Mullu tegi Siim lusikaid Jakulte. Lusika ja kulbitöö on raske töö. Vanad näpud värisevad, nuga koidis ja silm ei leia enam õiget mõõtu. Viis aastat on tal lusikat ja Kulpidega laatadel käinud. Mullune laat jäi viimaseks. Vankri kere Valendavad kaupa täis, nii seisis ta laadal kaupmeeste reas oodates ostjaid. Ja ostjad ilmusid ta vankri juurde, sorisid mõtlikult kaupa, vaatasid iga lusikat ja kurikat viibutasid neid käes. Nad leidsid vankrist suuri kulte, vaatasid neid nii teisiti ja naeratasid endamisi. Kes ostab nii suuri Kulpe. Ja nad ütlesid Siimule sõbralikult. Suur, muidu hea töö, aga suur. Ja mis niisugune maksab? Nad ehmusid Siimu hindu kuuldes pidasid seda verehinnaks. Ent Simmul polnud võimalik oma kulpi oodavasti anda. See polnud tehases tehtud vaid käsitsi. Kaks päeva oli vana Siimseda meisterdanud. Ei ostnud keegi neid, Kulpe ostjad pidasid neid suurteks ja kalliteks. Siin viis nad kõik laadalt tagasi koju, meel nukker, Tuuls Rasimasta halle juukseid. Ta sai vaid mõnestki muusikast ja kurikast lahti, ent kulp ei ostnudki. Ta ei suutnud teistega võistelda, tema töö oli konarlik ja kallis, töö, nuga polnud enam osanud puutsiledakse voolida. Ta kambrinurk, kuhjus müümata, kaupa täis, sinna see jäigi vedelema. Ja siin ei läinudki enam kirvega metsa kulbi lusikapuid tooma. Ta tahtis hakata korvi meistriks. Ja polegi kulbi lusikatöö. Kiiduväärt. Toodab aina tüli ja pahandust. May. Sageli trambitakse Siimu ukse taga jalgu puhtaks ja sisse, vajub suur mehemürakas püsse, rihmaga seljas, lavakindad käes ja teretab Derehov hommikust. Siin. Siimul vaid tarvitseb näha läikivaid püssirauda ja koerad ja kes on tulnud ja Kuustulnud. Istu, ütleb ta siis hääle värisedes tooli nurgast välja nihutades. Ja tulija vajub raskelt selle õlg põhjale ladudes labakindad ristamisi põlvele. Ta lausub üsna sõbralikult. Külm on väljas 30 pügalat. Küllap nüüd lüüakse külma süda lõhk ja hakkab kevadele minema. Ütleb nii, aga endal silmad piiluvad seejuures vargsi toanurkadesse, otsides sealt nagu midagi kahtlast ning ta ütleb. Astusin pilguks sisse, oli asjagi. Ta vaatab suurt veeloiku oma tooli all, mis lume sulades saab Baltnerisenud. Siis alles leiab ta õige mõtteniidi, jätkab. Olen sinuga surmani kimpus, vanamees, sa istud mul nagu tõbi kaelas. Surm ei näe sind ka ära koristada. Metsas on mul jälle vargad käinud, paar kaske ja saart maha raiutud, juhtusin jälle kändudele peale. Ei ole elus, kui nõnda võetakse. Mets on kõik värskeid kände ja oksi täis. Metsaülem jookseb mulle kallale ja kisendab kusse, silmad ja kõrvad on, kui sa tähele ei pane, mis metsas tehakse. Laseb orasmaa, lase samasse paika, mitte koer ei haugu. Tagantjärele. Vaatasin enne mitu korda neid kaske ja mõtlesin. Küllap nad ükskord vana Siimu nahka lähevad, varem või hiljem. Ja nii ma nagu sõnasingenedgased ära. Siimu süda peksab hirmust ja ta põsed hakkavad punetama. Kuid ta hall kogu ajab end metsavahi ette sirgu ja hüüab. Mihkel sa keed muu vargaks, minu vanainimese, kes käis sul metsas vargil, mina, mina. Veider on see Siimu teeseldud ärevuse viha, sest ta voodi alla on peidetud hunnik värskeid kulbipuid kõik värske ist varastatud kaskedest. Ja metsavaht lööb vaibaveere jalaga ülesse, irvitab, aga need. Aga ütlemis, muud sul need seal voodi all vedelevad siin vaikib, otsib vastust, Arv nagu õlekõrrest kinni ja hüüab. Kes lubas sind tulla minu majja nuhkima, ütle, see on nii. Omavoli Ma lubasin siin oma elumajas nuhkida seaduse nimel. Maa ei ole vara. Ja ta koputab halli habeme värisedes erutatult oma paljale rinnale. Metsavaht tõmbab kulmu kipra. Ai, olen sinuga kimpus. Surmani kimpus, seletab ta uuesti Siimule. Aga midagi selle vastu ei ole, kui sa tasapisi võtaksid, ainult kännud mata iga kord ilusti kinni ja hävita, oksad ladvad, tee puhas töö ja lasid jalga. Ja nii nihkub asi leppimisele. Siimu silmis ilmub pisaraid, ta patsutab sõbralikult metsavahile õlale heldinult ja tänulik, andes tõotuse, ta ei lähe enam iialgi metsavargile. Ta annab küll tõotuse, kuid läheb siiski. Häda sunnib, sest mis muud tööd suudab vana inimene veel teha. Häda sunnib. Ja mõne aja pärast ilmub metsavaht jälle sinna püssirihmaga seljas, labakindad käes ja algab jälle oma harilikku juttu. Ei, olen sinuga surmani kimpus, vana mees ees, puudu, mul nagu tõbi kaelas. Jyrka sind ka surm korda ära koristada. Kuid nüüd jäid kõverad kased saared rahule. Siim oli hakanud korvi meistriks. Tauli vanul päevil katsetanud mitmeid töid, kuid korvi töö jääb tal kindlasti viimaseks. See ongi Raukkade viimane töö. Äparduks see siis on kõik otsas. Siis jäävad järele vaid kaks suurt Soonelist kätt keerijamiseks. Tuul veeretas Halli laineid Tahkuranda edasi raskelt sügispilvi merelt maale. Männid liivasel akul pöörlesid ja murdsid oma käbisid oksi. Maja muldril aga istus siin ja tegi korve. Ta käed käisid kärmesti, sest oli kibe korvi ostuhooaeg. Kartuliväljad ootasid töölisi. Päev käis Siimu juures korvi tahtjaid ja valmis korv võeti kohe kaasa, isegi poolikule maksti käsiraha ette. Kord Läänes Siimu majakesele mees, kes polnud korvi ostja. Ta tuli otsejoones rannast ega otsinud teedki. Tuul ajas teda tagant nagu rasket rahepilve. See oli võhivõõras mees ja Tahkurannas kõigile tundmatu. Ta kandis seljas noateritamise käia. Niisiis rändtööline. Ta tuli Siimu maja ette, istus Mulder kivile, nägu pooleldi kõrvale pööratud, varjas ta end nagu mõni kahtlane varas, kes kardab jälitajaid. Mis sa hulgud siin rannas, ürisest tale siin kahtlustades. Mis sa siin käid ja mis sa siit otsid? Kes sul maha laseb nuge teritada, kui igas talus on oma käia luisud? Sa vist oled küll mõni hulgus või jooksik? Ei see ega teine vastase võõras mees Siimule. Kui töö, anna mulle pisut süüa külma, siis ütlen, kes ma olen. Aga Siimu suu tõmbus tõlkselt viltu ja ta näitas käega eemale küla poole. Seal antakse sulle süüa, urises ta vastu tahtmist, seal on külluse sarved aitades ja seal seda ei tuntagi, kohu täis talust välja viiakse. Mina olen kehv inimene, mina ise elan peost suhu. Ja siin ei andnudki võõrale mehele süüa, sest tal polnud ei põldu ega maad, millelt oleks võinud saaki lõigata. Iga suutäie kandis ta küürkülast koju, seepärast on õigem, kui võõras läheb ise oma kõhutäie pärast küll. Kuid võõras mees ei läinud siiski küll, vaid tarvitas omavoli. Ta tuhnis keelust hoolimata Siimu hurtsikus põhjalikult ringi ja sõi kõik äranis süüa, andis toppis oma piipu pyysiimu tubakat ja lõikas korvi Malgast Uuerr reisikepi. Tasuks selle eest tervitas ta Siimu vana ambulise noa. Kuigi päike juba merre taga jääma siiski su juurde öömajale. Sa oled see viimane koi ja ihnus. Ta tõstis oma raske käia selga ja uhkesse raskesti. Tal oli ees pikk ja võõras tee. Ma rändan ringi ümber liigi seletas ta Siimule. Ma käin läbi iga sentimeetri pikast piirist igama taanina kaldakääru lahe äärde jätan ma oma jäljed igale saarele kõige väiksemale Teeemmar ringi ümber. Ma ei jäta ühtki sammu riigipiiriribast käimata, sest siis oleksin ma krid kaotanud. Sa vist arvad, et olen hull. Kuid nii ringi ümber riigipiiride käies saavutan ma oma elu suurima õnne tagars Siimu käe pihku ja silmitses seda tükk aega uurivalt. Ta vedas tähendusrikkalt pika joone üleda konarliku peopesa ja tegi selle keskpaika risti. Korvi töö jätab su varsti nälga, ütles ta ennustavalt. Varsti tuleb siia valda uus võistleja ja su korve ei osta enam keegi. Sa käid asjata laatadel, aga tood kõik koormade kandamid tagasi koju, ütlen sulle. Mine pärnu. Õnn ootab sind Pärnu sillal. Ja siis lahkus, rändaja, Käi seljas pikemalt oma ennustust selgitamata. Ta pöördus õlgu joones kaldale ja hakkas seda mööda põhja poole minema, et ei jääks ükski jala teise riigi piiri käimata. Sealt võttis ta vanad jäljed kinni ja ruttas siis Pärnu poole kummargil käijal. Kuid see kõik oli nagu unenägu. See kõik rändaja, käi on ennustus. Pea hütikese muldril, nii lebas siin sügispäikese paistel käes värske korvi sang. Ja kui ta virgus rabasid ehmunud silmad, rannariba seal sammub ehk võõras rändaja täi seljas, tehes pikka rännakut päripäeva ümber riigi. Veider oli see põgus nägemus. Kuid veel veidram oli mõte käia päripäeva ümber riigi. Kolm korda veidram oli see et võõras mees aasta pärast siia tagasi tuli, tehes nüüd ringi ümber riigipiiride. Vastupäeva. Ta tuli jälle Siimu juurde, käis seljas ja nõudis süüa ja tubakat. Kuid Siimu majas valitses suur puudus, sest korvi ostuhooaeg polnud veel saabunud. Nüüd käib rändur vastupäeva, et leida veelgi suuremat, on rännaku lõpetada, tänud, ei tule ta enam siia iialgi tagasi, sest pole kolmandat suunda ümber riigipiiri käimiseks. Mees oli kuri teada saades, et siin pole käinud pärnusillal. Sinu õnn ootab sind seal, ütlen sulle teist ja viimast korda. Ei leidnud nüüd siin enam kusagilt rahu. Ja kui valda ilmus tõepoolest teine korvitegija, kelle korve peeti paremaks otsustas siin minna selle ränduri õpetuse järgi Pärnu sillale. Sest viimane töö on see korvitöögi toob samuti pahandusi majja ja metsavahti mihkli kaela. Püssirihmaga seljas samblakarva rohelised riided seljas. Nii ilmub ta metsas äkija ootamata nähtavale. Siin mul on parajasti suur kanda ilusaid juuri üles kistud maa puude vahel nagu sigadest segamini küntud ja lõksus ja seisab ähvardavalt ilmel metsavarga ees kaigas käes. Jälle sa varganägu siin siin, hüüab ta vihaselt. Varem varrastasid puid maa pealt, nüüd varastad maa all. Tom on sulle selle kaikaga, kui samu metsa rahule ei jäta, teed sa siit ruttu kaod. Ei jäänudki midagi paremat järele, tuli minekut teha ja jätta juured metsa, metsa, Vaiget. Või teinekord juhtub metsavaht veel halvemal ajal jaole. Juurte kimp juba seljas, astub Siim mööda räsikute edasi, mõeldes, et siin teda metsavaht ei näe, läheb vargsi ja tasaükski oksi, murdu jalgadel, ent äkki hüüded, no pea kinni, mis sa kannad seal, varas. Juurdekimp kukub sellest maha. Nahkle kuumaks, meel tuhmub hetkeks. Hirmunud silmad ei näe muud kui rohelist mehe tompu kuskil puude vahel kaks suurt musta silma vihaselt Vilamas. Alles viimasel hetkel ta taipab nüüd muudkui jalgadele tuld ja annabki tuld. Kogu mets on nagu täis seda vihast metsavahti, seda pahuralt mihklit. Samblakarva rohelised riided seljas, kaheraudne püksirihmapidi üle õla. Ja õnn veel, et Mihkel on siiski kuldaväärt mees. Ta juhtub küll metsas jaole, ähvardab, vannub, kuid asjale kui siiski ei anna. Ta kannatab vaikselt kõik Siimu vargused, sest Nad mõlemad on emade poolt pisut sugulased. Asi jääb küll alati soiku ja ainult kahe mehe teada, kuid Siimu südant vaevata siiski olla varas. Ja kanda varganime. Läheks muudest pähe, leiaks sillalt oma õnne, nagu unenägu kaks korda ennustanud. Vabaneks sellest vastumeelsest korgitööst. Ja Siimu süda ei jäänud rahule. Mees võttis ette selle pika käigu. Ta läks samuti mööda randa linna poole nagu noateritaja unenäos, sest paremat ja otsemat teed Tahkuranna ja linna vahel polnud olemas. Oli tööpäeva varahommik, kui siin kohale jõudis. Tänaval töötas vaid mõni üksikkojamees libistades luuda üle kivide. Idataevas Aga lõõmas verev koit. Külm sügispäike algas sealt madalat rännakut looki joones üle nukra sügismaa. Siim suundus otsekohe sillale, mis loksus ta savi peal alla pidi kumerus keskel rüseluses salk mehi edasi-tagasi. Seal oli nähtavasti midagi juhtunud. A- mõtles Siim südame värisedes olen tulnud just parajal ajal. Ta ruttas silla keskele, kuid pettus siiski seal vinnati silla klapi kõrvale, et läbi lasta pikkalottede rida, mis tuli tellisekoormatega, libises mööda jõge allapoole. Siin toetus käsipuule, ootas. Ta vaatas mõtlikult lähenevaid Lotja, mida väike vedurlaev, pingutades diviis. Mis peaks küll, tänasin sillal juhtuma. Ja milliste õnne toovad talle need laia vee raudsed, vankrid, nadolid praegu ääreni vette vajunud ja üksik mees seisis tüüri juures, pilk mõõtis haavatud silla silma. Juba algas öine askeldus, sillavaht sõimas lodjajuhti, kes pidi laskma oma lodja vastu silda. Nüüd juhtub ometi midagi murduks, Silvi lendab lodi kummuli. Siim vaatas hinge kinni pidades neid lähenevaid laevu, milledest esimesed hakkasid juba silla silmast läbi jõudma. Ta pilgud ahmisid vähimatki liigutust, kõrvad püüdsid kinni vähimagi hääle. Ometi ei juhtunud midagi. Kõika loodiad pääsesid õnnelikult silla silmast läbi. Juba hakkasid vinna rattad tirisema ning klaplasti tagasi oma õigele kohale. Loodiad läinud, silla klapp omal kohal, sillavalvurid jälle lahkunud. Ja ometi ei juhtunud midagi. Siin jäi üksi sillale pettunud pilgul seirata ottide ahelikku, mida vedurlaev muuli poole tassis. Päike nihkus juba metsa kohalt kõrgemale kuid täna nagu eriti pikkamisi jõuetult. Juba sõitis mõni maamees oma uue puuvankriga üle silla. Juba ilmusi jalakäijaid. Kuid midagi juhtunud ei midagi. Pettunult käis Siim silla ühest otsast teise, käed taskus, pilgud ärevad ja otsivad. Keegi ei pööranud talle tähelepanu, keegi ei kõnetanud teda, keegi ei lausunud talle sõnagi, ei head ega kurja. Vilkad pilvede ülal pea kohal, jätkasid oma pikka rännakut. Tornis lõi Kell nagu vaskpannosutid, mõõtsid napsukaupa aiajaama vahesid. Keskpäevaks hakkas siin juba rahunema, sest ärevus ja hirm tundusid asjad. Tuina. Kui õnn saabub, saabub ikkagi. Ta käis nagu valvur arsenali ees ikka silla ühest otsast teise või jälle rullis oma söögipaki taskust välja liha ühes, leib teises käes, tõstis ta neid, kordame siin näljase suu juurde ja seejuures vilksatas tal meelde metsavaht Mihkel. Head kandamid, mahajäetud juuri. Keskpäeval saavutas päike oma haripunkti ja hakkas laskuma. Varjud pikenesid, saabus õhtu. Ent kui oli möödunud tikk ja iga päev, mis oli juhtunud selle pika ja igava aja jooksul, ainult üks maanaine komistas sillal ja väänas jala mõni maa, hobune laristas nõtkuvast sillaklapist üle sõites ja võetigi nii taskuvaras, keda kaua oli otsitud. Siim kõndis pimedani sillal ja ootas oma õnne. Ja alles hilisõhtul lahkus ta sealt ööbides ühes vanas laeva keres talisadama lõpus. Auvalgel oli ta juba jälle jalul. Ta ei lonkinud pettunult tagasi Tahkuranda, vaid suundus uuesti sillale. Ühe päeva vaatab ta veel ja kui ka siis ei saabu ennustatud õnn, loobub ta lõplikult sellest veidrast mõttest. Uus päev algas sarnasena eilsega. Aeg nihkus väga kiuslikult igavalt õhtule. Ja mida lähemale jõudis õhtu, seda kurvemaks muutus vana siin. Ei mingit, on kõik vaid pettus. Öö saabudes tegi Siimova viimaseid nukraid käike silla ühest otsast teise. Homme ei tule ta siia enam tagasi, vaid asub varakult koduteele. Kaks pikka tööpäeva on tal asjatult sillal marssides möödunud. Ta käin sügaval kuue taskus. Ta pilgud püsisid mõtlikult jõe pigi mustal pinnal. Ja siis kuulis ta enda selja tagahüüdu. Seisa vana mees. Ta ees peatus, pikk sillavalvur, hallid riided seljas, lodumüts peas. Ta küsis, mis hulgud siin sillale edasi-tagasi küla, vana ulgud juba kaks päeva järgemööda, mis sul arus on, seleta. Ta haaras Siimu randmest kinni, sest siin tahtis põgeneda, kartes, et lõpuks võib sellest sillaloost tulla halbu sekeldusi. Mis mõistiski siin talle muud seletada, tundes oma rannet pika mehe sõrme pihtide vahel. Ta kõneles tõtt ja oli hea, et kõneles tõtt, sest valvur muutus leebemaks ja vabastas Siimu käe. Ta hall väike nägu tõmbus hämaruses naerule ja ta patsutas kahetsevalt Siimu õlale. Ei, sõber, ütles ta noogutades. Asjata oled käinud, kergeusklik oled. Pole veel keegi siin hallida. Unenägude järgi midagi saanud ei saa ka sina, tühipaljas pettus, köik Vene rahuga tagasi koju. Niisuguseid unenägusid olen minagi mitu korda näinud, kas ma hakkaksin nende järgi tühja tuult jätkuma? Ta seletas Siimule oma järgmise unenäo. Andres Tahkuranda ütles mulle tänavu kevadel unes imelik mees, kes rändas mere äärt mööda ümber riigipiiride. Mine Tahkuranda ja otsi sealt üles see maja, mis on 120 sammu kaldast eemale. Selles majas elab vanamees. Korvitegija siin. Ja selle majakese läve ees on lai kivi. Kangutas üles kivi all on katlatäis kulda. Aga kas ma läksin selle rumala unenäo peale mööda maailma hulkuma, seda Tahkuranna Siimu üles otsima? Hiiumaal temaga kõik puhas lori. Ei tunne tahku rand, niisugust maja ega niisugust Siimu puhasel lori. Simm vajus jõuetusest röötsakile silla käsipuul. Need, võõrasilla vahisõnad panid ta hetkeks vaaruma. Ta näost kadus viimane Veredil. Ka ju küll kuulista silla vahikumise, vaid sõnum oma selja tagant käisid kaks päeva asjata sillal. Ei tulnud selle kuskilt ja kahju. Kuid siin ei kuulnud enam neid sõnu. Siin oli juba sillalt kadunud, ta ei läinud enam laeva keresse ööbima, vaid libises mööda rannariba nagu must vari libises tagasi Tahkuranna poole. Ühel pool mühises mets, teisel pool avar meri, siin käis nagu kahe vaenulise relvi täristama sõjaväe vahel ja keskööks tuli silmapiiril nähtavale ta vana must maja, 120 sammu merest eemal tühiuks, ühel hommikul naelaga kinni löödud. Nagu meelt, segane langes siin kohale jõudes läve etel laiale kivile ja ajas oma ahned sõrmed kivi ääre alla. Ta lamas kaua lõõtsaki kivil, meri oigas ja ulus, Ta läheduses siin vinnas suure kivi üles ja veeretas eemale. Ta sõrmed hakkasid nagu rehapulgad liiva kraapima, südab eksles ärevusest. Hinge, ähvardas takerduda tall kraapinud kaua. Ja juba sattusid ta küüned vastukkumisevat metalli. Kaatell kuld, Siimu kärmed, käed haarasid suure pass katla sangadest kinni ja tõstsid ta augu äärele. Ta segas hullunult kamalutega selle sisu. Kuld, kuldsulaselge kuld. Nüüd sai sinimustrikas mees ja ta veetis oma vanaduse päevad külluses. Johannes. Ent hoiatus. Vana Siim on juba ammugi surnud ja tema rahapaja lugu teab ainult vennapoeg Mikk. Lambavaras näks. Kuid see lamba harasenaps on igavene luiskam. Ning küllap seegi rahapaja jutt võib olla vaid üks tema lorijutte.