Kirjandusilmas. Tervist minul on Urmas mõõdi tänases litris räägib oma lapsepõlvest fantaasiamängudest lugudest, mis käivad alati kaasas Mehis Heinsaar, Juta loeb Vanemuise teatri näitleja Janek Joost. Saade on valminud koostöös Eesti Kirjanduse seltsiga. Head kuulamist. Kui sa mõtled tagasi enda lapsepõlve peale siis mis raamatuid sa lugesid või mis lugusi sa mäletad, et sulle loeti, või, või mis suhe sul selle lapsepõlvekirjandusega on? Ma väiksena lugesin sama palju kui, kui iga teine laps, et ma ei olnud mingi eriti hea suur lugeja, et mul oli mu enda sugulasi, ma tean, kes lugesid palju rohkem raamatuid, aga kummuli ikka mõni lugu nii-öelda kohe silma ja siis ma lugesin ikka lõpuni. Aga mingi väga suur raamatute sisse me ei olnud, pigem oli mul siit ka see, mis oli ta vist enamustel lastel, et siin võib öelda, et laps laps on nagu iseraamat elav raamat, kes iseennast loeb, samal ajal kirjutab. Ja siis kujutluspildis selle raamatu nagu mingi loona läbi mängib. Sest ikka eks ole ikka enamust mängudele mingid lood, mis nii-öelda kirjutatakse, mängides õhku. Ja siis eks minulgi olid need igasuguseid mänge, enamus olid küll sõjamängud, aga seal olid ka need kõik need muud mängud. Aga mulle meeldisid mängida eriti niukseid sõjamänge ja siis kus ma meredel purjetasime, selliseid mänge nagu üksinda kujutluspildis meeldis mängida nagu niukseid, seiklesid partisaniraamatuid läbi, kus mina olin nagunii-öelda mingi siukse partisanisalga, siis pealik varitsesid kuskil hoonete vahel, siis tuli kujutluspildist Suur-Sõjavägi ja siis sellega läks lahinguks, tavaliselt mina olin siis pealik, kõik teised said, surun niukse ellu, tapsin vaenlased siis ära ja sain kõik au, au ja kuulsus omale. Need olid sellised klassikalised, ühe päeva loendisse läbi mängitud ja siis samas kuulustatud. Aga kuskohast need sellised mängud või sellised mingid mõttemängud seal tulid või et, et kas see oli pärit kuskilt raamatutest või siis mingitest sõjafilmidest, et need partisanimängud? No ma arvan, et ikka rohkem televiisorist nähtud ja kuuldud või pole kellegilt ja siis noh, võib-olla ka mõnest noh, koolis sai juba siis käidud ja loetud algklassides need ajalooõpikuid neidsamu mänge läbi mängitud, kuigi oli see raamat. Spartacus. Itaalia autor oli, ma ei mäleta enam, kelle Spartacuse, seal paksu romaani ma lugesin küll vist kolm või neli korda läbi teises-kolmandas klassis Tjumulises meeldisid mingisugused need sõjaväe, kuidas need strateegide kolonnid selgeid liikusid maa-aladel ja niimoodi siis selles mingi mängu võlub. Et ma sealt need üle kandsin kombainide mängudesse. Aga noh, ma mõtlen, et, et ka täiskasvanul, kui ta loeb neid raamatuid, siis elamus ütleme Suguluses sellega, mida ütleme, laps mingit lugu läbi mängides ise tundise läbi elas, et minu jaoks on laps kui selline maailmaga niivõrd kooskõlas või täiusliketta taga. See on muidugi vajalik, aga ta väga ei pea otsima raamatutest tuge, et saada mingit suurt elamust. Tõesti, ta on siis elav raamat. Aga muidugi need asjad, mis sai loetud nüüd kohe momentaalselt sai nagu, mis meeldisid, sai võetud omaks ja nüüd sai ka nii-öelda mängudega läbi mängitud. Seal olid need musketärid. Sa ütlesid, et kui sa neid sõjamänge mängisid, siis oli ainult sinu kujutlus. Ütlesid, et sa pärast said kõik need aurahad endale, et olid sa üksi või? Jah? Sest tekkis siis, kui palju palju nagu lapsi siis läks, alati riiuksid, kas sa oled nüüd päriselt ja mängult surnud, et ma nagu siis keegi ei olnud nõus seal nagu jälle olema, ütles, et ta ei saanud pihta ja tekkinud mõttetud vaidlused mänguks, nagu asi ei läinud ja see lugu ei saanudki lõpuks äri mängida, aga kui sa oled üksi, mul oli piisavalt hea kujutlusvõimet, ma nägin neid kujutluspildis nüüd kõiki suuri raudrüütlid, kes mul seal vastas, on nüüd siis asjale rahulikult sõjamängu läbi mängitud. Kus oli raamat, oli veel Ümera jõel, Mait Metsanurga, mis ma lugesingi üsna poisina läbi ja siis ma vist mängisin ka seda raamatut läbi. See oli nagu ka varitsussõda, et kui tulid need rüütlid, siis eestlased varitsesid kahel pool teed ja siis ta oli väga põnev läbimäng seda raamatut nii-öelda mängule elava raamatule. Ikkagi esimene raamat oli doktor Doolittle lood küsinud paktsia tõsine raamat, mis sattus pihku, mille ma läbi lugesin. Ja seal olid vist kõik need pildid kõigepealt köitsid, alati peab olema hea illustraator, ma arvan, lasteraamatutel sa oled väga palju selle kaudu tekkinud nagu esimene suhe, et lapsel on, ma arvan, see visuaalne taju väga terav. Ma arvan, et selles mõttes on väga suur oluline rollist lasteraamatutel illustraatorina, ta peab olema vähemalt vähemalt sama ja kui see lasteraamatu autori neil peab olema omavaheline sugulastest. Laps sageli valib just piltide järgi raamatu ja siis ta sealtkaudu sukeldub lugudesse. Aga et need peaks olema tasakaalus ja minul sageli ka just see põhjus, miks mõni raamat hakkas meeldima rohkem mis üldse tähelepanu äratas. Raamaturiiulil. On sul veel lapsepõlvest meeles mingeid selliseid raamatuid, mis mis on kuidagi jäänud meelde kuidagi noh, käinud kogu aeg kaasas. Raamatut, mis olid nagu teistmoodi või kus oli isemoodi, täiesti isemoodi maailm, olid muidugi need Priit Pärna raamatut üks multifilmide tuli ka raamatuna, on see, kas maakera on ümmargune sisse tagurpidi Antsla seal olid väga mõjusad pildid juurest, neid lugesin küll ikka nii eesti tagant pidi läbi 10 korda vähemalt. Ja siis, kui muidugi mõningate muinas Turamatuid üks esimene olisi, Karlis Kalbe lätlasest muinasjutuvestja, tema raamat, minu arvates Eestil ei ole nii head nii-öelda kunstmuinasjutu autorit kui lätlastel, Karlis Kalbian ja temaga ma sain kohe väga ja kontaktimaraton sama jama autol, kui ütleme, Charles perroo Prantsusmaalt, filisem how, see väikese Muki raamat või siis need vennad, grillid, need ma lugesin ka muidugi, algklasside perioodil kõik läbi ja ja muidugi, kus oli ikka rohkem põnevust. Seikluslikkus need ikka meeldisid rohkem. Aga oli ka. Karlis Kalbel olid sellised kurvad või muinasjutud, mis nagu juhtunud midagi eriti, aga need olid nii kurvad, et et ma mäletan, et lapsepõlves olin kivis kõige kurvem siis, kui ma lugesin neid. Karlis kolbe muinas, seal üks oli mõnusalt tuli hingedemets, kus ema oleks lapsega läbi metsa, siis seal oli üks hingepuu, kuhu vast ei tohtinud toetada. Aga ema oli nagunii väsinud töölt, ta oli tulnud rohimastes, toetas selle vastu ja hakkas isepuuks muutuma just selle puu vastu kogemata toetus, mis sellise hingepuu. No ja siis see laps teletõstis seal vett marjoya lõpuks Läks mingit imeravimit otsima, mille ta peaaegu selle kätte ja sa isegi käte tagasi, aga ema oli ikka vahepeal puuks muutunud ja siis mäletan, et vist kõige kurvem lugu, mis ma väiksena lugesin, oli see lugu. Aga siis. Ma leidsin veel vanaema sahvrist, leidsin mitmeid vanu raamatuid, oli hiina mongoli, Korea muinasjutud ja need olid kuidagi ka piltlikult väga, kuidas öelda, õpetlikud lood või või mõistulood, et nad olid nagu samal ajal põnevad, aga, aga samal ajal kui oli seal mingi iva sees mingi koomika kaudu, mis mulle väga meeldis lugeda just hiina muinasjutud meelde selles osas Aga ma mõtlen, et kui hüppaks sellest sinu lapsepõlvest praegu tänasesse päeva või, või sellesse, mida sa ise praegu kirjutad, siis tegelikult see Kalve muinasjutukirjeldus tundub küll väga, väga sarnane olevat, noh, sul on ka ülikooli kohvikutooli sisse kasvav inimene või noh, inimene kaob sinna tooli sisse ära või et noh, selliseid muundumisi. Aga sellist kurvameelsust on nagu hästi palju sul noh, enda lugudes ka olemas, et noh, sinu puhul räägitakse väga palju sellest maagilisest realismist, ma arvan, et see on tõesti nagu põhjendatud. Ja samas, kui sa ütlesid, mainisid seda Priit Pärna tagurpidi Antsla, sest ma olin nagu enam kui kindel, et, et see oli sinu lapsepõlve üks lemmikraamatuid, et kas sa ise oled küll mõelnud selle peale, et et, et siin on need lood, mida sa praegu ise kirjutad, on väga, otseselt kuidagi suguluses sellega, mida sa lugesid. Ma arvan, et päris kindlasti on, on suguluses, et teataval määral ma arvan, see kurvameelsus kui ka teatav sihuke irvhamba Vesembu mehe omadused lihtsalt mõlemat sihukesele äraspidisel kombel minus siis mõlemad nagu iseloomus olemas ja tol ajal, kui ma lugesin näiteks kas siis Karlis Kalbe muinasjutte või tagurpidi Antsla lugusid, et siis seal oli see täiel määral nagu need lood teostunud. Tõenäoliselt siis selle loo kurbus haakus akus minul mingi loomupärase teatava kurvameelsusega, mis minnes oli ja siis meeldis võib-olla ka miks mitte seda kurvameelsust läbi elada, kui ta on juba olemas või vastupidi siis sellist huumorit või, või irvhambalugusid läbi elada, kui see soon on juba olemas, aga jah, et kirjanikuna on see mulle nagu kasuks tulnud, et mõlemad omadused on olemas. Ja tõenäoliselt, kui ma ei kirjutaks, kirjutades on lihtsalt neid loomamatusi. No sa saad neid valutumalt mingi loovamalt realiseerida, et nad ei, nendel omadustel ei ole siis nii palju iseendaga pistmist, sest ma saan nüüd selle kurvameelsuse, selle Nende ilu, hambolikuse või musta huumori suunata mingisse teise kanalisse, nii et ta ei hakka liialt mind ennast nagu muserdama või hävitama segama. Ja just neid raamatuid, mis ma lapsena analoogset leidsin. Eks ma siis tundsin seal midagi ära, eks nad mulle jätsid mingi asja ka sisse, mis ma sealt olen ma toon ka üle võtnud? Alateadlikult Ma lihtsalt, see nagu rohi, eks ole, maal tri soomid on omavahel seotud, lõppude lõpuks selles täpselt ei teagi, kust miski idee algab ja kustkaudu miski edasi kandub. Kõik on ju lõppude lõpuks üks lõputu lugu või viib mingisuguse lugude ema pooli välja. Kust, ütleme nüüd kaasajal siis, kui kirjanik on saanud nii-öelda kirjaniku staatuse viimaste Eestis alles siis õieti selle eelmise sajandi viimase 150 aasta jooksul. Aga ennem olid lihtsalt rahvalaulikud ja, ja laulikud ja lugude jutustajad, kes siis kas mõtlesid ise välja või siis jutustasid edasi seda, mis neil oli tutvustatud. Noh, nüüd on see saanud alles siis sellised nimelised kirjanikul on ka nimi ja nii edasi, aga tegelikult on ta ikkagi, ma arvan, vahendaja jutustab ikkagi seda lugude ühte suurt lugude emapuud ümber, mis on nagu selline lugude jõgi, aga hargnenud siis väga paljudesse erinevatesse inimestesse, siis, keda siis nimetatakse kirjanikeks ja siiski soodustavad neid lugusid ümber. Kui sa mõtled veel enda lapsepõlve peale, et ütleme, ei pruugigi olla üldse lugemisega seotud või või kui rääkida nendest juttudest, et, et kui palju näiteks sina jutustasid kellelegi mingit lugu või kui palju näiteks su ema sulle jutustas või isa või vanavanemad. Aga et kas sellist jutustamist oli? Oli küll oli nagu lastevahelist jutustamist vist eriti maal. Kui olid sugulaste lapsed koosnevad täditütre toonud ütelda, siis just õhtutel olid teatavad siuksed. Kui väljakujunenud stamplood, mis olid nagu niinimetatud lastefolkloor või laste õuduslood, nende hulka kuuluvad, siis ma arvan, nii mitmelgi tuttavad, need punane käsi siis tädistavad. Mõtlesin, et siis musttuba lihtsalt siukseid kratsiooniga, lihtlabaseid jutud, aga kui üks laps jutustas seda väga osavalt ja elava näitlejameisterlikkuse, kes siis ikkagi teised lapsed hakkasid kartma? No kasvõi see lugu, et Jewel mustal mustal maal on üks must must linn. Selles mustas-mustas linnas on üks must must tänav. Selles mustas-mustas tänavusel niux must must maja. Ja kui sa selle karbis, vaat hüppab välja sealt must käsi ja kägistab sära sellised nii-öelda närvikõdi lood, mida siis lapsed jutustasid mitu korda jutustati ikka üle üksteisele sellele siis lühikesed lihtlabased lood, aga, aga need noodid olemas ja ma arvan, et need on ka praegu olemas. Ega laste maailm ei ole selline ainult päikseline ka lapsed tahavad niimoodi tekitada mingit siukest, õõva või hirmutunnet, kasvõi oma kaaslastele, et kui ma nüüd ikka väga õudselt jutustan, siis ma ikka näen, kuidas teine, kellele ma jutustan, ta ära ehmatab ja küll siis saab naerda või niimoodi. Et noh, nagu selline. Nagu ikkagi laste maailmas sees. Et seal oli nii õeldes nüüd laste maailmavöö pool või ikkagi väga-väga meeldis uudised kuulata, jutustada ise ka raiumata tuleb ikka, väga õudne lugu oli, muidugi oli õudne ära ehmatada, aga samal ajal kui midagi nagu, nagu mõnusat, millegipärast. Aga olid ka mõned lood, mis näiteks linna vanaemal oli ainult mingi kolm lugu. Ja ma kogu aeg tahtsin, eriti kui ta pealegi mingisuguseid kooke. Või siis siis ma ütlesin, no ikka jutustada lugusid, vana mõtlesin, mis ma sulle räägin, et sa oled neist 100 korda kuulnud. Ma tahan, et ikka räägid, ju see siis oli selline nagu lugude jutustamised, see rääkimise rütm või, või see nagu lugu, kui senine nagu lihtsalt asi iseeneses ühte lugu, kui keegi räägib, siis on seda mõnus kuulata, eriti mõnus, kui seda räägib vanaema võib-olla keegi, kellest hoolida ja see on nagu mingi rituaal. Me anname siis luges, sest üks lugu oli ka lihtsalt loodelise saiast majake, kus Antsake kreetik läksid metsa, eksisid ära, saiast majakese juurde said siis nõiamullad kinni võttis ja peaaegu oleks istunud, aga lõpuks ikka Ants lükkas selle nõia mur ahju ja kõik lõppes hästi. Teine lugu oli ühest mehest, kes esitas põlevkivist endale pliidi. Esiteks põlevkivist pliidi ehitas väga uhke pliidi oli parim pliidimeister. Tegigi teistele pliitega endale, ehitas millegipärast põlevkivist pliidi, siis tellisime suure uhke tulepliit, põles maha. Jäigi mees oma kliendist ilma, nüüd siis ta kogu aeg jutustas mulle ümber ja mina sain siis kooki. Külgutasin jalgu laual ja siis muudkui mõnuga kuulasin. Kuigi ma teadsin ta detailselt ette, mis nendes lugudes juhtub. Aga ju siis oli vaja, et keegi neid räägib ise. Ju siis oli mingi nagu mõnu. On mõned üksikud lood nagu, mis on nagu eriliselt meelde jäänud mõningatest traumadest, sest nüüd on nagu jäänud saatjaks kuni praeguse ajani välja, et nendes lugudes on midagi. Kas siis mingi iva või mis on niivõrd eluline, et, et ta nagu vastab eluliselt tõele. Ja et see lugu nagu enda saates hinda koha leidmisel. Kas just aidanud, aga ta on nagu mingitel hetkedel meelde tulnud ikka jälle. Üks lugu oli Jüri Pariraamatust, külaliste leib, mida ma võib-olla lugesin esimest korda 10 aastaselt, aga mida ma olen hiljem ikka jälle üle lugeda. Kard elasid naabruses kaks meest. Mõlemal olid. Ühesuurused talud, aga üks oli rikas, teine vaene. Rikastegi tööd parajasti kõik õnnestus ta käes. Vaene algas enne päikesetõusu ja lõpetas hilja õhtul, kuid midagi ei läinud tal korda. Mis ta õhtul naabrist ette jõudis? Seda tegi naaber järgmisel päeval kerge vaevaga tasa. Naabril olid alati salved vilja täis, vaene pidi aga lisa tooma magasiaidast. Ühel õhtul mõtles vaene mees. Katsun õigega öösiti tööd teha, ehk jõuan sedaviisi naabrile järele. Rakendas uuesti härjad adra ette, läks taasväljale kündma, jõudis vaoga naabri põllule ja märkas, et kas seal keegi künnab. Kas sa näed, arutas mees ka naaberöösi väljas. Sellest see rikkus tuleb. Pidas härjad kinni ja läks naabrit vaatama. Ei olnudki naaber ise. Hall vanamees oli, kes kündis paari hallide härgadega. Kes sa oled? Küsis mees pool kohkunult. Hea vaim või paha vaim? Ei ole kumbki. Vastas hall vanamees. Olen naabri õnn. Imelik küll, kurvastas mees. Naabri põllul töötab tema õnn. Minul ei ole õnne. Sina ei tunne oma õnne, õpetas nüüd võõras. Mine homme õhtul kopli suure kase alla. Seal näed, oma päris on. Järgmisel õhtul läks vaene naaberkopli suure kase alla ja jäi oma õnne ootama. Kesköö paiku nägi ta kaseladvas halli mehikest, kelle ümber surusid sääsed hall mehike, mõõtis-kaalus neile midagi kätte. Mees vaatas võõra tegevus tükk aega pealt, kuni see kaseladvast kadus. Siis hakkas kodu poole sammuma ega mõistnud midagi arvata. Viimaks mõistis. Naabri õnn oli põllutöös. Tema õnn oli kauplemises. Mida see mõõtmine, kaalumine muud tähendas? Kohe andis mees talu käesti, asutas poe. Kuidas hakkas nüüd kõik hästi minema. Mees ei võinud arvatagi, et ta nii osavam kauplema. Rikkus kasvas silmnähtavalt, ei olnud vaja enne päikesetõusu tõusta ega pärast loojaminekut taha. Kõigega saadi hakkama parajasti töötades. See tuli kõik sellest, et mees oli leidnud oma päris õnne. Mees jäi osavaks kaupmeheks surmani ja tema suguvõsas oli mitu põlve häid ning jõukaid kaupmehi. Selle looga ongi siis nagu see asi, et sageli inimesed ju tegutsevad iseenda jaoks valel alal. Või siis on see seotud nende mugavusega või siis ei lähe eneseotsingutes nagu põhjani, et nad leiavad elus mingi ala või see sageli veel hoopis rohkem vist ongi need olude sunnil hakkavad tegema mingit tööd või asja, mis neile sugugi ei meeldi, aga mis siis olude sunnil, millega nad jäävad seotuks väga paljud elu lõpuni mu endaga samamoodi et ma olen ka arvanud enda kohta, et küll ma olen võib-olla see või teine mingit nii-öelda normaalset tööd proovinud vahepeal mingis teises sinna, ütles, et hakkan hoopis elukutseliseks pikamaajooksuks, eks ole. Aga muidugi ei olnud sellega mingit pistmist. Ma ei olnud üldse mingitelt jooks annetki ja hiljem tahtsin, ma tean mingiks metsaülemaks saada, siis teadust tegema hakata, aga no lõpuks on kirjanik ja ja ma leian, ütleme, selle kaudu vist ongi rohkem öelda, kui ma seda püüan võimalikult asja teha. Nii kummaline kui see kirjaniku elukutse kaudu Sammelada kõige tasakaalukamad elu. Kuigi nagu ja väljaspool seda teest midagi muud, ma oleks sootuks närvilisel kirjanike kunagi päris rahulik olla, aga mingisuguse äraspidisel moel tähendab see kirjaniku kutse mingisuguse tasakaalu ja noh siis selle mehe päris endaga on enam-vähem sama lugu, et väga paljud inimesed ei leia endale seda õiget alak, milleks neil tegelikult on soodumisena elu lõpuni teadur, milleks neil on soodumus? Muidugi väga sageli on see olude sunnil, niisiis Karlis Kalbe muinasjuttudest meelde jäänud see hea elu otsija, kes siis ka minu meelest see lugu näitab sellest inimese kogenematusest. Et inimene elab esimest korda siin planeedil ja nagu me nüüd kuskil ka meil on under, et esimest korda on ta ka ju lõpuks elu lõpul vana, et ka seal on ta kogenematu. Just siin see hea elu otsijate satub väga mitmete heade võimaluste otsa, aga tara pikata eespool terendab midagi veel paremat ja siis elu lõpul ta jõuab selle nende Murvalise tütarde siis tädi juurde, kes tuleb välja nõid elab metsas ja sunnib seda meest tegema. Vot siis valmis saab, siis ta võib pöörduda tagasi nende heade eluvõimaluste juurde, mida ta alles seal oma teekonna lõppu näeb, et need olid tegelikult tõesti nii-öelda sellise eluõnn, mida ta siis ennem Juhanud ei osanud. Tehasest puudus võrdlus. Mis siin on nagu õnn, mis ei ole selles loos muinasjutu vormis, tuli väga hästi välja olemas nagu lugusid, mis on hoopis teistmoodi lood, mis nagu midagi õpetlikku ei ütle, ei jaga, nad on lihtsalt niivõrd pöörased, loovad, et nad jäävad selles suhtes meelde. Selliseid lugusid ma leian mõnikord siiamaani mis on küll üha harvem, aga ikkagi leian, mis on selles mõttes nagu lapsepõlvejätked siukse loo leiad, mis sind paneb ikka imestama. Lööb pahviks. Ei teagi, mispärast lööb, et on lihtsalt nii iseäralik lugu siis minu meelest see on nagu lapsepõlve jätke see laps on ju see, kes imestab ja täiskasvanutele nagu kipuks imestamisvõime või anne kaduma. Aga kuidas ikkagi leiab selle loo, mis paneb teda veel imestama, siis nagu korraks see lapsepõlv tagasi tulnud. Jutt üks viimane lugu, mis ma siis olen sellistest leidnud, oli alles eelmine suvi, leidsin selle ühest eesti müütide kogumikust Emand kaseladvas kõik maailma õnned üks lugu, mis nagu lõimu korraks pahviks ja ma paneks selle ka sellesse teemasse lapsepõlve kirjandus selliselt praegu mulle kätte tulnud ja ja ma arvan, et sel hetkel, kui ma seda lugesin ja imestasin, ma olin nagu jälle laps. Vanasti räägiti ikka, et kes sõnajalaõie leiab ja metsast ära toob, see saab kõik maailma õnned oma kätte. Selle peab tooma südaööl ja nii kaugelt metsast, kuhu kukelaul enam ei kosta. Kes arg olla see sõnajalaõit kätte ei saa? Üks poiss olnud julgem. Ma lähen toon sõnajala. Meie ära saan kõik maailma õnnet kätte. Läinud enne kella kahtteist metsa otsinud kuuskede alt ühe suure sõnajalapuhma välja. Südaöö hakanud kätte jõudma, olnud tuuline ja mets kohisenud. Poiss kuulnud puu otsas sedamoodi krõbinat nagu vahest lahtised männikoorelibled krabisevat tuule käes. Ta vaadanud ülespoole ja seal puuladvas olnud üks siniste riietega kogu jalgadega hoidnud oksast kinni, ise rippunud pea allapoole ja pikad sinised juuksed hõljunud tuule käes. Siis hakanud üleval oksad praksuma ja sealt puu otsast kukkunud üks ümmargune mütsak poisi jalge ette sõnajalavarte sisse. Poiss ehmunud nii et jooksnud ühe hingetõmbega koju. Kellelegi pole sõnakestki lausunud, pugenud ainult teki alla ja olnud mitu nädalat kõvasti haige. Ehmatusest olnud nii hääl ära, et ainult sosinal saanud kõneldaja sõnad olnud segased. Pärast, kui terveks saanud, öelnud teistele. Kus mul asi kõiki maailma õnnesid kätte saada? Ei tea, mis mul nendega teha oleks. Mismoodi see kõik maailma õnnet pahviks lõi? Teada lihtsalt kuidagi unenäoline või teistmoodi lugu, et seal lihtsalt juhtunud midagi. Kuidagi väga loomulikult see võib olla unana, suhtub loomulikult, aga mida, nagu tegelikus elus ei juhtu ja siis on üks muna nagu ette seal mustvalgel loed seda ja vaatad, et et see on juba kuskil kirjas, et midagi sellist, mida nagu kirjas ei saaks olla või millest ei saagi lõpuni aru, aga ta ongi selline lugu lihtsalt ära jutustatud. Sa imestad, selle üle, ei saa aru, aga jääb meelde, meeldib, selline mõistatus, jääbki sellega kaasas käima ja on ka veel mõningate kaugete maade muinasjutte, mis on lihtsalt nii teist Moody äraspidise süžeega, kus nagu ei ole nii-öelda Euroopa pärast gradatsiooni, et katsumuste kaudu hea lõpu poole minek, vaid kohe hakkavad mingid imelikud juhtumised. Asi läheb vahepeal hästi ja vahepeal halvasti, aga siis lõpeb keskmiselt või jääb õhku rippuma. See on ka üks nüüd on nagu lihtsalt lood, mida elatis lugedes läbinud midagi õpetlikku seal ei, ei anna aga ka tohutu mingi elu sees või nagu ilu ise on tohutult äraspidine, segadust aeg-ajalt suurt sotti saagid, mis ta siis nüüd inimeste staabiniste inimestega teeb. Mõnel annab Õnne, mõnel annab õnnetusi, kuigi võib-olla vääriks hoopis vastupidist. Paljude muinaslugudega on samamoodi, et Nad on nii segased nagu seesamavõrd segased nagu elu ise teinekord segane. Et ei ole tal arvega otse nagu sasipundar. Aga just see, sa jutustad loo ära. Mõnes muinasloos on sasipundar jutustatud täiesti piltlikult niivõrd selgelt ära, et see segane lugu on lihtsalt olemas, sa saad teda otsast lõpuni lugeda, läbi elada, et siis eladki nagu nii-öelda sellise tunde läbi nagu, mis on nagu selline segane tunne. Mõni lugu annab selle väga selgelt kätte selle segase tunde. See on ka hea lugu. Aga mis on mul nagu väiksemana loetud onnist itel miinimuinasjutud sellest näiteks, kuidas kutt rebast ehmatas? Elas kord üks rebasepiiga, kes tahtis kangesti mehele minna. Kord, kui see rebane mööda jõe kallast jooksis, nägi ta kaldal kudenud kala lebamas. Rebane võttis kala nagu lapse sülle ja istus kaldale, seda Äiutamad jõge mööda ujusid kahurid. Üks Kaur süüdis. Vaadake, vaadake. Kemiseid seal istub, Rebane, kostis. See olen mina, sinu naine, võta mind kaasa, ujume koos kaure vastu. Mina pole sinu lapse isa, tema isa tuleb tagapool. Kauri tujusid minema, rebane jäi kaldale ja hakkas jälle kalaiutama. Korraga nägi, kajakad ujuvad väikesel parvel. Üks kajakas karjus. Hei, mis eit seal istub? Seal on mina sinu naine, võta mind kaasa. No eks istu siis peale, kui oled minu naine. Rebane rõõmustas, istus parvele, ise sõnas kalale. Näed, siin ongi sinu isa. Kajaka taga sosistasid, uputanud rebase sinna sügavasse kohta, aga ise lendame minema. Mida te räägite? Päris rebane. Ütlesime ujugem ettevaatlikult, muidu võib see ilus naine pealegi koos lapsega veel uppuda. Rebasel oli hea meel. Sa oled vist tõepoolest minu mees. Jõutigi sügavasse vette, Rebane aina aiutas oma last ega märganud midagi. Kajakad tõusid korraga lendu ja parv hakkas põhja vajuma. Rebane olekski peaaegu ära uppunud. Ta viskas kala sülest ja hakkas kõigest jõust ujuma. Lõpuks jõudis kaldale bow. Nüüd pean küll kasukate silmi kuivatama. Rebane võttis kasuka seljast ja riputas puu otsa kuivama, silmad pani põõsasse tahenema, ise heitis puhkama ja jäi magama. Sel ajal kõndis kaldal varescut. Ta märkas rebast ja talle tuli naer peale. Näe, missugune alasti rebane seal magab, teda tuleks ehmatada. Kutt läks jõe äärde ja võttis suu vett täis, kuid siis tuli talle uuesti naer peale ja kõik vesi purskas suust välja. Ikkagi ehmatan teda. Kutt läks uuesti vee äärde ja võttis suu vett täis, ta surus käedki suule. Kutt hiilis rebase juurde, kuid siin tuli talle jälle naer peale, pigistas küll suu kinni, kuid vesi purskus nina sõõrmetest välja. Ikkagi ehmatan teda. Saadan õige oma naeru Koju Mitile. Sel ajal istus kuti naine Miti kodus ja õmbles. Äkki hakkas ta nii hirmsasti naerma, lausa kõhus. Pistis. Mis see ometi on? Mõtles Miti. Vist on kutt jälle mõnda vempu viskamas. Kutt võttis veel kord suu vett täis ja hiilis rebase juurde. Rebane oli täiesti alasti ja magas. Kutt purskas magajale vett selga, rebane ehmatas hirmsasti, kargas püsti ja pistis punuma. Kutt oli naerust päris kõveras, rebane muudkui jooksis ja jooksis, kuni keegi hüüdis. Miks sa sedasi alasti ringi jooksed? Kutt ehmatas mind, aga kes siin on? Meie oleme sinikad, korjame iseennast. Andke mulle kaks marja. Rebane sai kaks sinikat ja pani need endale silmadeks. Kogu ümbrus muutus siniseks. Pisut kaugemal korjasid pohlad iseennast. Rebane, miks sa niimoodi käid? Kutt ehmatas mind, andke mulle kaks marja. Rebane viskas sinikad maha ja pani pohlamarjad asemele. Nüüd muutus kogu ümbrus punaseks. Rebane läks edasi, seal olid kukemarjad iseennast korjamas, needki pärisid, mis rebasel viga. Rebane kostis. Kutt ehmatas mind, ma kaotasin oma silmad. Kaotasin ka kasuka. Andke mulle kaks kukemarja, et ma uued silmad saaksin. Antigi. Rebane viskas pohlamarjad maha ja pani kukemarjatasemele. Siis leidis ta selle koha üles, kuhu ta oli jätnud oma silmad ja kasuka. Rebane tahtis kasuka selga panna, aga see oli üleni krimpsu kuivanud. Rebane pani kasuka lompi ligunema. Kutt jõudis naerdes koju. Kuule, Miti naine oli kuti peale pahane. Mis sa tühja pahandad, Miti, kuula parem, mis nalja ma sulle räägin. Ma ehmatasin rebast ja see pistis alasti punuma, isegi silmad unustas maha. Miti lõi käega. Oh sind kuti, küll. Alati teed sa midagi tobedat. Ikka need tembud, midagi kasulikkus, aga teha ei oska. Mul on häbi sinuga koos elada. Aga Rebane jooksis alasti küll see oli naljakas. Ära pahanda, niipea kui lumi maha tuleb, poeb Rebane oma urgu. Ja siis toon ma sulle ilusa krae. Need Wynne poogode Dexteri lood, mis nüüd Loomingu raamatukogus on tulnud ja enne tiitel mania sihukesi muinasjutud, noh, üks kindel asi, mis seal muidugi on või sellist hämmeldust või üllatus tekitab see kindlasti on see, kuidas seda lugu jutustatakse, et see narratiiv on lihtsalt niivõrd teistsugune, et see juba iseenesest on midagi niivõrd erinevat, et võib-olla meie, kes sul on mingi hoopis teistsuguse koodiga, et see paneb just nagu imestama või tundma ennast kord nagu jälle mingi lapsena või on seal veel midagi, mis nagu ei puutu üldse sellesse, et kuidas see lugu on kirja pandud. Nojah, ta on nagu lugu, ma nimetaks lugu rohujuure tasandil, et tal ei ole kasvatatud nii-öelda peened rõivaid selga, peened rõivastel, ma mõtlen siis viisakalt lugu jutustada või õpetlikud lugu jutustada, et see on lihtsalt mingi juhtumus, mis siis selle peategelasega juhtub ja see lugu nagu kerib ennast lahti ja kõik on nagu otse ausalt, nagu lapsesuu läbi. Räägitakse ära, et kui juhtubki midagi jõhkrat, siis öeldakse see jõhkralt välja, kustub lavastus labaselt välja. Lõpuks lugu. Ühel hetkel võib-olla ei jõuagi kuskil välja, katkeb nagu mingi koha pealt ära. Aga ometi lugusid nagu, nagu jutustatud ja jah, nad on nii niivõrd head lood, et nendega ei anna nagu sedasi mängida, saab mingeid tähendusi neile panna, aga lõppude lõpuks seda lugu on ikkagi kõige parem ise lugeda ja võib-olla isegi sealt mitte midagi õpetlikku leidmata nad ikkagi toidavad. Kummalisel kombel sama palju, kui seal ei jääkski midagi õpetlikku neist. Sageli saab sealt lihtsalt mingi meeleoluga osa, ütleme mida ei saa sõnadesse pannud, aga see on lihtsalt selline mõnus meeleolu, mis sind saadab iseäralik või teistmoodi meeleolu, mis sind pärast nende lugude lugemist saadab. Sided, mis meil elus on, aga see on nagu päeval teistmoodi värvi või kui lugu on niimoodi teistmoodi jutustatud noh, avardab mingisuguse aistingu kaudu tundmise kaudu maailma lihtsalt noh, et noh, see näitabki ära, et maailm just erinevate, nende põlisrahvaste müütide kaudu ja muinasjuttude kaudu sinna muidugi Euroopa muinasjutu kaudu, mis on samuti väga-väga head, aga teistmoodi head. Et maailm jutustab iseenda lugusid ühes piirkonnas niipidi, teises piirkonnas naabidi otse risti ja vastupidi et maailma jutustades enda lugusid nagu nende inimeste kaudu ja need lood on nagu mingis mõttes sarnased nagu jõgedele, mis voolavad puudele, mis kaasnevad, mõnel pool esitatakse nende jõgede ümbersillad ja ehitatakse jõgede kõrvalveskid, paigutatakse paisjärvedeks, tehakse nendega midagi mujal voolus, et need jõed lihtsalt rahulikult mereni välja. Et nendega lugudega on samamoodi, et mõned lood nendesse kasvab külge tätov nagu õpetlikus, kui need on mingites kultuurides, need lood muutuvad väga mitmetähenduslik, eks neil on oma mingid koodid, sümboolselt salauksed aknad, ka mõni lugu on lihtsalt lugu mõnes teises piirkonnas ja see teebki nagu selle lugude maailma tohutult tohutult võimsaks, et just nii-naasugused lood. Aga just ei saa ju ometi teisele ikkagi kokkuvõttes eelistada. Lood, mis ma väiksena lugesin, need raamatud. Et siis ma ju ei teadnud, et kunagi seal mingeid lugusid muidu konkreetselt kirjutama nende lugudega on see asi, et see on nagu selline mäest alla veerev lumepall, et nendega need lood ju kunagi otsa ei saa ja iga inimene oma eluga jutustab oma oma lugu. Mis on praegu välja, mõtlen, mis praegu tulevad, need, mis olid nüüd ikkagi, see on seesama, võib-olla seal leidmine või mingi asja otsa komistamine, sa komistad mingi ukselingi kohta mingi nähtamatu ukselingi kohta siis avastasid seal ukselink, avad selle, oled korraga uue loo sees. Väiksena oli samamoodi, et nagu üks samasugune päev oli ümberringi. Aga selles päevas oli hästi palju nähtamatuid, uks, eriti laste maailmas on needsamad sele komistad lingi otsida, nad nägid neid uksi, mis oli nii-öelda uks lagendikul nagu Andres, esinenud kuues uues ruumis mänguruumis, aga samal ajal, eks ole, mis mängult, mis seal päris. Et see oli üks lugu, mis on maailm maailmas. Laps mängis selle läbi tuliselt loost välja tagasi siia maailma sageli herned, mida vanemaks saades üha nüüd uste otsa omistamise vähemaks. Aga hea on, kui ikkagi aeg-ajalt komistasid mõnele otsa avad uue ruumi ja ma arvan, et iga lugu, mis on praegu kirjutan, on otsin seda meeleolu, seda vastavat meeleolu, et komisjon selle ukse otsa, mida ma ka enamasti või sageli ei näe, ka siis selles meeleolus nagu oman ukse selle ukse lagendikul ja olen uue loo maailmasse, paneb mind imestama. Imestus paneb värskelt maailma nägema. Kirjutan selle loo äral, elan läbi. Aruanne number üks korduvtuba. Oma esimese toa üürisin ma üheksa aastat tagasi aasta pärast majavalitsusse tööle asumist. Sest kesklinnas ning oli kena päikesepoolse vaatega. Esimene õhtu uues kodus möödus üsnagi rahulikult. Panin seina uue tapeedi ning paigutasin laiali mööblit. See koosnes pikast söögilauast kolmest vanaaegsest, toolist, välivoodist ning maast laeni ulatuvas peeglist. Ka öösel ei toimunud midagi erilist, kui välja arvata see, et uus naabrimees käis mult kella poole kolme ajal tikke laenamas. Ent hommikul, kui olin omanud välisuksed majavalitsusse tööle rutata, ei sattunud ma mitte koridori, vaid täpselt samasugusesse tuppa, kust äsja olin väljunud. Unise peaasi, mõtlesin. Surusin ametiportfelli kõvemini kaenla alla ja üritasin uuesti väljuda. Ent see tuba hakkas üha korduma ja korduma. Olin ärevusest juba üleni higiseks muutunud, kui korraga astudes umbes 30 kuuendat korda oma ainese tuppa leidsin söögilaua kaetuna, kallite roogade ja uhkete hõbenõudega. Vanaaegsel toolil istus keegi pikasalliga lind, kes jäi mulle sama imestunult otsa vaatama nagu mina tallegi. Et mu kõht oli vahepeal üsnagi tühjaks läinud, kogusin julguse kokku ning asusin suupistete kallale. Ja peab ütlema, et ma pole ei varem ega hiljem nii maitsvaid toite saanud. Kõht täis? Küsisin pika salliga linnult igati viisakalt, kas ta ei aitaks mul siit toast välja saada. Ent too jõllitas mind endistviisi vaikides edasi ja oli näha, et ta hakkab mu peale juba tasapisi kurjaks minema. Seetõttu pidasin targemaks sealt kiiresti jalga lasta. Järgmisest toast oli pikasalliga lind õnneks kadunud ja koos temaga paraku ka maitsvad suupisted ning hõbenõud. Sel hetkel tuli mul pähe kella vaadata ja ilmnes, et olin juba poolteist tundi tööle hilinenud. Seetõttu lisasin veidi tempot, ent toad kordusid hullumeelse järjekindlusega üha edasi ja edasi. Hakkasin vaimusilmas nägema juba oma koletud skeletti ukselävel vedelemas. Kui viimaks vist 100 viiendat korda oma endise tuppa astudes nägin peegli ees üht alasti punapäist näitsikut juukseid sugemas. Mind nähes tõmbas neiu rohelised silmad vidukile, küsis, kuidas ma julgen ilmakoputamata tema korterisse siseneda. Ütlesin talle nördinud häälel, et juba terve ööpäev läbi on see olnud minu tuba. Seepeale lausus neiu, et kui ma veel ühe korra tema juurde sisse astun, keedab ta mu kõigepealt ära. Siis kupatab ja soolab sibulad kas sisse, seejärel aga praegu lihtsalt ära ja pistab nahka. Kõige selle peale ei osanud ma enam midagi kosta. Kummardasid ainult viisakalt ning koputasin järgmisele uksele, kartes sama näitsikud seal juba kirvega vastas seismas. Ent kujutage ette, seal oli kõigest koridor maailma kõige tavalisem ja õnnestavam koridor, mida iial nähtud. Hõisates tormasin majast välja ja jooksin õnnelikuna majavalitsusse tööle. Mis siis, et ma olin juba ligemale kaheksa ja pool tundi hiljaks jäänud ning tööruumid olid juba lukus. Pääsesin toast eluga ja see oli peamine. Aasta aega pärast seda hommikupoolikut elasin onutütarde pool julgemata enesele uut tuba üürida. Ent viimaks tüdinesid onutütred minust kaunikesti ära, põhjendades seda minu unes kuulmisega. Nii et ma olin siiski sunnitud enesele järgmise toa võtma. Loomulikult hakkas seal minuga veelgi tüütumaid asju juhtuma kui esimeses toas. Ent ma arvan, et ühest aruandest piisab. Aruande lõpp. Te kuulsite saadet kirjanik Mehis Heinsaarest, kus ta rääkis oma lapsepõlvelugudest ja lugudest, mida ta ise kirjutab. Tekste luges näitleja Janek Joost litri väravasse. Külli tülike, Urmas Vadi abi eest olgu tänatud, Tiit, kus need litrid saab kuulata ka vikerraadio koduleheküljel ja kirjutada oma imestustest saata meile elektronposti aadressil vadi ät r punkt ee kohtumiseni.