Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaaris, ütleb Kristjan Port. Kas üksi, olemisel ja üksindusel on olulist vahet? Ja vastus on, et on küll. Üksi olemine võib olla hea ja vabastav aga üksildusega kaasnev muutus, mida psühholoogid nimetavad liik tähelepanelikkusega sotsiaalse ohu suhtes. Üksilduses olijad. Ühel hetkel tavatu vastuvõtlikkus, nagu oleks teiste poolt hüljatud. Ta hakkab suhtluses märkame üha rohkem tõrjumise ja pahakspanu varjundeid ning selle tulemusel ta hakkab suhtlust vältima. Mis. Omakorda see tähendab isolatsiooni nõiaringi. Üksildane inimene muutub üha kahtlustavamaks, kurjemaks ja isoleeritumaks. Üksilduseprobleemi käsitles Guardianis Olivia laing pealkirja all üksilduse tulevik. Probleem on tõsine, kuna kahjustab inimeste heaolu ja tervist ning on samas paradoksaalne, kuna formaalselt on ju inimestevahelise suhtlemise võimalused pööraselt kasvanud kuid paraku kasvab ka üksildast inimeste arv. Tulles nüüd üksilduse nõiaringi sattunud kirjelduse juurde tagasi siis arvutiekraani kaitsev kiht pakub neile unikaalse võimaluse kontrollida onlain-maailmas suhtlemisel härra ning sisu kartmata enda vajaduste või olukorra reetmist ning vältides näost näkku ähvardava alandamise ning tõrjumise riski. Ta võib ekraani taga hiilides vaadata, mida teised teevad, esineda. Kellena iganes rünnata kedagi või meelitada teisi end laikina. Aga isegi kui sul õnnestub konstrueerida õnnelikku elu, avatar koos kosutava jälgjaskonnaga märkab üksildane inimene mõne aja pärast, et üksildus pole ravis ja probleem on lihtsalt edasi lükkunud. Järelikult tõmbab interneti suhtlus ligi üksildasi, hingesid nagu. Mesilasi kuna pakub näiliselt esialgu ravi, kuid tegelikult on püüdnud hulgahingi lõksu sest onlain-suhtlus ei suuda rahuldada intiimsuse vajadust, mida üksindus nii hästi omaniku teadvusest varjab. Intiinsusega sisaldab tegelikku ehk füüsilist aktsepteerimist, kellegi poolt vajatud olemise tunnet, teadmist. Et sind märgatakse. Paraku võimaldab Interneti inimeste enda taasleiutamist, nagu seda nimetab MIT-s inimese ja masina suhtlust uuriv šerid, söökla. See tähendab, et võimalus luua interneti jaoks endast kuvand sellisest inimesest, kes meile meeldib või keda usume teistele meeldivat. Ühtlasi kujutame teisi sellistena, kellena tahame neid olevat. Teatud mõttes mängime jumalat ja sellest võib kujuneda väga võrgutav. Ta pea samas ohtlik harjumus. Ja samal ajal on täiusliku kuvandi loomise vajaduse surve suurem kui eales varem. Uus oht aga kasvab sellest samast vähemalt osaliselt valeliku avalikkusest kes nii sind kui kõiki teisi jälgivad, sest piisab vaid mingist arusaamatust tegurist. Muutmaks online auditooriumi agressiivseks pilkajate karjaks. Üheks põhjuseks on seal sama pideva jälgitavaks olemise ja ähvardava hülgamise riskimeeleolu mis omakorda muudab isiklike vigade ja ebaõnnestumise avalikustamise ohtlikuks ning neid püütakse siis pigem iga hinnaga varjata ja selle asemel komponeeritakse võltsi kuvandit heaolust kuna seda vaata rohkem või vähem kõik teisedki toidabki ise omakorda kõigis plahvatusohtliku küünilisust, mis võibki vallanduda. Tühisena näivad pisiteguri abil ootamatu agressiivsete pilkajate karja käitumisena. Eni võib esialgu toredast veebis asuvast pelgupaigast kujuneda parastada. Põrgu, millest on samal ajal raske lahkuda, kuigi see ei nõua muud peale paari hiirekliki. Veelgi uuemaks probleemiks aga on kujunemas. Ka täiesti normaalsete, see tähendab, et mitte üksildast inimeste intiimse ja avalikkust. Kui maailma piiri hägustumine sest onlain-teenused jälgivad ja hindavad ja grupeerivad ning komplekteerivad sind kui kaupa või infoallikad ka väljaspool suhtlusvõrgustikke ning täiesti normaalsed inimesed, hakkavad tasahilju tajuma kasvavat vajadust kujundada oma käitumist ning väljaütlemisi end virtuaalselt soomustades. Ehk sisuliselt liikudes siis üksildase inimese maailma suunas. Millest muutud vastuvõtlikumaks sotsiaalse ohu suhtes? Kuni vabastab üksi olemine muutubki üksildase olemiseks.