Jätkame huvitaja saadet nüüd meditsiin ajalooteemadega ja kahel viimasel korral oleme rääkinud Ludvig Puusepast, neurokirurgia üks rajajaid on ta ja temanimeline tänavgi on Tartus olemas. Oleme rääkinud temast kui eesti arstiteadlasest, kellel on väga tugevad sidemed olnud Prantsusmaal, aga aga oleme rääkinud ka siis tema otsesest panusest just neurokirurgina ja neurokirurgia sellise koolkonna rajajana. Aga temast kui heast organisaator-ist võime ka rääkida. Ja Tartu stuudios on ken kalling, kes on Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiinilektor. Ma julgeks öelda, et ta oli niisugune tõeline tõeline suurilmamees seal õppinud, õppinud Peterburis, seal seal essoriks instituudi juhatajaks tõusnud ja, ja maailmas juba juba enne Eesti iseseisvumist palju ringi rännanud kohtunud tolle aja arstiteaduse tippudega nii Euroopas kui kui Põhja-Ameerikas. Ja selles mõttes isegi natukene tasub imestada, et ta pärast siis jah kõiki neid vene revolutsioone ja segadust, mis seal Venemaal siis oli, eks ole, pärast pärast esimest maailmasõda ja kodusõda. Et kui ta sealt lahkub, see lahkumine ilmselt seda, seda ei pea nagu imeks nimeks panema, aga seda Eestisse tuleb suhteliselt niisugusesse väiksesse tagasihoidlikkuse kohta. Ta on juba 45 aastane, eesti keelt ta ei oska, põhimõtteliselt võinuks ta minna kuskile Inglismaale, Ameerikasse, Prantsusmaale, aga ta tuleb Eestisse, nii et nii palju tänast ikkagi eestlasena ilmselt tunnetas. Tuleb Tartusse, noh, muidugi Tartu ülikool ikkagi vene kontekstist tollel ajal oli tuntud õppeasutus, et võib-olla see on siis üks selline magnet, mis teda siia tõmbas. Ja siin, Tartus hakkab ta siis kohe-kohe väga aktiivselt tegutsema, et üks asi on siis jazz, erialane töö, et talle tekib siin siis oma oma oma õppeasutusi, oma haigla, kus ta siis hakkab neurokirurgiaga neuroloogiga pihta lahutatakse neuroloogia psühhiaatrias siin, Tartus tema tulekuga. Aga ta on ka aktiivne väga mitmes muus vallas. Et siin võib-olla nii sihukest noh isiklikest huvidest lähtuvalt aktiivsust sulle, kasvõi see prantsuse teema, mis võis tal olla kuidagi südamelähedane. Aga teiselt poolt ilmselt ikkagi olid ka, olid ka mingid niuksed, praktilised kaalutlused sest nagu öeldud, oli ta oli suure linna suure ilmamees mõtles suurelt, Eesti olud olid talle ilmselgelt kitsad. Seda näeb tema niisugustest esialgsete, sest aga Uljastest kavadest, kui ta siia jõuab, siis ta siis ta kohe käib välja ideed. Näiteks see Eesti mõistes ikkagi väga suure sõjaveteranide, sanatooriumi, neuroloogilise närvivigade ravimise, sanatooriumi ehitamisest. Ta räägib tohutult suurest alkohoolikute ravi, tõuse püstipanemisest räägib sanatooriumitest tartus spaadest meie mõistes siis ta võtab, võtab väga laialt ette ja, ja teeb suuri plaane, käib Riigikogus esinemas kõnelemas eugeenika instituudi loomisest, näiteks neuroloogia, eugeenika Institute kogeenikust me oleme siin varem rääkinud ja nii edasi, nii edasi. Ta tunnetab neid või noh, otsib selliseid võimalusi, eks ole, et oma oma kõiki mõtteid neid ellu viia ja siin loomulikult on vaja rahastamist, on vaja riigi tuge, on vaja ühiskonna tuge. See on siis põhjuseta, et ta, et ta siis ka tegelema populariseerimisega. Kõiki neid tema ettevõtmisi saadab ikkagi küllaltki suur meediakära ja mõnel pool ta nagu suudab läbi Luija mõnes valdkonnas mõnes valdkonnas ei suuda neid neid suuri. Sõjainvaliidide neuroloogia rehabilitatsioonikeskusi ei teki, tohutut suurt, alkohoolikute parandusmaja ei teki. Aga samas ta on ikkagi selles mõttes edukas, et neidki väheseid tingimusi, mis Eestis on ja võimalusi neid ta kasutab väga efektselt ära. Ja üks koht, kus ta siis silma hakkab paistma. Eriti kahekümnete aastate esimesel poolel on karskustöö karskusliikumine, et see on Eestis traditsioon ulatub tsaariaega, kui, kui ta oli küllaltki silmapaistev. Võitlus alkoholi vastu. Iseseisvas Eestis jätkub. Iseseisvas Eestis on mõned sellised silmapaistvad isikud, üks neist on Villem Ernits kes selles karskusliikumises kaasa lööb. Ernits ühest küljest küll selline natukene veidrik, aga teiselt poolt segastel aegadel kerkib ta Eesti sellises noh, ütleme riiklikus hierarhias päris kõrgele positsioonile, nii et on ühelt poolt karskusliikumise juhatuses väga kõrgel kohal, teiselt poolt on ta asutavas kogus ja riigikogus ta surub läbi päris palju sellist, noh, ütleme Tartu teadlastele, arstiteadlastele sobilikku seadusandlust. Näiteks siis, eks ole, alkoholi müügist laekuvate raha suunamine karskusliidule karskustöösse ja olles ise seal karskustöös omakorda mõjukal positsioonil siis ka Ernits tegeleb sellega omakorda karskusliidust. Nüüd juba seda riigi käest saadud raha suunab edasi teadusesse. Tartu ülikool, 1900 kahekümnete aastate esimesel poolel väga suure osa oma nii-öelda teadustööks tehtud raha saab Eesti karskusliidult ja suur osa sellest rahast läheb arstiteadusele. Ja seal on siis paar sellist juhtivat professorit. Et kõik nad on tulnud mujalt maailmast siia puusad siis osaliselt eestlasena, aga siis ka siis ka juba saksakeelseid tegelasi, flash lööve, lipsud, kes siis, kes siis füsioloogiat, farmakoloogiat, neid instituuti juhendavad. Nii et need mehed siis küllaltki oskuslikult kasutavad seda Ernitsa entusiasmi ja initsiatiivi ära ja, ja päris palju tuge saavad karskusliidult oma teadustööle. Nii füsioloogia, farmakoloogia kui neuroloogia vallas. Ega sellist, ikkagi tolle aja kontekstis täiesti tasemele tõsist teadust tehakse siin Tartus ja tehakse seda siis karskuse suunal, uurimisteemad loomulikult peavad olema seotud siis alkoholivastase võitlusega ja selles mõttes siis puu saab ka päris palju panustab karskusliikumisse ja Puusepp on ikkagi noh, teistest tundub, et peajagu üle. Et tema on siis ka see mees, kes lisaks sellele ta paneb Eestis käima neuropatoloogia, ajakirjafoolio, neuropatoloogika, Estonia, aga ta paneb käima ka teadusliku ajakirja, mille eesmärk on tegeleda siis alkoholismi, Janar maania probleemidega, mis ilmub küll ainult paar paar vihku, tuleb seda välja paar numbrit. Ta on niisugune natuke konjunktuur asi, rihitud siis 1926. aastal Tartus toimunud üleilmsele karskus kongressile. Aga, aga vähemalt see fakt saab teoks ja tegemist on ikkagi tõsise niukse teadusliku teaduslikku väljaandega, kus, kus siis on teaduslikud artiklid, et see ei ole mingi selline lihtlabane karskus karskuskirjandus, kus tehakse propagandat, et venitatakse. Nii et ühest küljest, eks ole, see kõik on nii, nagu siin on niukene väike konjunktuur Luze maitse juures, et tõesti oli mingi ajahetk, kui karskusliit väga uljalt teadust finantseerib tänu tänu just ühele isikule Ernitsa-le ja ühel hetkel, kui see kõik lõppeb, selle riik hakkab karskusliidule vähem raha andma ja Hernits Ernitsalt ei lasta enam seal nii väga karskusliidu juhatuses oma oma plaane teha siis ka see niisugune karskuse huvi karskuse vastu Tartu teadlaste juures taandub. Aga, aga enne sõda, eks ole, ikkagi see töö, mis tehakse, on, on, on väärtuslik töö ja asjalik tööjärjekordne näide sellest, kuidas niuksed juhtivad professorid, oma oma töörühmade juhid, eks ole, Gunnar, kuidas nad pidi siis nendes toonase Eesti kitsastes oludes hakkama saama ja ja seda seda teadust siis vedama. Ja teine koht võib olla kus, kus ka nagu Puusepp väga selgelt silma paistab, see on siis niisugune rahvusvaheline suhtlus. Nii palju, kui neid kõikvõimalikke rahvusvahelisi grante sõja eel Tartusse jõudis, noh Rockefelleri fond oli üks selline asutus Ameerika Ameerikast pärit, siis filantroop, mispärast esimest maailmasõda Euroopasse päris palju raha paiskas eesmärgiga teha eurooplastest paremad inimesed ja muuhulgas siis ka niukseid, tervishoiu ja arstiteaduslikke teemasid, Nad aitasid, aitasid ju noh, eriti nendes suurtes piiririikides tekkisid arendada Rockefelleri fondilt saab siis Puusepp ka Puusepp ise ei saagi, aga just tema õpilased, see, tema, niisugune tema joon, see teadlane, kes noh, teadusmaailmas on selliseid tegelasi ka, kes nagu hoolikalt vaatavad, et nende, nende õpilased, neist nagu üle kasvaktsia, targemad ei oleks, Puusepp tundub, et pigem vastupidi, et tema ikkagi vägagi lükkas edasi noori inimesi. Ja, ja need niuksed Eesti arstiteadlased, kes Puusepa juures lühemat või pikemat aega töötanud on, neid on ikka päris palju. Ja vot selles seltskonnas siis, kui Rockefelleri Fondi toetused, mis Eestisse tulid, et neid, see seltskond sai, neid toetusi palju ja Puusepp selle nimel tegi päris kõvasti lobitööd, suhtles siis Rockefelleri ametnikega lükkas oma õpilasi ette ja need siis said riives Vainberg, Üprus, slov. Sellised mehed said siis Läänes õppida. Ja seda omakorda seda tarkus siis nagu Eestisse tagasi tuua. Et Puusepp jah, mõjus mõjus ka laiemalt ta ei olnud ainult mitte niukse kitsa, kitsa kitsa oma eriala mees, vaid et ta tema ümber nagu hakkas, hakkas elu keema ja tema tema tema ümber hakkasid, hakkasid toimuma arengud, mis viisid siis, eks ole niukesi uusi inimesi teadvuse lainele ja aitasid võib-olla siis Eestis niisugust üldist teaduslikku taset siin Tartu Ülikoolis seda teaduslikku taset tõsta. Ludvig Puusepast rääkisime, legen kalling, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi meditsiiniajaloo lektor.