Päike sulatas Ado näksi elamu ümber lumest paljalt imelikke asju nähtavale. Tema taredaga lamas küllili, granaadid purustatud väliköök. Ümbrus oli täis laiali pillatud ratta kodar raid nagu vurri luid. Kuskil vedeles kummuli roheline kiiver ja selle ümber suur sõõr sulanud vett. Rehale taganurmel märkis lumi talviseid verelaike ja padrunikesti vedeles kõikjal loendamatul arvul. Enamasti iga päev luusis vana adu nurmedel lepikus metsas ringi, kergitas saapaninaga siin ja seal vedelevad asju, pistis midagi tasku ja kandis oma Maiakoomitsasse, mis oli jäänud nagu ime läbi mürinal tuhaks põlemata. Oli ilus kevadpäev maa juba roheline, hele, keskpäevane päike kuumutab õhku. Hoopis juhuslikult võttis konstaabel hunt jahilt tulles suuna Ado hüti poole, püssirihmaga seljas jahi saagina, tedrekukk kaelapidi pihus. Ta seisatas hüti ees ja ta pilgud peatusid granaadikestadel, mis olid laotud ridamisi muldrile löömata sund seda sõjasaaki nähes, mis tegelikult peaks kuuluma riigile. Nüüd aga vedeleb siin Aado muldril. Ta sõrmed klõbistasid püssipäral, tal tuleks ATK nende kestade asjus vähemalt paar sõna kõnelda. Raske värav oli praokil ja uudishimulikult ajas hunt oma näovärava vahele. Ta pilk avastas rehalas peaaegu relvalaosessi nurka oli pillutud väga mitmesugust sõjavarustust, kiivreid, rääke, okastraati, kaablit ja muud. Ja koli seest paistis välja isegi mitu roostetanud püssi. Hunt lükkas rehale värava saapaninaga lahtisagaras nagis esid ja kiunusid. Ja jälle klõbistasid uudishimutseda sõrmed püssipäral ja ta näris oma vurrud tutti. Kus on alles inimene. Aado mõtles ta endamisi ja vihasööst lõi ta näo siniseks. Hütis endas selle madalas jal Läntsakil koomitsas millele päikesel Lääts koondas oma põletavaid kiiri valitsusega ürgne vaikus. Äkki astus hunt ametniku raskete sammudega rehalaste välja. Kus on Aado, see vana kelm, kes nagu tagalarüüstaja endale võõrast vara kokku kuhjanud. Köögiuks oli seestpoolt kinni. Niisiis on kodus. Ja kambri aknale oli valge riie poolde ruut toeta tõmmatud. Ado näis midagi tühjale lagendikule. Varjavates algavat. Hunt astus muldrile, ajas Mäo piiludes aknale lähemale. Ta võis seda teha, ta oli ametimees seaduslik korravalvur. Ta hakkas poole silmaga üle valge riideäärekambrisse piiluma. Adovistus särgi väel laua juures pea alla kummardatud. Laual oli mitu värvipoti, pliiatseid, pintsleid. Aado oli kibedasti ametis sõõri joonistamisega, keele vot suust väljas, nagu aitakse, kergendada kohmakate käte peente rasket tööd. Juba ajas hunt kogu oma silmapiida tagant välja ja see ehmustal üllatusest suureks. Siis ta nihutas ka oma teise silma, selle kelmika näksi salapärast toimingut piiluma. Nii nii urises hundi vihaselt, sest ta oli avastanud määrattur roima. Vana ja mees oli ametis 50 Margase sõjaaegse paberraha võltsimisega. Ta joonistas sellele viiekümnesele teise nulli juurde ja tegi raha 500 mõrgaseks, sest mõlemad rahad olid väliselt sarnased. Või nii-nii. Hunt naeratas salakavalalt ja nautisime rahavõltsija toimingut, sest selle kavala kelmi otsustas ta täna õigesse paika toimetada. Lai naeratus näol, lõi ta sõrmenukiga äkki akna ruutidele. Nagu oleks granaat lõhkenud. Vanasid märtsis endas nii Hüpasserreutsakile vajunud kogu laua juurest üles. Pea kargas selga hallid silmad, kohutavalt suured ja ehmunud. Ja kui ta nägi väljas akna taga tumedat mehe, kogu selg vastu päikest, lai irve näol laskus Ado kõhuli lauale ja mattis kõhu alla kogu oma kauba, selle salapärase kauba, mis kartis kurja päevavalgust. ADO näps mas suurikas, mis sa teed seal praegu, möirgas hundi karm pass akna taga. Et sa oled mul peos, vana rebane, lase mind sedamaid sisse, seaduse nimel võtan su endaga kaasa. Täna ripub mul tedrekukke kõrval veel teine ilus lind käe otsas. Hundi raske, kogu vajus ähvardavalt vastu aknaruutu. See otse pragises. Lase mind sisse, jätkas hunt nõudmist, Ra, mängi seal jaanalindu. Asi on päevaselge ja kohus mõistab su 10-ks aastaks naissaarele. Vananaps lebas ikka veel kummuli laual, ta ihu tantsis hirmust, ta lõõtsutas. Ta teadis, et hunt ei tee nalja, et hunt karm ja halastamatu ametnik, kui tema ähvardab naissaarele saata, siis ta kindlasti saadab. Vana Velm ukse lahti, jätkas karm pass väljast paukumist, seaduseni veel lase mind sisse. Hunt seisis ikka veel väljas, muldril ilus jahisaak seisis kambris otse ta silme ees ikka veel kõhuli, oma roimal, teadmata, mida teha, mis tegemata jätta. Kogu vald murrab pead ja mõtleb, millesse näebs küll elab ja sööb ilusasti, käib riides, tihti istub restoranis, aga annetiteningit oli niisugune suur film, elab siin sooäärise, joonistab nulle. Või muudkui lastakse uusi, 500 olisi rahapojast välja. Ja mis sul seal rehala nurgas on, vanamees, terver, relvaladu sinusugusele on Naissaar rest vähegi jumala õiget juttu ajan. Nüüd upitas Adoend tikkamisel laualt üles. Ta ajas oma ehmunud näo aknaklaasile lähemale ja hakkas siis halisema, silmad vett täis. Kallis Hendrik, oleme sugulased, sugulased, kui ma olen midagi kurja teinud, siis teen seda esimest korda. Seda võin ma sulle vanduda kõige kurja nimel. Halastavana inimesele ole pehme ja kannatlik minu vastu ja olgu see viimane kord, mis ma siin täna teen. End hundi südameis olevat kivist mis sugulane ta oligi. Aadole Ado naise surmaga läks ka nende sugulushauda. Nüüd on nad jälle teineteisele võhivõõrad. Kui kambri uks jäi kõigest hoolimata lukku, ütles hunt läänega toon külast abi, tõstame su koomitsakas või palgikaupa lahti, kui sind muidu kätte ei saa, pead saama vangirauad, seal kindel, siin ei aita enam ussi ega püssirohi. Ta nägi külateel vankrit lähenemas ja ruttas aknal tuisates minema, et kutsuda endale Hilt abi. Ta oli vilgas nagu kala. Seda valerahategijat ei tahtmata minna lasta. Ta oli auahne ametnik ja kui ta avastab valeraha meistri kindlasti viiakse ta üle mõne parema koha peale. Olgu Ado pealegi sugulane, siin ei saa enam olla mingit halastust. Olen kadunud, nuttis vana mees laua juures, rikutud raha näpu vahel. Ta värises kogu kehast, vanade silmade ees läks ilm uduseks ja hämaraks. Kadus ka hundi südi sirge kogumis ruttas abi tooma. Ent külateel lähenes vanker pikkamisi suur kapristi redelitel vankri keres igasuguste vana koli. Mees ise kõndis maas, roheline sõdurisinel, seljas hall sõduri müts peas. Isegi tema hobuserakmed näisid pärit olevat mõnest laiali tassitud sõjaväe moonalaost. Ja kui see vanker jõudis tee käänule, kus hunt püsti seistes ootas võis silmata vankris koli hulgas mitmesugust sõjavarustust, okastraati tühja kahurikuule ja kesti. Ja roheline kiiver rippus köie otsas nagu pool kolpa. Nüüd pole Aadole enam mingit pääsu, ei mingit. Ta on mitu ja mitu korda pääsenud oma mustade näppude pärast, kuid tänada lange raskesti. Ja teda reedab ta oma karmi südamega sugulane, see Aua mees, verine tedrekukk käe otsas. Neid samu sõnu raius ka hunti ääres seistes. Minu käest vana kelm ei pääse. Enam ei pääse. Tulgu kasvõi katk, maad rüüstama ei pääse. Ta ajas käe uhkelt püsti andesteelisele väärikalt märku, et see peab tema juures peatuma. Ta käsi seisis lapiti, uus nagu sema For Op. Vanker nagisisega ikka edasi, sest mees oli jäänud tükk maad vankrist maha ja ruttas nütsorkides järele. Vana Aadu jälgis aastades seda pilti külateel. Ta nägi, kuidas koorem auklikul teel vaevu edasi nihkus. Hobune ise otsis paremat teed ühest sügavast rööpast teise. Ent äkki vajus koorem küljeni, vanker ühes kapiga prantsatas tühja kraavi, otse hundi kohale. Kraami vedaja käed jäid ehmunult õhku püsti, piits pihus. Siis kõlas teelt kärgatus. Õnnetuskohalt viskus tuld ja suitsu üles, maa võpatas, hüti aknad kilisesid ja kuigi suitsusammas polnud veel hõrenenud, võis näha veidrat tilti. Tuhatnelja kihutas hobune suitsupilvest välja, vankri esimene telg kahe rattaga ta järel ja mees, kes oli sörkinud koorma kannul, ajas end üles eemal nurmel kuhu ta oli käpuli paiskunud. Ent iilidsonis ja ta tedrekukk. Need jäid jäljetult kadunuks ka siis, kui suitsu lõplikult hajunud. Vana Aado võis lõpetada oma pooleli jäänud nulli ja tema sõidust naissaarele ei saanud asja. Ka temal vedas.