Tonkanšovskid kiusas väsimus. Selja taga oli pikk tööpäev, farmaatsiatehases oli karge novembrikuu õhtupoolik. Tuul rebis puudelt kollaseid lehti ja veeretas neid üle äärelinna pöetud õue murude ristmikku poole, kus Cancheski pisut enne peatumist nõudvat liiklusmärki omaševlolee pidurile vajutades. Tema ainsaks sooviks oli kiiremini koju jõuda, käia duši all ja veeta õdus õhtu poegade ja naise seltsis. Samale ristmikule lähenes kapilbraon Lääne-Virginia söekaevanduste inspektor. Hetkel, kui ta pidurdama valmistus, käis kusagil lähedal nii kõva kärgatused. Puhun maa pani raske auto õltsuma. Kvartali jagu eemal seisis töökoja õuel remondilukksepp. Häälen Fortni haukas mõnuga värsket sügisõhku, kuid koletu kärgatuste kõrvad lukku lõi. Jahmunult vaatasid mehed pealt, kuidas 50 meetri kaugusel ristteest keskmise suurusega eramu nagu startiv kosmoselaev pundamendilt õhku tõusis sekundi pärast Gideks lagunenuna kolinal maha langes. Maja gaasijuhtmes oli tekkinud leke. Välja voolanud gaas sai kusagilt sädet ja plahvatas nagu pomm. Võttis aega, enne kui Concheski aduset plahvatus polnud tema auks. Samas mõistis ta sedagi, et keegi võis maja rusude alla lõksu jääda ja tõttas jooksujalu õnnetuspaigale. Talle järgnesid kaks tema töökaaslast. Thatcher ja Akemil Mikalik, kes samuti olid koduteel. Kui silmasid rusuhunnikul habrast nurka naist. Naise juuksed olid kärsanud, nägu hõõgus, riided seljas olid kärisenud. Naine pidi olema täiesti segi, keerutas ühe koha peal ringi, käänas pead siia-tänna. Nii see tõenäoliselt midagi nägemata. Lapsed, lapsed jäid sinna sisse, halastamata kamatult. Kus sa neid viimati nägid, küsis kond žeski. Nuuksatuste sekka suutis naine öelda, et temast olid lapsed jäänud maja tagaossa keldritrepile. Cancheski haaras naise käe ja tiris ta suitsevatest varemetest kaugemale. Seisa siin, me toome lapsed välja, ütles ta naisele ja hakkas koos kaaslastega ülemmaja rusude ronima. Vastassuunast jooksis õnnetuskohale, fort hüppas üle aia ja jõudis maja taha samaaegselt ülejäänud kolmega vahetamata. Omavahel sõnagi asusid mehed tegutsema, loopisid eemale purunenud katuseplaate voodrilaudu ja mööblitükke lootuses leida õõnsusi, kus võiks olla lõksu jäänud inimesi. Minuti jagu hiljem jõudis sündmuspaigale kapilbraon. Braun oli töötanud 30 aastat söekaevandustes ja näinud, kuidas dünamiit mägesid murendab, kuid midagi taolist polnud ta iial näinud. Raske uskuda, et siit keegi eluga võiks pääseda. Segipaisatud ehitusdetailide vahelt tõusis põlve kõrgusi leeke, mis kiiresti levisid. Raun katsus õnnetuspaigast, kust saada. Seal oli tõenäoliselt olnud garaaž aiateelt põleva rusuhunniku kõrval seisis suur sõiduauto. Teiselt poolt rusuhunnikut kostis varemeid lahti kaevate meeste hääli. Braun laskis pilgul üles suitsevate garaaži rusude käia. Ühel hetkel tundus talle, nagu oleks ta läbi suitsu näinud lapse pead. Oli see valguse ja varju mäng või oli seal tõepoolest Ps oli ta elus. Braun ronis ettevaatlikult üle rusude katsudes jõuda sinna, kus arvas olevat näinud lapse, teha. Maja taga kangutasid neli meest suurt lamedat katuseplaati. See oli raske ja meeste jõud ei hakanud sellele peale. 185 sentimeetri pikkune jässakas Mikalik puges selg ees katuseplaadi alla. Hoidis seda üleval, teised võiksid jätkata kaevamist kiiremini, poisi Tähkistasse hakkab kuumaks minema. Äkitselt kuulsid nad laste hääli. Need tulid kusagilt alt. Hoolimata leekidest katsusid Jeski Fortni väikest auku, mille nad rusude vahele olid kaevanud, suuremaks saada. Fortne töötas augu ühel äärel. Skytleisel tööväli oli nii kitsuke, et higher ei pääsenud kuidagi ligi, et teisi aidata. Lähen, vaatan teisele poole maja, ehk pääsen sealt paremini ligi üüdistamikalikele. Pärast pikki ponnistusi, kuid kandscheski Fortne olid eest ära kiskunud suure hunniku rämpsu tuli nähtavale külmiku ülaosa paar meetrit allpool. Külmiku kõrval kükitas kaks last. Poiss ja tüdruklapsed olid kiilutud külmiku ja selle vastu langenud seina vahelisse tühimikku. Iga pisemgi vale liigutus ja sein võib lapsed enda alla matta. Tugikonstruktsioonidesse paigutatud elektrikaablid hoidsid seina koos tükk aega rebimist tagumist ning seina sisse tekkis umbes 35 sentimeetrise läbimõõduga avaus. Parasjagu nii suur, et lapsed sellest läbi mahuksid. Nikkalik hoidis ikka veel katuseplaati oma turjal, kui Kanšovski pea ja käed august sisse. Pistise hüüdis poisile. Tule, ma tõmban su välja. Ei tule, vastas poiss ilma õeta ei tulema kuhugi. Paraku oli poiss eespool, tüdruk tagapool ja Cancheski ei saanud Pareimagi tahtmise juures tüdrukut enne poissi välja tõmmata. Ta püüdis poisile olukorda selgitada, kui too ei teinud kuulmagi. Juba noolisid leegid laste jalgu. Varsti ei saa nüüd enam kumbagi kätte. Külmiku tagant kostis välja voolava gaasi sisinalt. Tule nüüd, kui sa eest ära tuled, saan ma kasuõe välja hüüdiscandžovski poisile. Lõpuks sai ta poisi nõusse. Augu servale ilmus poisi pea siis käed. Kaczyński haaras lapsest kinni, vedas august välja ja heitis üle õla. Fortnile. Ta ei usaldanud pöörata pead, kartes kaotada silmist tüdrukut, kes tema poole roomas. Kohe-kohe tuleb tüdruku pea nähtavale kandscheski sirutas käed välja, et lapsest kinni haarata. Samal hetkel 100. neile ülalt kaela hunnik purunenud ehitusdetaile ja mattis nad mõlemad enda alla. Üheaegselt Browniga jõudis maja esiküljele Jin Thatcher läbi suitsu ja leekide ei seletanud silm suurt midagi. Mõne meetri kaugusel kangastus talle midagi, mis võis olla purunenud, tugipiilari külge kinnitunud linnupesa linnupesas ei olnud. Oli lapsee sasipea. Pikkade sammudega sööstis Thatcher üle rusude lapse poole. Kui ta peaaegu eesmärgil oli, kostis kõva mühin ja Talle sööstis vastu tulekera, mis ta tahtmatult tagasi põrkama sundis. Maja tagaosas pildusid Mikalike Fortni raevukalt kõrvale krohvikamakaid ja lauajuppe pääseda Jeskijad, tüdruk kui juurde, kes oli juba augu suuni jõudnud. Leegid nende selja taga paisusid järjest kõrgemaks ja kõrgemaks. Cancheskit tundis, et aeg hakkab otsa saama. Ta haaras kinni, lapsed tukast ja tõmbasin jõuga august välja. Cancheski jõudis vaid paar-kolm meetrit lapsega augu servast eemale komberdada, kuid kõva kärgatustab põlvili, paiskas kohas, kus nad äsja olid olnud, tõusid taeva poole. Väsinud, kuid rõõmust teadmisest, et lapsed on päästetud. Viista tüdrukukesega venna juurde poisike, selle asemel, et rõõmustada pistes põleva rusuhunniku poole tagasi jooksma ja karjus õde. Õde, mida ta sellega mõtles? Su õde on siin, ütles Cancheski teine õde, nuuksus, poiss, kant, žesgic, kangestus paigale. Varemed olid juba üleni leekides, kolmandat last polnud enam vähimatki lootust välja tuua. Ta tundis järsku, et on väga vana ja väsinud. Samas hüüdis keegi kõrvalt. Kätte saime kõik, saime kätte. Sheen Thatcher trügis läbi uudishimulike parvecanšovski poole, laps süles. Therese Haatriter seisis naabermaja õuel ja nuttis ohjeldamatult. Ta oli kindel, et lapsed on rusude alla jäänud, kuid tõstnud pilgu, nägi ta kõiki kolme üheksa-aastasi kaksikuid, räitkelit ja Roberti ning kuue aastast Chananit enda poole jooksmas. Teresa sööstis lastele vastu ja haaras nad oma embusse. Kiirabi toimetas ema ja lapsed lähimasse haiglasse. Kõik neli olid pääsenud. Esimese ja teise astme põletushaavadega. Fännil oli lisaks veel labajala murd. Veel samal õhtul ja järgmisel hommikul käisid kõik viis päästjat lapsi haiglas vaatamas. Meid tervitati kui kangelasi. Kohmetult tõrjusid mehed tagasi ülistuskõnesid ja ütlesid, et tunnevad heameelt selle üle, et juhtusid olema ühel ajal ühel ja samal ristmikul. Õigel ajal. T R ja Kristo Rämsi ei väsinud imetlemast kõike seda, mida nad endi ümber nägid. Kõrgustesse pürgivaid väärispuid, mille lehestik ütles kõikides kujuteldavatesse kujuteldamatult des rohelise varjundites. Pead alaspidi okstel puu vaid nahkhiiri puude ladvus, vastastikku võitlevaid papagoisid ja Tuukaneid raskel maapinnal 15 sentimeetri pikkusi rohutirtse ja pisikesi koletisi, meenutavaid ämblikke jahtivaid kärts, rohelisi troopikakonni. See siin oli iga seiklushimulise loodusesõbra paradiis. Vilja Kristelil oli seljataga esimene nädal kahe kuu pikkusest matkast Amazonase vihmametsadesse. Nende peatuspaigaks oli vaiadele ehitatud matkamaja. Sügaval Brasiilia Sisemaal. Riiukkame rao Grande jõe lähteallikate lähedal oli maikuu lõpp. Teisipäev. Matkajad olid kavatsenud peatuspaika tagasi jõuda hiljemalt päikeseloojanguks. Seepärast oli Deiw seljakotti pistnud vaid kõige hädavajalikumad, pisut söögikraami veele kri kahe liitri veega. Kaks joogipudelit, pudelikesed putukatõrjevahendiga, taskunoa ja fotoaparaadi. Mõlemal olid jalas tugevad matkasaapad ja õhukesed püksid seljas. T-särgid. Enne teele asumist oli neile seletatud, et rada on tähistatud valgete nooltega ning et see lõpeb pärast paaritunnist kõndimist jõe ääres. Erinevalt kohalikust rahvast oli ameeriklastel jõest tõenäoliselt teistsugune arusaam, sest selle kahe tunni jooksul, mis nad metsarajal kõndisid ei näinud nad midagi, mis nende meelest oleks võinud olla jõgi. Seisvat vett oli igal pool. Võib-olla olid nad märkamatult läbi jõe kahlanud ja sügavamale džunglisse sattunud. Kell oli kolm, kui matkajad otsustasid tagasiteele asuda. Kui nad ringi pöörasid, seisis nende ees roheline müürrajast polnud jälgegi. Asjata püüdsid nad leida murdunud oksi või omaenda jalajälgi märjal maal. Nad ei näinud ühtegi tuttavat märki ega ka mitte ühtegi valget noolt. Ta otsustas, et kuna nad algul olid kõndinud loodesse, siis nüüd peaksid nad suunduma kagusse. Kui oli puude labürindis võimatu liikuda. Otse ikka pidid nad põikama kord paremale, kord vasemale, mõnikord käidud teed mööda isegi tagasi minema. Krestel üritas appi hüüda, kuid vastuseks kuulsid nad vaid lindude sädinat. Paistab, et peame öösiinsamas mööda saatma, leidsid nad. Lõpuks asusid endale palmilehtedest magamisaset meisterdama. Pimeduse saabudes muutus kõik. Kusagilt ilmus lagedale parv punaseid moskiito Sid, kes oma mürginokkadega raevukalt nende poolpaljaid kehasid ründasid. Nad otsisid välja putukatõrjevahend ja kallasid end sellega üle. Arsti oli pudel tühi. Lei murdis oksi, et nendega moskiitoparve laiali ajada. Et aeg kiiremini läheks ja ö kiiremini otsa saaks. Hakkasin laulma tuttavaid rokimeloodiaid ja kordama repliike nähtud menuseriaalidest. Kristo Dave olid kohtunud 1998. aastal Floridas. Mõlemad olid suured loodusesõbrad. Mõlemad unistasid rännakust Amazonasele üks kord maasu sinna viin lubasin sõbratarile. Üheskoos läksid nad kaheks aastaks pauke Enn ühendriikidel lääneosas, kus Kristelil oli avanenud võimalust täiendada oma teadmisi suurte kaslaste osas. Seejärel sõitis neiul Lõuna-Aafrikas gepaldeid uurima, noormees aga Põhja-Carolinas majanduse õpinguid jätkama. Kui Rämsi Aafrikast tagasi tuli, otsustas oma kunagise lubaduse teoks teha. Ta leidis endale õhtuse tööotsa videolaenutuses jaapaniit teenitud raha kõrvale matka tarvis. Pisut pärast südaööd kuulsid noored paadi päramootori müdinat. Idast panime arvama, et jõgi on kusagil seal. Kumbki ei osanud arvestada, et suurte puude tõttu hääled tagasi peegelduvad. Suunda muudavad. Järgmisel hommikul kolmapäeval sõi kumbki ühe moosisaia lonksas pudelist vett peale ning seejärel asuti uuesti teele ida poole. Mõlemad uskusid, et jõuavad hommikusöögi ajaks matkamajja. Saabus keskpäev. Aga jõest polnud ikka veel mingit märki. Joogivesi oli otsakorral. Nad leidsid pruuni ja sogase veega. Oja leib lõikas joogi pudelilt põhja alt, Kristel toppis sellesse oma rinnahoidja, laskis veel läbi rinnahoidja korvi pudelisse koguneda. Juues oli veel kriidimekk. Mis teha, peame sellega leppima, ütles Kristel ja täitis lähkri veega. Ise hirmuga kõhulahtisuse oksendamise ja haigeks jäämise peale mõeldes. Õhtu hakul meisterdasin Deiw taskunoa abil palmilehest midagi indiaanlaste püstkoja taolist. Moskiitod peletamiseks määrisid nad oma näo, käed ja jalad mudaga kokku. Püstkoda kaitses neid küll äkiliste vihmavalingute eest, kuid mitte moskiitod eest. Niipea kui muda ära kuivas, olid moskiitod jaol. Kolmandal päeval. Neljapäeval jagasid nad omavahel ära eelviimase, mis lipakitise ja täitsid lähkrid oja veega. Neil oli veendunud, et kui nad kagusse lähevad, jõuavad nad jõele ja seda mööda ka inimesteni. Mets olid kohati nii tihe, et liikuda tulid teineteise kannul, külg ees, teravad okkad, torkisid jalgu ja kriimustasid käsi. Põõsastelt kukutasid end neile kaela aplad mustad sipelgad ja ronisid neile särgi alla. Õhtu saabudes kraapisid nad endile ojast leitud teravate kividega savisesse pinnasesse lohu ja kühveldasid mulla-savi segu endile peale. Moskiito Sid see eemale ei hoidnud. Külm vihma voling peletas nad küll minema, kuid enne veel, kui sadu lõppes, olid nad tagasi. Kristjanit haaras vappekülm. Jää võttis ta oma sülle. Matkamaja perenaine, noor brasiillane, kolme poja ema neilkuerras. Maldonado saatis mehed ameeriklasi otsima sama päeva õhtul, kui nood lubatud ajaks matkamajja tagasi polnud tulnud. Järgmisel päeval teatati ameeriklaste kadumisest Ameerika saatkonnale. Konsul helistas Kristeli ja teibi vanematele. Vihmasadu lakkas alles hommikul. Läbivettinud matkajad ronisid päikese kätte, et end ära kuivatada. Kui särgi seljast tõmbas, nägi Crystal, millise hinnaga too oli teda kaitsnud. Mehe selg oli leeki punane ja paistes kristalli enda keha vere kriimudest kirju. Teda haaras meeleheide. Pea püsti, proovime veel üks kord. Keelitasin sõbratari. Tunnikese kõndimise järel hakkas puude otsast kostma närvilist hõiklemist. Paarikümne meetri kõrgusel puude ladvus. Kiikus kari musti pruune ahve, kes kaelad õieli, uudistasid sissetungijaid. Krestolt teadis, et ahvid elavad metsa sügavustes ega kipu lagedale maale. Sellest võis järeldada ainult üht. Nad olid oma eesmärgist veelgi rohkem kõrvale kaldunud. Laupäeva hommikul, viiendal päeval, kui matkajad olid lõpetamas viimast müsli pakikest kuulsid nad jälle paadimootorimürinat ja panid jooksu. Oleme päästetud, mõtlesid nad südamevärinal. Nad tormasid läbi tihedat põõsastikku, ületasid valge liiva välja ja sukeldusid ta džunglisse. Kui nad lõpuks hingeldades seisma jäidet kuulatada, kuulsid nad veel vaid lindude hõikeid. Kristeli jalad olid marraskil. Iga samm valmistas põrgulikku valu. Lõpuks ei pidanud ta enam vastu ja vajus maha. Mõistes, et kaaslane on kokkuvarisemise äärel. Ainult see päev veel üksainus päev, keelitas ta kaaslast veel pisut ja Me oleme metsast väljas. Vaevaliselt trügisid nad läbitehniku, ronisid üle mahavarisenud puude jalgu kätega üle puutüvede tõstes. Hilja õhtul hakkas lehis katus nende peade kohal hõrenema ja nad jõudsid liivaväljale. Kristel oli rõõmust segane, lõpuks ometi on nad metsast väljas. Ta heitis saapad jalast, viskus liivale. Selle öö saatsid nad mööda tähistaeva all. Pühapäeva hommikul, kui Kristal olles magas, kritseldas Wave kepiga liivale kuus päeva ekslemist. Liivanõlva all uhas tulvavesi põõsaid, lained laksusid vastu puude tüvesid. Laskudes alla vee äärde, murdsid matkajad endale teed läbi kõrge sakilise äärega rohu. Vesi läks kogu aeg sügavamaks. Oli see jõe delta. Nad laskusid tumedasse vette hoides kinni puutüvedest lebasid liikumatult vees, lastes jahedal veel hellitada oma väsinud liikmeid. Valu jalgades hakkas pik. Sogases vees poolenisti uppunut põõsaste vahel vaevaliselt edasi liikudes kuulsid nad äkitselt lennuki mootorimürinat. Mürin läks valjemaks ja neist tulevad otse nende suunas. Ja seal ta oligi. Punavalge lennuk. Täiew ronis puurondi otsa ja vehkis meeleheitlikult kätega. Sellegipoolest ei suutnud varjata rõõmu, meid otsitakse, hõiskas ta täiesti õigest kohast. Lisaks sellele teadsid nad, et Amazonase lenduritel on tavaks lennata jõelindi kohal mis tähendas seda, et jõgi peab olema kusagil õige lähedal. Sellest teadmisest innustust saanud, jätkasid nad matka. Kristel oli nii väsinud, et aeg-ajalt pidid eeldada vees enda järel vedama. Kella viie paiku õhtul olid nad lõpuks metsast väljas. Puude ladvad taganesid sinise taevateelt kõrvale. Ja matkajate ees voolas lai pruuni jõgi. Vaata, seal on inimesi, hüüdis Wave. Kaks tumedanahalist meest sõudsid kanuuga aeglaselt, otse nende poole. Mehed muigasid, kui Dawneid vigases portugali keeles hõikas ja küüti palus. Pooleteise tunni pärast olid nad külas. Naised andsid neile süüa ja juua. Tunni aja pärast magasid väsinud matkajad magamisvõrkudes rasket und. Samal õhtul toimetati eksinud lähimasse haiglasse. Kõige rohkem olid kannatada saanud Kristeli jalad. Kaks päeva ei suutnud ta sundida end nendele toetuma. Mõlemad olid kaalust kõvasti alla võtnud. Pole ka ime, sest viis päeva olid nad pidanud toime tulema napi 50 kaloriga päevas. Kristel leidis, et ta on ebainimlikult kõhn. Kuigi džungel oli Kristeli Davy ränga katsumuse ette seadnud, leidsid nad, et kiunglil on neile veel nii mõndagi õpetada. Nad naasid oma matkamajja, et kavandatud Amazonase puhkus lõpule viia. Ei loobunud nad ka uutest matkadest, kuid nüüd juba kogenud matkajuhi saatel. Ele Washingtoni osariigil laatus videvik mauses leeki, keemiatehase terast, tornid kümblesid võimsate prožektorite jahedas valguses. Mahedas oktoobri õhus suvises aurupahvak, kuid mis vabadusse pääsenud, jäid võitlema vaimselt, vere soontena ümber terastarindite käänlevate metalltorude vahele. Sellel labürindi keskel lookles süsinikterasest toru, mis esiti putkas läbi tornikujulise reaktori vunkles seejärel sinna-tänna, kuni lõpuks kadus kondensaatori sisemusse torust tormlev kuum gaas, jahtus ka mööda ja tahkus lõpux Räniks, mida kasutatakse arvutite mikroosade valmistamiseks. Kõva surve all olid kemikaalid, toru seinad kohati üsna õhukeseks söönud mis tahes hetkel võib kaasleida põgenemistee jah, paiskuda torust välja. Sylani ploki valveruumi. Betoonseinad käikusid meeste naerust, kui öövahetus tööle valmistus asuma. Ühet kummutasid karastusjoogipudelit, teised pingutasid saapapaelu, kolmandad ajasid selga töökombinesooni. Suurem osa päevasest vahetusest oli juba lahkunud öövahetuse, kaheksa meest olid valmis oma kohad sisse võtma, et valvatakk kemikaalide kulgu torudes ja hoida ära võimalikud hädaolukorrad. Hetkel aga olid nende mõtted järgmises päevas. Käes oli nende neljapäevase töönädala viimane öö. Järgmiseks päevaks oli planeeritud ühine jahiretk. Tuled kaasa tiimi? Küsib 34 aastane vahetus ülem Kevin käri. Temast kaheksa aastat noorem demeetrio käripäi lööb silmad häbelikult maha. Tema oli ainus, kes oma kaasaminekut veel pole kinnitanud. Nii me ei jõua veel vastata, kui meestest vanim, 54 aastane rooli lang ennast vahele segab, kui ta tuleb. Meie kaks, istume lõkke ääres, joome õlut, liimi, seletab eballetes. Naine ütles, et tapetud loomaga ärgu ma kodus nägu näidaku. Mehed plahvatavad naerma, pole midagi, lausub Kevin. Jahti, peame meie teie mureks nõudepesusärmi ja mina Me võimet teile sel ajal kantrit laulda. Kevin pilgutab 24 aastasele tumedapäise poisike seeliku olekuja vaikse häälega Tšermiloorile kelmikalt silma ja muutub siis tõsiseks. Aga nüüd tööle mehed ütleta. Kevin jagab mehed salkades, saadab mööda tehast laiali Jeremy tiimiroy. Rikk Rios moodustavad ühe salga ja lähevad kuuekorruselise reaktori ventiile vahetama. Mõne tunni pärast näeme, ütleb Kevin ja seab sammud tehase teise külge, kus tal on kellegagi kohtumine kokku lepitud. Kobrutavad gaasid. Aga hinalnestavad toru seina. Paks teras on aastatega kulunud niisama õhukeseks kui alumiiniumist. Karastusjoogipurk. Hapraks muutunud metallikiht ei suuda gaasisurvele enam kaua vastu seista. Vastu pandamatu jõuga tükib ta välja vabadusse. Jeremy astub välja soojas sügis Ühe taas seisatab hetkeks, kuulatab metshanede törtsuvaid häälitsusi, seejärel kontrollib üle, kas kogu vajalik varustus on kaasas, kaitseb prillid, kiivrd, tööriistade öö. Raadiotelefonimikrofon kaeluse küljes ja vöökotis on respiraator, mis pakub kaitset mürgiste gaaside eest. Kaitsevarustust tuletab meestele päevast päeva meelde Nende töö ohtlikkust torudes. Nende ümber voolab kõva surve all ohtlikke gaase. Mõned neist reageerivad välisõhuga kokku puutudes õhuniiskusega ja moodustavad eriti söövitava soolhape. Väga suured vee kogused suudavad reaktsiooni taltsutada, kuid väikesed vedelikuhulgad nagu need, mis on meie ihul ja silmades üksnes lisavad reaktsioonile hoogu. Keerimide väga hästi, milliste ohtlike ainetega on tal tegemist. Teinekord, kuidas filtreid on vahetanud torusid, puhastanud, on vabadusse pääsenud gaasid kõrvetanud ninasõõrmeid pannud silmad vett jooksma Corp püüdis ta ühe töökaaslasega maha pesta, peaaegu raamatukogu see toru filtrist välja pudenenud tahkunud ainet. Kohe, kui esimesed piisad puutusid kokku vaevalt mündi suuruse laiguga tekkis nende ette kuue meetri kõrgune mürgipilv, mis pani mõlemad mehed värske õhu kätte kappama. Kärmik kõrvus käiguvad ikka veel hanede hüüded. Kui tõrje actory poole sammub ja metallredelit mööda ülespoole ronima hakkab. Neljandale korrusele jõudnud, alustab ta tööga. Mõni meeter eemal vankleb pead näha täiesti tavalise väljanägemisega terastoru. Ei pälvi millegagi. Toru sees pulbitsevast kemikaalid peksavad ärritunult nõrka kohta, kuni kahjustatud teras järele annab. Veel üksainus löök ja gaasid rebivad teelt viimsegi takistuse leiavad vaevalt nõelatorke suuruse avause. Sööstavad vabadusse. Toru puruneb võimsalt, kärgatusega lennutab lärmi jalust. Rohkem kui 100 kilomeetrise tunnikiirusega, sööstab torust välja paks ähvardav gaasipilv. Mõne hetkega torust välja voolanud ligemale 14 tonni tapvat gaasi. Tehase häireseadmed hakkavad üürgama. Chere meile tundub, nagu oleks aeg seisma jäänud. Tähendab kiirpilgu tuulekotile reaktori lael ja märkab, et õhuvoolud liiguvad lõunast põhja. Sellest järeldab ta, et kõige õigem on söösta esiteks neli korrust trepist alla ja siis 50 meetrit mööda maad teenindusploki poole. Gaas tungib kaitseprillide alla ja paneb silmad vett jooksma. Prillid on määratud kaitsmas silmi pritsmete mittegaasiliste ainete eest ning Jeremy vaateväli tumeneb ühe hetkega. Ta torkab kiiresti respiraatori suu ette, et tõmbab paar korda ahnelt õhku sisse. Paraku filter ei pea, hakkab gaasil läbi laskma tseremit, kolk ja kopsud on otsekui tules. Ta ei saa hingata ning teda haarab paanika. Sisehääl käsib tal säilitada rahu ja mitte alla anda, kuid headest nõuannetest pole abi. Ta peab saama õhku. Jeremy seisab trepipiirde ääres ja põrnitseb läbi pisarate ja gaasipilved kümmekond meetrit allpool vilksatavad asfalti. Ta peab selle lämmatava gaasipilve seest välja saama. Ta peab hüppama. Kevin Kerry on õnnetuspaigast sajakonna meetri kaugusel, kui ta oma raadiotelefonist kedagi hüüdmas kuuleb. Meil on põrgu lahti. Evin sööstab välja tehaseõuele ja vaatab sinna, kuhu ta mõni hetk tagasi oma mehed oli jätnud. Koguscilaani plokk on mattunud tohutusse. Oranži gaasipilvepilv on haaranud endasse ehitise fassaadi kogu pikkuses. Tõusnud 20 meetri kõrguseks, taevas halastab, pomiseb ta sant tapja pilv. Südameid pekstes, hüppab ta autosse ja kihutab reaktori poole, pargib autot teenindusploki kõrvale ja pistab kaitseprillid pähe. See on ainuke kaitsevahend, mis tal kaasas on ning sööstab siis majja, et sealt endale respiraator. Kõigi Kevin on regulaarselt kord kuus meestega poisid teinud ja ta teab, et nad saavad hakkama. Igasuguste gaasi leketega pole ta iial ette kujutanud. Nii suure lekkevõimalust. Kohalikult Kemin hoonesse siseneb tunneta sealgi gaasi lõhna. Gaas tungib kaitseprillide alla ja toob pisarad silma. Kibedalt gaasiaurud tungivad kurku ja kopsudesse. Kevin sööstab majast välja ja tuletab palavikuliselt meelde, kelle, kuhu ta oma meestest oli saatnud. Kaks neist on valveruumis varjul. Nendega pole muret, kus on, aga ülejäänud viis on nad elus. Valust järjest tiheneva udupilvest hoolimata tajub Tšeremet hüppamine tähendaks kindlat surma. Ta otsib tuge trepi käsipuudelt ja sööstab astmeid mööda alla komistuses otseselt teistele, kes põgenevad sama teed. Tekki neli tuigerdavad nagu joobnud Langroid Jeremy ees jääb äkitselt seisma. Ta mikrofoni juhe on kuhugi kinni jäänud. Mürgistest aurudest uimasena tirib roim mikrofoni juhet, komistab, kui rikk reas selle lahti tõmbab. Rekka aitab ta jalule ning nad jätkavad jooksmist viimaselt trepil. Mademel liimi kokku, veereb pea ees trepist alla, jääb liikumatult lamama. Jeremy tormab tema juurde, tõuse üles, tiimi karjub, ta lõõtsutab, liimi, ei liiguta. Jeremy kummardab, haarab Kenny tiimid tunkedest ja lohistab ta endaga kaasa. Ma ei taha surra, taha surra, kordab ta joostes, jalgade tudisedes ja ilma, et silm suurt midagi seletaks, põrkab ta vastu teenindusplokis seina ja vajub selle veerde maha. Kogu jõudu kokku võttes ajab ta enda uuesti jalule, komberdad hoonesse tiimi enda järel vedades. Ta naeratab vastu seina ja vajutab telefonid klahvile. Iga hingetõmme on kui noahoop kurku ja kopsudesse. Jeremy katsub rääkida, kuid üksnes ta huuled liiguvad. Häält ei tule. Kevin Göri jookseb administratiivhoonest väljudes tõttab hüdrandi juurde, keerab selle lahti ja suunab veejoa paksu kobrutama gaasipilve sisse. Pikkamööda hakkab pilv koomale tõmbuma. Kevin laseb veel voolata ise samal ajal telefoni karjudes rikk tiimil. Jeremy Roy maal, kas te kuulete mind? Keegi ei vasta Kevini juuksed teisekreidrandi juurde ja keerab sellegi lahti. V jõuga peksab gaasipilv järjest väiksemaks. Niuksed taandub aegamisi. Äkitselt kuuleb Kevin telefonis raginat läbi vee kohinat, kuuleb ta kellelegi halisemist. Olen vigastatud. Jeremy ahmib õhku, tõstab aeglaselt pea ja kobab telefonid klahvi. Suure pingutuse peale õnnestub tal kopsudest nii palju õhku välja suruda, et saab öeldud. Teenindushoones. Kevin sööstab teenindusploki poole, vältides gaasikeeli, mis tema poole küünitavat. Uksel komistab ta maha kukkunud tiimile. Ma ei saa hingata haliseptimi. Samas kostab koridorist kellelegi oigamist. Kevini jookseb hääle suunas ja leiab eest vastu seina nõjatuva uimased. Jeremy. Peate otsekohe tõusma ja duši alla minema, hüüab Kevin meestele. Kumbki meestest ei liigu paigast. Kevin üritab liimi püsti tõsta, kuid too tõmbab end vaid rohkem kerra. Samal hetkel jõuab kohale tehase enda päästekomando. Kevini jookseb neile vastu. Ta aitab neil asetada tiimile pähe hapnikumaski ja läheb siis tagasi Jeremy juurde. Jeremy on kõhuli põrandale vajunud, ei oiga ega liiguta end. Kevin pöörab ta ümber ja klopib sõbra põski, et teda ärkvel hoida. Jeremy tumedad juuksed on lubivalged, samuti riided. See on hape, mis on alustanud oma hävitustööd. Kevin, teavet, happed tuleb otsekohe maha pesta või sõber sureb. Liiguta ennast, läki. Hüüab Kevin. Katsub tirida Jeremy dushiruumi. Ma ei saa, saad küll. Lähme. Kevin haarab kinni, Jeremy käsivarrest, keerab selle ümber oma kaela, tõstab sõbra jalule. Iga hingetõmme ajab Tšeremit köhima. Tšermile tundub, nagu oleks ta äratatud sügavast unest. Ta pingutab, et toimuvast aru saada. Tunneb, kuidas teda rebitakse ja tõugatakse. Lase mul olla pommiseta. Ta kuuleb kellegi häält Kevini oma. See kostaks justkui maa alt. Jooksva vee sahingi tundub talle unenäolisena. Kui jagab vesi talle selga, pahiseb, tunneb väljakannatamatult kõrvetust, rabeleb kogu jõust, et lahti pääseda, kuid tugevad kämblalt hoiavad teda paigal. Õnnetuspaigal kihab elu üle kogu tehase. Kohale tõtanud mehed on haaranud kätega trandid. Uhavad veega gaasipilve, mis silmnähtavalt kokku hakkab tõmbuma. Kuni lõpuks hajub. Lõpuks ometi teab Kevin, kus kõik tema mehed on alles nüüd saata keskenduda sellele, millest kõik alguse sai. Läbi kulunud gaasitorule. Tärkav hommik näitab lõplikult kätte mürgipilve märatsemise tagajärjed. Tehase territoorium välja nagu sõjatanner. Kuigi suurem osa lekkest jäi tehaseõuele on osake happepilvest siiski ka välja pääsenud ja teinud oma töö. 20 meetri laiuselt ja kahe kilomeetri pikkuselt on hävinud viljapõllud. Ümberkaudsete majade katustesse on happe söövitanud praod kõrvetanud pruuniks puudel ladvad otsekui ime läbi ei saanud väljaspool tehast kannatada ükski inimene. Tehasest viidi põletushaavade ja kopsukahjustustega haiglasse neli meest. Nüüd on mehed terved ja jälle tööl. Tõsi, vahetevahel annavad kahjustuse tagajärjed ennast seniajani tunda. Meeste omavaheline sõprus on aga pärast seda õnnetust veelgi süvenenud. Kui aeg vähegi lubab, saadakse ikka jälle kokku Kevini grillkojas. Et ilmaasju arutada.