Jätkame huvitaja saates teisel teemal räägime edasi meditsiiniajaloost ja Tartu stuudios on ken kalling. Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor. Nädalal oli meile huvitaja saates frankofoonianädal ja siis rääkisime Ludvig Puusepast eesti arstiteadlasest ja ennekõike tema sidemetest siis Prantsusmaaga. Räägime tänasest rohkem temast kui arstiteadlasest. Millega ja kuidas ta silma paistnud. Ludvig Puusepp oli, siis võib öelda Sõjaeelse, Eesti ilmselt kõige sellisem rahvusvaheliselt tuntud tuim arstiteadlane ja ka see tema koolkond, mis, mis tekib tema, tema õpilased juba hilisemal ajal siis siin kuni tänapäevani välja Nad peavad tema sellist tööd ja tegevust nagu väga au sees Tartus on siis Puusepa tänav ja ja puusepal on ka mälestusmärk Maarjamõisa meditsiinilinnakus, siis siis ühe nende hoonete eest, kus siis kunagise Puusepa õppeasutus ja instituut tasusid. Nii et siis jah, tasub sellest mehest paari sõnaga rääkida võib-olla ka veel sellepärast et siin noh, juba natuke räägitud edaspidi veel, et noh, eriti edaspidi tulevad võib-olla jutuks mõned sellised arstiteadlased, kes noh, pigem olid rahvusliku liikumise tegelased ja nende nii-öelda arstiks olemine, et see oli, see oli lihtsalt haridus, näid, mis neil oli ja võib-olla ka amet, aga, aga nii-öelda teaduse arengusse Nad ei pruukinud eriti panustada. Puusepa puhul nagu tundub, et lõikab iga kant, aga eeskätt lõikab just see teaduslik pool kui meditsiiniajaloo ja meditsiini arengu poolt. Et selles kontekstis tasub meenutada. Kui tema eluloost veidi rääkida, siis jah, ta sündis, sündis Kiievis segaperes isa andis talle siis selle eestipärase perekonnanime. Et kui palju ta ennast eestlasena tunnetas, et selle, selle üle võib vaielda, et ühest küljest on nagu fakt see, et kui ta 1920 Eestisse saabub, siis ega ta eesti keelt ei oska. Ja alles hakkab siin õppima ja sellel pinnal võib-olla tekib ka väikseid siin vastuolusid ja tülisid ja nii edasi. Seda peetakse ikka niukseks natuke võõraks nende inimeste poolt, kellele võib-olla ta kuidagi tundub konkurendina või, või mis iganes need probleemid olid. Sa oled tipus, on kitsas, aga teisest küljest see niuke, Puusepa eestlaseks olemine, et see ei ole ka päris välistatud tema, nende niukene eneseteadvuses on teada näiteks, et kui ta veel tudeng oli Peterburist, sealt Kiievist läheb ta Peterburis õppima arstiteadust Peterburi sõjameditsiini akadeemiasse, siis siis seal Peterburis olles ta igatahes osaleb ja sõbrustab ja teeb koos trenni siis omaaegsete eesti poistega, kes, kes raskejõustikuga tegelesid. Nii et neid nihukesi, eesti omaaegseid kangelasi, raskejõustiklasi ta teadis ja tundis nendega ta suhtles, kui ta noor oli. Ja sellel pinnal ta ilmselt siis ikkagi ennast mingil määral eestlasena identifitseeris vähemalt tudengipõlves. Aga jah, kui tal siis ülikool lõpeb ja siis tal hakkab nagu niisugune tõsine karjäär põhimõtteliselt ta nagu satub, valib ise selle tee minema siis neuroloogia suunal, et tema juba juba tudengipõlves, aga hiljem ka eriti temal niukseks suureks juhendajaks, eeskujuks ja õpetajaks on siis kuulus-kuulus, vene neuroloog, pehterev, kelle tööd mõnes mõttes nagu siis, nagu siis jätkab ja toob seda tööd siis ka Venemaa ja lääne poole. Teisisõnu temast siis kujuneb mees pehteravi toel pehterevi välja öeldud nii-öelda eesmärkide kontekstis. Puusepast kujuneb siis, võib öelda, et esimene selline spetsialiseerunud neurokirurg et 19-l sajandil tasapisi olid need valdkonnad neuroloogia ja kirurgia hakanud juba juba niigi lähenema, aga puusalt ka neid oma mälestustes ja niimoodi temast kirjutatud teostes on ikkagi ära märgitud ja pehtelevist kirjutatud teostajad taim sajandi alguses ikkagi veel nagu kirurgid väga hästi ei adunud seda niux neuroloogia poolt. Neuroloogide maailmas oldi ka veel noh, võib-olla kirurgia suhtes veidi veidi niuksed, kohmetud, skeptilised, teinekord see vaimu ja närvihaiguste teema ja nii edasi, et need valdkonnad ei olnud veel väga selgelt eristunud ja veel kirurgiasena sissetoomine, see, see kõik nagu nõudis aega ja naudi spetsialiseerumist ja konkreetsete valikute tegemist. Nii et võib siis jah öelda, et kuni ikkagi selle ajani, kui nagu Puusepp esile kerkib, siis siis ei olnud neuroloogid rahul nende nii-öelda tavaliste kirurgide tehtud aju või, või seljaaju või mingite seal perifeerse närvisüsteemi puudutavate operatsioonidega. Teisisõnu neuroloogid võõristasid kirurge, kirurgid vormistasid neuroloogia. Aga ühel hetkel see siis ikkagi need asjad saavad üheksa loksuvad paika, tänapäeval sõja sageli kasutatakse, eks ole, kusagil populaarses kultuuris mõistet neurokirurg mõne niukse väga targa ja eduka inimese kohta siis niisugune esimene tõsine neurokirurg oligi, Ludvig Puusepp, luuakse tingimused pehterev oma instituudis ja sealtkaudu siis siis siis hakkab, see on niisugune fenomeni tõus, teda võiks pidada selliseks. Et selles kahtlemata administratiivse poole pealt või õpetamise poole pealt, et teda võib pidada siis ka esimeseks esimeseks, ütleme neurokirurgia õppetoolihoidjaks ja ühel hetkel ta on ka siis juba selle õppetooli professor ei ole hetkel seal Peterburis siis ka selle vastava instituudi juhataja. Ja milles siis küsimus on, eks ole, küsimus on siis noh, teaduslooliselt üles kerkiv ühelt poolt kirurgia ajaloo kontekstis kirurgia muutub üha võimekamaks ja diagnoosimine röntgenaparaadid, muud sellised asjad, eks ole, saab sinna pea sisse näha see ühelt poolt ja teiselt poolt siis ka arusaamine sellest, kuidas närvisüsteem toimib nii perifeerne kui aju ja sellel pinnal siis jah, varem või hiljem kerkib üles küsimus, et kas ei oleks võimalik ka näiteks peaajust kasvajaid eemaldada. Varem oli see raske, sest eks ole, see kassa lokaliseerumine oli, oli küllaltki keerukas, aga nüüd, kui on juba röntgenaparaat, siis need asjad muutuvad lihtsamaks. Aga teiselt poolt siis siis siis ka siuksed, võib-olla siiamaani natukene ilmselt ka ebateaduslikud, aga vähemalt diskuteeritav küsimus näiteks ikkagi kerkib esimene teema, et kas, kas ei saaks kirurgiliselt kuidagi ka lahendada pigem nihukesi, psühhiaatrilisi probleeme. Mis iganes see diagnoos on, kujunevad välja erinevad õpetused, näiteks üks põhjendus aimu puuetele kasvab välja näiteks teooriast, mille, mille kohaselt arvatakse, et vaimupuudega inimesed, idioodid, et näiteks nende nendes arengupeetus on tingitud sellest, et konkreetsete inimeste kolju on liiga varakult, siis koljuluud on kogu kasvanud. Aju ei saa enam areneda, kolju takistab järelikult sellist probleemi äkki, eks ole, saab, saab kuidagi kirurgiliselt lahendada ja katseid tehakse juba 19. sajandi lõpul ja üldse mittegi, Puusepp. Tasapisi mõned mehed siin ja seal võtavad siis võtavad siis ette katseid just selle ajukirurgia suunal ja tasapisi siis eks ole, see niisugune maailm kogub hoogu, puusad kindlasti ei ole ainukene, aga tema jah puhul on siis tema on see nii-öelda institutsionaalsed kindlasti esimene nii-öelda professor ja niukse väga kindla ameti ja, ja õppekohahoidja.