Oli ju kesi sõit. Ja see oli pulmasõit ees, esimese paadi ninas istusid, joob oma mõrsjaga käsi ümber Morrise pea taga habemevõrul lõua all oli juba hall ta põsenukid verekiududest, punased silmad, pilukile, vesised. Ta elu pöördeline muudatus oli niisiis tulnud alles ta rauga aias. Seni oli ta elanud poissmehe elu üksi ja vaba nagu kajakas. Kelle päralt on kogu meri ja rannik. Seljas vesihallid, villased riided, peas kõrge pidulik torukübar. Nii erines ta väärikana oma saatjaist. Samuti ta Morris eakes kandis Mirdi okstega kaunistatud loori ja atlassiidist kleiti. Joopoli kaua võidelnud kahtlusega, kas võtta Juula naiseks või jätta võtmata sest inimesed hoiatasid teda Juula ema epu pärast, kes oli ju kuulus ja kardetav nõid. Leidus ka neid, kes hoiatasid mõlemate eest pidades nii ema kui tütart nõidadeks ja õela südamega inimesteks, kes hoiavad ühte ja kütavad joobi viimased elupäevad kibedaks. Need hoiatused polnudki asjatud, sest juba varsti pärast pulmi nägi joop, et kõik nad läksite b. Need kaks vana nõida Juula peaaegu kuuekümneaastane ette. Kaheksakümnene elasid kahekesi omaette elu joob kuulus nagu sootuks teised err. Päevad läbi askeldasid nad kahekesi, võtsid abiotsijaid vastu tilk, basid ja keetsid rohke, mis olid otsitavat mitmes maakonnas. Joopidi pikad päevad veetma väljas hommikust õhtuni, sest majas oli ainult üksainus kamber ja inimesed häbenesid joobi kuuldes oma häda kaevata. Abi otsite, voolul tuli harva vahet. Ikka oli männitüve külge, mõni hobune kinni seotud vankriga või sadulaga. Ja ikka jälle hiilis vargsi mõni jalakäija Pedastiku teerajalt hüti poole, kompsud käes. Joopolnud enam peremees oma majas. Kui ta julges mõne valjema sõna ütelda, saida kahelt kümnekordselt vastu ning vaikima pidi ikka joop. Oodake mul ähvardas, joob mõnikord endamisi küll ma teen sellele kõigele varsti ilusa lõpu, kihutan selle vana nõia majast välja ja kui tarvis, ühes tütrega korte üritaski seda kihutamist. Ent siis tõusis kisa ja kära ja võitjei naistele. Joopise Siplase õhtul voodis, sisikond kobises ja korrises ja hirmsad valud jooksid südame ja naba ümber. Siin õitse kurradi loits ja ägas joob lihast ja valudest. Nüüd on ta mulle mürki sisse andnud. Aita sinagi, Juula. Juula seisis voodi ees liikumatult nagu tulp ega pistnud kätki lehekülge. Kuidas mina oskan sind aidata? Urisesta sa kannatad oma kange ja kurja südame pärast ja oled endale ise haiguse kaela vihastanud. Neli päeva jooksis, joob läbi. Hommikust õhtuni elastab Pedastikus valud talumatud. Aga siis rauges ta vira ja kangekaelsus ning ta otsis lepitust naise ja ämmaga. Ja kohe nagu Peuga, võeti talt valud ja ta kõht oli jälle korras. See oli raske, kurb mängi joobile. Olla majas mees omase majas. Kuid alistuda naistele. Siis saabus päev, mil joobilt aeti võtada voodigi ja nimelt haigetele, keda tuli jätta mõneks päevaks ravimisele voodi. See oli olnud jobu armsaim paik. Ja nüüd teate sellestki loobuma. Joob söömas ja märatses, mis mõistis viha mässas nagu raju merel, mitte ei anna teile oma voodit muidugi mind, kasvõi koeraks kooples ta tagudes endale kahe rusikaga vastu rinda. Ta viskus sängi, nii et maja värises. Ta lebas ööpäeva kangekaelselt söömata viha vimma hõõrudes südame all. Teisel ööl pidi ta rapsima tikkust tule, sest ta ihu sügilise kihelis. Nüüd nägi ta oma suureks ehmatuseks, et tuli üleni täis Tänud Tapalakas särg kihasid söödikuist ja need olid suured ning pruunid nagu linaseemned. Ta karjatas ja jooksis voodist välja mere äärde. Seal ta leotas voorusenud liivaga, sukeldus vette, vabaneda, söödi kunstia nõidusest. Meri oli tumeroheline tünn, parv nakaid magas eemal kividel ja päike oli tõusmas. Joob, lõdisesid liival kuub õlgadele visatud tarrey tulid luised ja pikad nagu piitsavarred. Ta labajalad, vibalikud nagu kurikad. Ta hakkas liivasel rannikul edasi-tagasi kõmpima, mures oma elu pärast. Mändide all mustendasta majake kahe õelam naisega. Külas kiresid kuked lõgis mutiveski. Ja siis jook nägi, kuidas hüti kõrval Pedastikust hobust puu külge seoti. Juba jälle oli saabunud varajane abiotsija. Joobastus mööda rannikut edasi ja pöördus siis külarätsepa juurde, kelle maja asus kõrkjate taga kaldasopis. Rätsep istus juba töölaual, jalad kõveras, all ahjust sisisesse laupäevane leivatuli. Istun siia, tule äärde, sugulane, ütles, joob ja tõmbas pingi ahjusuu, et ta haavas kuue nööbide, soojendas kõhtu, mis läks mõnusalt kuumaks ja hakkas aurama. Me seadon kuulda külavool, küsis Rätsep nõele hammaste vahel. Ja kus Saiob nii vara tuled. Tai vandus, Johub. Mis mul tulla? Või uudist? Vanakuri ise kiusas mind täna öösel ja tahtis mul hinge välja võtta. Kui sul juhtub olema liigne kirves läänes ja mõneks päevaks minule Mallõõnsele kiusaja maha, kes mind enam elada ei lase. Koguni segast juttu, joop, sõnas rätsep niiti närides. Ta oli juba vana mees, rätsep, et tal oli raske niiti nõelasilmast läbi ajada, käsi värises. Ka sina hakkad ära vanaks jääma, ohkas, joob. Aga vilets on vanainimese elu. Seda tunnen ma juba oma endana peal. Ta näitas rätsepal oma paljast auravad kõhtu. Vaata siin ma olen, tiit, särgi viskasin merre, see oli mul täitanud ja kihas sajajalgse nagu sipelga-ist. Hoid, kui jumal, kust need ehmuse Rätsep, kas siis ämm nende vastu rohtu ei tunne? Naeratas joob kibedalt, temad, nad panigi mu selga. Rätsepa pea vibatuse üles, näpp sõrmkübaraga, värises. Joo. Kas tõesti on olemas nõidust? Küsis ta hirmunult silmil. Kas sa seda tõesti usud? Usun, vastas vana job, rõhutades. Usun. Nüüd usun. Olen seda nüüd ise oma silmaga näinud, sugulane. Jube tunne ajase rätsepa ihu kananahka ja see hakkas tal sügelema ja keelema, nagu oleks, joob ka tema kambrisse söödikuid levitanud. Olen oma hinge müünud saatanale, murrad teadmise armurohtu, need nõiad mulle sisse söötsid, jootsid, et ma nad oma majja tõin. Hädaldas, joob. Igal hommikul saadeti job kodust minema, mässiti talle leiva, õhik paberisse, pisteti piimapudel tasku mõtlikult imesid, joob muldri kivil istudes piibu tühjaks ja läks minema. Jaanilaupäeva pärastlõunal tundis joopi jälle üle hulga aja tõelist mõnu ja kodust rahu. Sest EP ja Juula politsei sõitnud väikesse rannakülla pulmapäike oli juba vajunud madalale metsalatva. Jaa, rannakülakesse hakkas levima õhtueelne vaikus. Hüütidest tõusis magusat karaski lõhna ja mõni saunale suud visises nagu toores, küttis aia ääres joopistus ja mõnulesid üksi keskööni laua juures närides sooja karaskit rüübates toobist värsket petipiima peale. Aeg lendas märkamatult ruttu ja juba lõi kell üks. Piip hambus, oli, joob lava juures hetkeks sulgatanud. Ent siis avanesid ta silmad ärevalt, ta liigutas suud ja SAS'is kõige 10 sõrmega oma hõredat juukserõngast ümber ballenna Gibja. Käsi põsakil tukkudes vilksatas talle äkki väga imelik ja ootamatu tomatiraha. Neil nõidadel peaks ju olema raha palju raha sest iga päev käib nende juures inimesi ja ihne ning nöörijad on nad mõlemad. EP ja Juula. Raha peab neil tingimata olema kuskil palju raha. Joob, sulges ärevalt akna, kattis selle voodivaibaga ja süütas siis lambi. Nagu arust ära Kõrgõstan naiste voodi kallale, puistas patju ja aluskotti siis kõlises midagi. Võtmed. See polnud raha, vaid võtmed. Ja nüüd pääses joopkaapija kirstu, kallalekapp oli täis pudeleid, karpe, kuivatatud lehti, juuri kirst täis kangarullsuka ja kindakimpe ning lõnga Puntareid. Kuid raha, raha ta ei leidnud ainsatki senti. Ta laskus käpuli põrandale, tuhnis läbi voodi ja kapialuseid, ei midagi. Ta käis isegi pööningul puistamas, ikka asjata. Siis lükkas ta sahvri ukse lahti ja jäid tuhaselt kahe piida vahele seisma. Siin tühjas ruumis ei saa olla küll mingit peidupaika, sest siin on kõik hõre ja lage, ainult nurgas seisab pooltühi silgutünn. Taastus siiski sisse. Tõstis ja vaatas riiuleil nõusid, otsis raha ikka asjata. Lõpuks haaras ta tünni kõrvadest kinni ja veeretas ta nurgast välja. Ta vanad silmad olid tuhmid ja sahvrinurka hämar. Ta laskus põlvili põrandale ja hakkas kätega tünnialust põrandat kobama. Ta ehmus ja veri lõi talle pähe, sest ta tundis tünnialune põrand tuli segi tuunitud. Jook lõi oma värisevad ahned sõrmed saviprügisse ja otsekohe sattusid ta küüned vastu külma plekk-kasti. Ta tõmbas savi prügi kähku laiali ja tõstis väikese plik kasti august välja. Äkki kostis väljast kõne käeli raskeid samme, logistati ukselinki jooke põlvitades ja hinge kinni pidades augu kõrval. Süda peksis ägedasti. Kas lõpuks epi, Juula pole teelt tagasi pöördunud. Siis on ta paljastatud ja kadunud. Väljas koputati uuesti, oodati logistati linki põristati aknaruudule ei majarahvas avage uks. On need seal väljas olid siiski võõrad. Nad lahkusid jälle ja kõik endiselt vaikseks. Jooprapsistikus tuld. Otsis riiulilt väikese plekklambi, süütas selle põlema. Siis avasta külma ning salapärase kastikast oli täis väikesi ajalehepaberist topsukesi ja kõik nööriga korralikult kinni mässitud. Kui ta ühe neist lahti harutas, pudenes ta pihku kõlisevaid münte. Teise topsukese südamest rullist välja peotäie paberraha. Lambi tuli maalis seinale joobi näo siluetti, see naeris seal ühes joobiga hääletult, suu pärani lahti. See suur õnn oli joobile nii ootamatu, et ta vana pea enam tuult ei pidanud. Kast tühjendada ja põgeneda, põgeneda, kuid kuhu joopio teadis, et kohe hakkavad teda jälitama kaks tugevat võimu, politsei ja naised. Tükk aega istus, joob sahvri põranda rahakast süles. Ta oli õnnelik. Aga õnn tegi ta ühtlasi meeletuks ja õnnetuks. Põgeneda ta ei suutnud, selleks oli ta juba liiga vana, ent raha sinna kasti jätta ka ei võinud. Lõpuks leidis ta kuldse kesktee. Ta pistis tasku ainult kaks topsu. Siis veel kaks ja v2 kaanetas kasti, pani selle tagasi auku, ajas prügi peale ja veeretas silgutünni ettevaatlikult endisele kohale. Ta oli otsustanud võtta tasa ja targu, ainult vähehaaval. Kui seeläbi, siis tule jällegi ja võta uuesti. Ei, sel ööl ei saanud, joob sõba silmale, ta viiskles ühelt küljelt teisele ja oigas. Epp ja Juula jõudsid alles kolmandal päeval tagasi koju, tuues talle räti sees külakostiks saiajook istus vaikselt voodi äärel, noosis saia ja pidas teraselt naisi silmas. Need näisid talle väga kenad Ena lahketena. Nad panid oma uued pulmariided hoolsasti kokku, käisid kapiia kirstu juures ega märganudki, et võõras käsi oli neid vahepeal puistanud. Ma sõidan täna linna ütlesi, joop neile sõbralikult ja asjalikult, kõigutades voodi äärel jalgu. Oi, nii linna, imestasid nad pealiskaudselt, jätsid jutu sinnapaika. Neil oli ju ükskõik, kas joob, sõidab linna või ei sõida. Kuid ainult kambrici alguses ei vedele. Maa rist, saan sealt tööd, jätkas joop alatud juttu. Jään linna võib-olla terveks nädalaks, võib-olla koguni kaheks. Lähen lossimajja laadima. Mitu head laevamürakad sõitis eile sadamasse puumaterjali viima. Ära tassivad inglismanni meie kalli metsa. Ta käänas varsti oma vanad riided rulli pistist tüki kollast saia tasku. Ja sammus ranna poole. Lähend lossi maalial haadima, muigas ta endamisi, tõukas paadi liivalt lahti ja passis leebe lõunatuul, paisutas purje ja paat hakkas tasalinna poole libisema. Lohistades sinises vees purjede valgete virvendavat varjurand vajus üha kaugemale ja kaugemale selja taha ning joobi ees hakkas sadam lae suus pikkamisi, kaht kõverat muuli sarve paadile vastu ajama. Jõudnud sadamasse tas joop otsekohe linna. Turul puges ta ühte laudkongi ja laskis endale paksul puru naisel kohvi ja kuumavorste anda. Joob, viitsutas kõhu täis süügiska, sai sülti ja juustu. Ja kui ta ägisedes laud kongist väljus, valmistas kumeraks paisunud kõht talle endalegi nalja. Tantsudes ühelt jalalt teisele nagu nuumatut part, väntas ta oma laisa kere mere äärde ja puges põõsasse puhkama. Seal vähkriste kõhult seljale, seljalt, kõhule ja kui päike oli juba taevas tüki maad edasijõudnud tundis, joob et ta kõht on juba jällegi hele. Ta arutles tagasi linna astus söögimajja. Ei neist mõnest liha ja kartuliliblest ei jätkunud talle midagi, vaid ta otsis üles teise urka ja lõunatas teist korda. Seal sai ta viina ja õlut. Okk laadis aplalt oma kõhtu nagu turukorvi kalu, vorsti, liha ja maiustusi ja toitude kihi vahediootiste kinni, viina ning õllega. Joogiigapäevane elu muutus nüüd lõpmatuks söömiseks joomiseks. Hommikul see algas. Õhtul lõppes rahadestiste välja mitmest taskust ja lõppu sellele ei tulnudki. Päev-päevalt otsis ta üles linna paremad köögid ja kui teda oleks tahetud tabada, oleks võidud talle järele tulla ka ilma vere koerata mööda kompvekipabereid, mis ta aeg-ajalt maha pillas. Lonkides sihitult tänavail. Küll ikka on inimese elu ja kui ta on rikas, mõtles tähendamismaaga sööja, jaluta magas ja jaluta. Hirmuga, mõtlesin sellele, et peab veel kunagi koju tagasi minema. Juhtus siiski nii, nagu joob, kartis ja mida ta püüdis vältida kõige viie meelega. Ühel õhtul kaotas ta sadamakõrtsis oma haru. Sattus pillama ja hooblema auvalgel Pummeldasta kelneritega ja orkestri neidudega piljarditoas. Kõik olid purujoobnud, kui joob keskhommikul ühes pimedas koridoris ärkas teadagi puudusta taskus uur ja raha. Oli alles laupäev. Ja viie päevaga oli joop lendu lasknud summa, millega ta oli arvanud elada mitu nädalat. Ja laevad, mis olid linna saabunud temaga ühel ajal olid juba lossinud oma koormad laadinud uued peale ja ajasid lahkumise vilet. Nende trossid, vabastati kai postide küljest võimsat kruvi Tarkasid varjusurmast ja vedurlaeva järel libisesid nad muuli sarvede vahele. Muuli pooles enniskavaine joob tea uimane süda, sant, riided kortsus ja määrdunud. Ta läks mööda Pika kiviseljandiku käed püksitaskus, Samm Tõnt ja tuim. Varsti ei eita sammud veelgi aeglasemaks, ta seisatas, vaatas alla kividele, nagu otsiks ta midagi paadilt, mis sõitis merre mõrdade juurde, pandi ta kahtlast lonkimist teraselt tähele. Vaata näe, see mees seal mõtleb oma elupäevi õhtule ajada. Siis aga nägid nad, kuidas joobäkimmuulile põlvitas, kivi alla küünitas ja sealt väikese valge paberi topsu välja tõmbas. Selles oli joobi tagavara raha taolisele linna tulles targu muuli kivi alla peitnud, sest ta kartis, et ta kergemeelne, nagu ta oli ühelainsal õhtul kogu oma raha läbi piller. Samuti pidi ta pisut ettevaatlik olema koju jäänud naiste pärast. Viimaks märkavad nad näppamist ja saadavad talle võimud kannule. Ja kui siis tema juures seda raha prügi leitakse. Kuid see tagavarasumma polnud enam kuigi suur, sellega sai ta ainult mõned päevad kasinast elada. Siis ostis ta viimaste veeringuteesti viina, kaks villast salli, tõmbas purjed üles ja sõitis tagasi koju. Oli jälle laupäeva õhtu. Anumad olid täis magusat karaski lõhna ja saunad lehkasid seebiveest ja lava taga kopitavaist vanadest vihtadest n merre meest. Imestasid kodused joopi näes. Juula võttis ta vastu peaaegu siira rõõmuga, uskudes, et joobil on selja taga raske töönädal. Lahkusid laevad, lahkusin kamina sõnastale, joob südikalt vastu. Homme on oodata uusi laevu, veelgi suuremaid. Joopani lauale kingid ja viinapudeli. Kõik kanter panti Inglismaalt, sõnas ta uhkelt. Sainnad ühe kondise näoga madrusehõlma alt. Naised sorisid kinke, mis polnud ei konter pantega pärit Inglismaalt kuid imestasid siiski üleliia, jätanasid Ühisakalt. Ning kui lauale toodi laupäeva õhtune isuäratav toit, lingutasi joob ohtralt oma pudelit ringi. Hea oli mu teenistus, kiitis ta lakkamatult makstakse aina inglise naelte ess ja mina olen seal teistele ülen. Kuid hea oli olnud teenistus ka naistel kodus. Ja kui nad juba voodis norskasid iilisi, joob kiki varball sahvrisse, veeretas silgutünni tasapisinurgast välja taoli oma tehnilist varustust linnas märksa täiendanud. Tema teenistuses seisis nüüd juba tasku elekter. Ükskõik, oli joogile, kuidas kordse sahvri lugu lõpeb sest linn võlus ja meelitas joopi oma rüppe. Jook teadis, et see ta kord hukutab kuid pakub selle eest lõbusid, milledest ta ei suutnud keelduda. Ta sõi ja jõi. Ta jõi ta monutuses, mis mõistis ükskõik temale kuidas seekord lõppeda. Joob lossis ja laadis jälle sadamas laevu, nagu teadis kõnelda lamba varasemat lossis ja laadis. Neli nädalat järgemööda. Oli saabunud sügistormid olid muutnud merede rööklikuks Jakonnaglikuks. Neljaks nädalaks oli joobile jätkunud sahvrist silgutünni alt võetud paberi topsudest. Siis lonkis ta jälle koju end varustama. Kuid kodu läheduses jäi ta ühe männi all harkisjalu seisma. Ta hüti ukse ette oli püstitatud kaks kuuske ladvad kokku köidetud, nende küljes Lipendasid, mustad leinalipud. Surm oli vahepeal joobi teadma, Ta ta maja külastanud. Ja küllap ta oli sealt kaasa viinud ämm Epu. Kuid surmavikat polnud siiski niitnud vana epu. Vaidioobi naise Juula. Juba kaks nädalat puhkas mullas surnud ja maetud ega aidanud teda Epu keedetud kangede kuulsed rohud. Oli nüüd jooti tabanud raske hoop sest kui vana EP tütre surma järel joobi juurest lahkub, viita kaasa ka oma rahakasti ja joobi mõnusal ulaelul oleks korraga lõpp. Epulon kogub kihelkond sugulasi täis, kes teda meelsasti enda juurde elama kutsuvad. Epul rahapataka pärast. Ära jäta ühtegi mindia, muu Hubrikud maha hakkas, joob teda paluma. Elasin minu juures edasi just nagu lihane ema. Ela 100 aastaseks. Hoolegi mulle üksikule vanamehele ainsaks rõõmuks toeks. EP jäigi tema juurde elama vähemalt esialgu. Ja tihti, kui joob talvel käreda pakasega linnast koju kompis asustan rinda hubasuse tunne, nähes eemalt oma onnikese korstnajupi vägevalt Tosvat ja epu kitsas ja naeratav nägu, võttis ta alati vastu muigega, vahtides välja pisukest jää lillelisest aknast. Kui jook trumpi ukse ees lumiseid jalgu. Ent saatus kippus siiski töötama jobi vastu, ähvardades teha lõppuda kuldsele elule. Juba saabus kevad ja värskete meretuultega, mis puhusid linna poolt tulimaalega Mei kellele joobi Pillergaarid linnas olid silma hakanud. Sest miks lõpuks ei võinud paista kahtlasena, et vanal piibumeistril jätkub nii palju taskuprügilinnas lullilöömiseks. Kust sa raha said? Usutleti teda ühes ametiasutuses, kus ma sain, seletas joop teeseldud julgusega. Kui ma noor olin ja madrus, eks majanud teda kokku vedasin, konter pandi ja siis kasse kevadine loosivõit. Muidugi ei uskunud keegi juttu ja nagu teadis rääkida, näks pandide käed raudu ja uuriti edasi. Kõigil napsil Elledel oli eluratas vanul päevil veerenud hästi kuid joobil kiskus vägisi viltu. Joob, viidi tapiga koju, kaasas kaks karmi ametniku, pikad ja sirged nagu laanekuused. Joobi süda peksis täpselt nagu kellatila. Olen omadega igapidi läbi, mõtles taastades. Vangiraudadest ei päästa mind enam ükski imega vägi. Hea asi, et pole enam püksikohut. Nad lähevad ja lähevad, koputavad epu uksele, kuid ust ei avata aiva hullemaks. Asi läheb. Et hakkab neid aknas sõimama ja neile asju ning nõusid kaela loopima. Ta ei lase neid sisse ei hea ega kurjaga, just nagu oleks ta kaotanud meelemõistuse. Ja tõepoolest juba hulkemat aega, kui Epul pole peas enam meeneid tuhkagi kui tekste olnud ju ka toiduvana ainult veel surma suutäis, mustuke mullakannikas 88 aastane. Või nii on lood, hüüatas joob rõõmu pärast hüpates, sest nüüd oli ta pääsenud. EP ei tundnud enam, ei külarahvastega joopi, veelgi vähem teadis ta midagi rahast, raha kadumisest. Needsamad mehed, kes tõid joobi linnast maale, toimetasid nüüd Epu linna kus ta paigutati külmite vanglasse vaid ühte teise suurde hoonesse, millel olid ilusad valgeks lubjatud seinad ja mis asetses põliste pärnade all nagu uhke loss. Joopoli pääsenud. Ta sõitis juba järgmisel päeval linnalaevu lossima jal laadima.