tegelikult veel 19 sajandi keskpaigani teatavate reservatsioonidega võis rääkida sellisest tänapäeva teaduse jaoks on tänapäeva inimese jaoks elu ise tekkimise kontseptsioonist kindlasti raadiokuulaja on kuulnud, et vanasti arvati, et hiired tekivad kuhugile voodi alla ununenud mustadest sokkidest ja, ja kärbsed roiskunud lihast ja nii edasi. Ühesõnaga, need õpetused need tasapisi hakkavad, hakkavad kõrvale kalduma või ära kaduma. Kuigi noh, niimoodi spetsiifiliselt siiski veel mitte, et see noh näiteks, kust tekib. Et seda, seda selle üle veel vaieldakse 19. sajandi keskpaigal ja siis keegi ütleb, et kõik, kõik olemasolevad rakud on tekkinud rakkudest eelnevatest rakkudest. Aga aga jah, lükkab, lükkab selle asja nagu käima. Ühesõnaga jõutakse, eks ole, jällegi tänapäeva loodusteadusele lähemale ja, ja niisugune elu tõlkimine, et see, see, see pigem muutub ebateaduseks. Ja teine asi selle munaga seoses on siis jah, igasugused sellised juba põnevamad teemad, mis, mis põhimõtteliselt toovad mittena tänase pärilikkuse õpetuse juurde. See on siis on jah küsimus sellest, kuidas see uus elu täpselt alguse saab, näiteks, mis on mehe roll, mis on naise roll, kui me räägime inimesest või mis on isaslooma, mis on emasloomaroll. Et läbi ajaloo neid ideid on palju olnud. Kes on arvanud, et, et see uus inimene tekib menstruaalverest näiteks ja mehe roll on olla pigem selline jumalik sigitaja eluandja. Mõned teised antiiksed, õpetlased rääkisid jälle ikkagi sellest, et mõlemal, nii mehel, kui naisel on seeme aga see kõik oli selline abstraktne, teoreetiline ja Haavinud oma tööga, kus ta siis ka kasutab talle kätte olevaid vahendeid, mikroskoopi head tal veel ei ole, pigem suurendusklaasi. Siis ta arvab, et ta tõepoolest näeb siis kanaliteks emase imetaja kirvedest käib jutt kuskil seal suguteedes midagi, midagi hakkab pidama munaks tänapäeval me arvame, et pigem olise Foliikul põieke, kus see munarakk sees on. Aga, aga tema jah, tõstatab siis sellise, noh, toob diskussiooni siis ikka kellelegi uuele tasemele nüüd juba tänapäeva teaduse kontekstis, et tõesti, see, see muna on füüsilisel kujul olemas. Lindudel kaladel me seda teame lindude ja kalade kanamunadega katsetades ta suudab, hakkab juba näitab ära ka näiteks muna rebul selle piirkonna, kus loode hakkab arenema, teisisõnu niukse tänapäevase Embroloogia käimalükkamine. Mismoodi temasse William Farwisse siis oma eluajal suhtuda? Temasse kindlasti suhtuti hästi, ta kuulus nagu nagu kõrgklassi oli kuninglik arst. Teadusringkondades muidugi need asjad ei leidnud jah, põrmugi kerget vastuvõttu, sest noh, kas või sama vereringeteooria, et ikkagi lihtsam oli vanamoodi edasi lasta, et see niisugune inerts on ilmselt ka teaduses mingil määral olemas. Ja selle munateemaga ka, et siin lihtsalt tekib, tekib see küsimus, et see patriarhaalne ühiskond võib-olla nii väga ei tahtnudki tunnistada, et emasorganismidel inimese puhul siis naisel on selline väga oluline roll selles uue elu tekkes. Sest sest selle munakäsitluse pinnalt, et siin näiteks tekkisid teooriad, mida siis üldiselt mahutatakse selle nii-öelda preformismi õpetuse juurde. Õpetus, mille kohaselt see uus elu loode on miniatuurse kujul juba selles seemnerakus või munarakus olemas. Ja preformismi üks aru see siis jah, tõstab eriti esile siis emasemasorganismi nii-öelda Ovism, teisisõnu arvatakse et see uus organism valmis kujul on seal rakus sees olemas. Teisisõnu, kui me läheme nüüd niimodi ajas tagasi, siis, siis me võime ette kujutada kõik naisolendid kuni aegade alguseni ennad moodustavad matrjoška nuppude rea kus siis, kus siis kõik järgnevad põlvkonnad on juba sees peidus, see mõte meeldis kirikule selle ideoloogia kaudu me justkui oleksime kõik olnud juba iva sees, olemas pattulangemise hetkel, teisisõnu mõlemaga osalised pattulangemises me oleme seal olnud. Aga see teooria jah, kui meestekeskses maailmas võib-olla ta ei olnud nagu kõige kergemini vastuvõetav ja ühel hetkel, kui, siis paarkümmend aastat hiljem kui on juba tekkinud korralikumad mikroskoobid, siis kuulus hollandlane, loidan, Huuk näeb mikroskoobi all seemnevedelikku spermatosoide. Ja siis eks ole, pigem saavad tuge need õpetused, mis tahaksid ikkagi veel preformistlikud. Teisisõnu mis eeldavad, valmis, organism on juba seal rakus olemas, esimeses rakus. Need siis need said endale niukse suure trumbi ja pigem siis hakkasid võimenduma need ideed, et teisisõnu seda havi ja kogu seda munas sündimise lugu, pigem ikkagi võti nagu, nagu eitada ja rajada uued teooriad siis spermatosoidide kesksena. Teisisõnu spermatosoide liikuv nähtus, liikumine, niukene kujuline elu tunnus. Sealtkaudu siis üritati, üritati jõuda sellistele seisukohtadele, mis küllaltki vanad, aga noh, põhimõtteliselt mees külvab seemne naisesse ja naine on lihtsalt anum, kus ta kasvab, kui me räägime inimestest, mis siis omakorda niimoodi ühiskondlikus diskussioonis võisid võisid kaasa tuua, võisid, aitasid nagu õigud õigustada, aga naise sekundaarseks positsiooni? Naine naine ei olegi nii tähtis kui mees. Et niukseid, vaielusi oli ja sinna kõrvale siis seal selle preformeesmi õpetuse kõrval on siis Kleppi geneesi õpetussõnad üks niisugune tänapäevane arusaam, teisisõnu et et see uus elu tekib seemne ja munarakus, mitte ei ole valmis kujul miniatuurset olemas, mis kasvama hakkab Vaidet. Nihukesest diferenseerumata mateeriast hakkab tegema tekkima uus elu. See oli tegelikult see maailmapilt, mida havi ise tunnistas ja edasi ei noh, see siis ka pääseb võidule. Nii et enne oli siis muna ja pärast seda tuli kana. Novia, mine võta kinni selle munarakku lõplikult, avastab siis alles päev, kus on kokku lepitud, et tema, tema on lõplik, avastas juba 1828, nii et mitusada aastat pärast, pärast Aalit osa nendes diskussioonides lõppeb. Aitäh tänaseks rääkisime siis William Haavist Tartu stuudios oli Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor Ken kallik.